Читать книгу Võit madala enesehinnangu üle - Melanie Fennell - Страница 5

Sissejuhatus

Negatiivsete enesekohaste veendumuste juured võivad olla minevikus, aga nende mõju kestab tänase päevani. Muidu te ju praegu seda raamatut ei loeks! Käesolev peatükk aitab teil mõista, kuidas igapäevased mõtlemis- ja käitumismustrid hoiavad madalat enesehinnangut alal ning takistavad rahulikumat suhtumist kogemustesse, enese väärtustamist ja heakskiitmist.

Heidame pilgu nõiaringile, mis vallandub, kui leiate end olukorrast, kus võiksite rikkuda oma elureegleid ja niiviisi aktiveerida oma põhiväite. See ring on näidatud lk 37 asuva joonise alumisel poolel ning nüüd kirjeldame seda üksikasjalikumalt. Antud peatükk näitab, kuidas nõiaring praktikas töötab, kuidas murelikud ennustused ja enesekriitiline mõtlemine mõjutavad inimeste tundeid ja tegutsemist igapäevaelus. Asja mõte on selles, et prooviksite neid ideid enda peal rakendada ja uurida, kuidas nad sobivad teie mõtete, tunnete ja käitumisega. Niisiis, kui seda peatükki loete, küsige endalt kogu aeg: kuidas see minuga sobib? Missugused on olukorrad, mis minus murelikke ennustusi vallandavad? Kuidas mõjutavad need ennustused minu tundeid ja kehalist seisundit? Mida ma teen (või ei tee), et nende tõekssaamist vältida? Millisena tundub mulle enesekohaste veendumuste tugevnemine? Kust ma tean, et see toimub? Mis on minu enesekriitiliste mõtete sisu? Missugust mõju avaldavad nad minu tunnetele, minu tegutsemisele, iseäranis aga minu enesekohastele veendumustele?

Võib-olla tuleb kasuks, kui hoiate paberi ja pliiatsi käepärast ja joonistate peatükki läbi töötades üles omaenda nõiaringi. Kasutage siin kirjeldatud ideid kui võimalust neid endale üle kanda ning paremini aru saada, kuidas madal enesehinnang teid igapäevaelus mõjutab.

Süsteemi käivitamine: reeglite rikkumine

Eelmises peatükis esitasime mõtte, et elureeglid, mis te enda jaoks olete välja mõelnud, ja igapäevased strateegiad, mille kaudu need ennast väljendavad, võivad lühema aja jooksul madalat enesehinnangut vaos hoida. Lõppkokkuvõttes aga toetavad nad tegelikult seda, sest esitavad nõudmisi, mida on võimatu täita – näiteks täiuslikkus, üleüldine armastus ja heakskiit, täielik enesekontroll või kontroll oma maailma üle. See tähendab vältimatult, et heaolu võib kergesti puruneda. Kui leiate end olukorras, kus on olemas oht reegleid rikkuda (näit tegutsemine alla 100 %-lise eduga, teiste halvakspanu esilekutsumine, kontrolli kaotamine iseenda või oma isikliku maailma üle), tõstab oma inetut pead põhiväide, mille vastu reeglid teid siiani kaitsnud on. Varjust ilmuvad välja kahtlused eneses ja need hakkavad teie minapildis domineerima. Te kogete ebakindluse tunnet – ühtäkki tunnete end ohustatuna.

Missugused olukorrad täpselt teie põhiväidet aktiviseerivad, sõltub selle olemusest ja reeglitest, mis olete sellega toimetulemiseks kasutusele võtnud. Näiteks kui põhiväide puudutab teie vastuvõetavust teiste inimeste silmis ja teie reeglid on kujundatud sedasama vastuvõetavust kindlustama, siis on teie jaoks tõenäoliselt problemaatilised niisugused olukorrad, kus kardate, et te võite vastuvõetamatuks muutuda. Kui aga teie põhiväide puudutab saavutusi, edu või asjatundlikkust ja teie reeglid on lati kõrgele asetanud ning keskenduvad sellele, et küündiksite sinna alati, siis on olukorrad, kus te end ohustatuna tunnete, need, kus võib juhtuda, et te ei ulatu loodetava tasemeni. Ja nii edasi.

Mõelge veel kord inimestele, kellega tutvusite eelmises peatükis. Nende kõigi puhul peegeldasid põhiväite vallandanud olukorrad otseselt nende enesekohaste veendumuste olemust ja elureegleid.

Tabel 6

Olukorrad, mis vallandasid põhiväite

Briony: olukorrad, kus ta tundis, et tema tõeline (halb) mina võib paljastuda või on paljastunud.

Jesse: olukorrad, kus ta kartis, et ei suuda vastata iseendale seatud kõrgetele nõudmistele või kus ta kohtas kriitikat.

Karen: kui ta märkas, et on kaalus juurde võtnud või kui ta pidi uusi riideid ostma ja kartis pälvida teiste kõõrdpilke või kui ta ei mahtunud selle suurusnumbriga riietesse, kuhu tema arust oleks pidanud mahtuma.

Geoff: kui ta tundis energiaküllust ja tundepuhangut (kaasa arvatud positiivsed tunded); kui ta kohtas vähimatki halvakspanu.

Arran: olukorrad, kus ta oli rünnaku või tagasitõrjumise ohus, kaasa arvatud lähedased suhted.

Kate: võimetus teha seda, mida temalt oodati; vajadus paluda abi.

Sarah: oma tööde esitamine avaliku arutluse objektiks.

Chris: vajadus kirjutada, eriti teiste inimeste ees; igasugune (eriti aga intellektuaalne) väljakutse.

Jim: kui ta märkas, et on ikka veel endast väljas ega ole tema ise.

Niisiis on olukorrad, mis aktiviseerivad põhiväite ja lülitavad selle tegevusse, need, kus võidakse reegleid rikkuda (või on rikutud), olukorrad, mis tekitavad kahtlusi endas ja millel on selge mõju sellele, kuidas te end tajute ja missuguse väärtuse omistate endale inimesena. Need võivad olla üsna olulised sündmused, nagu suhte purunemine, töö kaotus, tõsine haigus või lapse kodunt lahkumine. Paljud olukorrad aga, mis äratavad igapäevaselt kahtlusi eneses ja ebakindlust, on palju väiksema tähendusega. Paljud neist on väikesed tõusud ja mõõnad, niisugused, mida te võib-olla õieti ei märkagi või mille heidate kõrvale sõnadega “ära ole rumal” või “jäta, võta end kokku”.

Kui tahate täiel määral mõista, mis teie viletsat arvamust endast alal hoiab, on niisugustesse pisiasjadesse süvenemine määrava tähtsusega. Edasistes peatükkides saate teada, kuidas paremini tunnetada meeleolumuutusi, mis annavad teile märku, et põhiväide on aktiviseerunud, ja kuidas aktiviseerumisele järgnevaid mõtteid, tundeid ning käitumist jälgida. Praegu peatuge vaid korraks. Mõelge möödunud nädala peale. Kas oli hetki, mil tundsite end murelikuna või ebamugavalt, polnud endaga rahul või kahtlesite oma võimes toimuvaga hakkama saada? Kas oli hetki, mil teil oli tunne, et te ei saa hakkama päriselt nii, nagu oleksite soovinud, tundsite end pisut kasutuna või saite teistelt inimestelt murettekitavaid vastukajasid? Kas tundsite mingil hetkel, et asjad hakkavad üle pea kasvama või et te ei tegutse tasemel, mida endalt ootaksite?

Pange need olukorrad kirja. Kas märkate mingeid kordusi? Kui jah, siis mida kõneleb see teile teie enda elureeglitest – mida te endaga rahulolemiseks nõuate endalt ja mida vajate teistelt inimestelt? Missuguseid reegleid rikkusite või pidite äärepealt rikkuma? Missugused mõtted iseenda kohta tulid teile nendes olukordades pähe? Kas märkasite end kasutamas enese kohta mõnda halvustavat sõna? Mis sõnad need olid? Need võivad peegeldada teie keskset negatiivset enesekohast veendumust (teie põhiväidet).

Vastus ähvardusele: murelikud ennustused

Kui põhiväide kord aktiviseeritud on, annab aktiviseerimisele tõukeks olnud olukorda kätketud ebakindlus hoogu spetsiifilistele negatiivsetele ennustustele (hirmudele, mis kõik võib juhtuda), nende sisu oleneb teie isiklike murede olemusest.

Illustreerimaks seda, võtame olukorra, mida suurem osa inimesi peab mõnevõrra heidutavaks, mis aga madala enesehinnanguga inimesele võib olla tõeliseks piinaks. Oletame, et teil tuleb püsti tõusta ja grupi inimeste ees rääkida, st kõnelda pealtvaatajate ees. Kujutlege, et teil tuleb seda teha kõikvõimalikes olukordades – võib-olla tööl või ehk teie koguduses, kursusel, millest osa võtate, kliinikus, kus käite lapsega või lapse koolikoosolekul. Mis on teie esimene reaktsioon, kui mõtlete sellele, et peate püsti tõusma ja rahva ees rääkima? Mis mõtted tulevad pähe? “Ma ei suudaks seda”? “Teeksin ennast täielikult lolliks”? “Mitte keegi ei tahaks mind kuulata”? “Läheksin nii närvi, et jookseksin minema”?

Või on teil vaimusilmas kujutluspilt sellest, mis juhtuks? Näiteks, et te ise olete näost punane ja higine ja kõik teised vahivad teid? Või inimesed, kes vaatavad aknast välja ning näivad igavlevat ja ärritatud? Kuid võib-olla püüavad nad viisakat nägu teha, südames aga haletsevad teid? Mõtted, mis purskuvad esile, kui kaalute kõnelemist publiku ees, peegeldavad tõenäoliselt seda, mis teie arvates võiks juhtuda, eriti aga, mis teie nägemuses võiks untsu minna. Seega on need teie isiklik vaade tulevikule – negatiivsed ennustused, mis, nagu hiljem näeme, mõjutavad tohutult teie tundeid ja käitumist.

Madala enesehinnanguga inimesele, kes on vastamisi vajadusega rahva ees kõneleda, turgatab kõigepealt pähe kõik see, mis võib etteaste ajal untsu minna. Arvatavasti eeldab ta, et juhtub kõige hullem ja et selle vältimiseks saab teha väga vähe või õieti mitte midagi. Eri inimeste puhul on põhiväiteid käivitavad situatsioonid erinevad, olenevalt murede keskpunktist. Niisamuti erineb eri inimestel ka negatiivsete ennustuste täpne olemus, sõltuvalt sellest, mis nende jaoks kõige tähtsam on. Kui näiteks Arran kujutles olukorda, kus ta peab rahva ees kõnelema, ennustas ta, et inimesed kannavad ta maha veel enne, kui ta suu avab – mitte keegi ei usu, et temasugusel võiks olla midagi kuulamisväärset öelda. Jane’i peamine mure oli hoopis, et ta ei suuda publiku ootustele vastata. Sarah arvas lihtsalt, et inimestel oleks igav. Geoff leidis, et ta teeks ennast lolliks, öeldes midagi sobimatut. Inimesed arvaksid, et ta poosetab. Jim oli mures, et ta närveeriks ja see oleks näha.

Te näete, kuidas kõigi nende ennustused võrsuvad veendumustest, mis neil enda kohta on, ja reeglitest, mis nad nende veendumuste kompenseerimiseks välja on mõelnud. Kui te nende lugusid teate, on nende hirmud täiesti loogilised. Neljandas peatükis saate teada, kuidas omaenda murelikke ennustusi reguleerida, jälgides oma reaktsioone olukordades, mis teid närvitsema panevad, ja jälgides ka mõtteid, sõnu või kujutlusi, mis tulevad pähe, kui te tunnete, et teie enesehinnang on ohus. See on tähtis, sest negatiivsed ennustused, kui nendega ei tegelda, omavad teie emotsionaalsele seisundile ning käitumisele tohutu suurt mõju ning toetavad niiviisi madala enesehinnangu püsimist. Mõtiskleme selle üle veel, kasutades sedasama avaliku esinemise näidet.

Negatiivsete ennustuste mõju teie emotsionaalsele seisundile

Mõelge end veel kord avaliku esinemise olukorda. Kujutlege kõige hullemat, mis võiks juhtuda. Muutke oma murelikud ennustused nii reaalseks kui võimalik. Mis toimub sel ajal teie emotsionaalse seisundiga? Missuguseid muutusi oma enesetundes märkate?

Muretsemine, et kõik läheb untsu, toob tavaliselt esile ärevuse. Teie ehk ei kasutaks just seda sõna – võib-olla olete kartlik, närvis, hirmul, pahur, paanikas või tunnete lausa õudust. Tegelikult on need kõik hirmu variatsioonid. Nüüd pange tähele, mis sünnib teie kehaga, kui kardate. Missuguseid muutusi märkate? Mis juhtub teie südamelöökide sagedusega? Teie hingamisega? Lihaspingega? Missugused lihased on eriti pingul? Kas märkate higistamist – võib-olla otsmikul või peopesades? Kas tunnete, et värisete? Kuidas on lugu seedesüsteemiga? Kas märkate mingeid aistinguid kõhus – võbinat või ärritustunnet?

Kõik need on ärevuse füüsilised märgid, märgid kehasse sissekodeeritud reaktsioonist ähvardusele.

Madala enesehinnanguga inimese jaoks võivad need normaalsed reaktsioonid olla halvaendelise tähendusega. Nad võivad saada edasiste murelike ennustuste allikaks (seda mini-nõiaringi illustreerib lk 37 asuva skeemi alumise poole parempoolne osa). Näiteks kui teil suu kuivab, võite karta, et ei suuda üldse rääkida. Kui käed värisevad, võite ennustada, et teie närvilisus torkab publikule silma ja nad peavad teid ebakompetentseks või lihtsalt veidrikuks. Kui teie mõte närveerimise korral kinni jooksma kipub, võite karta, et osutute sõnaahtraks või räägite segaselt, nagu ei teaks, millest kõnelete. Niisugused reaktsioonid ärevusmärkidele kalduvad ärevust muidugi suurendama ja olukorrale lisandub veelgi pinget.

Negatiivsete ennustuste mõju teie käitumisele

Murelikud ennustused võivad teie käitumist mõjutada mitmel viisil, kasu ei ole ühestki. Mõistmaks, kuidas see toimub, pöördugem veel kord tagasi avaliku esinemise olukorra juurde.

Murelikud ennustused võivad viia vältimiseni

Kui usute oma murelikke ennustusi küllalt tugevasti, võite otsustada seda olukorda ülepea vältida. Võimalik, et helistate inimesele, kes teile selle etteaste organiseeris, ja ütlete, et olete gripis ega saa esineda. Aga võib-olla te lihtsalt ei ilmu kohale.

See tähendaks, et teil polegi võimalust teada saada, kas teie murelikud ennustused olid tegelikult õiged. Võib-olla oleks kõik läinud tegelikkuses palju paremini, kui arvasite – sündmused on reaalsuses tihti palju vähem heidutavad kui ette närveerides. Niisuguste olukordade vältimine jätab teid ilma võimalusest selles ise veenduda. Niisiis toetab vältimine, kuigi see võib aidata teil ennast lühiajaliselt paremini tunda (milline kergendus – ma pääsesin sellest), lõppkokkuvõttes madala enesehinnangu püsimist.

Kui hakkame mõtisklema, kuidas hetkel kehtivaid mustreid muuta, tuleneb eelnevast, et arendamaks oma eneseusku ja enesehinnangut, tuleb hakata liginema olukordadele, mida te siiani olete vältinud. Muidu piiravad hirmud endiselt teie elu ja te ei saagi kunagi seda informatsiooni, mida vajate endast realistliku, positiivse pildi loomiseks.

Murelikud ennustused võivad viia tarbetute ettevaatusabinõudeni

Selle asemel, et vältida mingit olukorda üldse, võite otsustada, et lähete ja peate oma kõne ära, aga võtate tarvitusele terve rea ettevaatusabinõusid, mis peavad kindlustama, et teie kõige suuremad hirmud ei saa tõelisuseks – et suudate kinni pidada oma reeglitest ja väljuda olukorrast enesehinnangut kahjustamata. Nii mõtles näiteks Jane, et tal tuleb rohkesti aega kulutada sellele, et hoolikalt järele mõelda, mida inimesed kuulda võiksid tahta, ja püüda kõiki võimalusi oma kõnes arvestada. Kõne jooksul kavatses ta pidevalt jälgida kõiki märke, mis näitaksid, kui inimesed ei ole tema jutuga rahul, ja ta naerataks oma publikule palju. Jesse jälle uskus, et põhiline on näida sada protsenti enesekindla ja kompetentsena ning kavatses harjutada ja harjutada ja harjutada, et saada nii sisu kui ka esitusstiil absoluutselt viimase detailini paika. Ta kavatses hoolt kanda selle eest, et tema kõne täidaks lubatud aja viimseni, nii ei jääks aega küsimustele, millele ta ehk vastata ei oskaks.

Mida teie teeksite, kui teil seisaks ees avalik esinemine, tagamaks, et teie kõige suuremad hirmud tõeks ei saa?

Niisuguste enesekaitsevõtete probleem on selles, et ükskõik kui hästi teil ka ei läheks, jääb tunne, et tegemist oli peaaegu läbikukkumisega. Kui te poleks ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud, oleks juhtunud halvim. Niisiis ei ole teil jälle olnud võimalust ise veenduda, kas hirmudel oli alust või mitte, avastada, et teie ettevaatus oli tarbetu ja ülemäärane. Teile jääb tunne, et edu (ja ühes sellega teie eneseväärtuse kasvu) aluseks olid täielikult ettevaatusabinõud, mida kasutasite. Praktikas tähendab see, et kui tahate olla iseendaga rohkem rahul ja enesekindlam, tuleb niisugustele situatsioonidele, kus te tavaliselt ettevaatusabinõusid kasutate, läheneda “tühjade kätega”. Ainult nii toimides võite avastada, et ettevaatus on tarbetu – te saate ka selleta elult kätte, mida soovite.

Murelikud ennustused võivad etteaste nurja ajada

Mõnel juhul on võimalik, et ärevus tõepoolest nurjab teie etteaste. Te leiate end kokutamas, märkmed värisevad käes või muutub pea tõepoolest täiesti tühjaks. Nii võib juhtuda ka kogenud kõnelejaga. Oletame, et teiega toimus midagi niisugust: missugune oleks teie reaktsioon? Mis mõtted tuleksid pähe?

Kõrge enesehinnanguga inimesed vaatleksid niisuguseid närveerimismärke pigem huviga kõrvalt kui tunneksid hirmu, nad peaksid toimuvat pinge all viibimise puhul mõistetavaks reaktsiooniks. Võibolla usuksid nad, et neil asjaoludel on täiesti normaalne närvis olla, nad oleksid päris kindlad, et nende närvilisus torkab teistele palju vähem silma kui neile enestele. Ja isegi kui teised märkavad, ei tee nad sellest numbrit. Lühidalt, kui jutt on enesekindlatest inimestest, ei lähe närvitsemine neile eriti korda. Nende isiklikud reeglid lubavad ka vähemat kui perfektset esinemist ja nad ei pea seda oma väärtuse näitajaks.

Kui teil aga on madal enesehinnang, näete tõenäoliselt mis tahes raskusi või ebatäiuslikkust kui tõendit oma tavalise kasutuse, ebakompetentsuse või mille tahes kohta. See tähendab, et need ütlevad midagi teie kui inimese kohta. Loomulikult toidab see ühtlasi jätkuvalt madalat enesehinnangut. Olgu elu missugune tahes, te ei tegutse alati nii, nagu tahaksite. Üks osa madala enesehinnangu ületamisest on hakata vaatama oma nõrkusi ja puudusi – kõike, mida te ei tee eriti hästi ja kõiki oma vigu – lihtsalt osana iseendast ja inimeseks olemise ühe aspektina, mitte aga põhjusena enda kui inimese totaalseks süüdistamiseks.

Murelikud ennustused võivad viia oma edu alahindamiseni

Vaatamata teie närveerimisele võib esinemine minna tegelikult lihtsalt suurepäraselt. Te ütlete, mida tahtsite öelda, inimesed paistavad olevat huvitatud, teie närvilisus ei lähe kontrolli alt välja, esitatakse mõned huvitavad küsimused, millele leiate head vastused. Oletame, et nii juhtuski: missugune oleks teie reaktsioon? Kas teil oleks enda üle hea meel – te olete teinud head tööd ja väärite tunnustavat õlalepatsutust? Või täidab teid näriv kahtlus, et saite hakkama üle noatera, publik oli heatahtlik, teil vedas või oli tähtede seis hea. Aga järgmine kord…

Isegi kui kõik läheb hästi, võib madal enesehinnang rikkuda teie rõõmu oma saavutuste üle ja võib juhtuda, et ignoreerite, alahindate või jätate kõrvale kõik, mis ei sobi kokku teie valdava negatiivse nägemusega iseendast. Eelarvamus enese suhtes, mida kirjeldasime teises peatükis, takistab teil vastu võtmast ja aktsepteerimast tõendeid, mis sellele vastu räägivad. Niisiis on üks osa madala enesehinnangu ületamisest see, kui hakkate märkama ja nautima saavutusi ja häid asju oma elus. Kuues peatükk keskendub detailsemalt sellele, kuidas seda teha.

Põhiväite kinnistumine

Ükskõik, kas te väldite keerulisi olukordi üleüldse, ümbritsete end tarbetute ettevaatusabinõudega, süüdistate ennast kui inimest, sest kõik ei läinud hästi, või alahindate ja eitate, kui hästi kõik tegelikult läks, tagajärjeks on ikka tunne, et teie negatiivsed enesekohased veendumused on tõepoolest kinnitust leidnud. Teil oli täiesti õigus – te olete kasutu, mitte küllalt hea, teid ei saa armastada või mis iganes see võib olla. Õigupoolest saate te seda endale öelda väga mitut moodi – “näete siis, ma teadsin seda kogu aeg, ma lihtsalt pole tasemel.” Ka võib põhiväite kinnistumine peegelduda rohkem tunnetes (kurbus, meeleheide) või kehalistes aistingutes (raskustunne, seest läheb õõnsaks). Ükskõik mis vormi kinnistumine võtab, oluline on sõnum, et see, mida te enda kohta juba varem teadsite, on taas kinnitust leidnud – te oletegi tõepoolest see, kelleks te end alati pidanud olete. Ja protsess ei pruugi siin peatuda.

Enesekriitilised mõtted

Tunne, et teie negatiivsed enesekohased veendumused on kinnitust leidnud, viib sageli enesekriitiliste mõtete tulvani. Sõna “enesekriitiline” ei tähenda siin rahulikku tõdemust, et olete millegagi kehvemini hakkama saanud, kui oleksite tahtnud, või kutsunud kelleski esile negatiivse reaktsiooni, millele järgneks kaine kaalumine, kas asja parandamiseks on võimalik midagi konstruktiivset ette võtta. Siin mõeldakse selle all enda kui inimese süüdistamist. Enesekriitilised mõtted võivad lihtsalt vilksamisi peast läbi käia, enne kui teie tähelepanu millelegi muule pöördub. Aga te võite sattuda ka iseenda vastu sihitud rünnakute keerisesse, võib-olla üsna nõiaringisarnaselt. Näiteks kui Jesse (poiss, kelle isa teda õhtusöögilauas üle kuulas) arvuti kokku jooksis ja ta kaotas tähtsa dokumendi, mida kiiruga tähtajaks lõpetada oli püüdnud, ütles ta endale:

Vaata nüüd, mis sa tegid. Sa oled täielik idioot. Kuidas sa võisid nii loll olla? Sa ajad alati kõik untsu – täiesti tüüpiline. Sa ei saa iial millegagi hakkama, sinus lihtsalt pole seda, mis vaja. Miks sa küll alati nii kasutu oled? Miks sa midagi tehtud ei saa? Sa lihtsalt raiskad siin Maa peal ruumi.

Jesse kasutas juhtumit, mis polnud tegelikult absoluutselt tema süü, ära selleks, et kinnitada oma negatiivseid arvamusi iseenda kohta. Kuna ta eeldas, et arvuti kinnijooksmise põhjustas mingi oluline joon tema isiksuses, tundus talle ka, et sel on suur mõju tema tulevikule – nii hakkab alati olema. Arvatavasti võite ette kujutada pettumuse ja meeleheite segu, mida Jesse sel hetkel koges, ja seda, kui raske oli tal hakata olukorda rahulikult ja õigesti hindama.

Enesekriitilised mõtted, nagu ka murelikud ennustused, mõjutavad tugevasti seda, kuidas me end tunneme ning oma elu elame. Nad aitavad madalal enesehinnangul püsida. Mõelge omaenda reaktsioonidele, kui miski läheb untsu või ei kuku välja nii, nagu kavatsesite. Mis turgatab neis olukordades pähe? Kas olete enda vastu karm? Kas alandate ennast ja sõimate nagu Jesse? Üks osa madala enesehinnangu ületamisest on õppida oma enesekriitilisi mõtteid ära tabama ja neile vastama ning leida realistlikum ja leebem vaatenurk. Kuidas seda teha, sellele keskendub üksikasjalikumalt viies peatükk.