Читать книгу Billy Elliot - Melvin Burgess - Страница 4

Ma teadsin, et midagi kahtlast oli lahti. Billy on minu poeg ja ma jään tema kõrvale surmatunnini, aga. Öelgem seda nii: ta on paras individualist, see Billy. Alati on miskit veidrat, mida ta teha püüab. Näiteks harjutas ta pulga tasakaalustamist oma ninal. Ta oli siis vast kaheksa või nii. Seejärel tuli lugu pappkastiga. Ta istus selles ja laulis omaette. Laste värk, võiks ju öelda, aga Billy oli kümme. Ma poleks end eladeski lasknud pappkastis näha, kui olin kümnene. Tema ema oli siis haige, nii et ehk on see arusaadav. Aga kaela käänamine? See kestis terve igaviku. Ta pööras ümber ja vaatas selja taha, käänates kaela nii kaugele, kui andis, üha uuesti ja uuesti. Ta ütles, et see on vaid harjumus, aga mis harjumus see selline on? See pole sama, kui nokkida nina või närida küüsi. Kord viisin poisi kinno ja ta veetis kogu aja istmel vääneldes. Ta vaid venitas kaelalihaseid, aga naine tema selja taga ei teadnud seda ja arvas, et Billy vahib teda. See oli nii piinlik. Teda on võimatu peatada. Ta ei suuda end isegi peatada.

„Teie poeg vahib mind,” ütles naine. „Jep, ja ma maksin selle filmi vaatamise eest kõva raha,” vastasin.

Mõnda aega tegeles ta jalgpalliga, see oli normaalne. Ta läks tänavale ja harjutas palli jalgadega üle pea tõstmist või kõksimist või midagi sellist. Ta polnud küll väljakul kunagi hea, aga vähemalt oli tegemist hea tervisliku trenniga, millegi sellisega, millega tema vanuses laps võiks tegeleda.

Nüüd siis oli ringiratast keerutamise kord. Ta eitas seda alguses, aga jäi mulle muudkui vahele. Köögis, koridoris, aias, oma magamistoas. Kogu paganama aeg. Pilk kaugusesse suunatud nagu idioodil, käed välja sirutatud, ja siis saatis ta end kuradima kiirelt pöörlema ja kukkus pooltel kordadel pikali. Kupatasin ta kord teed tegema ja kui ta polnud juba terve igaviku tagasi tulnud, läksin vaatama. Seal ta oligi, vahtimas tühja, just valmis alustama.

„Billy,” ütlesin selsamal hetkel, kui ta alustas, ja ta hakkas keerutama, üritades samal ajal üle õla kiigata, komistas lauale otsa ja lennutas kogu kupatuse laiali – kõik kohad olid piima täis, suhkrutoos ümber, kruusid katki.

Tony tormas koridorist kohale. „Kuule, mida sa teed?” „Ma harjutan lihtsalt pööret. See on poksiliigutus,” selgitas Billy. „Ma pole küll poksis selliseid liigutusi näinud,” sõnas Tony. Poksiliigutus! See oli tema järjekordne nõme harjumus. „Ära seda nüüd kogu aeg ka tegema hakka,” hoiatasin. „Lõhud sedasi kogu meie paganama maja maha.”

„Jah, ja kes need kruusid kinni maksab ja värki? Sul pole mõistuseraasugi peas,” võttis Tony edasi.

„Olgu, isa, olgu.” Aga loomulikult ei jätnud ta oma keerutamist. Ta ei saa pidama, kui on miskit pähe võtnud. Ta on nagu mingi kuradima punnis silmadega jänes või midagi. Vähemalt hakkas ta pärast seda vahejuhtumit õues harjutama. Ta küll teeskles, et harjutab poksimist, aga põrgutki. Hiilisin õue, et pilk peale visata, ja seal ta oligi, sama vana asja kallal. Käed ühele poole kaares, seejärel vehkis ta nendega ja hakkas ringiratast keerutama. See oli imelik, kuidas ta tühjusesse vahtis. Ja kindad – mhmh, tal olid kindad käes. Ta nägi välja nagu mingi kuradima maniakk. Ta ajab mulle vahetevahel hirmu nahka, see meie Billy. Ma ei tea, mida temast arvata.

Astusin välja ja rääkisin temaga. „Mida sa teed, poeg? Näed välja, nagu oleks sul mingi hoog peal või midagi.”

„Ma harjutan, isa.” „Ei, sa ei harjuta. Mida niimoodi harjutatakse? Mökuks olemist? Kas sind ei huvita, mida inimesed sinust arvavad?”

„See on lihtsalt üks paganama pööre.” „Ikkagi, ära tee seda. Mitte õues, kus inimesed võivad peale sattuda.”

„Aga sa ei lubanud mul ju toas harjutada!” „Ära seda lihtsalt enam üldse tee, muud ei midagi. Selge?” Ma ei näinud seda pärast enam nii tihti, aga teadsin, et ta polnud järele jätnud. Kuulsin teda muudkui kukkumas. Kolksuga maandumas, köögis asjadele otsa komistamas. Karjusin alatasa: „Jäta see kuradima kolistamine!” Ta kukkus kord ka vannis. Oli pühapäevaõhtuse vanniskäigu aeg, kostis määratu plärtsatus ja kui ma üles läksin, oligi ta seal: vahtis end peeglist, üleni riides, läbimärg, käed valmis uut pööret alustama.

„Sa teed seda jälle!” ütlesin talle. „Ma lihtsalt kukkusin vanni, muud ei midagi,” vastas poiss. Ma ei hakanud rohkem midagi ütlema. Pööritasin lihtsalt silmi ja jätsin ta tegutsema.

Tundsin ta pärast tollal muret. Rääkisin ka Susan Harrisega meie tänavalt, aga tema arvas, et ma ei peaks sellest välja tegema.

„Ta on lihtsalt poisike, alles kaksteist, tegelikult veel täitsa titt,” ütles ta. „Las ta olla, Jackie, küll temaga saab kõik korda. Ta peab kuidagi auru välja laskma.”

Ta on ise neli tükki üles kasvatanud, see Susan, nii et ma arvasin, et küllap ta teab paremini. Ju on see miski, mida isa ei lubaks teha, aga ema pigistaks silma kinni.

Aga seda tuleb küll öelda, et meie Billy, ta sai sellega hakkama. Mis iganes eesmärgil, aga ta sai sellega hakkama. Tulin just poest koju, piimapudel taskus, ja tema oli parasjagu õues asja kallal. Seisatasin ja vaatasin. Sirgelt üles, pilk otse seinal, käed välja sirutatud – piraki, ja ringiratast ta keerleski, kaks või kolm korda, mul läks lugemine sassi, sest ta liikus nii kiiresti. Ja seejärel jäi ta seisma nagu kinnilöödud uks, kõmm.

„Jess!” Ta oli nii õnnelik, et ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. „Jess, jess, ma sain hakkama, ma sain hakkama, ma sain hakkama!” Ta tantsis trampides ja juubeldades mööda hoovi ringi. Ma polnud veel kunagi nii õnnelikku last näinud.

„Said hakkama siis,” ütlesin ja ta kukkus vaat et ninali. Ta oli olnud niivõrd keskendunud, et polnud mind märganudki.

„Oh jummel, isa! Huh! Sa ehmatasid mind.” „Njah. Nii et said hakkama, jah?” „Vaata ise!” Ja ta keerutas end veel korra, kuid ei saanud enam hakkama, mitte siis, kui mina pealt vaatasin. Tal ei tulnud üldse välja.