Читать книгу Karlova pruudid - Merle Sild - Страница 5

„Maaris Saugas Tuulevara kinnisvarabüroost kuuleb, millega saan aidata?“ Tema hinge valgustas õrn lootusekiir. Ehk jäi majaostja hommikul lihtsalt hiljaks. Oh kui kena, et ta siiski ühendust võttis! Naine unustas, et alles viis minutit tagasi oli ta otsustanud alla anda ja isegi töökoha üles öelda. Ta haaras paberi ja kirjutusvahendi, et uut kohtumist kokku leppida. Tundus, et on mõtet edasi rabeleda.

Korter oli ju ka nüüd vaba... Arvatava kahtlusalusena ei saanud ta ometi ise numbrit valida ja potentsiaalsetele ostjatele teatada, et vabandage, aga täna sai kõik korda − ainukeses veel hõivatud korteris elanud tüütu vanainimene on surnud. Terve maja on täiesti tühi, võite julgelt tehingu teha ja sisse kolida. Ta hakkas alles nüüd aru saama, mis tegelikult juhtunud on.

„Tere, Maaris. Tore sinu häält kuulda!”

Naine ei saanud esialgu aru, kes teda nii tuttavlikult kõnetab. Ta hingas sügavalt sisse ja üritas salvestatud mälupilte kiirelt läbi lapata. Maheda tämbriga mehe häält oli Maaris kusagil kuulnud. Hääl, mis kunagi ammu ta mällu oli kinnistunud, oleks sinna jäädes nagu teadnud, et elu annab talle kunagi võimaluse endast uuesti märku anda.

„Jah?“

Mees teisel pool liini oli veidi kohmetu, kuid tutvustas ennast hetk hiljem selgel, puhtaksköhatatud häälel: „Leho Arbimets siinpool. Uurija kriminaalpolitseist. Minu nimi peaks vist tuttav olema. Olime koolikaaslased, kui mäletad. Meil oleks vaja rääkida. Kas sa saad kohe täna politseimajast läbi astuda?”

Maaris oli jahmunud. Omaaegne playboy ning kõigi õpetajate kirstunael Leho − ja uurija? Mida ta sellest mehest või tema elust üldse teadis?

Möödas oli terve igavik sellest ajast, kui nad teineteist viimati nägid. Elu oli vahepeal kannapöördeid teinud ja palju ületeeminekuid, nurgatahavarjumisi ja teretamatajätmisi mahtus nende aastate sisse. Siiski, miks oli Maaris arvanud, et mees hoopis Tallinnas elab ja ajakirjanikuametit peab?

„Jah... ma ei tea... Ikka vist saan.“ Maaris oli sõnatu. Kõik, mis sellel sombusel päeval juhtus, oli äkki veidramast veider.

„Jah, ma tulen. Kuhu ja millal?” küsis ta siis kindlalt. Saaks selle kõik juba kaelast ära.

Politseimajja jõudis ta vihmamärgade juustega. Seelik kleepus ümber jalgade ja oma ehmatuseks märkas naine, et lisaks üldisele rääbakale väljanägemisele on tal ka saapa kontsaplekk kadunud. Vanasti oli ta isegi juhuslikku Lehoga kohtumist aimates end tundide kaupa ilusaks sättinud. Isegi siis, kui pinginaaber ja parim sõbranna Anelle juba Leho juures öid veetis, nägi Maaris poisi silmades ikka mingit kestvat, varjamatut huvi.

Platooniliseks nende suhe tookord jäigi. Vaid vahel harva, kui Maaris oma elu ebatäiuslikkust tajus, tuli Leho talle meelde ja ängistavalt valusad igatsused ei lasknud uinuda.

Leho Arbimets. Edukate arstide perekonnast pärit pikakasvuline stiilne noormees. Kooli pooleli jätnud, lõi ta oma aega kodus surnuks, õhtuti aga liikus kampadega linna vahel. Maarise pinginaaber Anelle kadus sageli mitmeteks tundideks koolist ja ilmus päeva lõpuks äraseletatud ilmel välja. Tema oli väljavalitu.

Arbimetsade villa asus kooli taga väikeses kõrvaltänavas ja õpetajad, kes poissi varasematest aastatest mäletasid, pidasid Anellele pikki loenguid mustast tulevikust, kui tüdruk oma kohatut suhet otsekohe ei lõpeta.

Ühel tavalisel koolipäeval jättis Anelle esimesse tundi tulemata ja kadus uudishimutsejate silme alt varju. Maaris, kes oli näinud teda üle õue tulemas, läks klassiõele tüdrukute tualetti järele. See oli nende tavaline peidukoht, salajane ja kõigile teada.

Põleva sigareti lõhn juhatas edasi. Koolis suitsetamine ei olnud tavaline fopaa, vaid surmapatt, millega kaasnes vahelejäämise korral tohutu laviin õpetajatepoolset ärevust ja virnade kaupa seletuskirju, mis parimal juhul asendasid koolist väljaviskamise sujuvalt käitumishinde alandamisega. Maaris oli õpilasena teistest alalhoidlikum, tema ei rikkunud reegleid kunagi nii otse ja räigelt. Arusaamatusi tekkis koolis niigi justkui iseenesest ja eksimustel, millest keegi kasu ei saanud, polnud vaja lasta elu keerulisemaks ajada kui see niigi oli.

Sel kaunil hommikul, kui linnud laulsid ja päike paistis, istus Anelle kloori ja sigaretisuitsu järele haisvas koolivetsus ja lahistas nutta.

„Leho saadetakse Tallinnasse. Isa juurde. Mina ka siia kooli siis enam ei jää.“

„Tallinnasse? Mis juhtus?“

Leho isa oli Tallinnas suure haigla peaarst. Teda teati kui edukat ja sõbralikku, kuigi pedantset karjääriinimest. Sedagi teati, et günekoloogist ema eelistas oma tööd teha vaiksemas ja rahulikumas Tartus ja kui ta öösel sünnitusmajas valves juhtus olema, liikus arstipere uhkes majas alati külalisi. Maaristki oli kutsutud, aga tema oli klassis ju ainuke, kes pärast kella kümmet rangelt kodus pidi olema.

„Õppima läheb. Viimast klassi lõpetama. Isa korraldab talle seal praegu eelarvamustevaba keskkonda. Tänase päeva jooksul lubati dokumendid korda ajada. Vaat mida tähendab, kui sul on kõrgklassi vanemad!“

„Miks sa nutad siis sellepärast? See on ju hea, et ta jälle kooli saab. Palju tal vahele jäi? Üks klass vist ainult...“

„Sina ei tea muidugi, mis öösel oli!“ ahastas Anelle. „Peidad ennast kodus vanaema selja taga ja kunagi teisi ei aita!“

Anelle käitus, nagu oleks Maaris midagi meelega halvasti teinud või tegemata jätnud. See ei olnud aus. Maaris ei saanud küll avalikult öelda, kui palju Leho talle tähendas, aga kui mitte teised, siis Anelle pidi südamesõbrannana ometi teadma, et ta ei istunud omast vabast tahtest õhtuti memmetütre moodi kodus. Hea meelega oleks ta teinud läbi kõik seaduse piiridesse mahtuvad seiklused, kui ainult vanaema Reesi talle vabadust oleks andnud teistega koos linna vahel seilata.

Võib-olla oleks hoopis tema siis Karlova kõige ihaldatuma poisi pruut olnud? Maaris hammustas huulde. Oli nii palju asju, millest ta Anellega enam rääkida ei saanud nagu vanasti.

„Miilits oleks ta peaaegu kaasa võtnud. Ta jäi teiste varastatud autoga vahele ja sõitis eest ära, kui käis taksoviina juurde toomas,“ jätkas Anelle.

„Kust sina tead, et teiste varastatud? Samahästi võis ta ise selle ära ajada.“

„Leho ei ole mingi autoärandaja. Kuidas sa saad nii küsida? See, et ta on ärahellitatud ja koolis ei käi, ei tee temast veel varast. Tema ju isegi ei teadnud, kelle auto talle sõita anti.“

„Mis pidu te jälle pidasite?“ ohkas Maaris. Anelle lihtsalt oskas ennast alatasa probleemidega ümbritseda.

„Sa oled hullem kui omaenda vanaema! Pidu! Niisama istusime, mitu inimest oli... kust ma teadsin, et see nii lõpeb. Leho jõudis vilkurite eest ära sõita, aga hommikul tulid mendid juba järele. Minu teada ema isegi maksis neile, et nad maha rahuneksid. Ehmunud isa oli muidugi kohe nõus, et poeg tema juurde Tallinnasse kolib...“ rääkis Anelle ja pühkis pisaraid.

„Mis Leho ise ütleb? Te olete ju mitu kuud juba käinud. Kas ta ise tahab ikka minna?“ uuris Maaris. Ei olnud tallegi ükskõik, et Leho linnast ära kolib.

„Ta lihtsalt teeb, mis nad käsivad. Tal ei jää praegu midagi muud üle. Mina siia ei jää, lähen ka minema! Kui kerge südamega ta mind maha jätab! Ta ei öelnud vanematele ühtegi sõna vastu!“ ulgus pinginaaber nina luristades ja kiskus nutuhoogude vahele suitsu.

Maaris oli endiselt vait. Alati oli kahe halva vahel valides üks parem. Ongi hea, et Leho isa juurde läheb, vähemalt ei saa pinginaaaber teda päriseks. Selle asemel, et Anellega aega surnuks lüüa ja ennast pahandustesse juua, oleks poiss võinud vahel ka Maarise aknale koputada. Oli ta ju sageli jalgrattaga kollase aia taga tiirutanud ja küünitanud sellest üle vaadata, arvates, et Maaris ei märka. Märkas küll, aga Reesi läbinägeliku pilgu all ei olnud võimalik isegi õue juttu ajama minna.

Maarisele meeldis mõelda kõigile neile tüdrukutele, kes Lehot ootama jäid ja Anelle igatsust tajudes tundis ta lausa kahjurõõmu. Kui ei saanud mina, miks tema peaks saama?

Varsti tuli Maarise ellu Alo ja vastamata koolipõlvearmastus jäi uue elu ning hoopis suuremate draamade varju.