Читать книгу Karlova pruudid - Merle Sild - Страница 9

Uues Eesti Vabariigis valitses kahekümnenda sajandi lõpuaastatel kindel seisukoht, et kes korterit üürib, on loll. Maksad ja maksad, omanik peab peenikest naeru ja elamispinda päriseks endale ikka kunagi ei saa.

„Maksad nagu surnud hobust,“ öeldi selle kohta üsna üksmeelselt ja püüti üürniku seisusest võimalikult kiiresti omanikuks tõusta.

Rahapuudus oli ainus, mis mõttelennule piirid seadis. Raha olemasolu korral oli aga võimalik suuri asju ette võtta. Osta ja investeerida. Enam ei ole Vene aeg, kinnitas Maaris endale, kui adus vana maailma põhitõdesid kolinal kokku kukkumas. Vabadus oli toonud kapitalismi, kapitalism kinnisvarabuumi, mis oli noorte ja tugevate mängumaa. Selliste, nagu tema ise ja ta töökaaslased. Vanast majast miljoni väljapigistamine oli nagu käega katsuda ja siis ei oleks kaugel ka omaenese unistuse täitumine.