Читать книгу Karlova pruudid - Merle Sild - Страница 6

Nüüd, palju aastaid hiljem, istus Maarise unetute ööde kunagine kuningas kõrge seljatoega uurijatoolis ja pakkus naisele viisakalt teisel pool lauda istet. Polnudki nii hirmus kohtuda, kui Maaris kartnud oli. Mees vaatas soojalt, sõbralikult ja natuke kavalalt ja Maariski vaatas julgelt vastu. Otse silma sisse. Miks mitte? Korraks oli kõik nagu enne seda, kui halvad asjad juhtuma hakkasid. Siiski kohmetus ta hetke möödudes ja sättis ennast toolile istuma, silmad kontorilauale langetatud.

Võõrad tuttavad, mõtles ta. See oli põnev. Vähemasti ühe asja oli naine oma elus selgeks saanud − sama kiiresti kui parimatest sõpradest võõrad saavad, võivad võõrastest saada parimad sõbrad. Kuigi nemad olid muutunud võõraks lähedaseks saamata, ei lugenud see praegu üldse.

Maaris oli kohtumise üle südamest rõõmus. Leho oli tema vastu alati sõbralik olnud. Samasugust heameelt oleks ta tundnud suvesoojusest külmas lumeseguses talvepäevas. Maarist olid viimaste aastate ebaõnnestumised nii palju räsinud, et tegelikult vajas ta juba ammu kedagi, kellele kõik südamelt ära rääkida. Kutse politseiuurija juurde polnud küll esmane valik pihitooli sattumiseks, aga mis seal ikka. Keegi teine teda nagunii ei vajanud ja tema vastu huvi ei tundnud.

Küsigu, Maaris räägib. Kogu oma umbejooksnud elu laotab lagedale. Laseb vabaks õigustused, kahetsused ja kogunenud süütunded, kui härra uurija vaid kuulata jaksab. Vabandust, härra Leho Arbimets.

Mees avas arvuti ja ütles: „No nii. Räägime. Kuidas sa jälle nende Arksoniteni jõudsid? Noorega olid sa koguni abielus, nagu ma mäletan. Vanaga kaklesid maja pärast? Kust sa neid korjad?“

Mehe ametlikus hääletoonis kõlas sulaselgeid etteheiteid. Neid poleks Maaris küll oodata osanud, kriitika mõjus naise niigi hellaks väntsutatud hingele tulise piprana ja muutis ta tõrksaks. Leho ei tea midagi, proovis Maaris endale sisendada. Ma ei pea teda kuulama, kui ta minu vastu õelaks muutub. Ta on võõras inimene. Ma võin vastu hakata. Ma pean enda eest seisma ja siis koju minema. Teki üle pea tõmbama ja magama endast välja kogu selle hulluse, mis üldse minusse ei puutu.

„Mina ametiisikuna küll nii erapoolikut seisukohta ei võtaks,” ütles Maaris naeratust näole sättides.

„Arvad? Kas me räägime nagu ametiisikud?“

„Kuidas siis?“ imestas naine siiralt. „Kas antud olukorras on veel mingi võimalus?”

„Kunagi saime ju rääkida nagu parimad sõbrad,” vastas mees sügavalt silma vaadates. Maaris ei taibanud, kas ta tõesti flirtis või püüdis lihtsalt uurimise huvides välja kavaldada seda, mida ta muidu saladuses hoiaks.

„Ja kuidas Anellel läheb? Pole temast kaua midagi kuulnud,“ poetas Maaris vastuseks.

Leho vaatas teda pika pilguga.

„Miks sa minult seda küsid? Anelle on muide väga sinu moodi. Sina olid siis juba oma moosivargaga abielus, kui meie Anellega uuesti kokku saime. Mõnel oli ju pagana kiire selle meheleminekuga. Minu meelest jäi sul lausa keskkool lõpetamata sellepärast?“ Mehe hääl oli natuke... range? Pettunud?Armukade?

„Kas ma oma mehelemineku kohta küsisin?“ Sõbralik meeleolu kippus käest libisema. „Sina tegid ju hea valiku. Nagu näed, sai Anelle mehest eeskujulik politseiametnik, minu omast kurjategija.“

„Luba palun juhtida su ebaterve tähelepanu sellele, et sinu mehest sai kurjategija juba enne sinu sündimist ja sinul ei olnud selles mingit osa. Minagi elasin oma elu ikka ise, mul ei olnud ka kerge ennast siia kabinetti välja võidelda. Ja muide, Anelle elab juba mitu aastat päris oma elu.”

„Nii et tegelikult pole vaja rääkida muust kui minust,” ütles Maaris. „Ja sellest vanemast Arksonist,“ ei saanud ta lisamata jätta. Naise hääl kõlas sarkastiliselt ning Leho sukeldus kiiresti oma ametlikku rolli tagasi.

„Jah, loomulikult. Kuhu me pooleli jäimegi? Sinu nimi ja sünniaeg siis, palun. Isikuttõendav dokument oleks ka abiks.“

„Pildiga?“

„Pildiga ikka,“ oli mehel muige varjamisega raskusi.

Maaris otsis käekotist passi.

„Mul oli tegelikult täitsa hea meel, et sa enam Arkson ei ole,“ ütles mees passi lapates ja kuigi arvutiklahvide klõbin hakkis tema hääle pisikesteks tükkideks, tundus Maarisele, et see kõlas soojemalt kui uurijale kohane.

„Mis mõttes?“

„Oled oma koolipõlvenime tagasi võtnud.“

„Jaa, seda küll. Alo nõudis mingil hetkel, et ma tema perekonnanime enam ei kasutaks. Vahetasin selle suure vihaga juba enne lahutuskohtu istungit tagasi. Leho, sa räägid liiga palju!“

„Maaris, mul on tõesti nii hea meel sind jälle endisena näha. See nimi ei sobinud sulle mitte kuidagi.“

„See suhe ka mitte,” nentis Maaris vaikselt. „Ehk ma kunagi räägin sulle lähemalt.” Oh, keegi pole suhte kohta veel midagi küsinudki − kuulata ometi oma häält − kuidas see nüüd kõlaski? Aga Leho oli endiselt usalduslik, nagu poleks kõiki neid vahepealseid pikki aastaid olnudki.

„Mina arvan ka, et räägid. Kui need teised asjad räägitud saavad, eks? Mind täitsa huvitab, mis põhjusel sa oma traditsioonilisest turvalisest perest sellise eluka kaissu sattusid.“

„Mina ei ole traditsioonilisest perest,” vaidles Maaris vastu ja nüüd oli tema kord pettuda.

Niipalju see mees siis teab temast?! Ja Maaris arvas juba, et teine on teda kogu aeg mõistnud. Võib-olla ongi nii parem. Igivana vanaema tiiva all üleskasvamine ei ole just asi, millega uhkustada. Eluvõõras ja turvaline ei ole paraku sünonüümid.

„No mina ka mitte. Minu ema ja isa olid küll terve elu abielus, aga elasid töö pärast lahus. Tollel ajal oli see teistmoodi kui praegu. Praegu on nad nii koos, et päris kadesta kohe,“ naeratas Leho oma avalat naeratust.

Maaris kehitas selle peale õlgu.

„Mina olen teie peret küll alati kadestanud. Isegi siis, kui sa Tartust ära läksid. Sinul oli isa, kellele võis alati loota. Mäletan väga hästi, kuidas ta su jamadest välja aitas. Minu ema ja isa olid küll abielus, aga mina ei elanud nendega kunagi koos, olin enamuse lapsepõlvest ainult vanaema laps. Neil ei olnud minust sooja ega külma.”

Pärast pisikest pausi lisas ta vaikselt: „Nüüd on nad surnud... Kahju, palju asju jäi rääkimata.“

Jutt hakkas sujuma. Jälle tundus, et kõik oli nende vahel nagu vanasti, kerge ja pingevaba.

„Eric ja Greete siis ikkagi abiellusid? Kolisid Ameerikasse, nagu ma aru saan?“ küsis Leho rutakalt.

„Mis juttu sa nüüd ajad?“ ehmus Maaris. Eric ja Greete?

„Kas Greete on ka surnud?“

Mehe hääles kaastunnet aimates sattus Maaris lõplikult segadusse.

„Greete? Greetel on kaksikud poisid ja nemad elavad Rootsis, Thomase juures. Minu isa oli ikka Tõnis. Kasuisa tegelikult. Pärisisa suri enne mu sündi. Ega ma täpselt ei teagi, nii on mulle räägitud. Meie sugupuus on küllaga asju, mille õigsuses ma sügavalt kahtlen.“

„Eric läks Ameerikasse tagasi? Vabanda, ma ajan kogu aeg midagi segamini. Tõnis siis? Tegelikult see ei olegi praegu oluline. Muide, minu ema ütleb ikka, et sellepärast sul ongi kogu aeg mingi karma kannul, et sa südamevalust sündinud laps oled.”

„Sinu ema?”

Maaris oli päris nõutu. Inimesed räägivad alati midagi üllatavat. Ainuke Eric, keda ta teadis, oli Eric Sommerfield ja tedagi ei tundnud ta isiklikult. Oli vaid vilksamisi näinud, kui mees Ameerikast kohale sõitis, et Tuulevarale müügivolitus teha.

„Minu ema teab läbi aegade kindlasti kõiki Karlova tüdrukuid,” seletas Leho. „Paljud on ju tema käe all sünnitanud ja näiteks Greete kasvas hiljem isegi kolleegiks. Elu ringkäik, eks ole?“

Maaris ei mõistnud, miks kogu jutt järsku Greetele pöördus ja ta tahtis üle küsida, aga Lehol oli juba arvutis tegemist.