Читать книгу Hommikupooliku lõpu poole - Michael Frayn - Страница 2

Kui Dyson oli lugenud poistele muinasjuttu ja soovinud neile suudlusega head ööd, seadis ta end elutuppa tugitooli sööki ootama ja vahtis ainiti toanurka, kust oli tükk krohvi lahti murdunud ja maha koorinud suure kolmenurgelise tapeedilataka. Ta oli seda seina värvinud alles paar kuud tagasi, ja see tegi lagunemise eriti vihastamapanevaks.

„Jumal nuhtleb jälle,“ ütles ta kibedalt.

„Mis?“ küsis naine, tulles uksele põlle ja kummikinnastega, taignakauss käes.

„Jannie, ega sina juhuslikult seda ei torkinud või rebinud?“

„Ei torkinud või rebinud? Kuidas mu oleksin saanud seda torkida või rebida? Ma ei ulata sinna isegi selleks, et seda tagasi kleepida!“

Ta kadus uuesti kööki.

Dyson tahtis öelda, et sa katsusid ehk harjaga ämblikuvõrke alla pühkida, aga ta teadis, et naine ei kuule seda kööki. Jumal, kuidas see teda ärritas, kui Jannie midagi küsis ja kõndis siis kuuldekaugusest välja, enne kui Dyson jõudis vastata! See oli üks tema kõige vihastavamaid harjumusi…

Jannie oli jälle uksel tagasi.

„Kui sa teada tahad,“ ütles ta, „siis tuleb see niiskusest, mis imbub läbi selle koha lastetoa akna all, kust krohv maha tuli. Sein on märg.“

Dyson laskis end toolis röötsakile ja trummeldas süngelt sõrmedega vastu käetuge. Jumal oli selle maja märgile pannud, selles ei olnud kahtlust. Aeglaselt, aga kindlalt võttis ta tema oma rüppe. Ta tungis vihmana läbi seinte, tõusis niiskusena läbi põranda, laskus lindudena korstnasse ja sõi majavammina, hallitusena, hiirtena ja kõrvaharkidena salamahti läbi kõik toed ja talad.

„Polyfila“ ja emulsioonvärvi abil võitis Dyson aeg-ajalt küll väikese taktikalise edumaa, aga leidis peagi, et jumal on tema selja taga teostanud tohutu strateegilise sisseimbumise. Ja Dyson mõistis kurba tõde, et see ei ole aus võitlus. Kui jumal oleks valmis olnud ausalt jõudu katsuma ja kulutama – nagu Dyson – enamiku oma ajast ja energiast ristsõnade varu säilitamise ja aafriklastele Briti poliitikaelu põhialuste seletamise peale, siis oleks Dyson talle kindlasti säru teinud.

Dysonid olid pärast pikka ja kavalat kaalumist meelega vana maja ostnud, siis kui Jannie teist last kandis. Nad ei tahtnud elada agulis, inetus agulimajas koos ebameeldivate agulinaabritega, miilide kaugusel kesklinnast. Nad otsustasid otsida odava George’i- või Regendi-aegse maja mõnes allakäinud linnajaos südalinna lähedal. Ükskõik, kui masendav see linnajagu esialgu ka ei oleks, peaasi, et ta on George’i- või Regendi-aegne ja küllalt südalinna lähedal, siis koloniseerib keskklass ta peagi. Ja sel kombel omandavad nad neile jõukohase hinnaga veetleva ja potentsiaalselt moodsa maja Londoni südames; pälvivad sõprade tunnustuse, kuna asuvad töölisklassi hulka elama; saavad endale üsna peatselt meeldivad, keskklassi kuuluvad naabrid, kes on niisama ettevõtlikud ja intelligentsed nagu nemad; ja näevad, kuidas nende investeering teeb selle protsessi kestel läbi rahuldust ja kindlustunnet pakkuvad väärtuse tõusu.

Oma esimestel abieluaastatel, kui nad leppisid veel üürikorteris elamisega olid nad sageli märganud seda sorti kohti, mida nad nüüd silmas pidasid. Londonis ringi liikudes olid nad näinud arvutuid George’i- ja Regendi-aegseid majaderidu, mis vajasid ainult pisut pastelltoonis värvi, et elamiskõlblikuks muutuda. Nüüd aga, kui nad neid tõsiselt otsima hakkasid, ilmnes kummaline asjaolu. Need majad olid kadunud. See oli nagu asjatu püüe üles leida paika, mida sa lapsepõlvest mäletad; neid arvutuid majaderidu ei olnud kuskil, maailma nägu oli märkamatult muutunud. George’i- ja Regendi-aegseid maju muidugi oli, aga need olid juba rikaste käes. Nappust ei olnud ka räpastest urgastest, aga need ei olnud George’i- või Regendi-aegsed urkad; ja igal juhul paistsid hinnad olevat tõusnud juba üle selle määra, mida nad oleksid võinud endale lubada keskklassi sissetungi ootuses – nii ebatõenäoline, kui säärane armageddon ka ei tundunud neil ilmetuil hallidel tänavatel, kus mahajäetud autod kükitasid lössis kummidel, nõristades oma roostetanud sisikonda ja rebenenud polstrit rentslisse. Need majad, mida nad olid näinud, ei kuulunud üldse reaalsesse maailma, vaid maailma, mida näed hetkeks silmanurgast ja mis kaob, kui pöördud seda vaatama.

Vähehaaval tegid nad endale järeleandmisi, vibutudes hooga ühest järeleandmisest teiseni. Nad otsustasid, et on valmis elama ka mõnes vanemas Victoria-aegses majas, juhul kui see asub südalinnas. Siis harjusid nad mõttega, et nad on valmis elama ka natuke kaugemal, juhul kui nad leiavad mõne vanema Victoria-aegse maja. Nagu Tarzan, kes vibutab end oksalt oksale läbi džungli, vibutasid Dyson ja ta naine endid üha kaugemale ja kaugemale Londoni südalinnast ja ühe lähemale ja lähemale läbi üheksateistkümnenda sajandi, kuni jõudsid aastasse 1887 ja Spadina Roadile nr. 43. Siin lõpuks lõikus nõudmiste laskuv kõver pakkumiste tõrksa horisontaaliga. Ühest küljest vaadates oli see, mille nad said, inetu agulimaja ebameeldivate naabritega, mitme miili kaugusel kesklinnast, ja läks maksma kogu hüpoteegiga hangitud raha pluss kõik säästud ja laenud, mida nad olid kavatsenud kasutada moderniseerimiseks ja remondiks. Aga nad ei vaadanud asjale sellest küljest. Ja vähemasti ebameeldivad naabrid tõrjutakse peagi välja meeldivate arhitektide, ajakirjanike, riigiametnike ja ülikooli-õppejõudude poolt, kes tulevad Dysonite eeskuju järgides tulvaveena ja tõstavad kogu selle linnajao põhjast lahti, üle 2500-naelase aastasissetuleku nivooni.

Aga keskklass ei tulnud Spadina Roadile. Majas number 41, Dysonite kõrval, elas edasi mr. Cox, kes oli veoautojuht, oma naise ja kolme lapsega, oma õe ja õemehe ja nende kolme lapsega, oma teise õega, kes oli pisut nõrgaaruline, ja oma emaga. Ja maja number 45, teisel pool küljes, ei tõusnud, vaid langes. See kuulus kahele vanatüdrukust õele. Üks neist suri, teine pandi vanadekodusse, ja maja ostis ära üks Lääne-Indiast pärinev mees, kes jagas selle välja üürikorteriteks. Dyson pooldas täielikult nii töölisklassi kui ka lääneindialasi. Aga sellele vaatamata paistis, et nende lääneindialaste ja töölisklassi liikmetega, kes elavad kõrvalmajas, on väga raske ära harjuda. Ja ta ei saanud lahti tundest, et keskklassi keeldumine tema eeskuju järgimast ja Spadina Roadile kolimast väljendab halvakspanu tema valiku suhtes. Ta kutsus oma sõpru ja kolleege nädalalõpuks külla, et nad näeksid oma silmaga selle linnajao võlusid. Nad möönsid, et sellel linnajaol on oma selgesti tajutav karakter ja et siin tunned ennast nagu maal. Nad möönsid, et kui minna kõige otsemat teed mööda metroosse ja kui haruliin töötab normaalselt, siis võib jõuda vähem kui tunni ajaga Fleet Streetile. Nad möönsid, et Ecosse St. George on haruldane lääneindia nimi ja et Ecosse St. George ja tema naine Princess on naabritena haruldased tüübid. Aga nad ei kolinud Spadina Roadile.

Tõsi küll, majasse nr. 84 kolis üks mees, kes pidi olema mingi ülevaataja. Dysonid kutsusid ta lõunale, niipea kui nad temast kuulsid, ja rääkisid talle kõigest, mis tal oli vaja selle linnajao kohta teada – kus on ainuke hea lihakarn ja mida teha poisikestega, kes tulevad öösel ja situvad keldrisse. Aga varsti ilmnes, et kui ta ongi millegi ülevaataja, siis teeb ta seda suuremalt jaolt läbi klaasipõhja. Ta käis alla nagu Spadina Roadki. Ta ei värvinud oma maja pastelseks, ja kui Dyson oli paaril õhtul näinud, kuidas ta silmad muutusid üha enam ja enam pruunide, laialivalgunud, kooreta keedetud munade sarnaseks, hakkas ta tundma, et tänava üldilme oli ilma selle meheta parem olnud. Ei olnud enam mingit kahtlust: jumalal olid Spadina Roadiga omad plaanid.

„Muuseas,“ ütles Jannie, ilmudes uuesti uksele, „nad loobivad jälle prahti üle müüri.“

Dyson kargas püsti ja adrenaliin paiskus silmapilkselt ta vereringesse.

„Kummalt poolt see tuli?“ nõudis ta ärritatult.

„Ma ei näinud, ma leidsin ainult hunniku.“

„Sa ei puudutanud seda?“

„Ei.“

„Sa jätsid selle täpselt nii, nagu ta oli?“

„Jah, muidugi.”

„Kui ma nüüd välja lähen, siis ma leian selle täpselt nii, nagu ta maha kukkudes jäi?“

„Jah, jah, jah. See on kohe teise õunapuu taga.“

Dyson tormas aeda, läbemata taskulampigi võtta. See oli pikk kitsas aed, kus kasvasid kidurad viljatud õunapuud, mis kössitasid kollaste telliskivimüüride vahel nagu tõbised koerad jalutushoovis. Dyson komistas kõrges rohus vedelevate telliskivide otsa. Öise suurlinna ähmases kollakas kumas leidis ta jalamaid selle, mida ta otsis. Ta laskus käpuli, et seda lähemalt uurida, märkamata isegi, et rohi on märg. Vanad plekkpurgid, kakskümmend või kolmkümmend tükki. Vanad „Long Life’i“ õllepurgid. Dyson tõmbas käed rusikasse ja urises raevust. Mitte küll valjusti, aga siiski kuuldavalt.

Sellega ta ei lepi. Jumal näeb, et kõik kiusavad teda taga, aga ta ei kavatse lasta oma aeda prügimäena kasutada. Tuleb midagi otsustavat ette võtta. Aga kelle vastu? See oli küsimus. Kas see praht tuli Coxide või lääneindialaste poolt? Aed oli nii kitsas, et seda oli võimatu öelda.

Ta ei mõelnud, et need olid lääneindialased. Muidugi, ta ei teadnud. Aga ta ei tahtnud olla niisugune inimene, kes käib ringi, uskudes, et tema lääneindialastest naabrid loobivad vanu õllepurke tema aeda. Ta ei olnud üldse mitte seda sorti inimene. Ja kui viskajad olidki juhtumisi lääneindialased, siis oli vaja taktitunnet. Sõbralik märkus, muud midagi, aga ta ei tahtnud seda küsimust nendega enne üles võtta, kui ta on absoluutselt kindel.

Kui need olid aga Coxid!.. Noh, jumala eest, Coxidele ta niisugust nalja küll ei kingi! Ta oli Coxilt selge sõnaga küsinud, ja Cox oli eitanud. Aga see ei tõestanud midagi. Kui see on Coxide praht, siis ta annab asja kohtusse. Kuigi ta võiks ka väga hästi minna ja toppida selle rämpsu nende kirjakasti.

Ta uuris hoolega purkide asendit. Need olid lääneindia müürile natuke lähemal, aga see ei tõestanud veel midagi. Ja nad olid üsna laiali; keegi oli nad arvatavasti kastiga majast välja toonud ja kasti ühe hooga tühjaks kallanud. See, et nad nüüd laiali olid, viitas pikale lennujoonele. Ja kui Dyson neid nõrgas kollatõbises valguses lähemalt uuris, paistis talle, et nad väljuvad nagu kiirtena Coxide-poolsest epitsentrist. Jah, nii see oli! Nad olid algul kukkunud Coxide-poolsesse külge – ta nägi rohus mingit tumedat jälge! – ja olid siis veerenud lääneindia-poolsesse külge laiali!

Õigustatud vihahoos, nüüd, kus ta võis endale lubada tõesti õigustatud viha, kahmas Dyson kahe käega nii palju purke kui sai ja viskas need tagasi üle Coxide müüri. Mõned neist kõlksatasid vastu kive või telliseid. See müra pani Dysoni mõtlema. Ta otsustas, et sellest esialgu piisab Coxidele õppetunni andmiseks; teised viib ta prügikasti. Ja ta kummardus, et neid kokku korjata. Aga samal hetkel kuulis ta, nagu oleks Coxide tagauks käinud. Ta otsustas, et parem on korjata ülejäänud purgid kokku päevavalgel, kui ta näeb, mida ta teeb, ja ta ajas end sirgu ja läks kähku tuppa tagasi. Kiiruga ei tabanud ta jalg puust köögitrepi teist astet ja ta toetus täie raskusega esimesele astmele. See vajus ta jala all kokku märkimisväärse rahuloluraginaga, nagu oleks jumal seda väikest võimalust juba ammu oodanud.

Bob hiilis trepist üles ja avas oma toa ukse nii tasa kui sai, lootuses, et mrs. Mounce ei kuule ta kojutulekut. Alati ta ei kuulnud; tasus proovida. Tuba oli külm ja pime. Bob võttis kingad jalast ja käis, mantel seljas, tasakesi toas ringi, pannes põlema laualambi ja mitmesugused muud, vanadest konjakipudelitest tehtud lambid. Ta leidis kaminasimsilt värviliste peergude topsi tagant külma tolmuse šillingi ja süütas gaasikamina. Siis tõmbas ta kardinad ette ja pani ühe kauamängiva, unistavate keelpillide plaadi mängima, keerates grammofoni väga vaikseks. Ta vaatas toas ringi. Ausõna, see tuba ei olnudki kõige hullem.

Mis tema tagavarade hulgast sobis karbonaadi juurde süüa? Ikka veel mantliga ja sokkides läks ta üle toa kööginišši, et järele vaadata. Ta pilk uitas loiult mööda riiulit. Riiul oli kaetud vana ajalehega, ja selle ajalehe nägemine, mis oli ikka veel tuimalt erutatud kuus kuud tagasi juhtunud igapäevase tühja-tähja pärast, tegi teda äkki tusaseks. Issand jumal, mõtles ta, ma pean leidma teise korteri, tõsiselt. Ta süütas sigareti ja võttis riiulilt suhkrupurgi. Siis lonkis ta peegli juurde, mis oli raamatukapi kohal, ja jäi peeglisse vaatama, hoides sigaretti vasakus käes ja pistes paremaga lusikatäie suhkrut suhu.

Ta leidis, et on natuke väsinud näoga. On vist viimasel ajal liiga palju maganud. On tulnud koju ja vaadanud televiisorit, selle asemel, et oma mõistust ja vaimu kinos teritada. Ja ta hakkab ka juba kõhukaks muutuma, näo piirjooned hakkavad lõtvuma. Ta võttis veel ühe lusikatäie suhkrut ja naeratas katseks. Tal olid rasked silmalaud, mis vajusid alla, kui ta naeratas, ja andsid talle veelgi unisema välimuse kui tavaliselt.

Kohutav on kahekümne üheksa aastaselt kõhukaks muutuda. Ta oli eluaeg noor olnud, ja nüüd äkki hakkas noorus temast välja immitsema. Ta võttis veel ühe lusikatäie suhkrut. Ta peaks mõnikord lõunavaheajal Ralph Absalomi ja kogu selle kambaga St. Bride’i Instituuti ujuma minema. Mõned basseinipikkused nädalas võtaksid varsti kaalu maha. Jumal küll, mõtles ta, masin hakkab juba tähelepanu nõudma, ja tal on veel umbes nelikümmend aastat tööd ees!

Ukse tagant kostist tasast kraapimist. Mrs. Mounce oli siiski tema kojutulekut kuulnud. Bob võttis veel natuke suhkrut ja vaatas süngelt peeglisse.

„Bob!“ ütles mrs. Mounce.

Bob ohkas.

„Bob!“ ütles mrs. Mounce juba kärsitumalt.

Bob läks üle toa ja avas ukse.

„Tere,“ ütles ta viisaka üllatusega.

„Tere, kallis,“ ütles mrs. Mounce, hoides sigaretti erilisel rafineeritud viisil, kogu käelaba näo kõrvale tõstetud, nagu mingiks ühekäeliseks idamaiseks tervituseks. „Kas ma segan?“

Ta väikesed säravad pruunid silmad vaatasid Bobist mööda tuppa, et näha, kas tal mõnda külalist ei ole.

„Tulge sisse,“ ütles Bob.

„Tegelikult ma tulin ainult vaatama, kas sa saad mulle tikke anda, kallis,“ ütles mrs. Mounce, liueldes üle toa tugitooli ja tõmbudes seal otsekohe kerra, jalad istmiku all. Bob märkas kergendustundega, et tal olid pikad püksid jalas. Mrs. Mounce’i põlved ja reied olid hakanud Bobile teatavat mõju avaldama.

„Ma ei ütleks ühest klaasikesest ära, kullake,“ ütles mrs. Mounce.

„Mul ei ole midagi juua,“ ütles Bob. „Sa võid saada lusikatäie suhkrut, kui soovid.“

„Kullake!“ ohkas mrs. Mounce.

Bob võttis kirjutuslaua tagant tooli ja istus sellele, seljatugi ees, nagu ettevaatlik lõvitaltsutaja. Ta näksis poolikut suhkrulusikatäit.

„Reg pole veel töölt tulnud?“ küsis Bob.

„Ta jääb ööseks ära, tal oli tarvis töö asjus kuhugi sõita.“

„Oo.“

„Kas ma kuulsin su hääles üleannetut tooni, kallis?“

„Ei.“

„Ma panen oma ukse lukku ja riivi, kullake, ära mitte kardagi. Ma ütlen seda sulle kohe praegu.“

„Jah?“

„Mina teid mehi tunnen.“

Ta naeris ja puhus oskuslikult suitsu välja. Bob lakkus lusikaseljale jäänud suhkruterad ära.

„Ma tean meestest kõik, mis tarvis, kallis,“ ütles mrs. Mounce.

„Jah?“ ütles Bob hajameelselt. Ta arutas endamisi, kui vana mrs. Mounce võiks olla. Umbes nelikümmend, oletas ta, aga palju paremas töökorras kui ta ise. Ta oli habras ja vilgas, pärlitaoliste pruunide silmadega. Tal olid teravate tippudega rinnad või igal juhul teravate tippudega rinnahoidjad ja terava tipuga nina, mille ümber koondus ootusrikkalt ülejäänud nägu; tema ülemine huul jättis paljaks kaks teravat ülemist lõikehammast nagu kopral. Ja ta suitsetas peaaegu vahetpidamata, parem käsi idamaises tervituses püsti, vasak käsi risti üle rinna, et toetada paremat küünarnukki.

„Mul oli täna lihtsalt kohutav päev, kallis,“ ütles mrs. Mounce.

„Tõesti?“ ütles Bob. Tuba hakkas juba soojaks minema. Ta võttis mantli ära ja riputas selle ukse taha varna ja heitis siis koos sigareti ja suhkrupurgiga voodisse, mis täitis diivani aset.

„Kas sa ei tahagi kuulda, kui kohutav päev mul oli?“ küsis mrs. Mounce.

„Jah, jah,“ ütles Bob. „Räägi mulle, kui kohutav päev sul oli.“

„Tee vähemalt niisugune nägugi, et see sind huvitab, kallis.“

„Ma teen.“

„Sul ei ole muidugi mingit põhjust kuulata minu muresid, kui sa ei taha.“

„Ma tahan.“

Mrs. Mounce jäi mõttesse.

„Nojah,“ ütles ta, „meil on ülemisel korrusel remondimehed, kes peavad tegema paar pisikest tööd, mida minu meelest oleks saanud nädalaga ära teha, aga nemad on olnud seal üleval nüüd juba seitse nädalat, ja midagi ei ole näha! Ja Dotty piilus päev läbi oma ukse vahelt, nagu oleks see minu süü! Nagu mina tahaksin, et nad siin kuude kaupa logelevad, nagu oleksin mina neid palunud vastu torusid taguda!..“

Bob laskis sellel lainel endast üle uhtuda, pomisedes aeg-ajalt kaastundlikult ja õngitsedes purgist lusikaga suhkruteri, et neid ükshaaval ragistada. Mrs. Mounce’il olid alati remondimehed majas ja Dotty piilus alati oma ukse vahelt, üksainus umbusklik silm prao vahel, sest maja kuulus temale ja kahtlemata tahtis ta pisutki kursis olla, mis sellega tehakse. Dotty õig nimi oli Avdotya, mrs. Avdotya Stypulkowski, aga inimesed ei tahtnud ennast sellega narriks teha, et kutsuvad teist inimest Avdotyaks, ja pealegi oli ta tõesti üsna ogar5, üsna vana ja üsna poolalik, mitte päris võimeline mõistma, mis tema ümber toimub. Kindlasti ei suutnud ta mõista, mida tema majaga tehakse.

See maja oli jagatud seitsmeks möbleeritud toaks – keldrikorrusel üks ja ülejäänud kolmel korrusel, igaühel kaks tuba. Mrs. Stypulkowski ise elas ühes alumise korruse toas ja Bob ühes teise korruse toas. Mounce’id olid oma esimese toa siin majas saanud Bobi soovitusel, kui Reg tuli provintsist, et hakata pildimaterjali toimetajaks. Alumise korruse tuba Dotty vastas oli parajasti tühi, ja nad kolisid sinna tänulikult sisse. Siis hakkasid nad maja järk-järgult koloniseerima. Kõigepealt annekteerisid nad teise korruse toa, Bobi vastas. Ja siis võtsid nad üksteise järel üle mõlemad kolmanda korruse toad. Kuidas nad eelmistest üürilistest lahti said, seda Bob ei teadnud ega teadnud ka, missugusele kokkuleppele nad Dottyga üüri asjus olid jõudnud. Kas nad maksid talle tõesti täisüüri kõigi nelja toa eest? Või oli mrs. Mounce Dottyle augu pähe rääkinud, nii et ta nõustus angrootaksiga? Igatahes oli mrs. Mounce selle ekspansionismi tõukejõud. Tema meest ei olnud peaaegu kunagi kodus, ja viimasel ajal juhtus üha sagedamini, et ta ei tulnud ööseks või terveks nädalalõpukski koju; võib-olla käis ta kuskil raha teenimas, et üüri maksta. Ja milleks oli mrs. Mounce’il nelja tuba vaja? Välja ta neid ei üürinud. Tuttavad tema juures ei peatunud. Ja lapsi tal ei olnud – ta oli kord Bobile öelnud, et ta ei jää rasedaks. Päev läbi käis ta sneprivõtmete kimbuga trepist üles ja alla, ühest kolooniast sisse ja teisest välja. Dotty aga seisis alumisel korrusel oma paokil ukse taga, teda vargsi jälgides. Ja remondimeeste regulaarvägi elas majas peaaegu vahetpidamata, liikudes aegamisi toast tuppa. Paistis, et nad on spetsialiseerunud puitkiudplaaditöödele. Nad ehitasid puitkiudplaadist vaheseinu, katsid puitkiudplaadist paneeliga kaminasimsse ja meisterdasid puitkiudplaadist köögimööblit. Nad tegid ühest kolmanda korruse toa Bobi vastas puitkiudplaadist liistude taha varjatud valgustusega puitkiudplaadist baariks. Pühapäevahommikuti, kui mr. Mounce kodus oli, kutsuti Bob mõnikord baari keelt kastma. Reg seisis leti taga, kallas vodkat klaasidesse, naaldus siis letile nagu filosofeeriv baarimees ja rääkis, millist pläma inimesed uuemal ajal suust välja ajavad, kuna Bob ja mrs. Mounce istusid kõrgetel baaripukkidel, kus nende põlved paari jala kaugusel Regi ninast aeg-ajalt kokku puutusid, ja nende ümber kõdunes lootusetult mrs. Stypulkowski esialgne sisustus.

Vahetevahel aga korraldasid Mounce’id laupäevaõhtusi pidusid, kuhu nad kutsusid hulga endataolisi abielupaare – suuri melanhoolseid mehi ja väikesi rõõmsaid naisi – , kes kõik jäid väga kiiresti purju. Väikesed rõõmsad naised kilasid naerust ja näitasid sukatrippe. Suured melanhoolsed mehed nõjatusid raskelt väikeste rõõmsate naiste najale ja katsusid nende tagumikku. Ja Bob, keda ka alati kutsuti, lahkus harilikult selles staadiumis saades aru, et see ei ole noortele sobiv meelelahutus. Kord, kui ta läks tagasi oma tuppa, leidis ta, et oli ukse lukust lahti unustanud ja et suur melanhoolne mees ja väike rõõmus naine lamasid tema voodis. Ta vabandas ja läks välja jalutama, kuni nad lõpetavad. Esikus leidis ta Dotty ukseprao vahelt piilumas. Tummalt ja süüdistavalt saatis üksainus murelik silm teda trepist alla. „Palun vabandust,“ ütles Bob abitult sellele silmale. Oli ju tema see, kes Mounce’id majja oli toonud. Ühel heal päeval, ta teadis seda, trügitakse ka valgenäoline lihunik keldrikorruselt välja. Varem või hiljem lahkub ka tema ise. Ja siis ei lähe enam palju aega, kui puitkiudplaadi-mehed kolivad Dotty tuppa, et muuta see õmblustoaks või mürglitoaks, ja Dotty leiab ennast tänavalt koos oma kolme kassi, hõbedast krutsifiksi, surnud abikaasa mõõga ja medalite ning Poola Veteranide Ühingu kaastundeavaldusega – ja ilma majata.

Bob märkas, et tema käest küsiti midagi. Ta võttis suhkrulusika suust.

„Kuidas, palun?“ ühmas ta.

„Ma küsisin, kas sa oled söönud, kallis?“ ütles mrs. Mounce.

„Ei.“

„Kallikene! Sa oled kindlasti nälga suremas!“

Mrs. Mounce hüppas tugitoolist püsti ja siugles üle toa kööginišši, hööritades tähtsalt tagumikku.

„Mida sa kavatsed teha?“ küsis Bob tusaselt.

„Ma kavatsen sulle süüa keeta, lemmik.“

Bob ajas end kähku voodi servale istukile.

„Ei ole tarvis,“ ütles ta.

„Sina pane jalad seinale, kallis, ja ütle, mis sul seal on.“

„No kuule, ei ole tarvis.“

Mrs. Mounce vilksas üle toa, haaras Bobil jalgadest kinni ja pani nad voodi peale tagasi. Ta kummardus ähvardavalt Bobi kohale, ja Bob heitis pikali, kartes, et mrs. Mounce’i nina või rind torkab tal silma peast välja. Pealegi oli tal kõht väga tühi.

„Mul on palitutaskus paar seakarbonaadi,“ ütles ta, „ja pottide taga on üks herne- või maisikonserv.“

Ta jäi lakke vahtima. Mrs. Mounce pani televiisori mängima, ja vilunud, osavõtmatute häälte kõma täitis toa, lämmatades unistavad keelpillid grammofonil. Läbi selle mulina kuulis Bob mrs. Mounce’i töö juures laulmas – ikka ja jälle otsast peale „Armukadeduse“ paari esimest rida. Vana rasv praepanni uurdes sulas üles ja levitas tuttavat lõhna. Aeg-ajalt ilmus mrs. Mounce nähtavale ja liugles toas ringi, sigaret ikka parema kõrva kõrgusel, praadimisnuga vasakus käes; ta tagumik tõmbas lambivalgel enesele tähelepanu.

„Oh jumal,“ ohkas Bob süngelt. Öölaual oli virn ajakirju „Vogue“ ja „Queen“. Ta võttis ühe ajakirjanumbri ja hakkas uurima pesu-, suka- ja rinnahoidjareklaame. Need naised seal fotodel näisid endas ühendavat haridust ja kasvatust kängunud vaagna-arenguga. Nende pilk oli vaimsusest pehme ja äraolev ja nad ei paistnud märkavatki Bobi uniselt iharat pilku, mis neid jälgis, kui nad astusid läbi pika suvise rohu, keha kaetud ainult sobivatoonilise taevasinise pesuga või magnooliaroosa veniva sukahoidja ja ristamisi käsivartega. Neil ei olnud tagumikke. Või, hea küll, neil olid tagumikud, aga lohkus põskede ja hingestatud ilmega tagumikud. Kui niisugune naine praeks talle karbonaadi, mõtles Bob, siis võiks ta oma eluga rahul olla.

Dyson ja ta naine jõid söögi juurde kumbki pool pudelit õlut, nagu tavaliselt. „Meie ainuke luksus,“ ütles Dyson, „meie ainus nauding.“ Soe valgussõõr, mis langes lauale, eraldas neid ümbritsevast pimedusest. Nad jäid veel tükiks ajaks kohvitassi taha istuma, küünarnukid mugavalt laual, ja vaatasid juustu või tumerohelist kastrulit, milles oli olnud pajapraad, või teineteist, suurt midagi rääkimata.

„Gawain põrkas lasteaiast tulles vastu puud,“ ütles Jannie, lõigates endale näksimiseks veel ühe killu juustu. „Ta palus puult vabandust.“

Dyson poleeris õuna vastu varrukat, mõeldes Gawainile.

„Minu meelest on pool sellest tema unelemisest lihtsalt näitemäng,“ ütles ta. „Ta näitleb meie jaoks.“

„Minu meelest on see lollus.“

„Aga miks ta siis alati räägib meile neist lugudest? Ta ikka peab ennast klouniks.“

„Ta räägib selleks, et me ei pahandaks.“

„Aga me ju pahandame.“

„Aga me ei näita talle, et me pahandame.“

Dyson pani õuna kaussi tagasi ja hakkas teist poleerima. Ah, Gawain, Gawain! Gawain oli kõhn ja kahvatu laps, kes käis sageli ringi nagu transis, suu pisut paokil ja pilk kaugusse suunatud, märkamata, kui teda hüüti või kui talle midagi teele ette jäi. Paistis, et lasteaias läks tal üsna hästi, aga Dyson kartis, et algkoolis, kuhu ta järgmisel aastal läheb, hakatakse teda narrima. Ta süüdistas ennast sellepärast, et ta oli poisile Gawain nimeks pannud. Polnud midagi imestada, et laps, kelle nimi on Gawain, või siis laps, kellele on niisugused vanemad, kes võivad oma pojale Gawain nimeks panna, osutub unelejaks.6 Nüüd sai Dyson sellest aru. Kavatsus oli olnud romantiline: meenutada talvise Londoni hallidel kõndudel neid sügisruskeid kevadhaljaid päevi, kus tema ja Jannie olid Cambridge’is inglise kirjandust õppinud. „Sir Gawain ja Roheline Rüütel“, viljakusesümbolism, rohelised mehed, kes hiilivad kavala näoga Kesk-Inglismaa põlismetsades, kurtuaasne armastus, Newnhami7 punasest telliskivist neitsitornid keset haljaid suviseid muruplatse ja vaskpunaseid ploomipuid, iha ja kõigi võimaluste ajad. Dyson tegi nüüd vahetevahel katset Gawainit ümber kujundada, kutsudes teda Garryks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Üksainus pilk Gawainile, ja oli selge, et tema nimi ei saa Garry olla. Dyson ei suutnud omaendagi umbusku hajutada.

Ta pani teise õuna tagasi ja võttis kolmanda.

„Ja kuidas Damianiga lood on?“ küsis ta. „Kuidas tema käitus?“ Jannie ohkas.

„Jack, Jack, Jack päev läbi,“ ütles ta. „Kas see oli Jack, kes tõmbas tapeedi maha? Kas Jack tuleb ja sööb kõik meie toidu ära? Pärast lõunat läks Jack ära, kaheks nädalaks vanaema juurde külla.“

„Võib-olla me saame siis temast natuke rahu, kuni ta ära on.“

„Ei, ta tuli juba vanaema juurest tagasi.“

Damiani nimel oli Gawainist hoopis erinev mõju olnud. See oli teinud noore poisi üsna maiseks ja labaseks, nii et „Damian“ tähistas nüüd Dysoni jaoks punnis, läikivaid, punetavaid põski ja venivat, kähedat naeru. Damian oli elava kujutlusvõimega laps, aga kõik tema kujutelmad olid äärmiselt tüütud. Enam kui miski muu, välja arvatud ehk ainult söömine, meeldisid talle jätkuvad naljad, mis jätkusid nädalaid, kuni kõik vaheldamis- ja kohaldamisvõimalused olid ammendatud. Kusagilt, võib-olla mõnest Gawaini loost või siis Jack Frosti või Jack Sprati või Jacki, Jilli venna8 juttudest oli ta välja arendanud igaotstarbelise Jacki, vormitu, ilmetu ja mageda kuju, kellele ta omistas nüristavalt juhme tegusid ja ütlemisi, mis kestsid sageli ilma hingetõmbeajata hommikusöögist magamaminekuni nagu igapäevane reklaamsaade. Jacki nätske juuresolek oli kuude kaupa perekonna vestlusi varjutanud. Ja ei saa öelda, et Damian poleks kriitikale reageerinud. „Day, kas ei oleks aeg sellele Jacki-loole lõppu peale teha?“ oli Dyson kord kannatuse kaotanud, kui ta oli pidanud terve laupäevase pärastlõuna kuulma ülevaadet sellest, mis Jackil kõhus on. „See ajab meid kõiki juba iiveldama.“ – „Jack teeb oma loole lõpu peale,“ oli Damian veidi viivitades mõtlikult öelnud. „Jacki ajab iiveldama. Jack iiveldas maha. Jackil ei olnud aega poti peale iiveldada, et tead, emme, Jack iiveldas kogu toa täis.“ Dyson nägi juba Damian Dysoni nime mingi paksu köite seljal, mis sisaldab eluaegset usinat sipelgatööd või lõputut surmtõsist romaani, mis käsitleb verivaenu ja keelatud kirgi Norfolki pillirooniitjate kogukonnas läbi seitsme põlve.

„Me oleksime pidanud Damiani Gawainiks ja Gawaini Damianiks ristima,“ ütles Dyson.

„Vaene Damian,“ ütles Jannie. „Mul on temast mõnikord nii kahju.“

„Kas sa mäletad, kui me Market Square’il seal armetus piimabaaris kokku saime ja kohvi jõime? Pärast seansse selle kohutava tegelase juures Caiuses9.“

Jannie naeratas, vaadates juustulauda ja toksides seda vaikselt noaga.

„Ah siis,“ ütles ta.

Hommikuudu, mõtles Dyson, tabalukud jalgrattataskutes, vanad vendade Marxide filmid.

„Ma nägin täna Dick Hemmingit,“ ütles ta. „Raadiomajas.“

„Dick Hemmingit?“

„Harjasjuuksed, puhmaskulmud. Võib-olla sina ei teagi teda? Jeesusest?“

Jannie pani noa käest ja toetus käsipõsakile. Ta jäi üksisilmi oma mehele otsa vaatama.

„Ta läks BBC-sse,“ ütles Dyson. „Ma näen teda vahel, kui ma raadiomajas käin.“

„Me tunneme teineteist juba peaaegu pool eluaega,“ ütles Jannie.

Ka Dyson jäi talle otsa vaatama. Oli imelik mõelda, et Jannie on tema naine. See oli niisugune üldistatud, ühiskondlik olemasolukategooria, mis sulatas Jannie üldisse naisusse, ühendades teda perenaiste, pesunaiste ja turunaistega, ja sulges ta kibestunud sõsarkonda, keda seovad kaebused meeste üle. Oli raske öelda, missugune ta just täpselt on, sest ta oli liiga tuttav. Ta oli, noh, ta oli Jan, ta oli Jannie. Teda vaadates tundis Dyson end vabana ja siiski kindlana, nagu väike kuulike, mis on pandud laiale madalale liuale veerema ja mis tiirutab seal mõnda aega muretult ringi, lähenedes servale, kuid alati tagasi keerates, kuni leiab lõpuks õige tee, pigem nagu instinkti kui väliste jõudude ajel, ja jääb keskele pidama.

„Ma võin sinust kauem tõtt vahtida,“ ütles Jannie. Dyson lõi korraks pilgu maha.

„Ma mõtlesin, et ma võiksin ennast mõnel Mounce’i mehel pildistada lasta,“ ütles ta. „Kas ma rääkisin sulle, et BBC sai kirja ühelt tüdrukult Conakryst, kes palub minu pilti?“

Jannie ei öelnud midagi, aga natukese aja pärast hakkas ta naerma, ikka veel käsipõsakil toetudes ja Dysonile otsa vaadates.

„Tõsijutt,“ ütles Dyson.

„Kuidas Bobi käsi käib?“

„Hästi.“

„Sa võiksid ta homme õhtul kaasa võtta. Ta ei ole meil sel nädalal veel lõunal käinud.“

„Ma ei usu, et ta nälga sureb.“

„Ma ostan prae.“

Mõttesse vajunult hakkas Jannie lauda koristama.

„Kas siin ka läks hommikul kella üheteistkümne paiku pimedaks?“ küsis Dyson äkki.

„Vist küll,“ ütles Jannie, mõtted kusagil mujal.

„Citys oli nii pime nagu öösel. Õhtuses lehes on sellest väike teade. Ma näitan sulle.“

„Vaene Damian,“ ütles Jannie. „Ta on isegi Gawaini ära tüüdanud.“

„Väga maitsev,“ ütles Bob, pistes suhu viimase lusikatäie puuviljasalatit. „Tõepoolest väga maitsev.“

Mrs. Mounce’il on võib-olla omad vead, mõtles ta, aga puuviljasalati purki oskab ta küll avada. Mrs. Mounce istus laua taga bobi vastas ja vaatas, kuidas ta sööb, veider muie väikesel teraval näol, aeg-ajalt pead pöörates, suunurki alla tõmmates ja sigaretist uut mahvi imedes.

„Sa oled rahul, eks ole, kallis?“ küsis ta.

„Jah, väga maitsev. Tänan.“

„See rõõmustab mind, kullake. Naisel ei ole suuremat lõbu kui mehele süüa teha. Eriti kui mees toidust tõesti lugu peab.“

„Jah. Nojah, igal juhul aitäh.“

Mrs. Mounce puhus suitsu läbi hammaste.

„Kui ma oleksin teadnud, mis ajal sa koju tuled,“ ütles ta, „siis ma oleksin meile mõlemale nämm-nämmi keetnud. Ma oleksin võinud midagi tõesti peent teha. Kas sulle meeldiva krõbedad nuudlid? Või krevetikäkid munataignas? Või praetud searibi? Näed, sa ei teadnudki, et ma tunnen hiina kööki, eks ole, kallim? Oo jaa, ma olen keetnud hiina toite asjatundjatele.

Kas sa tead mr. Carlssonit, „Calrsson Syndication Services’i“ direktorit? Ta on väga tähtis mees kaug-Ida sidemete alal. Sa peaksid selliseid mehi tundma õppima, kallis, nad võiksid sind edasi aidata. Nojah, ma serveerisin talle kana mandlitega, magushapusid krevette, krõbedaid nuudleid ja bambusekasve, ja kas tead, mis ta ütles? Ta ütles: „Glenda, kallis,“ sest tema ei ole niisugune kitsarinnaline tümikas nagu sina, ta ütles: „Glenda, kallis, ma tunnen Kaug-Ida läbi ja läbi, Hongkongi, Singapuri ja kogu seda kupatust, ja ma ei ole iial, mitte iial saanud nii maitsvat hiina toitu.“

„Ahah,“ ütles Bob. Ta tõusis püsti, viis toidunõud kuivatusrestile, et passija nad hommikul ära peseks, ja viskas tühjad konservikarbid prüginõusse. Mrs. Mounce lookles üle toa tugitooli ja tõmbus seal kerra, et vaadata televiisorit, kus pikkade blondide juustega tüdruk oli parajasti ametis musta mantli ja pühaliku näoga mehe mahalaskmisega.

„Ma kutsuksin sind alla,“ ütles mrs. Mounce, „aga mu kallis mehenatuke saab hirmus vihaseks, kui ta märkab, et mul on olnud meeskülalisi. Sa ei usu seda, aga ta on kehastunud armukadedus.“

Ta vahtis ekraanile, pilutades silmi suitsu pärast, mida ta välja puhus. Bob heitis voodisse pikali ja röhatas vaikselt. Talle meenus, et tal on taskus Tessa kiri, mille ta oli üles tulles esikulaualt kaasa võtnud. Ta võttis selle välja ja tegi ümbriku lahti.

„Mis see on?“ küsis mrs. Mounce.

„Kiri.“

„Teatavalt isikult?“

„Ei.“

Ta avas paksu sinise paberipataka, kus kõik lehed olid tihedalt kaetud korraliku ümmarguse käekirjaga. Ta vaatas viimast lehekülge. See oli number kaksteist. Ta ohkas ja pööras tagasi esimese lehekülje. Kirikla, Staple Tarland, Somerset, seisis seal. Tel. Staple Tarland 17. Esmaspäev.

„Bob, mu kallis, Bob, mu kõige kallim,“ algas kiri. „Ma igatsen Sinu järele kohutaval kombel, tõesti kohutavalt, palju enam, kui ma iial arvanud oleksin. Nüüd on juba tervelt kolm nädalat möödas sellest ajast, kui Sa siin olid, või täpsemalt 21 päeva, 19 tundi ja 12 minutit, ja see on nagu kolm sajandit. Mul ei olegi muud öelda…“

„Kas sulle meeldib, kui naine on armukade?“ küsis mrs. Mounce.

„Ei.“

„Minu meelest on kena, kui ollakse mõistlikkuse piirides armukade. Siis sa tead, mida sul oodata on.“

„… ei olegi muud öelda,“ ütles kiri, „aga ma jutustan Sulle oma päevade tüütu kroonika, nii et Sa näeksid, kui väga Su rumal T. Sinu järele igatseb. Ausõna, ma norutan päevad läbi nagu haige lehm. Memm ütleb, et minuga on võimatu koos elada, ja isegi taat on midagi märganud. Ta ütleb, et küllap see on armastus, nii et ta märkab rohkem, kui võiks arvata, nagu Sa näed. Ma mõtlen, ta teab, et mul on Sinuga armulugu, aga tal ei ole aimugi, quelle affaire10 see on.“

Bob tundis tuttavat tunnet, nagu tõmbuks keha riiete sees kokku või vajuks aeglaselt maa alla. Ta katsus sellest võitu saada ja jättis paar lõiku vahele.

„Memm ütleb, et ma pean 30-ndal Rothensteinide juurde minema, kas või ainult viisakuse pärast, ja et mulle hakkab seal kindlasti meeldima. Mina ütlen selle peale päh!, sest ma tean, et mul on seal kirjeldamatult igav ilma SINUTA, kes mind lõbustaks või rõõmustaks, aga ma arvan, et mul tuleb lõpuks siiski minna, kuigi see tähendab paaripäevast hilinemist kolledžisse, kus sel semestril on eksamid (ühiskonna dünaamikas, maailmakirjanduses ja antiikfilosoofias – õudne, õudne!). Muuseas elavad nad (see tähendab Rothensteinid!) Taskertoni lähedal ja neil on hunnikute viisi raha. Jah, ja taadil tuli jälle üks kohutavalt romantiline idee: A ja mina peaksime kahe Gillingtoni poisiga kampa lööma ja sinna ratsutama! Ma küsin Sinu käest: kas Sa suudad kujutleda A-d ja mind ballikleidis küljetsi sadulas istumas ja ratsutamas?“

Vähe sellest, et Bob ei suutnud seda kujutleda, ta ei suutnud ka meenutada, kes neist oli A. Kirikla oli Tessa õdesid täis, kõik lahked ja romantilised ja loomi armastavad, ja neid kõiki kutsuti A või V või G või B. See oli nagu salaluureosakond.

„Aga taat ütleb, et V võib meie kleidid ka autoga kohale tuua, sest V poni Jester nagunii lonkab ja nagunii ta põlgab ratsutamist, nii nagu minagi peaksin seda juba, mul on tunne, oma vanust arvestades põlgama, kuigi ma pean tunnistama, et see valmistab mulle, nagu Sa isegi tead, salaja tillukest süüdlaslikku rõõmu.“

Bob pani kirja käest. Ta ei saanud enda eest varjata, et ta oli kimbatuses. Kõik Tessa kirjad panid teda kimbatusest higistama. Rääkides ta ei olnud niisugune. Aga ta ei olnud siis ka nii jutukas. Tema suleosavus võis tähendada, et kirjades pääseb valla tõeline Tessa. Kas Bob võis täiesti puhta südametunnistusega jätkata vahekorda tüdrukuga, kes kirjutab sääraseid kirju?

„Halvad uudised?“ küsis mrs. Mounce.

„Ei,“ ütles Bob. „On ja ei ole ka.“

Ta pööras paar lehekülge edasi ja võttis proovi viiendalt leheküljelt.

„Mulle paistab, et Sa jätsid siin külas käies taadile sügava mulje. Ta ei teinud Sinust juttu kuni möödunud laupäevani, ja ma arvasin juba, et ta on Sind täiesti unustanud. Aga siis äkki küsis ta, nagu välk selgest taevast, kui me parajasti teed jõime, kus koolis Sa käisid. Ma olin sunnitud ütlema, et ma ei tea, sest, kummaline küll, Sa ei ole mulle sellest kunagi rääkinud, ja tema ütles hm! Ja mina ütlesin, et pärast sa käisid Cambridge’is, ja tema ütles haa! Mis on temast suur tunnustus või igatahes mõningase huvi märk. Sa tead ju, kui raske on teda panna millegi vastu huvi tundma peale liberaalse partei ja saksa teoloogia. Ei, minu jutu järgi võiks arvata, et ta on mingi vana pahur ekstsentrik, aga tegelikult on ta väga meeldiv ja vaga mees, ja ma jumaldan teda Sinu kõrval järgmisena. Muide, kus koolis Sa siis käisid?“

Bob laskis veel mõnest leheküljest silmad üle käia, et näha, kas need ei sisalda midagi niisugust, millele oodatakse tema reageerimist – mõni vastust vaja küsimus, küllakutse või kohtamine. Tessa kirjad tegid teda alati rahutuks. Kusagil sõnademeres võis hulpida mõni oluline sõnum, mis jäi tal kahe silma vahele. Ühel õhtul ilmub Tessa tema ukse taha – ta teadis seda. Ta langeb näost ära. „Oh Bob!“ – „Oh jumal!“ – „Oh Bob, ma ju kirjutasin sulle!“ See mõte võttis tal rinna alt õõnsaks.

„Armukadedus on naljakas asi,“ ütles mrs. Mounce. „Ma olen Regi suhtes üsna leebe, aga ma võin ka armukade olla nagu kass, usu mind, kallis.“

Bob hakkas teksti mööda jälgi ajades uuesti tagant ettepoole tulema. Kusagil peaks olema teade tema viimase kirja kättesaamise kohta. See kiri oli tema meelest üsna lõbus olnud.

„… nii tore Sinu kirja saada. Ma kandsin seda lahti tegemata vähemalt tund aega põues, südame kohal. Kui sentimentaalne tegu! Ma olen tõesti kohutavalt sentimentaalne ja ei vääri Sind. Mida tähendab „sirjasperlik“? Ma otsisin seda sõna „Väikesest Oxfordist“, aga ei leidnud. Sa kirjutad: „„Ohoo, mu kõrk kaunitar,“ hüüdis ta sirjasperlikul toonil.“ Ma arvan, et see peaks tähendama midagi siirupist, jasmiini ja persiku varjundiga. Kas mul on õigus? Ja kes on kapten Cosmo, kosmoselaeva „Staphylococcus“ kapten? On see mõni romaanikangelane, keda ma peaksin tundma? Või mõtlesid Sa ta välja? Oh, ma tunnen end Su kirju lugedes nii lollina ja tühisena. Kuidas Sa suudad mind üldse taluda? Ma püüdsin lugeda „Miss Lonelyhearts’i“, nagu sa soovitasid, aga see oli nii kole raamat, et ma jätsin ta pooleli. Ma pusin lugeda „Nägu rahva hulgas“, mis, peab ütlema, on väga huvitav selle poolest, et ta paljastab „kommunikatsioonitööstuse“ telgitaguseid. Ma võtsin raamatukogust ka John Dos Passose „USA“, aga see on nii tohutult paks, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ta läbi saan. Mul kuluks terve aasta, et lugeda ainult neid raamatuid, mida Sa nimetasid, kui me sattusime ameerika kirjandusest rääkima. Ma ei jõua iial mitte ligikaudugi nii palju raamatuid läbi lugeda kui Sina, ükskõik kui väga ma ka ei püüaks. Mõnikord ma olen lihtsalt meeleheitel. See on ainus, mille pärast ma kahetsen, et ma olen Sinust üheksa aastat noorem. Sa oled lugemises ja maailmatundmises minust alati üheksa aastat ees. Kas see pahandab Sind, kallis Bob? Ma tean, et see pahandab Sind. Ma tean, et Sind ärritab, kui ma ei saa mõnest asjast aru või ei taipa mõnd vihjet. Oh, ma olen rumal laps, ja mul on sellest kahju. Mõnikord on mul peaaegu kahju, et me üldse kokku saime, sest ma tean, et ma käin Sulle närvidele…“

Bob pani kirja käest ja jäi lakke vahtima, tundes kurbust ja häbi.

„Tead, mis ma teen, kullake,“ ütles mrs. Mounce, „ma hangin Dotty käest sinu toa võtme.“

„Jah?“ ütles Bob, mõeldes on vääritusele.

„Siis ma võin mõnikord sisse hüpata, enne kui sa töölt tuled, ja sulle midagi valmis teha.“

Bob mõtles ikka veel.

„Mees vajab kedagi, kes tema eest natuke hoolitseks, kallis, ja kes teda vahetevahel hellitaks.“

Bob ohkas. Mrs. Mounce hüppas tugitoolist maha ja tuli muiates üle toa voodi juurde.

„See ei kõle just kuigi tänulikult, mu arm,“ ütles ta etteheitvalt mossitades. Ta istus voodi servale. Bob tõmbas põlved konksu, et talle ruumi teha, ja mrs. Mounce toetus nende najale, käsi sigaretiga ikka üleval. Bob vaatas kõrvale, olles rõhutud meeleolus.

„Poisid, ma arvan, et ta kardab mind tsipake,“ ütles mrs. Mounce. „Ma arvan, et ta arvab, et mul on temaga patused plaanid.“

Bob püüdis naeratada. Mrs. Mounce lükkas lõua narritavalt ette.

„Ära karda, kallis, ma ei hammusta sind,“ lõi ta nurru. Ta imes sigaretisuitsu ja laskis seda aeglaselt välja, vahtides meest läbi pilukil laugude.

„Või ehk siiski!“ ütles ta äkki, ja kummardus samal hetkel ettepoole ja vajutas hambad Bobile säärde, natuke põlvest kõrgemale.

„Aiii!“ hüüdis Bob üles hüpates. See hammustus oli üllatavalt valus.

Mrs. Mounce hüppas samuti püsti ja sööstis naerdes ukse juurde.

„Ma mõtlesin, et see äratab sind üles, kullake!“ ütles ta. „Hääd ööd!“

Dyson lamas voodis, lehitsedes „Statesmani“ raamatuarvustusi ja oodates, et Jannie tuleks magama ja kustutaks tule. „Suurepäraselt on kujutatud Clyni aeglast mõranemist ja vältimatut kokkuvarisemist… Leitnandi poolt hüljatud Magda hakkab elama vananeva paruniga viimase lagunevas schloss’is Thüringi metsas; värvikalt on edasi antud kõdunemise ja raugaliku iha atmosfääri… Veenvalt on kujutatud Riki süvenevat üksindus- ja ängistustunnet, aga tema lõplik kokkuvarisemine on ehk liiga välja venitatud…“ Dyson nautis arvustusi, linade kudet ning voodi pehmust ja soojust. Väljaspool Spadina Roadi nr. 43 oli maailm raugastuv, mõranev, ängistav ja kõik inimesed olid kokkuvarisemise äärel. Siin sees oli pehme ja soe ja linane ja kõik inimesed olid vaimse tervise tipul. Jannie liikus pidžaamaväel aeglaselt toas ringi, nihutades hajameelselt riidekuhjasid. Kogu tuba oli riidekuhjasid täis – Dysoni, Jannie ja laste riideid; mõned neist olid välja võetud puhastamiseks, mõned pagulastele saatmiseks, mõned otsustamiseks, mida nendega teha. Me peame veel ühe kummuti ostma, mõtles Dyson mõnuledes. Talle tegi suurt rõõmu näha kõiki neid rõivaid. Tsentnerite kaupa rõivaid, ja kõik hangitud tema teenistusest. Särgid, sokid, kleidid, sukad; hõbedased tantsukingad ja paksud talvepalitud – kõik tema töö ja vaevaga kokku kuhjatud. Voodi, milles ta lamab, ja või all köögis külmutuskapis; elekter, mida nad nii hooletult põletavad; telefon; keerukas talade ja telliste ja katusekivide struktuur, mis kogu seda kraami majutab, – kõik selle on hankinud tema, John Dyson, keda mõned poisikesepõlves üsna juhmiks pidasid. Ta on selle hankinud oma võimega ristsõnade varu säilitada, teoloogia ja koduloo valdkonda kuuluvate küsimuste kontrollimisega ja Briti poliitika peensuste seletamisega lääneaafriklastele – selgelt ja vaimukalt ja mingil määral ka sarmikalt. Elu on rikas ja rahuldust pakkuv.

Jannie tuli aeglaselt voodisse, ohates rõivaste pärast ja kustutades tule. Dyson pani pea ta õlale, ja Jannie silitas natuke aega ta kulmusid. Dyson arutas endamisi, kas ta on oma naise täielikult jannie’stanud, kutsudes teda Jannie’ks, nagu ta on gawainistanud Gawaini. Tütarlapsena oli Jannie olnud Janice, ja mitte keegi polnud püüdnud seda nime lühendada. Janice Atterbury. Dyson mõtles sellele, kuidas ta läks iga päev kahekorruselise rohelise bussiga kooli, Janice Janice’ite hulgas, Janice Atterbury Janice Leigh’de, Vivienne Williamsite, Heather Marshallite ja Sandra Thompsonite hulgas. Janice, sa võid mu pastellpliiatseid võtta, kui sa lubad, et sa ei anna neid Heatherile. Janice Atterbury on igavene siga. Atterbury, J. D. tegi kaitses tõhusat tööd, aga ta peab tähelepanelikumalt oma meest jälgima ja teda hoolikamalt katma. Janice Dorothy Atterbury sooritas eksamid saksa keeles (kirjalik ja suuline), klaverimängus (V järk), balletis (rahuldav) ja elupäästmises („Royal Humane Society“ pronksmedal) …

Dyson hakkas naerma, nii et voodi vappus.

„Mis on?“ küsis Jannie, pooleldi magades.

„Sina kooliplikana.“

„Ooh.“

Ja siis ilmus lavale Dyson, teda kõlbeliselt laostama, koputades tormilistel kevadistel õhtupoolikutel Newnhamis ta uksele (nimekaardil oli „J. D. Atterbury“). Jan, ma sattusin juhuslikult mööda minema ja mõtlesin, et astun korraks sisse. Aga kas sinu meelest ei ole sir Gawaini saatus liigutav, Jannie? Kas sa oled selle peale mõelnud, mis siis juhtub, kui me saame jälle konservatiivide valitsuse, Jan? Kas Bunk Johnsoni nimi ei ütles sulle tõesti midagi, Jannie?

John Dyson ja Jan Atterbury – need nimed kuulusid kokku, nagu Huntley ja Palmer või Fortnum ja Mason. Ja teise kursuse suvesemestril oli kõigil rakse harjuda ütlema Jan Atterbury ja Lionel Marcus. Nagu oleks „Fortnum ja Mason“ äkki muutunud „Fortnum ja Freebodyks“.11 Aga ajapikku saadi sellega siiski hakkama. Isegi Dyson harjus sellega ära. Lionel ja Jan või pigem Jan ja Lionel, sest muretu ja armastusväärne Lionel oli alati sammu võrra järel… Nad kummitasid Dysonit viimasel kursusel nagu väljavaade jääda viiendaks rattaks vankri all või läbikukkumine kõnemehena „Unionis“12.

Dyson arvas, et ta on kogu aeg ärkvel olnud, kuni pööras külge ja märkas, et ta oli vahepeal maganud. Ja siis oli nimede järjestus Lääne-Kensingtoni toa uksekella kõrval Belinda Charles, Jan Atterbury ja Margaret LeRoy. Ja siis, tüki aja pärast, mille jooksul juhtus palju asju, mõni neist õnnetu, mõni meenutamiseks liiga piinlik, mõni mõttetu, ilmusid sinna John ja Jan Dysoni nimed. Janice Atterburyt lahutas Jan Dysonist muidugi kuristik. Need kindlad käed… need tõsised ja mõnikord kurvad pruunid silmad… Kusjuures tema ise, tundis Dyson, oli seitsmeteistkümnendast või kaheksateistkümnendast eluaastast saadik vaevalt muutunud.

Ta mõte libises aeglaselt unne, nagu mull, mis triivib üle silmakesta. Kauge plekiklirin jõudis vaid pooleldi ta teadvusse, muundudes unenägude reaks. See oli Dysoni aeda tagasivisatud „Long Life’i“ õllepurkide kolin.