Читать книгу Hommikupooliku lõpu poole - Michael Frayn - Страница 4

Jannie peitis sigareti instinktiivselt selja taha, kui köögiuks avanes; John ei sallinud, et ta söögikeetmise juures suitsetab. Aga see ei olnud John, see oli Bob. Jannie tõi sigareti uuesti lagedale.

„Jannie,“ ütles Bob, „kas ma võiksin midagi teha?“

„Mitte midagi, Bob. Aga sa võid siia jääda ja minuga juttu ajada, kui tahad.“

Bob tõmbas keset kööki seisva suure söögilaua alt ühe punutud põhjaga tooli ja vajus sellele istuma. Kööki täitis gigot aux haricots’17 pruun rasvane lõhn. See oli roog, mida Jannie Bobile sageli valmistas. Bob oli õgard, ja raske rammusus, mida kuldse koorikuga oad lambaliha aurudest endasse imesid, puudutas mingit keelt tema sisimas. John vihkas seda rooga.

„Kas kartuleid ei ole vaja koorida?“ küsis Bob.

„Ei. Mis John teeb?“

„Loeb lehte. See on temast väga tubli, et ta televisiooni pääses. Oled sa õnnelik?“

Jannie toetus vastu köögikapi äärt, suitsetas ja vaatas alla Bobi peale. Ta hammustas murelikult huulde.

„Küllap vist,“ ütles ta. „Ma ei tea.“

„Tema on pööraselt õnnelik. Ta hüppas toimetuses päev läbi ringi nagu kummipall.“

„Kas sa ei karda, et ta teeb ennast narriks, Bob?“

„Pole viga midagi, kõik läheb hästi, Jannie.“

„Mul tuleb hirm peale, kui ma mõtlen, et ma näen teda televiisoris. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan ekraanile vaadata.“

Bob võttis ühe lauale valmispandud noa ja hakkas sellega piki puusüüd kriipse vedama.

„Kuidas poistel läheb, Jannie?“ küsis ta.

Murelik ilme Jannie näol mahenes. Ta hakkas naerma.

„Vaene Bob!“ ütles ta.

„Ei, tõsiselt,“ ütles Bob, „nad meeldivad mulle väga.“

Jannie muigas, kaheldes, kas Bob üldse mäletab, kui vanad nad on. Kui ta laupäeviti siin käis, müras ta nendega, kuni nad üleerutusest kriiskasid ja nutsid. Ta sai nendega väga hästi hakkama, nagu öeldakse. Aga Jannie oli harjunud sõpradega, kes said lastega pööraselt hästi hakkama ja kes kuu aja pärast nimetasid Gawainit Damianiks ja Damiani Adrianiks või saatsid kuueaastasele Gawainile sünnipäevaks järelveetava elevandi ja kinkisid Damianile sametist peokleidi, heas usus, et ta nimi on Deborah ja et ta on tüdruk.

„Neil läheb hästi,“ ütles ta. „Ja kuidas elab mrs. Mounce?“

„Mnjah,“ ütles Bob, „momendil ei ole lood just eriti head. Ta tegi mulle eile õhtul süüa. Lihtsalt marssis uksest sisse ja asus tööle. Ma ei saanud midagi teha.“

„Ma mõtlen, et sa peaksid selle naisega ettevaatlikum olema, Bob.“

„Ma tean. Ma tean. Aga mis ma teha saan?“

„Sa jääd temaga veel hätta.“

„Kas sa tõesti arvad, et ta ajab mind taga, Jannie?“

„Mis sa ise arvad, Bob?“

Bob nõjatus vastu tooli seljatuge ja mängis pipraveskiga, jahvatades kuhjakese pipart vasakusse pihku. Ta on tooli peal nagu vana padi, mõtles Jannie, paks kulunud mugav vana padi. Oma lihtsate kootud sviitritega, laiade seemisnahksete kingadega ja leebete uniste silmadega sobis ta Spadina Road nr. 43 taustaga nii hästi, et teda vaevalt oli märgata.

„Ta hammustas mind eile õhtul,“ ütles Bob, tõmbas püksisääre üles ja näitas Jannie’le tillukesi punaseid täppe. Jannie vaatas neid ja püüdis seda stseeni ette kujutada – Bob taganemas mööda tuba ja urisev ning haukuv mrs. Mounce neljakäpakil Bobi püksisäärt napsamas.