Читать книгу Hommikupooliku lõpu poole - Michael Frayn - Страница 3

Dysoni kohutavalt halvale päevale järgnes otsekohe kohutavalt hea päev.

Kõigepealt helistas mingi kommertstelevisioonikompanii režissöör talle juba varahommikul ja palus teda ühte saatesse esinema. Dyson suutis end vaevu vaos hoida. Ta käis mööda tuba edasi-tagasi ja kortsutas rõõmu pärast raevukalt kulme.

„See on just see, mida ma alati olen tahtnud, Bob!“ ütles ta. „Kas sa saad sellest aru? See on just see, mida ma olen oodanud!“

„Ma tean,“ ütles Bob. „Soovin õnne, John.“

„Muidugi, tõenäoliselt ei vii see kuhugi. Ilmselt ei tohi seda liiga tähtsaks pidada. Tõenäoliselt ma ajan seal kõik vussi.“

„Ma olen kindel, et sa ei aja, John.“

„Mul on muidugi üsna palju kogemusi raadios esinemisel. Need peaksid ka midagi maksma. Ma olen ennast niisuguse võimaluse vastu teadlikult ette valmistanud, Bob. Ma ei ole niisama oodanud.”

Ta vaatas aknast välja, käed selja taga, ja patsutas käsi vastamisi.

„Mis saade see on?“ küsis Bob. „Midagi Indoneesiast?“

„Miks Indoneesiast?“

„Kas see ei ole siis sinu eriala?“

„Nojah, ma tean Indoneesiast üht-teist. Ma tean paljudest asjadest ühtteist. Ma olen ajakirjanik, Bob.“

Ta istus kirjutuslaua taha, väga rahul oma elukutsega, hüppas aga kohe jälle püsti ja hakkas toas ringi käima.

„See on diskussioonisaade rassiküsimusest,“ ütles ta. „Ilmselt on neil vaja kedagi, kellel on isiklikke kogemusi elamisest mitmerassilises keskkonnas.“

Bob jäi talle otsa vahtima.

„Ma ei teadnud, et sa oled mitmerassilises keskkonnas elanud, John.“

„Bob, sa ju tead, et meil elavad kõrvalmajas lääneindialased! Meie tänaval on neli lääneindialaste perekonda. Sa ju tead seda, Bob.“

„Nojah, aga kuidas televisioonimehed sellest teada said?“

„Seda saadet toimetab üks Jack de Sousa. Meie naised tunnevad teineteist Newnhamist – ühel pühapäeval käisid de Sousad meil teed joomas. Nad olid peaaegu juba valmis meie tänavasse maja ostma, neile meeldis see kant väga. Ja nüüd tahab Jack, et ma võtaksin osa diskussioonist, mis puudutab vastavaid probleeme. Diskussiooni hakkab ilmselt juhtima Norman Ward Westerman. Oled sa teda televisioonis näinud, Bob?“

„Ei.“

„Ta on imepärane, Bob. See on mees, kelle ees ma tunnen tohutut respekti.“

Läks tükk aega, enne kui Dyson nii palju maha jahtus, et Bob sai uuesti oma töö juurde asuda. Ta kirjutas Tessale kirja.

„Mu kallis Tessa,“ kirjutas ta, ja siis meenus talle, et ta kavatseb sellele vahekorrale õige pea lõpu teha. Ta tõmbas paberi kirjutusmasinast välja ja võttis uue lehe. „Tessa, kallis,“ alustas ta, ja siis meenus talle Tessa kiri, ta tundis enda pärast häbi ja võttis uue lehe. „Mu kallis Tessa,“ alustas ta. Ta vahtis mõni minut aknast välja, arutades endamisi, mida, pagana päralt, kirjutada. Ja siis trükkis ta: „Kuidas hiiglane Dyson alistas türann Coxi,“ ja tõmbas sellele joone alla.

„Kui nüüd Dyson tuli tagasi oma raskelt töölt Citys,“ kirjutas ta, „kus tema vaimuharidus ja kirjamehevõimed olid linnakodanikke imestama pannud ja tema jutuosavus oli tema kõige ustavamatele sõpradele rängaks koormaks olnud, leidis ta, et tema naabervalduste senjöör, õel ja türanlik Cox, on ümbruskonda laastanud ja selle asukaid hirmu all hoidnud, neid vanade õllepurkidega koledal kombel pommitades. Dyson viivitas ainult nii kaua, et ennast kosutada kiire söömaajaga, mis koosnes 47-st pakist Smith’i krõbekartulitest, 3287-st täidetud oliivist ja neljast või viiest vankritäiest koogitükkidest ja küpsisepurust, mis olid laste teejoomisest üle jäänud, siis tormas ta välja ja kutsus Coxi kahevõitlusele.

„Hei, Cox!“ hüüdis ta hirmsa häälega. „Tule välja, Cox, või, püha Eulalie nimel, ma virutan sulle kohtukäsuga vastu pead! Kus sa oled, sa sündinud julgatreial? Tule lagedale, või ma löön su tahmased prillid peast ja topin sulle kohtumeeste otsuse särgikaelusest sisse! Tule välja, sa parafreeniline kusetoru, sa subantropoidne tatiprits, või, püha Archibaldi nimel, ma käin su kannul ja annan sanitaarinspektorile su solgitorude olukorrast teada!“

Aga türann Cox ei teinud neid ähvardusi kuulmagi ja jäi sinna, kus ta oli. Mispeale Dyson pistis oma nina Coxi korstnasse ja aevastas nii valjusti ja ägedalt, et türann puhuti toidukambri akna kaudu välja ja ta kukkus maha Balhami Trinity tänavale. Dyson tormas talle otsekohe järele ja pildus teda vanade õllepurkidega ja kõige muuga, mis talle kätte puutus, sealhulgas Tetley teekottidega, vanade Ameerika sõjalennukite süüteküünaldega, tagasiviimata raamatukoguraamatutega, kummikorsettide ja vanade meistrite ehtsate reproduktsioonidega. Hinge tagasi tõmbamata pidas Dyson talle jahti risti ja põiki läbi kogu maa, videlicet13 läbi Claphami põhjaosa, Claphami lõunaosa ja Claphami keskosa, piki Mitchami teed, läbi Mitchami küla ja üle Mitchami raudtee, läbi Collieri metsa ja püha Helieri, üle Thorntoni nõmme ja läbi Norbury, pööramata tähelepanu valgusfooridele või Belisha tuletornidele ja liikudes ühesuunalise liiklusega tänavatel sageli vales suunas…“

Selleks ajaks oli Dysonile osaks langenud teine meeldiv sündmus.

„Täna on mul kohutavalt hea päev,“ ütles ta telefonitoru käest pannes ja käsi hõõrudes.

„Sa ei oska aimatagi, kes praegu helistas.“

„Jah?“

„Sir William Paice!“

„Oo.“

„Tead küll, tulundustegelane. Sa oled temast kindlasti kuulnud, Bob! Ta on väga nimekas asjaarmastaja-ornitoloog. Mäletad, ta abiellus veel vana Glenormondi tütrega.“

„Kas ma seda meest ka tunnen?“

„Oh, Bob! Lord Glenormond, laevandustegelane. Oh jumal, Bob, kas sa ei tunne siis üldse mingit huvi kõrgema seltskonna vastu?“

„Noh tead…“ ütles Bob, leidis taskust rahustavate piparmündikompvekkide koti ja pistis ühe kompveki vaikselt suhu.

„Oh, Bob, nad on kütkestavad! Ma arvan, et sulle kui kirjanikule peaksid nad tõsiselt huvi pakkuma.“

Bob lõgistas piparmündikompvekki keeleotsaga vastu hambaid.

„Ma ei räägi snobismist,“ ütles Dyson, „aga sotsioloogiliste uurimiste objektina on nad minu meelest lihtsalt kütkestavad. Igatahes ma veensin sir William Paice’i meile „Kodumaa“ jaoks kaastööd tegema. Üsna edukas liigutus, ma arvan.“

Bob võttis uuesti oma kirja ette.

„Kui nad aga Sydenhami jõudsid,“ kirjutas ta, „murdis Cox ära Püha Wendy ja Kõigi Inglite Kiriku torni, pööras kannapealt ringi ja virutas Dysonile kohutava hoobi küünarluu pihta…“

„Sir Williami initsiaalid on W. G. R. P.,“ ütles Dyson mõtlikult, koogutades „Kes on kes’i“14 kohal, mis tal alati laual oli. „Mis sa arvad, kuidas ta tahaks artikli autorina alla kirjutada, Bob? Kas lihtsalt W. G. R. P.? Või sir W. G. R. P.?“

„Kust mina tean,“ ütles Bob. Aga Dyson ei kuulanudki teda.

„Oh jumal!” hüüdis ta, hüpates erutatult püsti ja hakates jälle toas pikkadel sammudel edasi-tagasi käima. „Küll mul on täna hea päev!“

Vana Eddy Moulton vaatas mõtlikult sõnumit, mida ta välja kirjutas; teda oli üles äratanud Dvsoni tooli tagasilükkamise ootamatu kriiksatus. Ta oli näinud unes ühte meest, kelle peale ta polnud enam aastaid mõelnud, ühte tegelast nimega Stanley Furle, kes oli ühel õhtul Pressiklubi trepist alla kukkunud ja jalutuskepi hõbenupuga oma silma siniseks löönud.

„Ta oli seekord muidugi täis,“ ütles vana Eddy Bobile, pead vangutades ja muiates. „Ta, vaene mees, oli täis nagu pinal.“

Bobi telefon helises.

„Halloo,“ ütles Bob.

„See on sinu pläma, eks ole?“ ütles tige hääl.

„Mis?“

„Ära topi mulle oma pläma. See vastik pläma on sinu meelest nali, nagu ma aru saan?“

„On see Reg Mounce?“

„Ära topi mulle oma pläma.“

„Reg, millest sa räägid?“

„Bob, ära topi mulle oma pläma.“

„Ma ei tea, millest sa räägid, Reg.“

Mounce lõi kõhklema.

„Sina saatsid mulle selle pläma, eks ole, Bob?“

„Mis pläma?“

„Sa tead küll, mis pläma, Bob.“

„Reg, ausõna ma ei tea, millest sa räägid.“

„Sa tead väga hästi.“

„Ei tea.“

Mounce lõi jälle kõhklema. Bob kuulis, kuidas ta läbi hammaste õhku imes.

„Igatahes üks värdjas on selle saatnud.“

„Mina mitte, Reg.“

„Igatahes on see üks värdjas.“

„Jah, aga mitte mina, Reg“

„Igavene värdjas.”

Bob ootas.

„Kui ma selle värdja kätte saan…“ ütles Mounce.

Jälle tekkis paus.

„Mis, kurat, see siis oli?“ küsis Dyson, kui Bob telefonitoru aeglaselt hargile pani.

„Kust mina tean.“

Dysoni telefon helises.

„Halloo, Dyson…“

Dyson kortsutas laupa, kuulates häält teises otsas, ja kergitas Bobi poole vaadates kulme.

„Mis pläma?“ küsis ta. „Kuule, oled see sina, Reg?.. Hea küll, mis pläma, Reg?.. Jah, aga mis pläma?.. Kuule, jumala pärast, Reg, mis pläma?.. Hea küll, Reg, kuidas ma tean, kas ma saatsin sulle selle pläma või mitte, kui ma ei tea, mis pläma see on?.. Jah, aga mida see värdjas tegi?.. Jah, jah, aga mis pläma see on, mida see värdjas sulle saatis?..“

Dyson pani toru ära.

„Noh?“ küsis Bob.

„Kust mina tean,“ ütles Dyson.

Dysoni kohutavalt hea päev läks üha paremaks ja paremaks. Just enne kella ühte helistas üks de Sousa assistente televisioonikompaniist, et lord Boddy on nõustunud saatest osa võtma.

„Kes on lord Boddy, John?“ küsis Bob, kui Dyson talle sellest teatas, jälle tuba mööda edasi-tagasi käies.

„Oh jumal, Bob, sa oled võimatu! Sa pead teadma, kes on lord Boddy!“

„Palun vabandust, John.“

„Eddv, Bob ei tea, kes on lord Boddy! Kas sa oled ärkvel, Eddy? Eddy! Hea küll, Bob, igatahes lord Boddy on ülimalt tuntud mees. Ta on teist põlve parun, eks ole? Kas ei olnud nii, et juba ta isa sai selle tiitli Ramsay MacDonaldi käest millegi eest, seoses Rahvasteliiduga.“

„Ma ei tea, John.“

„Minu meelest küll. Igatahes praegune lord Boddy on tohutult huvitatud sellistest asjadest nagu värviliste probleem – ta kuulub mitmesugustesse komiteedesse ja kuninglikesse komisjonidesse ja nii edasi. Ilmselt tuleb sinna ka mõni daam, kes töötab sotsiaalhoolekande alal. Ja mõni värviline muidugi.“

„Ma igatahes õnnitlen sind, John.“

Dyson võttis kätte „Kes on kes’i“ ja uuris seda mõne hetke vaikides.

„Tema isa oli enne tiitli saamist Edward Boddy,“ teatas ta. „Praeguse lord Boddy eesnimed on Frank Walter. Abielus, kaks poega. Avaldatud tööd: „Desarmeerimisküsimus“ (1939); „Võit kuulugu meile“ (1942); „Venelased – meie seltsimehed!“ (1945); „Ülemaailmne kommunism, uurimus türanniast” (1949); et cetera, et cetera… „Rass, sisemine oht“ (1963)… oh, ja (toimetanud) „Mees tviidist golfipükstes“ (esimese lord Boddy päevikud ja kirjad).“

„Ah nii,“ ütles Bob. „Kas me ei peaks sööma minema, enne kui telefon uuesti heliseb?’

„Hea küll, Bob. Kuula – see on huvitav. Tema klubid on „National Liberal“ ja RAC15.“

„Mis selles huvitavat on, John?“

Dyson lõi „Kes on kes’i“ laksti kinni ja viskas kirjutuslauale.

„Sa oled tõhk, Bob,“ ütles ta irvitades. „Eddy, oleme Jeruusalemmas.“

„Jeruusalemma Väravates“ oli harilik kamp koos – Bill Waddy, Mike Sparrow, Ralph Absalom, Andy Royle, Ted Huwitz, Gareth Holmroyd, Lucy raamatukogust, Pat Selig –, aga täna olid nad kõik Mounce’i ümber kobaras. Mounce tammus rahutult ja ärritatult jalalt jalale.

„Üks värdjas selle saatis,“ kordas ta.

Käest kätte liikus mingi kortsus masinakirjapaberileht, millele oli midagi trükitud.

„Olete juba näinud?“ küsis Bill Waddy, ulatades selle Dysonile ja Bobile, kui need seltskonnaga ühinesid. „Üks naljahammas saatis selle Regile. Ta leidis selle hommikul tööle tulles oma laualt.“

See oli ametliku teate vormis kiri.

Peatoimetajalt R. Mounce’ile, algas see. ISIKLIK JA SALAJANE!

Olles asja põhjalikult läbi mõelnud ja vastavate isikutega nõu pidanud, olen ma jõudnud järeldusele, et Te teeksite targasti, kui hakkaksite ringi vaatama, kuidas endale mujal rakendusvõimalusi leida. Mulle tundub, et meie toimetus ei suuda Teie võimetele küllalt avarat tegevusvälja pakkuda. Meil on tavaks kolmekuuline ülesütlemisaeg, nagu Te teate, aga kui Tea peaksite tahtma tingimata varem lahkuda, siis ma usun, et Te leiate meid mõistlikkuse piires Teile vastu tulevat.

Teil on, nagu ma aru saan, kasutamata õigus ühenädalasele puhkusele. See maksatakse Teile muidugi täies ulatuses välja. Või kui Te soovite, võite selle puhkusena välja võtta ja lahkuda töölt nädal aega varem.

„See oli väikeses pruunis ümbrikus ja peale oli kirjutatud „R. Mounce Esqre.“, täpselt nii, nagu peatoimetajal kombeks on,“ ütles Ted Hurwitz.

„Kui ma selle värdja kätte saaksin,“ ütles Mounce.

„Võib-olla on see mõni sinu fotograaf?“ oletas Dyson.

„Meil tuli ka see mõte,“ ütles Bill Waddy. „Aga nad on kõik kirjaoskamatud, eks ole, Reg?“

„Igavesed värdjad,“ ütles Mounce.

„Ta on täpselt peatoimetaja stiili tabanud,“ ütles Gareth Holmroyd.

„Sellepärast me arvamegi, et see peab olema keegi, kes saab „P“ – kabinetist kirju,“ ütles Bill Waddy.

„Igavene värdjas!“ ütles Mounce.

„Asi oleks päris tõsine,“ ütles Andy Royle, „kui see oleks mõni „Daily Expressi“ taoline toimetus, kus inimesi tõepoolest vallandatakse.“

Kõik rüüpasid mõtlikult õlut.

„Hei, kuulake,“ ütles Dyson juhust kasutades.

„Kõigile veel kord sama?“ küsis Ralph Absalom, samuti juhust kasutades.

„Ma esinen televisioonis,“ ütles Dyson.

„Täna teen mina välja,“ ütles Mike Sparrow.

„Tu-tu-tu! Sulle veel kord sama, Lucy? Pat?“

„Mind võib varsti ekraanil näha.“

„Võta seekord pint, John.“

„Koos Norman Ward… ei, ainult pool, palun, Ralph… koos Norman Ward Westermaniga… mu klaas on sinu küünarnuki juures… ja lord Boddyga.“

„Vana Frank Boddy,“ ütles Gareth Holmroyd. „Ei, mina ei taha, aitäh, Ralph.“

„Võta ikka.“

„Ei, ma ei taha.“

„See on mingi diskussioonisaade.“

„Mõtle ümber. Ole mees.“

„Ma ütlen, et see on mingi diskussioonisaade, Gareth.“

„Ei, ma tõesti ei taha, Ralph. Mis diskussioonisaatest sa rääkisid, John?“

„Värviliste probleemist, lord Boddyga.“

„Oi, ma ei näinud seda.“

„Igavesed värdjad,“ ütles Mounce, vaadates õlleklaasi ja kõikudes kergelt.

„Kas sa ei arva, et tuleks klubi liikmeks astuda, Bob?“ küsis Dyson, laskudes toolil röötsakile ja haigutades. Toimetuses oli väga vaikne.

„Mis klubi?“ küsis Bob. „Kas sa mõtled ööklubi?“

„Bob, sa oled haruldane,“ ütles Dyson, ühtlasi haigutades ja naerdes, ja muutus siis jälle tõsiseks. „Asi on selles, et mul oleks üsna lihtne kandideerida „Garrickusse“. Või „Savage’isse“. Või isegi „Travellersi“. Mis sa arvad, Bob? Tegelikult on vaja, et oleks koht, kuhu minna. Kuhu inimesi viia. Ma mõtlen, et kui aeg-ajalt televisioonis esinetakse, mis on loomulik, kui ollakse meie positsiooniga inimene… Hea küll, oletame, et ma tahan režissööriga rahulikult rääkida, ütleme selleks, et visandada ideed, mis mul on tekkinud saate asjus. Või oletame, lihtsalt niisama näiteks, et me saame lord Boddyga järgmisel reedel juhtumisi lähemalt tuttavaks ja ma tahan teda kuhugi kutsuda. Kuhu me võiksime minna?“

„Miks mitte „Jeruusalemma“?“

“Jumal hoidku, Bob!“

„Noh, siis ehk mõnda restorani?“

Dyson vaatas aknast välja, krimpsutas kaalutlevalt nina ja prunditas huuli.

„Mulle millegipärast tundub, et restoran ei ole kohane paik,“ ütles ta. „See oleks nagu pisut liiga voulu16. Saad aru, mis ma mõtlen? Külalisele võib jääda mulje, et poed tema pärast nahast välja, nagu tahaksid sa tema käest midagi saada. Klubis aga võid teda oodates tugitoolis istuda ja lehte lugeda. Ja siis lähed temaga täiesti rahulikult söögisaali, nagu teeksid seda iga päev. See on juba rohkem sedamoodi, nagu paluksid teda möödaminnes enda juurest läbi astuda.“

„Ja miks sa ei palu siis teda möödaminnes enda juurest läbi astuda, John?“ Dyson ohkas.

„Noh, sa ju tead, Bob. Tänapäeval, kus ei ole teenijaid ja igal pool on lapsed ja katkised mänguasjad ja see ja teine… Muide, hea et mul meelde tuli, Jannie käskis sind täna kaasa võtta. Saad tulla?“

„Jah, väga tore. Aitäh, John.“

Dyson vaatas jälle aknast välja.

„Või sobiks võib-olla „Oxford and Cambridge“?“ ütles ta. „See on üsna kena koht, tead.“

Ta lonkis üle toa, patsutades selja taga käsi, ja jäi akna alla seisma, vaadates inimesi, kes läksid üle Hand and Ball Courti. Aeg-ajalt ta haigutas hajameelselt.

„Kas sa ei arva, et peaks laskma ülikonnad rätsepa juures õmmelda?“ ütles ta viimaks. „Võib-olla peaks niisugustele asjadele rohkem tähelepanu pöörama, kui olla avalikkuse silma all.“

Aga Bob oli süvenenud sellesse, mida ta kirjutas. Dyson haigutas jälle, märkas seda ja püüdis käega suule kloppides haigutust alla suruda.

„Issand, ma kavatsesin täna „Mõtete“ autoreid pommitama hakata,” ütles ta. „Ega keegi ei taha mind aidata? Kuidas sinuga lood on, Bob?“

„Mu tegevusvabadus on pisut piiratud, John,“ ütles Bob, mõtetega mujal olles ja kirjutusmasinalt pilku tõstmata.

Dyson haigutas jälle, nüüd juba tagasihoidmatult.

„Issand, issand,“ ütles ta. „Ma pean tõesti selle õllejoomise lõpetama. See teeb minust veel vraki.“

„Ja kui Dyson ja tema seltsimehed istusid maha pummeldama,“ kirjutas Bob Tessale, „vallandas hea õlu nende vaimukuse ja niisutas nende nalju, nad vestlesid rõõmsalt ja vaidlesid targalt kuni hilise õhtuni. Mida sa jood, va õllepõis? – Ei, minu kord on välja teha, va jorupill. – Püha Septimuse nimel, mina käristan välja! – Mina tellin, püha Cynthia nimel! – Ei, ei, mina, püha Yolandi nimel! – Hea küll, olgu siis pool, püha Uchtredi nimel. – Püha Eusebiuse nimel, võta pint! – Ainult pool, püha Sholto nimel! – Püha Tibi nimel, mul ei ole raha kaasas! – Püha Almerici nimel, see teeb kokku kolm pinti, kaks porterit, üks tomatimahl ja viis singivõileiba! – Ei, püha Trixy nimel, see teeb kokku neli singivõileiba, kolm viineripirukat, neli lonksu porterit ja üks kibe sidrun! – Ja pakk krõbekartuleid, püha Ruby nimel! – Ja kaks pakki krõbekartuleid, püha Bogislawi nimel! – Ma andsin teile ju poolekroonilise, püha Lorinda nimel! – Püha Cecili nimel, see oli floriin! – Püha Hilarioni nimel, kui kahju, et ma ei käi “Oxford and Cambridge’is“!“