Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma
Описание книги
Rahanduslik reisikiri seletab ka finantsvõhikule, kuidas tekkis väljend „Kreekat tegema“ – ning seda mitte üksnes Kreekas. Kuude kaupa raamatuedetabelite tipus püsinud „Buumerang“ seob kokku finantsajakirjanik Michael Lewise reisimuljed võlakriisi kolletesse ehk uude Kolmandasse Maailma – Iirimaale, Kreekasse, Islandile, Saksamaale – ning viib lõpuks lugeja ekskursioonile USA California osariiki, kus hullumeelse laenuralli tagajärjel pankrotistuvad terved linnad. 2002. ja 2008. aastal üle planeedi rullunud odava krediidi tsunami ei olnud üksnes finantsiline fenomen: see oli kiusatus, mis pakkus ühiskondadele võimalust demonstreerida aspekte oma iseloomust, mida nad normaalses olukorras oleksid pidanud kiivalt varjama. Kreeklased tahtsid muuta oma riigi raha täis topitud kommikotiks, millest igaüks saaks oma osa haugata; iirlased tahtsid oma riigi pangalaenuga maha müüa ning sakslased püüdsid kõige selle pealt kasu lõigata ja ise samas puhaste kätega pääseda. Ameeriklased kui maailma suurim ja ahneim laenajarahvas aga lasi pankrotti minna tervetel linnadel. Lewise kaubamärgiks on oluliste ja keerukate teemade avamine nii silmatorkavate ja veidrate karakterite kaudu, et tundub, nagu oleks need inimesed kindlasti välja mõeldud. Raamatu lehekülgedel kohtute taibuka mungaga, kes on leidnud viisi Kreeka kapitalismi ülekavaldamiseks, kolme päevaga Islandi panga valuutamaakleriks koolitatud kalamehega ning Iiri kinnisvaraarendajaga, kes pärast oma ettevõtte kokkukukkumist sõidab hiiglasliku ehitusmasinaga ühest Iirimaa otsast teise, et see protesti märgiks Iiri parlamendi väravate ette parkida. Michael Lewis on finantsajakirjanik, bestsellerite „Liar’s Poker“, „Moneyball“, „The Blind Side“ ja „The Big Short“ autor.
Отрывок из книги
Andekale toimetajale ja õilishingele Doug Stumpfile, kelleta mul ei oleks pähe tulnud teha ringsõit mööda varemeid.
Mõnede temperamendile aga üksindus ja vaikus ei sobinud. Sellesse kategooriasse kuulus ka Texase osariigis Dallases asuva Hayman Capitali nimelise hedge-fondi juht. Tema nimi oli Kyle Bass. Bass oli hilistes kolmekümnendates põline teksaslane, kes oma karjääri esimestel aastatel tegeles võlakirjade müügiga Wall Streeti firmades, sealhulgas seitse aastat Bear Stearnsis. 2006. aasta lõpu paiku võttis ta Wall Streeti karjääri vältel säästetud 10 miljonist dollarist poole, ajas teistelt kokku veel 500 miljonit, lõi oma riskikapitalifondi ning otsustas riskida suurelt, tehes panuse kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude turu krahhile. Seejärel lendas ta New Yorki vanu sõpru hoiatama, et nood on koos suure hulga teiste rumalate investoritega valel poolel. Bear Stearnsi väärtpaberikauplejaid aga ei huvitanud tema jutt. „Vaata, kuidas sa ise oma riskid maandatud saad, küll mina enda omade eest hoolitsen,“ vastas üks nende seast. 2008. aasta lõpuks, kui ma Dallasesse Bassiga kohtuma sõitsin, oli kõrge krediidiriskiga eluasemelaenudega tagatud väärtpaberite turgu ning ühtlasi ka Bear Stearnsi tabanud krahh. Mees oli nüüd rikas ja investeerijate ringkonnas mõnevõrra kuuluski. Ta ise aga oli halbade eluasemelaenudega tagatud võlakirjade hävingu juba peast välja visanud: kasum käes, valdas teda uus, kõike muud tagaplaanile tõrjuv huvi – valitsused. Ühendriikide valitsus tegeles parajasti Bear Stearnsi ja teiste Wall Streeti pankade väljastatud rämpslaenude kahjumite ülevõtmisega. Lõpuks võttis Föderaalreserv (USA keskpank) ühel või teisel viisil enda kanda ligikaudu kaks triljonit dollarit rämpsvõlakirjade kahjusid. Valitsus tegi sedasama, mida teisedki rikka ja arenenud maailma valitsused: erasektori hästitasustatud finantsistide väljastatud rämpslaenude kahjumid jäid kõikjal rahandusministeeriumide ja keskpankade kanda.
.....
„Sündmuste niisuguse võimaliku arengu tingimustes pole ükski elav inimene varem investeerinud,“ ütles Bass. „Meie suurimad investeerimispositsioonid on praegu Jaapan ja Prantsusmaa. Kui vallandub doominoefekt, on seis kõige sandim Prantsusmaal. Loodan, et USA ei kuku esimesena. Olen kogu raha panustanud sellele, et ei kuku. Kõige rohkem kardan ma eksida sündmuste järgnevuses. Lõpptagajärjes olen ma kindel.“
Tal oli ikka veel virnadena kulla- ja plaatinakange, mille väärtus oli ligikaudu kahekordistunud, siiski otsis ta pidevalt kindlaid vara paigutamise võimalusi, mis kaitseksid kullakatteta raha peatse väärtusetuks muutumise vastu, nagu tema hinnangul pidi juhtuma. Üks võimalus on näiteks viiesendised.
.....