Читать книгу 8-nädalane veresuhkrudieet. Kuidas kiiresti kaalu - Michael Mosley - Страница 8

Esimene peatükk RASVUMISEPIDEEMIA: MIKS ME OLEME SELLISES SEISUNDIS, NAGU OLEME

Uus nähtus

Jon oli oma kehakaaluga tõsiselt hädas, aga seda on järjest rohkem inimesi kogu maailmas. Ometi ei ole see meid tasapisi haaranud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas inimeste kehakaal küll pisut tõusma, aga rasvumine sai tõelise hoo sisse 1980. alguses ja levis üheainsa põlvkonna jooksul üle maailma.

Maailma kõige paksemad inimesed elavad Mehhikos, Egiptuses ja Saudi Araabias. Senini suhteliselt kleenukeste inimestega Hiinas ja Vietnamis on ülekaaluliste täiskasvanute hulk vähem kui 40 aastaga kolmekordistunud.

Rikastes arenenud riikides on ameeriklased, britid ja austraallased need, kes on oma peaaegu kahe kolmandiku ülekaalulise rahvastikuga kõigist ees. Viimase kolme aastakümnega on mehed ja naised neis riikides võtnud keskmiselt juurde 8 kg (mis vastab keskmise kohvri raskusele), millest suur osa on vöökohas.

Eriti ohustatud on lapsed. Varem peeti ainsaks lapsi ohustavaks diabeedivormiks 1. tüüpi diabeeti, mille korral immuunsüsteem ründab eksikombel veresuhkru kontrollimise eest vastutavaid rakke. Praegusel ajal jõuab haiglasse palju rohkem lapsi juba ka 2. tüüpi diabeediga, seda peamiselt kehakaalu ja elulaadi tulemusena. Hiljuti uudistes olnud USA-st pärit kolmeaastane tüdrukuke, kes kaalus 35 kg, on teadaolevalt üks noorimaid 2. tüüpi diabeetik.

Kehv toitumine ei mõjuta üksnes praegust põlvkonda, vaid ka järgmist. Ülekaalulistel emadel sünnivad varasemast suuremad ja raskemad lapsed, kes on üsas saadud rammusama toiduga programmeeritud ka edasises elus rasvuma.

Rasvumine levib nagu viirus, kusjuures perekond ja sõbrad mõjutavad kõige rohkem, mida ja kui palju me sööme ja mida „normaalseks” peame. Kerge tüsedus on ühiskonnas aktsepteeritud. Pluss-suuruses modellid ei häbene oma topeltlõuga ega kurvikust. Kuigi volüümikuse ausse tõstmine on omamoodi tervitatav reaktsioon ebanormaalselt kondistele supermodellidele, jääb siiski kurvaks tõsiasjaks, et kui liiga palju rasva on vales kohas, võivad sellel olla karmid tagajärjed.

Mis siis taolise plahvatuse vallandas?

Endastmõistetav vastus oleks, et me lihtsalt sööme rohkem. USA-s on keskmine kalorite tarbimine alates 1970. lõpust kasvanud rohkem kui 25%, mis põhjendabki ameeriklaste keskmise kehakaalu tõusu.

Samal ajal on langenud küllastunud rasvade, näiteks või, tarbimine. Tõeliselt suur tarbimise tõus, mis algas 1980ndatel, puudutas süsivesikuid, eriti rafineeritud teraviljasaadusi, kasvades kõigest 15 aastaga 20% võrra.

Ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition3 avaldatud uuringus, milles võrreldi, mida ameeriklased on viimased aastakümned söönud ja diabeedi esinemise näitajaid, ei leitud seoseid haiguse ja tarbitud rasva ning valgu koguste vahel. Selle asemel süüdistatakse suhkruhaiguse ja rasvumise tekkes kiudainete kahanenud tarbimist koos rafineeritud süsivesikute tarbimise märkimisväärse tõusuga. Praeguseks tunnistavad peaaegu kõik, et rafineeritud süsivesikute tarbimine kasvas rasvadele kuulutatud sõja soovimatu tagajärjena.

Süsivesikute tarbimise järjepidev kasvamine

1955. aastal oleks president Eisenhower peaaegu südamerabandusse surnud. Südamehaigused olid sel ajal USA-s pidurdamatult kasvamas, niisiis otsustas suure mõjuvõimuga Ameerika südameliit kuulutada küllastunud rasvadele sõja – nagu hiljem selgus, mitte eriti veenvatele tõenditele tuginedes. Nii et hüvasti praetud liha, või, täispiim ja juust. Nende asemele margariin, taimeõlid, leib, teraviljad, pastatooted, riis ja kartulid.

Mees, kes veenis Ameerika südameliitu ja seejärel kogu maailma seda teerada järgima, oli füsioloog Ancel Keys. 1950. aastatel viis ta läbi uurimuse, milles võrreldi kuues erinevas riigis rasva tarbimist ja suremust südamehaigustesse.

Keys näitas, et Ameerika mehed, kes said suure osa kaloritest rasvast, surid palju suurema tõenäosusega südamehaigustesse kui Jaapani mehed, kes sõid vähe rasva. Seos paistis selge ja vaieldamatu. Kõrvale jäeti tõsiasi, et jaapanlased sõid ka palju vähem suhkrut ja töödeldud toitusid. Tõsiasi, et mõnes riigis, nagu Prantsusmaal, söödi samuti rammusaid toite, aga südamehaigusi põeti ometigi vähe, jäeti kõrvale kui üldisest kõrvalekalle.

Ameerika südameliit andis Keysile oma toetuse ja õnnistuse ning rasvavastane kampaania läks tõsimeeli lahti. Võttis veidi aega, aga 1980ndateks oli kõikjal maailmas toimunud oluline muutus selles, mida inimesed söövad. Tohutud hulgad järgisid arstide soovitusi ja hakkasid loomsete rasvade, näiteks või ja piima asemel sööma margariini, madala rasvasusega tooteid ja taimeõlisid.

Sõjakäik küllastunud rasvade vastu ei põhinenud ainult hirmul, et see ummistab artereid. Laialdaselt usuti, et rasva söömine teeb inimese paksuks. Gramm rasva sisaldab rohkem kaloreid kui gramm süsivesikuid või valkusid. Arvati, et kõige lihtsam viis kaalus alla võtta on vähendada söödava rasva kogust.

Arstid pakkusid välja ja asusid soovitama väherasvaseid dieete. Minu isa proovis neist mitmeid ja võttis igaühega kaalus alla. Häda oli selles, et ta ei suutnud nende juurde püsima jääda. Ta polnud ainus. Isegi nende väherasvaste dieetide edu, mida hoolega järgiti ja kus patsiendid olid väga motiveeritud, oli kasin.

Hea näide sellest on katse „Vaata tulevikku” aastal 2001.4

USA 16 meditsiinikeskust värbasid rohkem kui 5000 ülekaalulist suhkruhaiget osalema randomiseeritud kontrollitud uuringus. Pooltele pakuti standardset ravi, ülejäänud pandi rasvavaesele dieedile. Rasvavaesel dieedil olijad said isiklikud toitumisnõustajad, treenerid ja toetavad grupiseansid – parima abi, mis võimalik.

Katse pidi kestma aastani 2016, aga lõpetati kümne aasta pärast kui „kasutu”. Kuna oli näha, et rasvavaesel dieedil olevad patsiendid olid kaalus ainult natukene rohkem alla võtnud kui kontrollgrupp ning südamehaiguste ja insuldi esinemises polnud mingeid erinevusi. Suhkruhaiged patsiendid olid suutnud vähendada rasvase toidu söömist, aga see polnud aidanud neil kaalus alla võtta ega toonud tervisele muud loodetud kasu.

Samal ajal toimis rasvavastane kampaania väga edukalt ses mõttes, et kogu maailm sõi nüüd palju rohkem rasvavaba ja vähese rasvasisaldusega dieettooteid. Aga inimesed ei kõhnunud, vaid läksid üha paksemaks.

Osa probleemi oli tingitud sellest, et tootjad, võttes rasva toidust välja, asendasid selle suhkruga, et toode oleks maitsvam. Näiteks väherasvane Starbucksi muffin sisaldas 430 kalorit, mis on sama palju kui 13 lusikatäit suhkrut.

Inimesed arvasid, et kui toote sildil öeldakse, et see on rasvavaba, siis see ei tee sööjat paksuks. Leidus arste, kes rääkisid inimestele, et süsivesikuid süües ei saa paksuks minna, ja üks juhtivaid toitumiseksperte Jean Mayer ütles, et üldsusele süsivesikutevaba dieedi määramine võrdub massimõrvaga.

Mina õppisin arstiteadust 1980ndatel, kui rasvavastane kampaania oli täies hoos. Ma loobusin võist, koorest ja munadest. Sõin harva punast liha ja hakkasin jooma rasvavaba piima ja sööma väherasvast jogurtit, mis kumbki mulle ei maitsenud, aga mida pidasin enesele kasulikuks.

Järgmiste aastakümnetega võtsin hoolimata pingutusest juurde 14 kg (olin olnud kleenuke arstitudeng) ja mu veresuhkur sööstis üles. Süsivesikurikas ja väherasvane dieet ei teinud mind tervemaks. Vastupidi.

Miks?

Süsivesikud ja insuliin

Mis puudutab süsivesikuid, eriti kergestiseeditavaid, nagu suhkur, aga ka hommikuhelbed, pasta, leib ja kartulid, siis need imenduvad kiiresti ja paiskavad organismi suhkrut.

Pankreas reageerib sellele insuliini tootes. Üheks insuliini ülesandeks on alandada kõrget veresuhkrutaset ja ta teeb seda, aidates energianäljas rakkudel, nagu neil, mis on teil lihastes, suhkur kätte saada.