Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Revenant - Michael Punke - Страница 3

Ta jäetakse maha. Vigastatud mees teadis seda, kui vaatas poisi poole, kes lõi pilgu maha ja siis teisale, sest ei tahtnud talle otsa vaadata.

Poiss oli hundinahast mütsi kandva mehega päevade viisi vaielnud. Kas need olid tõesti päevad? Vigastatud mees heitles palaviku ja valuga ega saanud kunagi kindel olla, kas kuuldud vestlused on tõelised või pelgalt tema enda aju jampslik sonimine.

Ta tõstis pilgu lagendiku kohal kõrguva kaljurünka poole. Üksikul jändrikul männil oli kuidagiviisi õnnestunud paljal kiviseinal kasvama minna. Ta oli puud palju kordi silmitsenud, kuid eales ei olnud see paistnud talle nii nagu praegu, mil männi lõikuvatest oksakriipsudest näis selgesti moodustuvat rist. Ta võttis esmakordselt teatavaks tõsiasja, et sureb siin sellel allikakõrvasel lagendikul.

Vigastatud mees tundis ennast kummaliselt irrutatuna sellest sündmustikust, milles tema ise mängis keskset osa. Ta pidas veidi aega aru, mida tema nende seisukorras ette võtaks. Kui nad siia jääksid ja metsast tuleks sõdalaste salk, saaksid nad kõik surma. Kas mina sureksin nende eest… kui nad on nagunii surmale määratud?

„Kas sa oled kindel, et nad tulevad mööda oja üles?” Poisi hääl murdus neid sõnu öeldes. Enamasti sai ta tenoriga hakkama, aga hääl murdus siiski nendel hetkedel, mil ta ei suutnud seda vaos hoida.

Hundinahas mees küürutas tõtakalt lõkke kõrval seisva väikese liharaami kohale ja toppis osaliselt kuivanud hirveliha ribasid oma pemmikanimärssi. „Kas sa tahad siia jääda ja teada saada?”

Vigastatud mees püüdis rääkida. Ta tundis taas kurgus puurivat valu. Kostis küll mingisugune heli, kuid ta ei suutnud seda vormida tolleks ainsaks sõnaks, mida ta tahtis kuuldavale tuua.

Hundinahas mees ei teinud oma vähese kraami kogumist jätkates sellest helist väljagi, aga poiss pöördus. „Ta püüab midagi öelda.”

Poiss laskus vigastatud mehe kõrval ühele põlvele. Mees polnud võimeline kõnelema ning kergitas seetõttu tervet käsivart ja osutas.

„Ta tahab püssi,” ütles poiss. „Ta tahab, et me talle tema püssi kätte annaksime.” Hundinahas mees astus väledate ja mõõdetud sammudega nende juurde. Ta lõi poissi jalaga kõvasti vastu selga. „Kurat võtku, liiguta ennast!” Ta astus kiiresti poisi juurest vigastatud mehe juurde, kes lamas maas oma kuhja laotud napi vara kõrval, mille hulka kuulusid õlapaun, helmestega tikitud tupes nuga, kirves, püss ja püssirohusarv. Vigastatud mees abitult jälgimas, laskus hundinahas mees kummargile, et õlapaun üles võtta. Ta otsis paunas tuhnides üles tulekivi ja tuleraua ning poetas need oma nahkkuue taskusse. Ta võttis püssirohusarve ja riputas selle õlale. Kirve torkas ta oma laia nahkvöö vahele. „Mida sa teed?” küsis poiss. Mees kummardus uuesti, haaras noa ja viskas poisile. „Võta see endale.” Poiss püüdis noa kinni ja silmitses õudusega tuppe oma käes. Jäi ainult püss. Hundinahas mees võttis püssi maast ja vaatas kiiresti järele, kas see on laetud. „Anna andeks, Glassi-vana. Sinul poleks nendest asjadest enam kuigi palju kasu.” Poiss näis olevat jahmunud. „Me ei tohi teda niiviisi ilma varustuseta siia jätta.” Hundinahas mees tõstis korraks pilgu ja kadus siis metsa. Vigastatud mees silmitses pingsalt poissi, kes seisis seal ühe pika viivu noaga – tema noaga. Viimaks tõstis poiss silmad maast. Esialgu paistis, et ta võib midagi öelda. Aga ta hoopiski pöördus kannal ringi ja põgenes mändide vahele. Vigastatud mees vaatas ainiti seda lünka puuderivis, kuhu nad olid kadunud. Tema raev oli piiritu ja õgis teda nii, nagu tuli haarab endasse männiokkaid. Ta ei tahtnud siin ilmas midagi muud kui meeste kaela pihkude vahele võtta ja elu nende seest välja kägistada. Ta hakkas vaistlikult karjuma, unustades jällegi, et tema kõri ei sünnita sõnu, vaid ainult valu. Ta kergitas ennast vasakule küünarnukile. Paremat käsivart sai ta küll natuke painutada, kuid raskust see ei kandnud. See liigutus saatis kaela ja selga piinavaid valusähvatusi. Ta tundis, kuidas nahk haavaõmbluse koredatel niitidel pinguli tõmbub.

Ta vaatas jalga, mille ümber olid tihedasti mässitud vana särgi verised räbalad. Ta ei suutnud reit kõverdada, et jalga tegutsema panna.

Mees võttis kokku kogu oma jõu ja keeras ennast raskelt kõhuli. Ta tajus katkeva niidi plaksatust ja värske vere sooja niiskust seljal. See valu lahustus tema vahkviha tulvas olematuks.

Hugh Glass hakkas roomama.