Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Revenant - Michael Punke - Страница 6

Hugh Glass vaatas sõrajälgi, mille sügavad augud olid pehmes mudas sama selged kui ajalehes trükitud tekst. Jõe äärest, kus hirved ilmselt jõid, algasid kaks eraldi jäljerida, mis kulgesid siis head varjet pakkuvate pajude vahele. Ühe kopra visa töö oli lõiganud siia raja, millel käisid nüüd mitmesugused metsloomad. Jälgede kõrval oli sõnnikuhunnik ja Glass kummardus, et herneterasuuruseid pabulaid puudutada – need olid ikka veel soojad.

Glass vaatas lääne poole, kus kauget silmapiiri moodustava lavamaa kohal istus ikka veel oma kõrgel õrrel päike. Ta oletas, et loojanguni on jäänud kolm tundi. Aeg oli veel varajane, kuid tema arvestuste kohaselt pidi kaptenil ja ülejäänud meestel talle järele jõudmiseks kuluma tund aega. Pealegi oli see laagri jaoks laitmatu koht. Jõgi kaardus kergelt pika liivajoome ja kruusase kaldavalli kõrval. Pajude taga pakkus paplisalu nii varju nende lõketele kui ka tulepuid. Paju sobib ideaalselt suitsutamisraamide tegemiseks. Glass märkas siinseal pajude vahel ploomipuid ja see oli hea vedamine. Nad saaksid puuviljadest ja lihast pemmikani tampida. Ta vaatas allavoolu. Kus on Must Harris?

Nende väljakutsete hierarhias, millega karusnahakütid iga päev kokku puutusid, oli toiduhankimine kõige vahetum. See nõudis, nagu teisedki väljakutsed, kasude ja ohtude keerulist tasakaalustamist. Iseäranis pärast seda, kui nad olid Missouril oma lameda põhjaga paadid hüljanud ja jalgsi piki Grandi üles läksid, ei kandnud nad endaga kaasas peaaegu üldse toitu. Mõnel mehel oli veel järel teed või suhkrut, kuid suuremale osale oli jäänud kott soola liha säilitamiseks. Jahiloomi leidus Grandi sellel lõigul ohtrasti ja nad oleksid võinud igal õhtul värsket liha süüa. Loomade hankimine oleks aga tähendanud tulistamist ning vintpüssipauk oleks miilide kaugusele kostes paljastanud kõikidele kuuldekauguses viibivatele vaenlastele nende asukoha. Pärast Missourist eemaldumist järgisid mehed kindlat käitumisviisi. Kaks nendest käisid iga päev maad kuulates teistest eespool. Senimaani oli nende tee veel kindel, sest nad lihtsalt liikusid piki Grandi edasi. Maakuulajate peamised ülesanded olid vältida indiaanlasi, valida välja laagrikoht ja leida midagi söödavat. Mõne päeva tagant lasksid nad uue looma. Olles tapnud hirve või piisonivasika, valmistasid luurajad laagri õhtuks ette. Nad lasksid jahisaagil vere välja, kogusid tulepuid ning tegid kitsastes kandilistes aukudes üles kaks või kolm väikest lõket. Väiksemad tuled tekitasid vähem suitsu kui üksainus suur leegimöll ning pakkusid ka rohkem pinda liha suitsutamiseks ja rohkem soojusallikaid. Kui vaenlased peaksid neid öösel märkama, siis jääb mitme lõkke tõttu mulje, et mehi on arvukamalt, kui oli tegelikult. Kui lõkked olid leegitsema löönud, nülgisid ja tükeldasid luurajad oma jahisaagi, võttes välja valitud palad, et need otsekohe ära tarvitada, ülejäänu aga lõikasid kitsasteks ribadeks. Nad püstitasid haljastest pajuokstest algelised raamid, hõõrusid liharibad vähese soolaga kokku ja riputasid need vahetult leekide kohale. See ei olnud see kuude viisi säiliv vinnutatud liha, mida nad oleksid teinud alalises laagris. Sellegipoolest pidas see vastu mitu päeva, mis oli piisav aeg kuni uue looma laskmiseni. Glass astus pajude vahelt lagendikule ja laskis pilgul ringi käia, otsides hirve, kes pidi tema teada olema kusagil veidi maad eespool. Poegi nägi ta enne kui emakaru. Neid oli kaks ja nad tuigerdasid niutsudes tema poole nagu mängutujus koerad. Pojad olid sellekevadised ning kaalusid viie kuu vanusena sadakond naela. Glassi poole liikudes näkitsesisid nad teineteist ja üheks väga üürikeseks viivuks näis see vaatepilt peaaegu koomilisena. Poegade tiirutamisest lummatud Glass ei kergitanud pilku, et vaadata viiekümne jardi kaugusele lagendiku vastasserva poole. Samuti ei olnud ta olnud veel arvesse võtnud teatavaid järeldusi, mida võis nende siinviibimisest teha. Äkitselt ta teadis. Tema rindealune tõmbus õõnsaks pool viivu enne seda, kui üle lagendiku kaikus esimene kõmisev möire. Glassist vähem kui kümne jala kaugusele jõudnud pojad peatusid viivitamatult. Glass ei teinud neist nüüd enam väljagi, vaid jälgis pinevalt võsaserva teisel pool lagendikku.

Ta kuulis looma mõõtmeid enne, kui teda nägi. Mitte üksnes nende tihedate põõsaste raginat, mida emakaru kõrvale lükkas nagu lühikest rohtu, vaid ka möiret ennast, mis oli kõuekõmina või kukkuva puutüve prantsatuse moodi madal heli, ja sellist bassihäält sai tekitada ainult mingisugune suur kogu.

Möire valjenes veelgi, kui loom astus lagendikule, mustad silmad Glassi poole jõllitamas ja pea madalal maapinna lähedal, et hinnata võõrast lõhna, mis segunes nüüd tema enda poegade lõhnaga. Ta seisis otse Glassi vastas, keha kokku surutud ja pingul nagu raske kaarikuvedru. Glass imetles looma ülimalt võimsaid lihaseid, kogukaks turjaks üle minevaid pakuna jämedaid esijalgu ja eelkõige seda hõbedast kühmu, mis lubas temas ära tunda grisli.

Glass püüdis end vaos hoida ja kaalus oma võimalusi. Tema vaist kisendas muidugi, et ta peab põgenema. Pajude vahel tagasi jooksma. Jõkke sööstma. Võib-olla õnnestuks tal siis sügavale sukeldudes allavoolu minema pääseda. Aga karu oli selleks juba liiga lähedal ja temast vaevu saja jala kaugusel. Glassi pilk otsis meeleheitlikult mõnda paplit, mille otsa ronida. Vahest suudaks ta käpaulatusest kõrgemale rabelda ja siis ülalt alla tulistada. Ei, puud jäid karu selja taha. Pajud aga ei pakkunud piisavalt palju võimalusi ennast varjata. Tema valikud kahanesid üheainsani – jää paigale ja tulista. Kahanesid üheainsa võimaluseni peatada grislikaru oma Anstadti .53-kaliibrise kuuliga.

Grisli ründas, saates seda lapsi kaitsva ema raevukat ja sihikindlat vihkamist väljendava möirgega. Taas oleks vaist äärepealt sundinud Glassi ümber pöörama ja jooksu pistma. Põgenemise tulutus sai siiski jalamaid selgeks, sest grisli vähendas nende vahemaad tähelepanuväärse kiirusega. Glass tõmbas kuke vinna, tõstis Anstadti, vaatas läbi harksihiku ja tundis rabavat õudust, et üks loom võib olla ühtaegu nii tohutu suur kui ka nõtke. Ta sai jagu ka teisest instinktist, mis nõudis, et ta tulistaks otsekohe. Glass oli näinud, kuidas grisli saab keresse pool tosinat vintpüssikuuli, kuid ei sure. Temal oli aga ainult üks lask. Glass nägi vaeva, et emakaru hüplevat pead sihikul hoida, kuid tal ei õnnestunud täpselt sihtida. Kümne sammu kaugusel tõusis grisli püsti. Ta oli Glassist kolm jalga kõrgemal, valmistudes teda oma surmatoovate küünistega kaapima. Glass suunas rauasuu otse suure karu südamele ja vajutas päästikule. Ränikivi läitis laengu Anstadti süütepannil ning püss tulistas, täites õhu suitsu ja plahvatanud musta püssirohu lehaga. Grisli röögatas, kui kuul tema rinda sisenes, kuid tema rünnak ei pidurdunud. Glass laskis nüüd kasutuks muutunud püssi käest ja haaras vööl rippuvast tupest noa. Karu langetas käpa ja Glass tundis iiveldust, kui looma kuue tolli pikkused küünised õlavarrel, õlal ja kurgul sügavale ihusse lõikusid. See hoop paiskas ta selili. Nuga kukkus peost ja ta tõukas ennast raevukalt jalgadega tahapoole, püüdes tulutult pajude vahele jõuda. Grisli laskus neljale jalale ja kargas talle kallale. Glass tõmbus kägarasse, et iga hinna eest oma nägu ja rinda kaitsta. Karu lõi talle hambad kuklasse, tõstis ta maast üles ja raputas teda nii tugevasti, et Glass arvas, selgroog võib katki praksatada. Ta tundis krudinat, mida tekitasid karu hambad abaluud tabades. Küünised kaapisid korduvalt tema selga ja peanahka. Ta hakkas meeletust valust kisendama. Karu laskis tal maha kukkuda, lõi hambad sügavale reide ja raputas uuesti, tõstis ta siis taas õhku ja virutas vastu maad säärase jõuga, et ta jäi oimetuks, olles küll teadvusel, kuid võimetu rohkem vastupanu avaldama. Ta lamas selili maas ja vaatas üles. Tema ees seisis tagajalgadele tõusnud grisli. Kabuhirm ja valu andsid järele ning asendusid lummaga, mida see kõrguv loom temas tekitas. Karu tõi kuuldavale viimase möiratuse, mis jõudis Glassini nagu väga kaugelt kostev kaja. Ta tajus talle peale vajuvat tohutut raskust. Karu karvakasuka niiske lehk mattis enda alla kõik muud aistingud. Mis see on? Tema mõistus otsis vastust ja kinnitus siis pildile kollasest koerast, kes lakub palkmajakese laudadest etikul ühe poisi nägu. Päikesepaisteline taevas tema kohal tõmbus mustaks.

*

Must Harris kuulis kohe teisel pool jõelooget pauku ja lootis, et Glass laskis hirve. Ta liikus kiiresti, kuid vaikselt edasi, olles teadlik asjaolust, et püssipauk võib tähendada paljusid asju. Karu möiret kuuldes pistis Harris jooksu. Siis kuulis ta Glassi kisendust.

Pajude vahelt leidis Harris nii hirve kui ka Glassi jäljed. Ta vaatas piki kopra tehtud rada ja kuulatas teraselt. Peale jõe summutatud vulina ei kostnud ainsatki heli. Harris sihtis püssiga puusalt ettepoole, hoides pöialt kukel ja nimetissõrme päästiku juures. Ta heitis kiire pilgu vööl rippuvale püstolile, et veenduda, kas sellel on süütelaeng olemas. Siis astus ta pajude vahele ja asetas pingsalt ette vaadates mokassiini iga sammu juures ettevaatlikult maha. Vaikuse lõhkus karupoegade lõugamine.

Lagendiku serval Must Harris peatus, et tema ees avanenud vaatepilti seedida. Hiigelsuur grislikaru lösutas maas ja tema silmad olid küll avatud, kuid ta oli surnud. Üks poeg seisis tagajalgadel ja surus nina vastu ema, püüdes tulutult temast mingisuguseid elumärke kätte saada. Teine poeg oli millegi maast üles tuhninud ja sikutas seda hammastega. Harris taipas äkitselt, et see on inimese käsi. Glass. Ta kergitas püssi ja tulistas lähima karupoja pihta. See vajus lõdvalt maha. Tema vennas hakkas paplite poole vudima ja kadus silmist. Harris laadis püssi ja hakkas alles siis edasi minema.

Kapten Henry ja salga mehed kuulsid kaht pauku ning tõttasid ülesvoolu. Esimene lask kaptenit muretsema ei pannud, teine aga küll. Esimest võiski ju oodata – Glass või Harris võttis maha mõne jahilooma, nagu eelmisel õhtul oligi kavatsetud. Kaks teineteisele lühikese ajavahemiku jooksul järgnenud lasku oleks samuti loomulik olnud. Kaks üheskoos jahti pidavat meest võivad sattuda rohkem kui ühe sihtmärgi peale või siis võib esimese mehe lask mööda minna. Nende kahe paugu vahele jäi aga mitu minutit. Kapten lootis, et kütid tegutsesid eraldi. Võib-olla suunas esimesena tulistanud mees looma teise mehe poole. Või vahest neil vedas ja nad sattusid piisonite peale. Piisonid jäävad mõnikord püssilasu kärgatusest kohkumata paigale, mistõttu jahimees saab püssi uuesti laadida ja muretult ka teise looma välja valida. „Mehed, olge valvsad. Ja vaadake relvad üle.” Bridger kontrollis saja sammu jooksul kolmandat korda uut vintpüssi, mille Will Anderson oli talle andnud. „Mu vend ei vaja seda enam,” oli kõik, mida ta ütles. Lagendikul vaatas Must Harris karu all lebavat inimkeha. Välja paistis ainult Glassi käsivars. Harris laskis pilgul ringi käia, asetas siis püssi maapinnale ja sikutas karu esikäppa, et tema keret paigast liigutada. Ta vedas ähkides looma nii kaugele, et nägi Glassi pead, mis kujutas endast verist juuste ja liha pundart. Sa tuline kurat! Ta tegutses kiiresti, surudes alla hirmu selle ees, mida võib leida. Harris ronis üle karu teisele poole, võttis tema esijalast kinni ja tõmbas, surudes põlved toetuspunkti saamiseks vastu looma keret. Mitme katse järel õnnestus tal karu esiots maast lahti saada ja see seljaga maa poole keerata. Seejärel tiris ta mitu korda tagajalast. Ta pingutas veel viimast korda ja karu vajus tervenisti raskelt selili. Glassi keha oli vaba. Must Harris märkas emakaru rinnal veriseid pulstunud karvu kohal, kus Glassi kuul oli seda tabanud. Must Harris laskus Glassi kõrvale põlvili ega teadnud kindlalt, mida teha. Küsimus polnud selles, nagu oleks tal haavatutega vähe kogemusi olnud. Ta oli kolmest mehest kuule ja nooli välja võtnud ning ise kaks korda pihta saanud. Sellisel viisil veristatud inimolendit vahetult pärast rünnakut ei olnud ta aga eales näinud. Glass oli pealaest jalataldadeni ribadeks rebitud. Tema peanahk rippus ühel küljel ja Harrisel kulus viiv aega, et näo üksikuid osi ära tunda. Kõige hullem oli kõri. Grisli küüned olid kaevanud sinna kolm sügavat ja silmatorkavat jälge, mis algasid õlast ja kulgesid otse üle kaela. Veel üks toll ja küünised oleksid Glassi kägiveeni läbi lõiganud. Praegu olid nad aga avanud tema kurgualuse ja toonud läbi lihase tungides nähtavale söögitoru. Ühtlasi olid küünised lõikunud hingetorusse ja Harris jälgis kohkunult, kuidas haavast immitsevast verest moodustub suur mull. Mull oli esimene selge märk selle kohta, et Glass on elus.

Harris keeras Glassi õrnalt küljele, et tema selga uurida. Puuvillasest särgist ei olnud midagi järele jäänud. Sügavatest torkehaavadest kaelal ja õlal nõrgus verd. Parem käsivars laperdas ebaloomulikus asendis. Karu kriipivad küünised olid jätnud keskseljast pihani rööbitised sügavad jäljed. See meenutas Harrisele puutüvesid, millel karud oma territooriumi märgistavad, ainult et need märgid siin ei olnud tõmmatud puusse, vaid ihusse. Glassi reiel imbus läbi kitsenahast püksisääre verd.

Harrisel polnud aimugi, millest alustada, ja ta tundis peaaegu kergendust, et kõrihaav paistis olevat nii silmanähtavalt surmav. Ta vedas Glassi mõne jardi võrra edasi rohusele ja varjulisele kohale ning keeras ta selili. Mullitava kõri jättis Harris kõrvale ja keskendus peale. Glassil oli vähemalt õigus oma skalbi kandmise väärikusele. Harris valas plaskust vett ja püüdis võimalikult palju mulda maha pesta. Nahk oli niivõrd lahti, et see peaaegu meenutas kiilaspäisele mehele tema mahakukkunud mütsi pähe tagasi panemist. Harris tõmbas naha üle Glassi kolju ning surus selle vastu laupa ja toppis kõrvade taha. Nad võivad selle hiljem kinni õmmelda, kui Glass nii kaua vastu peab.

Harris kuulis võsast mingisugust heli ja tõmbas püstoli välja. Lagendikule astus kapten Henry. Mehed järgnesid talle mornilt hanereas, pilk liikumas Glassilt emakarule ja Harriselt surnud karupojale.

Kapten uuris lagendikku ja oli vaatepilti omaenda kunagiste kogemuste kurnast läbi lastes kuidagi tuim. Ta vangutas pead ja hetkeks näis, et tema tavaliselt terased silmad on hägused. „Kas ta on surnud?”

„Veel ei ole. Kuid ta on tükkideks rebitud. Tema hingetoru on katki.”

„Kas tema tappis karu?”

Harris noogutas. „Ma leidsin surnud karu tema pealt. Karul on kuul südames.”

„Oh jah, aga mitte piisavalt kiiresti.” See oli Fitzgerald.

Kapten laskus Glassi kõrvale põlvili. Ta katsus oma tahmaste sõrmedega kõrihaava, kuhu moodustusid veel praegugi iga hingetõmbega mullid. Hingamine oli vaevalisemaks muutunud ning nüüd kaasnes Glassi rinna iga tõusmise ja langemisega loid kähin.

„Andke keegi mulle puhas riideriba ja vett – ja ka viskit juhuks, kui ta peaks üles ärkama.” Bridger astus ettepoole ja soris väikeses kotis, mille ta oli oma turjalt võtnud. Ta tõmbas sellest villase särgi ja ulatas Henryle. „Sähke, kapten.” Kapten pidas vahet, kõheldes poisi särki vastu võtmast. Seejärel ta aga kahmas särgi enda kätte ning rebis karedast riidest mõned ribad. Ta kallas oma plasku sisu Glassi kõrile. Minema uhutud veri asendus kiiresti haavast jõuliselt imbuva vedelikuga. Glass hakkas korisema ja köhima. Tema laud võbelesid ja läksid siis kabuhirmus pärani lahti. Glassi esimene tunne oli selline, et ta upub. Ta köhis taas, sest keha püüdis kõri ja kopse verest puhastada. Tema pilk koondus üürikeseks ajaks Henryle, kes keeras ta külili. Küljel lebades suutis Glass kaks korda hinge tõmmata, kuid siis sai iiveldus temast võitu. Ta oksendas ja see tekitas kurgus piinavat valu. Ta kergitas vaistlikult kätt, et kaela puudutada. Tema parem käsi ei toiminud, vasak aga leidis haigutava haava. Sõrmed avastasid midagi sellist, mis tekitas temas õudust ja paanikat. Tema hullunud silmad otsisid ümbritsevatelt nägudelt lohutust. Ta nägi aga sootuks vastupidist – nägi oma hirmude jubedat kinnitust. Glass püüdis rääkida, kuid tema kõri ei suutnud tuua kuuldavale ainsatki heli peale võika hala. Ta proovis vaevaliselt küünarnukkide najale tõusta. Henry surus ta vastu maad ja valas talle viskit kurku. Kõik teised valud asendusid kõrvetava põletustundega. Glass tõmbles veel viimase korra ja kaotas siis taas teadvuse. „Me peame tema haavad seni kinni siduma, kuni ta on meelemärkuseta. Bridger, lõika veel ribasid.” Poiss hakkas särgi küljest pikki ribasid rebima. Teised mehed jälgisid seda pühaliktõsiselt, seistes nagu kirstukandjad matustel. Kapten tõstis pilgu. „Ülejäänud hakkavad liigutama. Harris, uuri ümbrust. Vaata järele, kas need lasud meile tähelepanu ei tõmmanud. Keegi süüdaku lõkked ja puud olgu kindlasti kuivad – mingisugust kuradima suitsusignaali meil vaja ei lähe. Ja tehke see karu lihaks.”

Mehed läksid liikvele ja kapten asus uuesti Glassi kallale. Ta võttis Bridgerilt riideriba ja keeras selle ümber Glassi kaela, köites sideme nii kõvasti kinni kui julges. Ta kordas seda toimingut veel kahe ribaga. Veri tegi riide otsekohe märjaks. Ühe riideriba keris ta ümber Glassi pea, et proovida nahka kuidagiviisi paigal hoida. Ka peahaav veritses tugevasti ning kapten pesi vee ja särgi abil maha Glassi silmade ümber kogunenud vere. Ta saatis Bridgeri jõe äärde plaskut uuesti veega täitma.

Kui Bridger tagasi tuli, keerasid nad Glassi jälle külili. Bridger hoidis teda, et nägu vastu maad ei puutuks, kapten Henry aga uuris selga. Henry valas karu kihvade tekitatud torkehaavadele vett. Haavad olid küll sügavad, kuid verd tuli nendest väga vähe. Karu küüntest jäänud viie rööbitise haavaga olid teised lood. Nendest kaks lõikusid lihast nähtavale tuues eriti sügavale Glassi selga ja nendest tuli palju verd. Verega oli segunenud ohtrasti mulda ning taas kallas kapten neile plaskust vett peale. Ilma mullata näisid haavad veel rohkem verd jooksvat, nii et kapten jättis nad rahule. Ta lõikas särgist kaks pikka riba, vedas need ümber Glassi keha ja sidus kõvasti kinni. Sellest ei olnud abi. Riideribad ei suutnud seljast voolavat verd kuigi palju peatada.

Kapten pidas vahet, et mõtelda. „Need sügavad haavad tuleb kinni õmmelda või muidu sureb ta verejooksu kätte.”

„Aga mis kõrist saab?”

„Ma peaksin ka selle kinni õmblema, kuid seal on kõik nii kuradima sodi, et ma ei tea, kust alustada.” Henry tuhnis oma õlapaunas ning tõmbas välja musta kareda niidi ja raske nõela.

Niiti nõelale ajava ja selle otsa sõlme siduva kapteni jämedad sõrmed olid üllatavalt nobedad. Bridger hoidis kõige sügavama haava servi koos ja vaatas pärani silmi, kuidas Henry nõela Glassi naha sisse surub. Ta käis nõelaga ühelt ja teiselt poolt ning kinnitas haava nelja õmblusega. Jämeda niidi otsad sidus ta kokku. Viiest sügavast küünehaavast Glassi seljal vajasid õmblemist kaks. Kapten ei püüdnudki kumbagi haava täies pikkuses kinni õmmelda. Ta lihtsalt köitis need keskelt kokku, aga verejooks pidurdus.