Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Revenant - Michael Punke - Страница 5

Üksteist meest kössitas ilma ainsagi lõkketuleta laagris. Laager kasutas küll ära Grandi jõe kasinat kaldavalli, kuid tasandik ei pakkunud kuigi palju pinnamoodustisi nende asukoha varjamiseks. Lõke oleks nende kohalviibimisest miilide kaugusele märku andnud, peitu jäämine oli aga karusnahaküttide parim liitlane kaitseks järjekordse rünnaku eest. Suurem osa mehi kasutas viimase päevavalge tunni ära selleks, et püssi puhastada, mokassiine parandada ja süüa. Poiss oli uinunud niipea, kui nad peatusid, kujutades endast nüüd pikkade jäsemete ja halvasti istuvate rõivaste sasipundart. Mehed olid kolme-neljakaupa kobaras ning kössitasid kaldavalli vastas või surusid ennast mõne kivi või pujupuhma ligi, otsekui oleksid need väikesed kõrgendikud saanud mingisugust kaitset pakkuda. Õnnetus Missouril oli tavalistel nöökimishimulistel laagrivestlustel hoogu vähemaks võtnud, teine rünnak kõigest kolm ööd tagasi aga lõpetas need sootuks. Kui nad üleüldse kõnelesidki, siis summutatud ja mõtlikul toonil, austades niiviisi oma teele surnult maha jäänud kaaslasi ja pidades meeles veel ees ootavaid ohte. „Hugh, kas sinu arvates ta kannatas? Ma ei saa peast välja mõtet, et tegelikult ta kannatas kuni lõpuni.” Hugh Glass vaatas küsimuse esitanud mehe William Andersoni poole. Glass mõtles veidi aega, enne kui vastas: „Minu arvates sinu vend ei kannatanud.” „Tema oli kõige vanem. Kui me Kentuckyst ära tulime, käskisid teised tal minu eest hoolitseda. Mulle ei öeldud midagi. See poleks neile pähegi tulnud.” „Will, sa olid venna vastu nii hea kui võimalik. See on küll karm tõde, aga kui see kuul teda kolme päeva eest tabas, oli ta juba surnud.”

Kaldavalli juurest hämarusest kostis uus hääl. „Me poleks pidanud teda kaks päeva kaasa lohistama, vaid kohe maha matma.” Kõneleja kükitas maas ja tema näost ei paistnud kasvavas pimeduses suurt midagi peale tumeda habeme ja valge armi. Arm algas suunurga lähedusest ning kaardus alla ja tagasi nagu õngekonks. Selle silmatorkavust suurendas asjaolu, et armkoel ei kasvanud ainsatki karva ja see lõikus habemesse nagu lakkamatu mõnitav irvitus. Ta ihus kõneldes parema käega luisul nülgimisnoa paksu tera ja tema sõnu saatis aeglane kribisev kriipimine.

„Sina, Fitzgerald, pea lõuad, või ma vannun venna haua nimel, et rebin selle kuradima keele sul suust.”

„Venna haua nimel? Seda hauda pole ju vist kuigi palju?”

Kuuldekauguses olnud mehed muutusid ootamatult tähelepanelikuks, sest niisugune käitumine oli üllatav isegi Fitzgeraldi puhul.

Fitzgerald tajus nende tähelepanu ja see andis talle julgust juurde. „Pigem on see lihtsalt kivihunnik. Kas sa arvad, et ta mädaneb veel praegugi seal?” Fitzgerald pidas viivu vahet, nii et ainus heli oli tera kriipimine luisul. „Mina isiklikult küll kahtlen selles.” Ta ootas taas ja hindas oma sõnade mõju. „On muidugi võimalik, et need kivid hoidsidki igasuguseid elajaid eemal. Mina siiski arvan, et koiotid tirivad teda praegu pisikeste tükikeste kaupa üle…”

Anderson viskus mõlemat kätt ette sirutades Fitzgeraldi poole.

Fitzgerald kergitas rünnaku vastuvõtmiseks püsti tõustes järsult jalga ja tema sääreluu tabas Andersoni täie hooga kubemesse. See hoop surus Andersoni kooku nii, nagu oleks mingisugune varjatud nöör tema kaela põlvede poole kiskunud. Fitzgerald virutas abitule mehele põlvega näkku ja Anderson lendas selili maha.

Fitzgerald liikus tema mõõtu mehe kohta vilkalt ning hüppas lähemale, et põlve ähkiva ja verise mehe rinnale suruda. Ta pani nülgimisnoa Andersoni kõrile. „Kas sa tahad vennale seltsiks minna?” Fitzgerald vajutas noale ja tera alt hakkas voolama kitsas verenire.

„Fitzgerald,” ütles Glass rahuliku, kuid võimuka häälega. „Nüüd aitab.”

Fitzgerald vaatas üles. Ta kaalus võimalust Glassi väljakutsele vastata, kuid märkas rahulolevalt nüüd tema ümber kogunenud meestesõõri, kes oli Andersoni haletsusväärse olukorra tunnistajaks. Oleks parem praegu võit sisse kasseerida, otsustas ta. Glassi eest kannab ta hoolt mõnel teisel päeval. Fitzgerald eemaldas tera Andersoni kõrilt ja torkas hoogsalt noa vööl rippuvasse helmestega ehitud tuppe. „Anderson, ära võta käsile asju, mida sa ei suuda lõpule viia. Järgmisel korral lõpetan ma selle sinu asemel ise.” Kapten Andrew Henry trügis läbi pealtvaatajate ringi. Ta haaras Fitzgeraldil selja tagant kinni, rebis ta tahapoole ja surus kõvasti vastu kaldavalli. „Veel üks kaklus, Fitzgerald, ja sa oled siit läinud.” Henry osutas laagrist välja kauge silmapiiri suunas. „Kui sul on veel tigedust varuks, siis võid minna ja proovida omal käel hakkama saada.” Kapten vaatas teda ümbritsevate ülejäänud meeste poole. „Me käime homme nelikümmend miili. Te raiskate iseenda aega, kui te praegu juba ei maga. No nii, kes võtab enda peale esimese valvekorra?” Keegi ei astunud ette. Henry pilk peatus poisil, kes ei teadnud sellest sagimisest midagi. Henry astus otsusekindlalt mõne sammu kägardunud inimkujuni. „Bridger, tõuse üles.” Poiss kargas silmi pärani ajades püsti ja kahmas jahmunult püssi. See karusnahkade vastu vahetamiseks mõeldud roostes musket oli koos kollaseks tõmbunud püssirohusarve ja peotäie ränikividega talle palga arvelt antud ettemaks. „Ma tahan, et sa läheksid sada jardi allavoolu. Otsi endale kaldal mõni kõrgem koht. Siga, sina teed sedasama ülesvoolu. Teie, Fitzgerald ja Anderson, olete valves teisena.” Fitzgerald oli eelmisel ööl vahti pidanud. Hetke vältel näis, et ta hakkab sellisele tööjaotusele vastu vaidlema. Ta mõtles siiski järele ja sammus tusaselt laagri servale. Ikka veel uimasevõitu poiss kadus jõe ääres lebavatele kividele komistades salga endasse mässinud koobaltsinisesse pimedusse. Seaks kutsutud mees ehk Phineous Gilmore oli sündinud ühes Kentucky puruvaeses talus. Tema hüüdnime ei ümbritsenud salapära – ta oli ülimalt kerekas ja ta oli räpane. Siga lehkas nii halvasti, et see ajas inimesi lausa segadusse. Temaga kohtudes vaatasid nad ringi, et teha kindlaks leha allikas, sest tundus uskumatuna, et üks inimolend võib säherdust haisu välja ajada. Isegi karusnahakütid, kes ei omistanud puhtusele just erilist väärtust, püüdsid igal juhul Seast pealttuulepoolele hoiduda. Olles ennast pikkamisi jalule ajanud, viskas Siga püssi õlale ja lonkis ülesvoolu.

Vähem kui tunni pärast kustus päevavalgus täielikult. Glass jälgis tunnimehi närviliselt üle vaatamas käinud kapten Henry naasmist. Ta otsis kuupaistel teed magavate meeste vahel ja Glass taipas, et ärkvel on ainult tema ja Henry. Kapten valis välja maalapi Glassi kõrval ja toetus oma suurt keret maapinnale langetades püssi najale. Pikaliheitmine võttis küll koorma tema väsinud jalgadelt, kuid ei leevendanud seda survet, mis rõhus teda kõige raskemalt.

„Ma tahan, et sina ja Must Harris homme luurele läheksite,” ütles kapten Henry. Glass vaatas üles, olles pettunud, et ei saa une kutsuvale viipele vastata.

„Otsige õhtu eel mõni loom, keda lasta. Me riskime ja teeme lõkke.” Henry langetas otsekui midagi pihtides häält. „Hugh, me oleme ajast tublisti maha jäänud.” Henry andis igati mõista, et kavatseb pikemalt juttu ajada. Glass küünitas püssi võtma. Kui ta ei saa magada, siis võib ta vähemalt relva eest hoolitseda. See oli pärast lõunat jõe ületamise ajal märjaks saanud ja ta tahtis päästikumehhanismi üle määrida.

„Detsembri alguseks hakkab juba kõvasti külmetama,” jätkas kapten. „Me vajame kaht nädalat, et liha varuks koguda. Kui me enne oktoobrit Yellowstone’ile ei jõua, jääb sügisene jaht ära.”

Kui kapten Henryt vaevaski mingisugune sisemine kahtlus, siis tema võimukas füüsiline olemus küll ebakindlust ei väljendanud. Nahast ilunarmastik tema hirvenahast kuuel kulges kaares üle laiade õlgade ja rinna, mis olid meenutus tema varasemast ametist pliikaevurina Missouri osariigis Saint Genevieve’i piirkonnas. Tema piht oli peenike ning seda ümbritseval paksul nahkvööl rippusid kaks püstolit ja suur nuga. Ratsapüksid olid põlvedeni seemisnahast ja sealt allapoole punasest villasest riidest. Kapteni püksid olid õmmeldud Saint Louises eritellimusel ja kujutasid endast tema kõnnumaakogemuste tunnusmärki. Nahk kaitseb väga hästi, kuid muutub vees sumamisel raskeks ja külmaks. Villane riie vastupidiselt kuivab aga kiiresti ja hoiab isegi märjana sooja. Ehkki Henry juhtida olev salkkond oli kirev, pakkus talle rahuldust vähemalt see tõsiasi, et nad kutsusid teda kapteniks. Tegelikult Henry teadis muidugi, et see auaste on võlts. Tema karusnahaküttide kambal ei olnud sõjaväega midagi pistmist ja lugupidamist jätkus neil ükskõik millise organisatsiooni vastu üksnes napilt. Sellegipoolest oli Henry nende seas ainus, kes oli Three Forksi kandis ringi liikunud ja jahti pidanud. Auaste ei tähendanud kuigi palju, kogemus oli see, mis siinses maailmas raha ette käis. Kapten pidas vahet ja ootas, et Glass temaga nõusse jääks. Glass tõstis silmad vintpüssilt. See pilk oli üürike, sest ta oli keeranud lahti püssi kaht päästikut varjanud nooblilt rulluva kaitsme. Ta hoidis kaht kruvi hoolega peos, sest kartis neid pimedas maha pillata. Pilgust piisas, et ergutada Henryt edasi kõnelema. „Kas ma Drouillardist olen sulle kunagi rääkinud?” „Ei ole, kapten.” „Kas sa tead, kes ta oli?” „Kas George Drouillard sellest ekspeditsioonisalgast?” Henry noogutas. „Lewise ja Clarki mees ning üks parimatest – maakuulaja ja kütt. Ta pani ennast 1809. aastal kirja rühma, mis läks minu juhtimisel – tegelikult tema juhtimisel – Three Forksi kolme jõe ühinemiskohta. Meid oli sada meest, kuid ainult Drouillard ja Colter olid seal varem käinud. Me avastasime, et kopraid on seal parvedena nagu kihulasi. Nende jaoks polnud peaaegu vajagi lõkse üles panna – sa võisid palja nuiaga välja minna. Aga meil oli algusest peale pahandusi mustjalgadega. Viis meest oli surnud veel enne, kui kaks nädalat mööda läks. Ma olime sunnitud otsekui kindluses istuma ega saanud jahisalku välja saata. Drouillard oli seal umbkaudu nädala koos ülejäänutega varjul, aga ta ütles, et ta on ühe koha peal istumisest väsinud. Ta läks järgmisel päeval välja ja tuli nädala pärast tagasi kahekümne kopranahaga.”

Glass jälgis kapteni juttu täie tähelepanuga. Kõik Saint Louise elanikud teadsid küll Drouillardi loo mingisugust versiooni, kuid toimunus isiklikult osalenud inimese jutustust ei olnud Glass veel kuulnud.

„Ta tegi seda kaks korda – läks välja ja tuli tagasi koos kimbu kopranahkadega. Viimane asi, mida ta ütles, enne kui kolmandat korda välja läks, oli see: „Kolm on kohtu seadus.” Ta ratsutas minema ja ligikaudu poole tunni pärast me kuulsime kaht pauku – üks lask oli tema püssist, teine püstolist. Teisega laskis ta ilmselt maha hobuse, et endale varjet saada. Hobuse tagant me ta leidsimegi. Tema ja hobuse peale kokku oli oma kakskümmend noolt. Mustjalad jätsid nooled sisse, sest tahtsid meile sõnumit saata. Nad raiusid ta katki ka – lõikasid pea otsast.”

Kapten pidas taas vahet ja kraapis teravaotsalise kepiga mulda enda ees. „Ma mõtlen kogu aeg tema peale.”

Glass püüdis leida lohutavaid sõnu. Aga ta ei jõudnud veel midagi lausuda, kui kapten küsis: „Kui pikalt see jõgi sinu arvates läände kulgeb?”

Glass vaatas nüüd pingsalt tema poole, et kapteni pilku tabada. „Kapten, meil hakkab paremini minema. Esialgu võime liikuda piki Grandi. Yellowstone’i põhja- ja lääneosa me ju tunneme.” Tegelikult olid Glassis hakanud tekkima kapteni suhtes märkimisväärsed kahtlused. Ebaõnn näis olevat tema külge kinni jäänud nagu eelmise päeva suits.

„Sul on õigus.” Seda sõnas kapten, kes kordas öeldut veel kord, otsekui oleks ta tahtnud iseennast veenda. „Muidugi on sul õigus.”

Ehkki kapten Henry oli kogunud oma teadmised hädaolukordade kaudu, teadis ta Kaljumäestiku geograafiast peaaegu sama palju kui keegi teine siin ilmas. Glass oli küll kogenud mees tasandikel, kuid polnud kordagi jalaga Missouri ülemjooksule saanud. Ometigi oli Glassi hääles Henry meelest midagi rahustavat ja trööstivat. Keegi oli talle rääkinud, et Glass oli noorest peast meremees. Kuulujutt väitis koguni, et ta oli mereröövel Jean Lafitte’i käes vangis viibinud. Vahest just nimelt tänu nendele aastatele ulgumere tühjal laamal tundiski ta ennast Saint Louise ja Kaljumäestiku vahele jääval ilmetul tasandikul nii mugavalt. „Meil veab, kui mustjalad ei ole Fort Unionis kogu seltskonda vagaks teinud. Need mehed, kes minust sinna jäid, ei ole just koorekiht.” Kapten jätkas nüüd oma murede tavalise loetelu etteladumisega. Ikka edasi ja edasi öhe. Glass teadis, et piisab ka ainuüksi kuulamisest. Aeg-ajalt ta vaatas üles ja mühatas, kuid tema tähelepanu oli koondatud peamiselt püssile. Glassi vintpüss oli tema elu ainus veidrus ja ta määris selle ülimalt tundliku päästiku vedrumehhanismi säärase hella kiindumusega, mis on teistel meestel varuks võib-olla naise ja laste jaoks. Püss oli Anstadt ja niinimetatud Kentucky ränilukk, mille olid valmistanud, nagu suurema osa muidki tolle aja kõige uhkemaid relvi, sakslastest meistrimehed Pennsylvanias. Kaheksakandilise raua alla olid graveeritud vintpüssi valmistaja nimi „Jacob Anstadt” ja valmistamise koht „Kutztown, Penn”. Raud oli lühike – selle pikkus oli kõigest kolmkümmend kuus tolli. Klassikalised Kentucky vintpüssid olid pikemad ja mõne raud ulatus viiekümne tollini. Glassile meeldis lühem relv, sest lühem tähendab kergemat ja kergem tähendab seda, et püssi on hõlpsam kaasas kanda. Nendel harvadel hetkedel, mil ta viibis sadulas, oli lühema püssiga lihtsam ratsu seljast sihtida. Pealegi muutsid Anstadti asjatundlikult tehtud vintsooned püssi isegi ilma pikema rauata surmatoovalt täpseks. Tundlik päästik suurendas täpsust veelgi, sest lubas tulistada väga kerge puudutusega. Kahesaja graani musta püssirohtu sisaldava täislaenguga suutis Anstadt paisata .53-kaliibrise kuuli peaaegu kahesaja jardi kaugusele. Kogemused läänepoolsetel tasandikel olid Glassile õpetanud, et püssi töökindlus võib panna paika piirjoone elu ja surma vahel. Muidugi olid suuremal osal salga meestest usaldusväärsed relvad. Anstadti elegantne ilu oli see, mis tema püssi teistest eristas. Seda ilu panid tähele ka teised mehed, kes palusid tihtipeale luba püssi enda kätte võtta. Raudkõvast pähklipuust kaba joonistas randme kohal kauni kaare, kuid oli piisavalt paks, et võtta vastu tugeva püssirohulaengu tagasilöök. Püssikaba ühel poolel oli tropikarp ja teisel nikerdatud põsetugi. Kaba läks nõtkelt üle päraosaks, mis sobis õla vastu nii, nagu oleks see olnud laskja kehapikendus. Kaba oli peitsitud kõige tumedamates pruunides toonides, mis kujutasid endast viimast varjundit enne musta. Puidusüü ei torganud silma isegi lähedalt, kuid hoolikal uurimisel võis märgata korrapäratuid jooni, mis näisid käega sisse hõõrutud lakikihtide all elusana pöörlevat.

Viimase hellitusena ei olnud vintpüssi metallist ilumanused mitte messingist nagu tavaliselt, vaid hõbedast, ning ehtisid relva kabaplaadi, tropikarbi, päästikukaitsme, päästikute endi ja püssivarda hoidikute juures. Paljud karusnahakütid tagusid oma püssikabasse selle ilustamiseks messingnaelu. Glass poleks suutnud oma Anstadti niivõrd maitselagedat inetamist endale ettegi kujutada.

Olles kindlaks teinud, et püssi päästikumehhanism toimib takistusteta, pani Glass päästikukaitsme selle õnarusse tagasi ja keeras paika kaitset kinni hoidvad kruvid. Ta puistas ränikivi alla süütepannile uue püssirohu, et püss oleks laskevalmis.

Ta märkas ootamatult, et laager on vaikseks jäänud, ja pani endamisi imeks, millal võis kapten rääkimise lõpetada. Glass vaatas laagri keskpaiga poole. Kapten lebas maas ja magas, keha hooti tõmblemas. Glassi kõrval lamas laagri servale kõige lähemal ajupuidujupi vastas Anderson. Jõe rahustavat voolamist ei häirinud ükski valjem heli.

Vaikuse lõhestas ränilukuga püssi terav raksatus. See kostis altvoolu ehk poisi Jim Bridgeri poolt. Magavad mehed võpatasid üheaegselt ning rabelesid pelglikult ja segaduses relvi haarama ja varju otsima. Allavoolusuunast kihutas laagri poole mingisugune tume moodustis. Glassi kõrval vinnastas ja tõstis Anderson püssi üheainsa liigutusega. Glass kergitas Anstadti. Kihutav moodustis omandas laagrist kõigest neljakümne jardi kaugusel teatava kuju. Anderson sihtis piki püssirauda ja kõhkles enne päästikule vajutamist viivu. Glass andis sellelsamal hetkel Anstadtiga altpoolt hoobi vastu Andersoni käsivarsi. Hoobi jõud paiskas Andersoni rauaotsa ühtaegu püssirohu süttimisega taeva poole.

Kihutav moodustis tardus selle paugu peale paigale ning vahemaa oli nüüd piisavalt väike, et näha pärani silmi ja lõõtsutavat rinda. See oli Bridger. „Ma… ma… ma…” Paanikast tekkinud kogelemine otsekui halvas ta. „Bridger, mis juhtus?” päris kapten nõudlikult, vaadates pinevalt poisi taga jõevoolus paistvasse pimedusse. Kütid olid kujundanud seljaga kaldavalli poole jäädes kaitsva poolringi. Enamik nendest oli võtnud ühele põlvele laskudes sisse laskeasendi ja püssi vinnastanud. „Kapten, palun vabandust. Ma ei tahtnud tulistada. Ma kuulsin mingisugust heli – miski praksatas põõsastes. Ma tõusin püsti ja kukk vist lipsas kohalt. Püss lihtsalt läks lahti.” „Märksa tõenäolisem on see, et sa jäid magama.” Fitzgerald laskis oma püssil kuke alla ja tõusis põlvitamast. „Kõik punanahad viie miili raadiuses on nüüd meie poole teel.” Bridger tahtis kõnelema hakata, kuid ei leidnud oma häbi ja kahetsuse väljendamiseks kohaseid sõnud. Ta seisis seal, suu ammuli, ja vahtis õudusega enda ette kogunenud meeste poole. Glass astus ettepoole ja tõmbas Bridgeri käte vahelt tema sileraudse. Ta vinnastas musketi ja vajutas päästikule, püüdes kuke pöidlaga kinni enne, kui ränikivi tabas tulerauda. Ta kordas seda toimingut. „Kapten, see on püssi hale aseaine. Andke talle korralik vintpüss ja meil on vahis vähem muresid.” Mõni mees noogutas pead. Kapten vaatas kõigepealt Glassi ja siis Bridgeri poole ning ütles: „Anderson ja Fitzgerald – teie valvekord.” Mehed asusid postile, üks ülesvoolu ja teine allavoolu. Need tunnimehed olid ülearused. Väheste koiduni jäänud tundide jooksul ei maganud keegi.