Читать книгу Tõde Trumpist - Michael D'Antonio - Страница 4

Just nagu mõni solvunud koolitüdruk, otsustas Donald Trump, et ta ei räägi minuga enam kunagi. Olime seitsmest plaanitud intervjuusessioonist teinud viis, kui suur tehingusõlmija otsustas meie kokkuleppe tühistada. Me ei vestle enam omavahel. Mis selle põhjuseks oli? Ma kõnelesin kellegagi, keda tema vihkas. Tema temperamenti tundes ei tulnud see mulle üllatusena. Don, nagu ta palus mul end kutsuda, tunneb end solvatuna, kui inimesed tema tahtmist ei täida. Ning kui ta juba solvub, siis oled tema jaoks surnud. Nagu ta mulle ütles: „Kui keegi mulle midagi teeb, on ta minu jaoks surnud. See on läbi. Seda ei saa enam heastada. Ja mis siis? Maailmas on miljardeid inimesi. Teda polegi vaja.“

Mitu kuud hiljem helises mu telefon ja mobiiliekraan näitas, et helistajaks on „Trump Tower“. See kõne oli ühelt Trumpi juristilt – neid töötab tema heaks palju – nimega Michael Cohen. Ta soovis näha selle raamatu käsikirja, kuna ta oli kindel, et see on vigu täis. Ta tahtis mind „aidata“, et ma ei avaldaks midagi eksitavat. Me kõnelesime sellest, kuidas raamatute puhul fakte kontrollitakse ning kuidas lugeja ootab, et autor oleks sõltumatu. Kui teemaks olevale isikule jääb käsikirja puhul lõplik sõnaõigus, võiks ta sama hästi olla teose kaasautor, kuna see väljendab siis tema enda huvisid ja kallutatust. Trumpi puhul, kes kasutab kohtuhagisid relvana, jäi õhku ka võimalus, et minu sõnade üle hakatakse kohtusaalis lahingut pidama.

Kui Cohen taipas, et ta ei saagi teksti näha, asus ta küsimusi esitama. Kas raamatus mainitakse teatud kuulsaid naisi? Kas seal väidetakse, et Trump on rassist? Kui ma keeldusin vastamast, muutus ta hääl üha kähedamaks ja ähvardavamaks, kuni ta kõlas viimaks nagu telekast tuttav mafiooso Tony Soprano, kellel on juhtumisi juristikraad. Viimaks paistis Cohen taipavat, et ma ei anna järele, ning muutis suhtumist.

„Te ei räägi mulle siis midagi?“ küsis ta väsinult.

„Michael, ma pole kohustatud seda tegema,“ vastasin ma.

Mulle tundus, et ta itsitas.

Meie ergutava vestluse järel tegi Cohen veel mõned telefonikõned mu kirjastuse juristidele ning saatis neile ka vähemalt ühe kirja. Mingil hetkel teatas ta neile: „Te saite just ühe kuramuse kohtuasja kaela.“ See oli klassikaline Trumpi käik. Ta on oma karjääri vältel ajakirjanikke nõnda tihti kohtuga ähvardanud, et reporterid tunnevad end lausa solvatuna, kui seda ei juhtu. Ka meie kõige esimesel kokkusaamisel, kui vestlesime igasugu asjadest ja heitsime niisama nalja, arutles Trump selle üle, kas tal tuleb mind kunagi kohtusse kaevata.

Kohtuasi jäi tulemata, mis polnud ka üllatav. Mõni nädal hiljem, ühel 2015. aasta päikeselisel juunipäeval, kutsus Coheni ülemus meediaesindajad Trump Toweri fuajeesse. Kokkulepitud tunnil laskus ta eskalaatoriga alla, mitu sammu oma naisest Melaniast tagapool, ning teatas siis, et kavatseb presidendiks kandideerida. Ma kahtlustasin, et selle tõttu Cohen mulle helistaski. Ta muretses selle üle, kuidas ma Trumpi kujutada kavatsen, ning pidas paremaks mind igaks juhuks veidi ähvardada.

Ähvardamine on juba ammu saanud Trumpi tegutsemisviisi osaks. Muu hulgas on tema palgal mitmeid väga kogukaid relvastatud mehi, kes oma muskleid paisutavad ja revolvrikabuuri näitavad. Neid võib kohata tema kontori ooteruumis ja nad saadavad teda ka sealt lahkudes. Trump on sellist lähenemist kasutanud juba palju kümnendeid ning see on mõnes mõttes omane vaid temale. Teiste võimukate tegevjuhtide puhul seda tavaliselt ei kohta. Trump kõneleb oma turvameestest aga sageli ning uhkustab, et tegu on endiste väljaõppinud politseinike ja eradetektiividega. Asja eesmärgiks on mõistagi inimestes ebamugavustunnet tekitada või neid lausa füüsiliselt ähvardada.

Ohutunne oli õhus, kui Trump viis läbi ühe kõige kummalisema presidendikampaania, mida Ameerikas kunagi nähtud. Ta sõimas registreerimata immigrante, keda ta ähvardas miljonite kaupa maalt välja saata, ning torises moslemite üle, kellel ta plaanis riiki sisenemise keelata. Kandidaat Trumpi jaoks polnud miski keelatud ning muuhulgas jagas ta oma Twitteri kontol rassistlikke järeldusi mõrvade kohta Ameerikas. Mingi olematu „kriminaalstatistika büroo“ võltsitud andmete kohaselt vastutasid mustanahalised ründajad 81% mõrvade eest, kus ohvriteks olid valgenahalised ameeriklased. (Kuigi tegelikult on FBI 2014. aasta statistika kohaselt 82% valgetest ohvritest tapnud teised valged.) Trumpi rassilisi eelarvamusi puudutava vale levitamine leidis aset mõni päev pärast seda, kui tema toetajad peksid läbi ühe mustanahalise protestija, kes segas tema kõnet Birminghamis Alabama osariigis. Trump karjus (nähtavasti kõigile): „Toimetage ta siit minema, eks ole? Toimetage ta siit minema. Visake ta välja!“ Trumpi kampaania kõneisik rääks CNN-ile, et see kampaania „ei toeta sellist käitumist“, kuid Trump ise väljendus teistmoodi: „Vahest tuligi ta läbi kolkida, kuna tema käitumine oli täiesti vastik.“ Ühel teisel kampaaniaüritusel kommenteeris ta mikrofoni ees veel ühe üksiku protestija väljatoimetamist. „Turvamehed on tema vastu üsna leebed,“ leidis ta. „Heameelega annaksin talle vastu lõugu, ma ütlen.“1

Trumpi kampaaniakõned, mis kanti ette ilma märkmeteta ja arvatavasti ka enne läbi harjutamata, sisaldasid vähe tegelikke poliitilisi lubadusi ning meenutasid pigem komöödiaetendusi tulihingeliste fännide ees, kes ei pidanud pileti eest midagi maksma. Ta sõimas teisi poliitikuid, kujutas ajakirjanikke koletistena ning uhkustas arvamusküsitlustega, mille kohaselt ta oli rivaalidest kaugel ees. Kõike seda tehti püstijalakoomiku solvavas ja ülepakutud stiilis. Vaatleme tema esinemist Lõuna-Carolinas 20. jaanuaril 2016, mida kajastas ajaleht Kansas City Star:

Ma vaatan seda tüüpi nimega Jeb Bush. Ta kulutas oma kampaaniale 59 miljonit dollarit ning nüüd kaevatakse talle juba hauda. Teda pole kuskil näha. Ei, ei… Mõtleme järele. Nüüd on see summa juba suurem. See oli 59 miljonit dollarit mõnda aega tagasi.

Iga kord, kui telekast mõnd reklaami näen, on see Trumpi kohta. Ja need pole pahad reklaamid. Need on… teate isegi.

(Naer.)

Kui teete reklaami, siis tehke reklaami. Aga temas pole erilist energiat. Vaatame tõele näkku. Meil pole vaja selliseid, kelles pole energiat. Meil on vaja palju energiat.

(Aplaus.)

Aga ta kulutas… mõelge selle peale. Ta kulutas 59 miljonit. Mina ei kulutanud midagi, kas pole? Mitte midagi.

(Aplaus.)

Aga nüüd ma hakkan kulutama. Ilmselt nägite isegi, et nüüd ma hakkan kulutama – nüüd hakkame kulutama rohkelt raha, sest ma ei taha midagi juhuse hooleks jätta. Teate ju – mulle meeldib asjadega pihta hakata…. ja ma olen viimase paari kuu jooksul asju juhtinud sisuliselt sellest hetkest peale, kui ma teada andsin, eks ole? Ja viimase… ja juhtinud selgelt. Ma räägin sellest, sest ma uurin küsitlusi. Ma armastan küsitlusi. Ma armastan küsitlusi.2

Faktimoonutustest, hüplevast jutust ja üliemotsionaalsest stiilist kantud etendusena ei allunud Trumpi kampaania tavapärasele poliitanalüüsile. Kui ta rääkis oma suurest varandusest, ülimuslikust intelligentsist ja kaasasündinud omadusest kõiges võitjaks jääda, meenutas ta tõsiselt võetava kandidaadi asemel pigem mõnd tegelaskuju mingist Hollywoodi farsist. Ta kasutas oma kumminägu, andmaks edasi vastikust, viha, raevu ja enesega rahulolu. Ning ta kasutas oma keha, et illustreerida punkte, mida ta tahtis rõhutada. Kui teemaks oli üks invaliidist reporter, pilkas ta teda, tehes järele tolle mehe liigutusi. Selleks et näidata, kuidas tema vastaskandidaat Marco Rubio debati ajal higistas, pritsis ta plastikpudelist vett laiali ja teeskles rüüpamist.

Heakskiitev naer ja hüüded, mis Trumpi veepudelietendust saatsid, võisid tuleneda ka sellest, et just Ühendriikide senaator Rubio oli esimene, kes kehavedelike teema tõstatas. Trumpi kampaaniat saatis suurem edu ja ta oli võitnud juba kolme osariigi eelvalimised, seega võttis Rubio 2016. aasta veebruaris kasutusele uue taktika. Ta kõneles publikule, et televisioonis ülekantava debati vaheajal palus Trump „suurt peeglit… äkki ta tahtis näha, ega ta pole pükse märjaks teinud“. Presidendikampaania oli nüüd niikaugele jõudnud: kaks täiskasvanud meest arutasid, kes liiga palju higistab või kelle põis ei pea vastu. Kuid edasi läks veel hullemaks.

Kui Trump ja ta rivaalid jahtisid hääli lõunaosariikides, teatas USA poliitika kuulsaim rassist, et need valged ameeriklased, kes on Trumpi vastu, „reedavad oma pärandi“. David Duke juhtis kunagi üleriigilisel tasandil Ku Klux Klani, valge rassi üleolekusse uskuvat ühingut, mis on mitmetes ajaloolistes kehastustes kohutanud ja terroriseerinud musti, juute, katoliiklasi ja teisi vähemusi. Trump ise mainis Duke’i nime 2000. aastal, kui ta loetles põhjuseid, mis sundisid teda Reformiparteist lahkuma. (Ta nimetas Duke’i „vihaõhutajaks, rassistiks, probleemiks“.) Aga kui 2016. aastal lähenesid eelvalimised lõunaosariikides, ei paistnud Duke’i nimi Trumpile meenuvat. Ta ütles ka, et ei mõista tema liikumise olemust. Jake Tapperile antud otseintervjuus CCN-i uudistekanalis ütles ta: „Ma ei tea, mida te üldse selle all mõtlete, et valge rassi üleolek ja sellesse uskujad… nii et ma ei tea. Ma ei tea… kas ta toetas mind, või mis siin toimub? Sest mina ei tea David Duke’ist midagi; ja ma ei tea ka valge rassi ülimuslikkuse kuulutajatest midagi.“3

Kuna Trump ei mõistnud rassistlikke organisatsioone otsesõnu hukka ning väitis, et ta ei tea midagi mehe kohta, keda ta oli kunagi vihaõhutajaks nimetanud, ajas see paljud vabariiklased tagajalgele. Esindajatekoja spiiker Paul Ryan Wisconsini osariigist sõnas: „Kui inimene tahab saada vabariiklaste partei kandidaadiks, siis ei tohi selliseid teemasid vältida ega nendega mängida. Tuleb hukka mõista kõik ühingud ja aated, mis põhinevad viha õhutamisel. Meie partei ei kasuta inimeste eelarvamusi oma huvides.“ Tolle teema ümber puhkenud tuliste vaidluste käigus mainis Trump viimaks, et oli siiski Duke’i varasemalt hukka mõistnud.4

Ajakirjanduses avaldati sel teemal palju artikleid, mis ei kujutanud Trumpi soodsas valguses. Sellest hoolimata tõmbasid tema esinemised ligi tohutuid rahvahulki ning nõndanimetatud superteisipäeval, kui eelvalimised peeti üheteistkümnes osariigis, võitis Trump neist seitsmes. Vabariiklaste partei peavoolu liidrid seisid silmitsi võimalusega, et nad peavad novembri üldvalimistel toetama kõige riskantsemat kandidaati paljude kümnendite kestel, ning nad kartsid, et lisaks Valgesse Majja mittejõudmisele võivad nad kaotada senise enamuse ka Ühendriikide senatis. Neile kangastus hirmutav võimalus, et partei ise võib laguneda ning põhja vajuda nagu tormidest räsitud laev ulgumerel.

◊

Trumpi kampaania oli hoolikalt läbi mõeldud ja edukas ettevõtmine, mis kasutas ära hirmunud inimeste pahameelt ja raevu, kes kahtlesid poliitilises süsteemis, mida valitsesid need, kes annetasid tohutuid summasid valimiskampaaniate heaks.

Hirmude hulka, mida Trumpi ära kasutas, kuulusid muuhulgas:

 Hirm islamiterroristide ees – Trump keelaks moslemitel ajutiselt Ühendriikidesse siseneda ning alustaks Lähis-Idas massiivsete militaarmanöövritega.

 Hirm töötuks jäämise ees – Trump saadaks riigist välja 11 miljonit mehhiklastest registreerimata immigranti, ehitaks piirile tohutu müüri ja sunniks Mehhikot selle eest maksma.

 Hirm kuritegevuse ees – Trump üritaks hoogustada surmanuhtluse rakendamist, kuigi tegelikult ei kuulu see presidendi võimupiiridesse.

 Hirm globaliseerumise ees – Trump alustaks kaubandussõda Hiina ja Mehhikoga.

Trump kasutas inimeste viha ja kahtlusi ära ka järgnevatel viisidel:

 Heitis nalja endise sõjavangi, senaator John McCaini militaarteenistuse üle.

 Kuulutas kliimamuutuse pettuseks.

 Levitas valet, nagu oleks tuhanded ja tuhanded inimesed New Jerseys juubeldanud, kui Maailma Kaubanduskeskus 11. septembri terrorirünnakutes kokku kukkus.

 Teatas, et reporterid on „totaalne kõnts; nad on täiesti ebaausad“.

Trumpi väidete tuum väljendub tema kähku koostatud kampaaniamanifesti pealkirjas „Vigane Ameerika“ ning tema loosungis „Teeme Ameerika taas suureks“. Tema kampaaniaüritustel lehvitasid inimesed plakateid, mis viitavad Nixoni ajastu „vaikivale enamusele“, ning seal kostis sageli ka fraas „Võtame oma riigi taas enda kätesse“. Väideti, et miljonid ameeriklased tunnevad end jõuetuna ja neid sunnib koguni vaikima mingi võõrjõud, mis on riigi üle võtnud. Ent Trumpis on nad leidnud oma hääletoru. Trumpi poolt hääletanud Patricia Aguilar Massachusettsi osariigist Everettist teatas New York Timesile, et Trump väljendab seda, mida „inimesed tegelikult tunnevad“, aga „me kõik kardame seda välja öelda“.5

Rahvas sai innustust Trumpi retoorikast ja värvikast stiilist, mis tõstsid teda teiste seast esile, ning tungis tema kampaaniaüritustele ja ta kõnesid kuulama. Teleprodutsendid pühendasid oma ülekannetes talle märksa enam aega kui teistele kandidaatidele. Kui ta mõnes saates esines, tõusid reitingud nõnda märgatavalt, et Trump hakkas kaebama televõrkude tohutute tulude üle. Internetis kogunesid tuhanded Trumpi toetajad gruppidesse ning jagasid seal võltsuudiseid ja reklaame. Postitati pilditöötlusprogrammidega loodud võltsfotosid, mis pidid kujutama Trumpi toetajaid. (Ühel sellisel võltsitud fotol kandis mustanahaline mees T-särki Trumpi toetava loosungiga.) Blogijad võltsisid artiklite sisu, mis postitati Wall Street Journali ja The New Yorkeri ajakirjade tunnustatud autorite nime all. Sellist valetamist peeti interneti seadusteta ruumis nähtavasti lubatavaks. See klappis kokku ka Trumpi enda sotsiaalmeedias avaldatud sõnumitega, mis sisaldasid sageli mõnitusi, viha ja faktimoonutusi. Nagu kirjutas üks Redditi kasutaja, nähtavasti imetleva tooniga: „Ta postitab paska, ja seda terve päeva iga päev.“6

Tavapoliitikud ei mõistnud, et ka „pasa postitamine“ võib uskujaid liita ning muuta nad tuimaks teiste esitatud faktide suhtes. Trumpi fännide gruppides ei kuulatud väliskriitikute arvamusi ning sisedissidendid said kohe ropu sõimu osaliseks. Arvamusküsitlejad ja poliitanalüütikud alahindasid Trumpi paljude kuude vältel. Mara Liasson esines 2015. aasta juunis avalikus riigiraadios (NPR) sellise arvamusega: „Ma usun, et see oli Donald Trumpi suurpäev. Aga edaspidi teda ignoreeritakse.“ Novembris ennustas U.S. News & World Reporti peamine poliitikakolumnist, et „Trumpi edu sulab“, ning statistikaekspert Nate Silver soovitas pressil „närveldamine lõpetada“, sest Trumpi toetajate baas moodustab vähem kui 8% valijatest. Veel nii hiljuti nagu 2016. aasta jaanuaris pidasid kihlveokontorid vabariiklaste põhifavoriidiks Marco Rubiot.7

Tõde Trumpi külgetõmbavuse kohta hakkas ekspertidele selguma siis, kui ta võitis New Hampshire’i eelvalimised ligi 20% ülekaaluga. Järgnesid võidud Lõuna-Carolinas ja Nevadas. Märtsi esimesel teisipäeval võitis ta seitsmes osariigis üheteistkümnest ning siis hakkas viimaks selguma, et Trumpi ei peata enam miski. Asjade tegelik seis, mis veel mõni kuu varem näis võimatuna, tekitas parteijuhtides nii suurt ärevust, et nad asusid paaniliselt ringi rabelema, leidmaks viise Trumpi võidu takistamiseks. Nende mure põhjuseks oli see, et Trumpi põhitoetajate vankumatusest hoolimata ei pruugi ta enda poolele võita piisavalt sõltumatuid ja demokraate, et tulla üldvalimistel võitjaks teise suurpartei arvatava kandidaadi Hillary Clintoni vastu.

Vabariiklaste liidrid olid mures, kuna 2012. aasta valimiste järel oli ametlik järeluuring kinnitanud, et parteist võõrandusid teatud suured valijagrupid – latiinod, mustanahalised, naised, asiaadid jt –, kelle hääli oleks vaja olnud üldvalimiste võitmiseks. Kuna Trump näis neid hääletajaid parteist veelgi eemale tõukavat, pani see häirekellad kõlama vabariiklaste kauaaegsete liidrite kõrvus, seda eriti just Mitt Romney 2012. aasta presidendikampaaniaga seotud inimeste seas. Üks neist, Kevin Madden, nimetas Trumpi „iseloomu proovikiviks“, andes mõista, et tema toetajad kukkusid selles katses läbi. Teine, Stuart Stevens, ärgitas inimesi hääletama pigem Hillary Clintoni poolt, kellest saaks parem president. Kunagi Ühendriikide senatisse kandideerinud Meg Whitman* nimetas Trumpi „ebaausaks demagoogiks“.8

Kui Trumpi võitude rida jätkus, tulid kainema peaga vabariiklaste juhid kokku, et arutada, kuidas takistada teda tõusmast nende partei liidriks. Too ükskõik-kes-peale-Trumpi koalitsioon, mida juhtisid Romney ja teised, pidi ta peatama juba eelvalimiste ajal või siis hiljemalt partei suurkogul, kus valijameestega seonduvaid reegleid saaks tema vastu ära kasutada. „Trumpi kaubamärgiks on ebaausus,“ ütles Romney. (Trump vastas naljaga, et kui nad 2012. aastal kohtusid, oleks Romney nõustunud tema peenist imema, et vaid toetust saada.) William Kristol, konservatiivse nädalalehe Weekly Standard toimetaja, lubas tööle asuda selle nimel, et Valgesse Majja võiks jõuda mõni alternatiivne sõltumatu või kolmanda partei kandidaat, ning vabariiklasest kongresmen Scott Rigel Virginia osariigist teatas: „Vähe sellest, et ma tema poolt hääletada ei suuda, ma ei saa ka niisama vaikselt istuda ja vaadata, kuidas ta edasi rühib.“ Sarnaseid väiteid kostis ka kuuekümne vabariiklasest välispoliitikaeksperdi suust, paljud neist kunagised diplomaadid ja presidendi nõunikud, kes kuulutasid ta ohuks Ameerika positsioonile maailmas.9

Välisküsimuste eksperdid, kes viimaks tunnistasid, et Trump kujutab tõsist probleemi Ameerika globaalhuvidele, võisid infot saada ka teleuudiste meeskondadelt ja korrespondentidelt, kes jagasid juba 2016. aasta algusest peale oma muret minuga, kes ma oma New Yorgi äärelinnas kodusohval istusin. Paljud neist, näiteks Suh Yong Ha Korea ringhäälingust, olid käinud Trumpi kampaaniaüritustel, kus ta näitas näpuga reporterite peale ja nimetas neid kõntsaks, millega nõustusid ka ta toetajad, kostitades neid väljavilistamise ja mõnitavate hüüetega. Teised olid tunnistajaks, kuidas Trumpi fännid protestijatest kinni krabasid ja nad jõuga üritustelt välja viskasid. Minuga vesteldes kasutas kolm reporterit Saksamaalt sõna nats, kirjeldades muljet, mis Trump neile jättis. Kõik intervjueerijad palusid mul kirjeldada, mis toimub, ning selgitada, mis mees ta siis tegelikult on.

Kas ta on rassist?

Kas ta on vaimselt haige?

Kas ta on kurjuse kehastus?

Erinevalt Trumpist ei soovinud mina neile vastata lihtsakoeliste lööklausetega. See on tema meetod. Ent kahtlemata on võimalik Trumpi uurides jõuda mõistlike järeldusteni. Ma pühendasin kolm aastat tema eraelu, äride, poliitika ja muu sellise uurimisele. Ma tegin kindlaks need mõjutegurid ja kogemused, mis näisid selgitavat tema tülinorimist, manipulatsioone, pettusi ja suurushullustust.

Trump usub, et kõige enam mõjutavad meid geenid ja varase lapsepõlve kogemused. Tema ema oli tähelepanu ihkav naine, kelle kinnisideeks sai ühiskondlik positsioon ning kes luges iga senti ja käis isiklikult Trumpi hoonete keldris asuvatest pesumasinatest ja kuivatitest münte kogumas. Donaldi varases lapsepõlves oli ta ema aga tihti haige. Tema isa oli paljude kirjelduste kohaselt väga range ja nõudlik mees, kuid ühtlasi meelitav ja manipuleeriv tüssaja. Kaks valitsuse algatatud juurdlust paljastas, et ta väänas pidevalt reegleid, üritades välja pumbata lisatulusid sõjaveteranide ja keskklassi ameeriklaste huvides loodud elamuehitusprogrammidest.

Fred Trumpi äritegevuse loovam külg ei seondunud nende tüüpelamute ehitamisega, vaid hoopis sellise korporatsioonivõrgustiku väljaarendamisega, millega varjata valitsuse toetuste tegelikku kasutamist. Kui ta kutsuti komiteede ette aru andma, tunnistas ta oma ahnet ja sobimatut käitumist, kuid põhjendas seda üpris ebamoraalsel moel: süsteem võimaldas tal seda teha. Maksumaksjate rahast toetatavate elamuehitusprogrammide ärakasutamises pole midagi halba, kuni kõik on juriidiliselt korrektne.

Ka kodus demonstreeris vanem Trump oma meetodeid ja prioriteete, ajades äri kuni hilise õhtuni. Üheks tema telefonitrikiks oli oma identiteedi varjamine, kui sellest võis inimestele helistades kasu tõusta – ta nimetas end siis mister Greeniks. Oma järeltulijatele õpetas ta, et teistega tuleb julmalt võidelda ja agressiivne olla. Donald pidi olema nii „tapja“ kui „kuningas“. Kui ta käis ajalehti laiali kandmas, sõidutati teda vahel suure limusiiniga. Pole siis üllatav, et temast kasvas vaidlushimuline, tülinoriv ja füüsiliselt agressiivne väike poiss.

Donald käis elitaarses erakoolis, kus ta pidi iga päev kandma oma tillukest mantlit ja lipsu. Ta ei kuulanud sõna ja rikkus korda, kuid Kew-Foresti erakool ei suutnud tema käitumist parandada. Trumpi ei suunanud õigele teele isegi Marble’i kollegiaalkirikus kuuldud usulised õpetussõnad, kui pere seal jumalateenistustel käis. See kirik oli koduks kuulsale reverendile Norman Vincent Peale’ile, kes õpetas, et müügimeheoskustes on midagi jumalikku ja ambitsioonide kohaselt talitamine on üks viis kõrgemat võimu teenida. Peale ei rääkinud sisuliselt kunagi pattudest või moraalsetest kohustustest ning oli vastu katoliiklase John F. Kennedy jõudmisele Valgesse Majja. Tema järgijad suhtusid temasse peaaegu kultuslikult ja hindasid kõrgelt tema raamatut „Positiivse mõtlemise jõud“.

Kuna koolivälised kogemused näisid Trumpi üleolekutunnet vaid kinnitavat, kiusas ta nii klassikaaslasi kui õpetajaid. Seega saadeti ta kaheksandasse klassi kaugesse New Yorgi militaarakadeemiasse (NYMA), kus ta pidi kandma univormi ning elama lihtsa sisustusega väikeses toas. Sõbrad, perekond ja Trumpi häärberi luksus jäid minevikku. Nende asemele tulid range distsipliin ja sõjaväeline hierarhia. NYMA-s käituti hoolealustega brutaalsel moel, nii füüsilises kui psühholoogilises plaanis. Nagu Donald mulle mainis: „Nad kütsid sul kere kuumaks.“

Lisaks sellele, et NYMA näis kinnitavat julmuse kohta maailmas, süstiti seal Donaldisse usku, et võistlemine ja võitmine on kõige tähtsam. Tema kunagine instruktor „kolonel“ Theodore Dobias rääkis mulle, et Trump pidi kõiges esimene olema, isegi söökla toidujärjekorras. Ta meenutas ka, et isa „oli poisi vastu väga karm; ta oli väga sakslaslik“.

NYMA kadettide hulgas leidus mafioosode ja Ladina-Ameerika diktatuuride võimumeeste poegi, ent seal polnud musti ega asiaate. Donaldi abituriendiaastal muutus rebaste ristimine nõnda karmiks, et üks uustulnuk sattus haiglasse, kui vanema klassi õpilane ta raske metallketiga läbi nüpeldas. Kuna akadeemia jõhker kultuur sai nüüd avalikuks, pidi kolm sealset vaneminstruktorit erru minema.10

Donald kohanes NYMA nõudmistega edukalt ning käis pärastpoole kolledžis nagu kutsekoolis, tulles igal nädalalõpul koju, et pereäris õpipoisiks olla. Ta nägi, kuidas isa poliitikutega manipuleeris, tehes neile annetusi, ning kasutas oma sidemeid selleks, et veelgi rikkamaks saada. Kui vaesematest ja vähemuste kogukonnast pärit mehed Vietnamis võitlesid ja surid, õnnestus temal väeteenistust vältida ühe tillukese terviseprobleemi tõttu. (Kukekannused* ei takistanud tal sporti tegemast, kuid mingil põhjusel tähendas see, et lahinguis võidelda ta ei saa).

Kolledži järel seadis Donald end sisse Manhattanile, liikudes seal ringkondades, kus võis ahnust, tüssamist ja pahelisust lähedalt näha. Omaenda sõnade kohaselt oli ta ööklubis Studio 54 tunnistajaks kuulsuste orgiatele ning väljaspool seda New Yorgi poliitikas lokkavale korruptsioonile. (Hiljem märgib ta, et osariigi kuberner Hugh Carey tegi kampaaniaannetuse nimel „ükskõik mida“.) Üks Trumpi esimesi lähedasi sõpru oli maffiaadvokaat ja poliitiline patuoinas Roy Cohn, kes oli kurikuulus oma rassistlike ja antisemiitlike (kuigi ta ise oli juut) märkuste poolest. Cohni näpunäidete kohaselt õnnestus ka Trumpil peagi ajakirjandust ära kasutada ja luua väär mulje edukusest. Mõningate manipulatsioonide tulemusel suutis ta teenida New York Timesi heakskiidu ning teda kujutati seal kena ja hiilgava noormehena, mille järel jõudis ta välja ka linna tähtsaimasse TV-jutusaatesse. Press vajas häid lugusid, mis ei pruukinud alati päris tõele vastata, ning kahjuks ei tulnud seegi, et Donald oli fotogeeniline.

Igal sammul, meeldigu see talle või mitte, nägi Trump pealt, et need, kes olid valmis vanamoodsaid kõlbelise käitumise norme rikkuma, lõikasid sellest suurt kasu. New Yorgis olid ajalehtede kolumnistid 1970. aastatel valmis vahetama pressi tähelepanu teatud teenete vastu, seega said mafioosod sama kuulsaks kui sporditähed ning sellised voorused nagu truudus ja siirus jäid minevikku. Tema maailm oli võltssäraga ülekullatud rentsel ning ta veendus viimaks, et inimesed on põhiolemuselt müüdavad. Mida rohkem ta rõhus ahnusele ja enesekesksusele, seda rohkem see inimestele meeldis. Ta palkas kellegi endast raamatut kirjutama, kuulutas end autoriks ning sellest sai menuteos. Ta murdis avalikult truudust oma esimesele abikaasale ning tulemuseks oli skandaal, mis tõi ta lastele kaasa mõnitusi ja kannatusi. Tema firmad elasid üle tohutuid pankrotte ning terve hulk tema ärilisi ettevõtmisi lõppes hävinguga. Lugematute kohtuasjade, artiklite ja inimeste tunnistuste põhjal on tema ja ta organisatsioonid ära kasutanud tuhandeid investoreid, tarbijaid jt.

Nüüd, aastal 2016, on Trump presidendikandidaat, tegelike ideaalideta mees, keda huvitab vaid isiklik võim. Kuna empaatia ja eetika on talle üsna tundmatud, kasutab ta ära rassiviha, suhtub naistesse põlgusega ning õhutab vaikimisi vägivalda. Kui valimised lähenevad, saab tema arusaam inimkonnast üha uuesti kinnitust. Kuid kõige tähtsamad küsimused, mis vastust ootavad, ei käi siiski Trumpi kohta. Tema olemuses pole enam erilist kahtlust. Küll aga pole sama selge see, mis peitub meis endis.

* Praegune Hewlett Packardi president. Siin ja edaspidi tärniga all tõlkija märkused

* Kukekannused – plantaarfastsiit ehk tallaaluse sidekirme põletik, mille tulemusel tekib kandluule väljaulatuv luumoodustis ehk nn kukekannus.