Читать книгу Tõde Trumpist - Michael D'Antonio - Страница 6

Ta oli väga keeruline tüüp, kuid minu jaoks ka suurepärane õpetaja.

DONALD TRUMP OMA ISA KOHTA

Kuigi Frederic Trump kutsuti USA senati komitee ette, et ta annaks aru 4 miljoni dollari kohta, mille ta valitsuse sõjaveteranide majutusprogrammist enda tasku pistis, oleks võinud asjad tema jaoks ka hullemad olla. Vähemalt polnud ta Roy Cohni nahas.

Suure osa sellele eelnenud kuust oli Kapitooliumi mägi ja kogu riik haaratud „armee versus McCarthy“ istungitest, kus kõrged sõjaväelased lõid lahingut kurikuulsa kommunistikütist Wisconsini senaatori Joseph McCarthyga tema abi Cohni sooritatud tegude üle. (Asjad võtsid Roy Cohni jaoks nii halva pöörde, et tema poliitiline karjäär sai sellega läbi. Istungid olid ka senaatorile tõsiseks löögiks. Ühest tunnistajast sai üleöö sensatsioon, kui ta esitas senaatorile kuulsa küsimuse: „Kas teil pole vähimatki häbitunnet, sir?“ Noor Cohn lahkus Washingtonist häbistatult ning 48-aastane McCarthy suri peagi alkoholist saadud maksakahjustustesse.)

McCarthy istungite draama püsis veel kõigil meeles, kui Fred Trump asus 12. juulil 1954. aastal tunnistajalaua taha, et vastata küsimustele, mis puudutasid pistiseid ja kasumilõikamist föderaalse elamumajanduse administratsiooni (FHA) ehitusprogrammis. Mõnel muul ajal oleks korruptsioonijuhtum agentuuris, mis rahastas korterite ehitamist Teise maailmasõja veteranidele, võinud endale tõmmata kogu riigi tähelepanu. Kuid McCarthy istungite järel võis avalikkusele andestada, kui kõigi pilgud suundusid mõneks ajaks Kapitooliumilt eemale.

Trump oli kohale kutsutud, et ta vastaks küsimustele, mis seondusid komitee ees aru andnud esimese tunnistaja jutuga. Föderaaluurija William McKenna rääkis oma tunnistuses, et Trump oli üks põhilistest ehitusettevõtjatest, kes jagasid omavahel ära liiga kõrged ehitustasud, ja selle kiitsid heaks FHA ametnikud, kes pistsid arvatavasti midagi ka oma tasku. Paljud neist bürokraatidest olid kinnisvaraarendajatelt vastu võtnud kalleid kingitusi: telereid, käekelli, kodutehnikat. Teised elasid oma palka arvestades nõnda priiskavalt, et märkimisväärse altkäemaksu võtmine näis ilmselge. Ettevõtjatele tuldi paljudes punktides vastu, mis tähendas sageli miljonite dollarite suurust tulu. McKenna sõnutsi oli Trumpile eriliselt kasuks tulnud see, kui üks võimas Washingtoni ametnik, Clyde L. Powell reegleid väänas. Powell lubas nimelt Trumpil Beach Havenis ehitamise lõpetada kuus kuud enne seda, kui ta pidi hakkama riiklikult subsideeritud laenu tagasi maksma. Selle aja jooksul pani Trump endale tasku 1,7 miljonit dollarit rendiraha.

McKenna tunnistus Trumpi ja teiste kohta tekitas komitee esimehes Homer Capehartis vastikust (Indiana senaator kasutas sõnu iiveldama ajav) ning ta teatas, et ehitajad kasutasid ära nii föderaalvalitsust kui ka sõjaveterane. Capehart tegutses siin president Dwight Eisenhoweri juhiste kohaselt, kes oli vihast näost punaseks läinud, kui McKenna rääkis talle FHA jamadest. Eisenhower, esimene mittepoliitik pärast Ulysses S. Granti, kes valiti USA presidendiks, oli oma kampaanias seadnud olulisele kohale ka korruptsiooni väljajuurimise. Presidendil polnud iseenesest midagi kinnisvaraarendajate vastu. Ta oli hiljuti kohtunud suure New Yorgi ehitusmagnaadi William Zeckendorfiga, et veenda teda tegelema projektiga Washingtoni kaguosas, millest sai hiljem L’Enfant Plaza. Kuid Ike hindas kõrgelt neid mehi, kelle ta Teises maailmasõjas võiduni viis. Kui ta jagas föderaaluurijatele käsud kätte – nimetades muuhulgas FHA arendajaid litsipoegadeks –, haistis senaator Capehart, hingelt märksa tavalisem poliitik, oma võimalust.

Nagu Eisenhower oli ka Capehart vabariiklane. FHA rajajaks oli demokraat Franklin Delano Roosevelt ning uurimise all olevad sündmused leidsid aset järgmise demokraadist presidendi Harry S. Trumani ametiajal. Kui Capehart sel teemal piisavalt kära tekitab, võib see demokraatidele häda teha ka peagi algavatel kongressivalimistel. Seega andis ta teada, et ehitajad ja FHA on mässitud „hiiglaslikku skandaali“, mis on jubedam isegi kurikuulsast Teapot Dome’i juhtumist 1920. aastatel, kus ametnikud lasid altkäemaksu eest sõlmida mahlaseid naftapuurimislepinguid riigi maal. Teapot Dome’i juhtum, millega seotud naftavarud ulatusid sadadesse miljonitesse, kui mitte miljarditesse dollaritesse, toimus vabariiklasest presidendi Warren G. Hardinigi ametiajal.

Capehart, kes jõudis senatisse pärast plaadiautomaatide ja popkornimasinate müügimehe karjääri, oli tuntud enesekiitja. Ta otsustas, et istungitest võiks saada rändtsirkus, mis alustab küll Washingtonist, kuid liigub siis üle kogu maa, et veel rohkem ameeriklasi näeks, kuidas ta praeb avalikkuse ees omavahel kokkumänginud bürokraate ja ehitajaid. Kui tal on natukene õnne, siis võivad kohale saabuda ka telekaamerad, mis kogu etendust otse-eetris üle kannavad. Nagu iga kaalutlev poliitik pidi hästi mõistma, muudab televisioon juurdluse ja skandaali avalikkuse jaoks märksa olulisemaks. Komitee juristid, senaatorid ning tunnistajad saavad draamategelasteks ning skandaalis nähakse lugu hea ja kurjuse lahingust. Viimaks võib lühend FHA isegi poliitilisse leksikoni kinnistuda ning kõlada sama oluliselt nagu Teapot Dome, mille kohta kõik teadsid, et see tähistab korruptsiooni.

Neil tunnistajate ülekuulamise päevadel, mis eelnesid Fred Trumpi kohaleilmumisele, käitusid tunnistajad enamasti oma rolli kohaselt. Clyde L. Powell selgitas esmalt, et keeldub ükskõik millistele küsimustele vastamast, kuna ei taha end inkrimineerida, ning vastas siis kõigile ülekuulajate küsimustele: „Mu vastus on sama, sir“ või „Mu vastus ei erine eelnevast.“ Teised üritasid edutult põhjendada ehitusettevõtjate teenitud uskumatuid kasumeid. Ühel juhul kasvas iga arendaja investeeritud 5 dollarit üsna kiiresti 1737 dollariks. Teisel juhul kasvas 10 000 dollarit 3,1 miljoniks. Üks ehitaja lõi rusikaga lauale, kui oma süütust kinnitas. Teine sai mõni tund enne istungile ilmumist südamerabanduse.

Kuid keegi ei esinenud hiilgavamalt kui tunnistaja, kelle ärakuulamisele kulus suurem osa 12. juuli pärastlõunast. Elegantne ülikond seljas ja vuntsid hoolikalt pügatud, istus Fred Trump tunnistajalaua taga oma advokaadi kõrval. Nagu teisedki tunnistajad, oli ka tema põranda tasandil ning pidi seega vaatama üles poodiumile, kus istus esimees nagu kohtunik kohturuumis või kuningas troonil. Kuid Trump ei käitunud nagu anuja või süüdistatav. Ta rääkis enesekindlalt nendest keerulistest, kuid seaduslikest viisidest, kuidas ta üritas lõigata maksimaalselt tulu tollest programmist, mis näis lausa olevat loodud sellise ettevõtja jaoks, kes oskab seadusepügalaid sama hästi lugeda kui ehitusplaani.

Mõnikord jättis Trump mulje osavast koomikust. Kui talt küsiti, millal ta maad ostis, vastas Trump, et „viis või kaheksa aastat enne ehitama hakkamist“. Kui temalt uuriti projekti eeldatava maksumuse kohta, mis sisaldas ka lisaks 5% „arhitektitasu“, millest suurem osa maandus tema enda taskus, kinnitas Trump, et see klausel pandi juurde FHA nõudmisel. Kui skeptiline senaator Capehart talle ikka peale käis, lisas Trump: „Ja ettekirjutus näeb seda ette.“

„Mida ettekirjutus ette näeb?“ küsis Capehart.

„5% arhitektitasu.“

„Kas te olete kunagi näinud, et see on nii kirjas?“

„Ei, ma olen ehitaja.“

„Kuidas te siis teate, et see ettekirjutus näeb seda ette?“

„Seda ju ei lubataks, kui see poleks ette nähtud.“

Nii kestis see kogu pärastlõuna, kusjuures Trump märkis mõnikord: „See on väga raske küsimus…“, ning kirjeldas siis neid keerukaid meetodeid, millega ta maksumaksja arvelt maksimaalse kasumi välja pressis. Näiteks selgitas ta, et tema Beach Haveni arenduse alune maatükk kuulub trustile, mis on ta laste nimel. Kuid hoonete omanikeks oli pool tosinat firmat. Igal aastal maksid need kuus juriidilist isikut trustile – ehk tegelikult tema lastele – renti maa kasutamise eest. Rendilepingu kohaselt võisid Trumpi lapsed iga aasta saada 60 000 dollarit puhastulu järgmise 98 aasta kestel. Seejärel võis rendilepingut veel 99 aastaks pikendada.

Sama julgelt selgitas Trump sedagi, kuidas ta maksis endale peatöövõtja tasu, mis sisaldus projekti eeldatavas maksumuses, mille ta FHA-le edastas, ning kuidas ta kasvatas oma pangaarvet, lastes kahel endale kuuluval firmal omavahel äri teha. Senaatorite jaoks tundus see olevat midagi sellist, nagu niidaks mees oma õuemuru ning nõuaks siis, et talle selle töö eest makstaks. Trump leidis aga, et pigem on ta nagu rätsep, kes tasub madalapalgalisele abilisele ülikonna õmblemise eest, kuid võtab siis kliendilt täistasu. Kui kvaliteet on tänu rätsepale sama hea kui tavaliselt, siis miks ei võiks ta täistasu saada?

Trumpi rätsepatöö Beach Haveni kallal nägi välja selline, et ta esitas valitsusele plaani, kus olid ette nähtud väga kõrged ehituskulud, mis võimaldas tal rohkem raha laenata ning saada valitsuselt heakskiit kõrgema renditasu nõudmiseks. Kui kulud kokku löödi, siis selgus, et Beach Haveni hooned ehitati 4 miljonit dollarit eeldatust odavamalt. (Aastal 2015 võrduks see summa 35 miljoniga.) Ent eriti kõrged renditasud, mis sisaldusid algses projektis, jäid muutmata isegi lisatulude ilmnemise järel, kuna FHA oli selleks loa andnud. Samamoodi jäi ka FHA ehituslaenust üle jäänud raha Trumpi pangaarvele. Ta õigustas seda nõnda, et ta ei pane ju raha enda tasku, vaid pigem võib seda pidada mustade päevade jaoks mõeldud lisafondiks Beach Havenile.

Trump andis tunnistusi üle kahe tunni järjest, vahel ka advokaatidega nõu pidades. Suurem osa tema jutust mõjus häirivalt nende jaoks, kes uskusid, et maksumaksja raha, mida investeeriti FHA programmi kaudu, peaks teenima sõjaveteranide abistamise õilsat eesmärki. Kuid Trump ja teised ehitajad leidsid, et lisatulu oli neile kompensatsiooniks hea töö eest, mis sai tehtud kümnete tuhandete eluasemete ülikiire püstiajamisega. Kõik väited, et ta on ettekirjutusi või seadusi rikkunud, „on valed ja teevad haiget“, teatas Trump nördinult. Mitte senaatorid, vaid tema peaks siin pahane olema, kuna „mu ühiskondlikule positsioonile ja reputatsioonile põhjustati korvamatut kahju“.1

◊

Kuigi Fred Trumpi tegevus käis FHA programmi eesmärgile kahtlemata vastu, ei sooritanud ta siiski midagi kriminaalset. Paljud ameeriklased võisid imetleda ja isegi toetada mõnd kavalpead, kes mõistis, kuidas maailmas asjad käivad, ning kasutas seda oma huvides ära. Trump oli just selline kavalpea, klassikaline New Yorgi tüüp, kes võinuks pärineda kuldaja korruptsioonist jutustava raamatu „Tammany Halli Plunkitt“ lehekülgedelt. Selle raamatu peakangelaseks on George Washington Plunkitt, 19. sajandi New Yorgi osariigi poliitik, kes sai tuntuks lausega „Ma nägin oma võimalusi ja kasutasin neid ära“. Üks Plunkitti kuulsamaid esseesid puudutas „ausat tulu“, mida poliitikud said, osutades oma sõpradele eriteeneid, näiteks abi kinnisvaratehingute läbiviimisel.

Plunkitti raamatu võllahuumorile vastandusid teise kuldaja klassikalise teose autori Thorstein Vebleni mürgised tähelepanekud. Raamatus „The Theory of the Leisure Class“ („Jõudeklassi teooria“) näitas Veblen, et Ameerika eliit elab totaalse ahnuse eetika kohaselt ning korralik haridus ja viisakad kombed on vaid kattekihiks ebamoraalsusele. Vebleni kirjeldatud jõudeklassi liikmed olid Plunkitti pisisulidest ja pistisekogujatest palju võimsamad ning seega ohtlikumad nende julmade meeste kogutud tohutute rikkuste tõttu, mis tegi nad „vabaks süümepiinast, osavõtlikkusest, aususest ja elu austamisest“.

Rahvasuus röövelparunitena tuntuks saanud Vebleni kangelased kandsid selliseid nimesid nagu Rockefeller, Morgan, Carnegie ja Vanderbilt. Tema nägi nende väidetavas heategevuses, laia joonega kulutamises ning aeganõudvates harrastustes, nagu purjetamine ja golf, pigem teadlikku katset näidata end vähem kiskjalikuna, et inimesed neid imetleksid ning üritaksid nende teguviise järele matkida. Tohutu varandus pakkus nende sõpradele-sugulastele ja järeltulijatele ühtlasi juurdepääsu kõrgematesse ärisfääridesse – rahandus, tööstusmonopolid ja maavarade kasutamine – ning nende staatus säilis tänu nõuandjate, juristide ja muude tegelaste pingutustele, kes lootsid ühel päeval samuti jõudeklassiga ühineda.

◊

1890. aastatel, kui Plunkitt pani paberile oma esseed ja Veblen pidas loenguid Cornelli ülikoolis, polnud Fred Trumpi isal lootust pääseda ei Tammany Halli* ega ka jõudeklassi sekka. Ta sündis ja kasvas üles Saksamaal ning rändas Bremenist Southamptoni kaudu Ameerikasse Glasgows ehitatud uue ookeanilaeva SS Eideri odavaimal tekil. Friedrich oli vaid 16-aastane juuksuriõpilane ja seda maal, kus oli juba niigi liiga palju noormehi, kes oskasid kääre ja habemenuga kasutada.

Donald Trumpi vanaisa astus esimest korda Ameerika pinnale Castle Gardenis, kus asus immigratsioonikeskus, mis oli paigutatud endisesse forti tehissaarel Manhattani lõunatipu lähedal. Saabunud immigrandid pidid läbi tegema terve rea ülevaatusi, enne kui neil lubati üle silla linna jalutada. Viimaks turvaliselt New York Citysse jõudnud, võisid nad vabalt ringi reisida kogu Ühendriikides. Nagu paljud teised saabunud, lasi ka Friedrich Drumpf immigratsiooniametnikel oma nime ära muuta. Ametlike dokumentide põhjal lahkus Castle Gardenist Friedrich Trumpf ning seda nime kandis ta ka järgnevail aastail.

Friedrich elas kuus aastat New Yorgis ning siirdus siis kaevandusbuumi käigus läände, kus kerkisid uued linnad ja külad. Seattle’i punaste laternate rajoonis saavutas ta edu restoranipidajana, pakkudes sooja sööki ja eratubades ka prostituutide teenuseid. See polnud just Horatio Algeri* müüdi parim elluviimine, kuid riigis, kus jõukus võrdus voorusega, sai Friedrichist tõeline ja tubli ameeriklane. Seitse aastat pärast New Yorki saabumist läks ta Washingtoni osariigi ringkonnakohtusse ning loobus seal „truudusest ja ustavusest Saksa keisrile Wilhelm Teisele“ ja kirjutas alla paberitele, millega temast sai USA kodanik. Selles dokumendis kadus Trumpfi nime lõpust f-täht.

Nii sai Friedrichist kodanik ja ärimees nimega Trump ning ta asus otsima võimalusi rikkaks saada. Üht sellist arvas ta märkavat Kaskaadide mäestiku kaevanduslaagris Monte Cristos, mis oli täis kulla ja hõbeda otsijaid. Nähes kindlamat teenimisvõimalust pigem kaevurites kui mustas töös, luiskas Trump, et leidis ühelt maalapilt kulda, mis andis talle väärtusliku maatüki, ilma et ta oleks pidanud selle eest sentigi maksma (nimelt sai igaüks, kes kulda leidis, endale kindla suurusega tüki välja mõõta). Trump ei asunud oma maal tööle, vaid ehitas sinna hoopis kostimaja. See sai väga edukaks. Friedrichi kasum kujunes seda suuremaks, et krunt oli ju tasuta saadud.

Julguse ja raske tööga jõukaks saanud Trump tõestas peagi, et on ehtne ameeriklane. Suur osa Vaikse ookeani looderannikust oli 1890. aastatel sisuliselt seadusteta ala ning täis mehi ja naisi, kes tsivilisatsiooni puudumist rõõmsalt ära kasutasid. Metsade ja mägede eraldatuses polnud vaja jännata seaduste täitmisega ning südikuse ja jultumusega võis paljugi saavutada. Indiaanisõdalaste asemel valitsesid piirialasid nüüd ettevõtjast lindpriid ning Monte Cristo taolises kohas ei tulnud kellelegi erilise üllatusena, kui mõni mees lihtsalt teise omandi endale võttis. Trump oli vahest julgem kui mõni teine, kui lasi palgid kohale toimetada ja püstitas äri kellegi teise maale, kuid samas paljud mehed elasid ja kaevasid maal, mis ei kuulunud neile.

Kellelegi ei tulnud üllatusena seegi, et Monte Cristost sai tühi lubadus, mida hoiti elus vaid niikaua, kuni John D. Rockefeller, kelle maatehingud olid siinsele kulla- ja hõbedapalavikule aluse pannud, küllaldase kasumi teenis. Ameerika rikkaim mees oli 1891. aastal investeerinud kaevanduspiirkonda, kuna üks geoloog andis sellele väga optimistliku hinnangu. Rockefeller ehitas sinna suure töötlustehase, et maaki mööda uut raudteed sadamatesse saata. Kuid toodang kujunes kehvapoolseks ning Rockefeller ja tema sündikaadipartnerid taipasid viimaks, et geoloog pani mööda. Nad müüsid oma vara vaikselt maha ning tõmbusid tagasi idarannikule.

Kui Rockefelleri saladus – seal ei leidu väärismetalle – teatavaks sai ning Monte Cristo hüljati, polnud geoloogi eksituse ja newyorklaste põgenemise üle kellelegi kaevata. Mis kasu sellest oleks? Pealegi oli Põhja-Kanadas Klondike’is alanud juba uus kullapalavik. Ligi 100 000 meest tormas põhja poole, kui Seattle’isse saabus kaks laeva kullaotsijatega, kes tõid kaasa 2015. aasta vääringus rohkem kui miljardi dollari eest väärismetalli. Friedrich Trump lahkus Yukoni poole, lootes Monte Cristo edu korrata. Alaskas maabumise järel ootas teda ees üks raskemaid ja ohtlikumaid rännakuid üle metsiku maa, millest seni kuuldud. Trump alustas telgirestorani pidamisest, mis keskendus rännaku käigus hukkunud hobuste liha serveerimisele. Peagi järgnes sellele juba tõsisem ettevõtmine – palkidest ja sindlitest ehitati restoran ja hotell Uus Arktika, kus pakuti muu hulgas ka prostituutide teenuseid. Uus Arktika asus kõigepealt Bennettis, kuid koliti siis mööda jõgesid ja järvi suuremasse asulasse nimega White Horse. Ehitanud hooned taas maale, mis talle ei kuulunud, hoidis Trump oma uksed avatuna päeval ja öösel ning vaid kõige edukamad kullaotsijad teenisid temaga võrreldavaid summasid. Kui kullapalavik lõppes, lahkus ta White Horse’ist, jättes Uue Arktika äripartnerile, kes oli peagi sunnitud uksed sulgema.

Nüüd jõukas mees ja kaks korda vanem, kui ta oli Ameerikasse saabudes, reisis 32-aastane Trump New Yorki ja läks sealt Saksamaale suunduvale aurikule, plaanides kodumaalt naise kosida. Ühe väite kohaselt võttis ta endaga kaasa varanduse, mis võrdub 2015. aasta vääringus 8 miljoni dollariga. Ta naasis New Yorki 1905. aastal, kaasas naine Elizabeth Christ Trump. Too kandis juba nende poega, kes sündis Ameerikas ja sai nimeks Frederick (mitte Friedrich) Christ Trump.

Noore Fredericki isa kasutas Yukonis teenitud varandust kinnisvarasse investeerimiseks. Ta tegi targasti, et keskendus unisele Queensi linnaosale, mis oli tollal hõredalt asustatud: vähem kui 200 000 hinge. Kuid ehitati juba uut silda ja raudteetunnelit, mis pidi seda ühendama Manhattaniga. Sild avati 1909. aastal. Ning järgmisel aastaks, kui Long Islandi raudtee lõi ühenduse Queensi ja uue uhke Pennsylvania raudteejaama vahel, elas linnaosas juba 284 000 inimest. Arendajad püstitasid kibekähku uusi elupaiku. Hillside’i, Jamaica ja Atlanticu avenüü äärde kerkisid kortermajade kvartalid. Aastaks 1920 elas Queensis juba ligi pool miljonit inimest.2

Friedrich Trump tundis kullapalaviku ära, kui ta seda nägi. Plaanides kinnisvarasse investeerides rikkaks saada, külastas ta sageli maaklereid ja tema poeg oli neil käikudel tihti kaasas. Ühel neist jalutuskäikudest, 1918. aasta märtsis, tundis ta end haigena. Mõne tunniga tekkisid esimesed gripi sümptomid. Mõned allikad peavad tema surma põhjuseks ainuüksi Hispaania grippi, mis tappis aastatel 1918–1919 umbes 775 000 ameeriklast. Kuid pereringis süüdistati vähemalt osaliselt ka alkoholi.3

Noorest Frederickist sai äkitselt perekonna leivateenija, samas kui üle riigi levinud kriis – majanduslangus 1920–1921 – hävitas suure osa perekonna varast. Ta käis õhtukoolis ning võttis selle kõrvalt veel kursusi kirja teel, et õppida mitmesuguseid ehitusoskusi, ning varsti pärast keskkooli lõpetamist läkski ta tööle ühe ehitaja juurde. Ta pidi alustama oskusteta abitöölisena, toimetades kohale rasket ehitusmaterjali. Headel päevadel tegi ta seda hobusega. Halbadel päevadel tuli ta endal hobust asendada. Kohusetundlik ja tugev noormees ülendati peagi puusepaks ning ta asus õppima ehituskunsti ja kinnisvaraäri nippe.

Üliambitsioonikas Frederick Trump hakkas 21-aastaselt ärimeheks, kompanjoniks ema, kelle küpsus oli mõningaseks tagatiseks neile, kes soovisid ettevõttega E. Trump & Son äri ajada. Paremat aega oli raske leida. New York Citys oli plahvatuslik kasvuaeg ning linna elanike arv kerkis kümne aastaga 20%. New Yorgist sai maailma suurim linn ning selle majanduslik ja kultuuriline mõju levis üle kogu Ameerika ja isegi maakera. Tänu kinoringvaadetele ja trükitud fotodele ajalehtedes hakati New Yorki kogu maailmas samastama pilvelõhkujate, teatrite ja Manhattani tänavatega, ning riukaliku linnapea Jimmy Walkeri abiga hakkas see linnaosa esindama jõukust, glamuuri ja korruptsiooni, seda kõike sellisel määral, mis oli samal ajal muinasjutuline ja kõhedust tekitav. Kuigi neid, kes Manhattanil edu saavutasid, ootas tohutu vaevapalk, oli konkurents siin karm. Trumpid otsustasid liigseid riske vältida, keskendudes kaugematele linnaosadele, nagu Queens ja Brooklyn. Ehitades esialgu maja maja haaval, siirduti peagi suuremate projektide manu, mis hõlmasid kõrvuti asetsevaid krunte. Kahe aastaga ehitasid ja müüsid nad tosinaid maju ning ostsid suuremaid krunte äärelinnas, Nassau maakonna piiri lähedal.4

F. Scott Fitzgeraldi „Suure Gatsby“ üheks tegevuspaigaks olev väljamõeldud West Egg asus Nassau maakonnas Long Islandi põhjarannikul ning selle jõuka rajooni lähedusse ehitamine juba tähendas midagi. Kuna Queensi rahvastik kasvas isegi kiiremini kui eelmisel kümnendil, kerkisid kinnisvarahinnad rekordtasemele. „Kiired kahekümnendad“ tekitasid rikastumismulli ning Trumpid ehitasid üha suurematele kruntidele üha suuremaid maju ning ehtisid need arhitektuuridetailidega, mis meeldisid neile, kes tahtsid edukana paista. Perioodil, kui tüüpiline Ameerika kodu maksis 8500 dollarit, ehitasid Trumpid ka selliseid, mis maksid 30 000 dollarit.

Kuid 1929. aasta börsikrahh muutis Fitzgeraldi romaanist (mida võis nüüd hoiatuslooks pidada) tuttavat maailma ning otsa sai ka Queensi kinnisvarabuum. Wall Streeti mured levisid igasse suunda, kuni sellest sai viimaks 1930. aastate suur majandussurutis. Töö kaotas sedavõrd palju inimesi, et seni 5% ümber kõikunud tööpuuduse määra hakati kirjutama kahekohalise arvuga. Vaesteköökidesse tekkisid tohutud sabad ning sisuliselt kõik lõpetasid kulutamise, isegi rahakad. E. Trump & Son pidi pankroti välja kuulutama, kuna keegi ei ostnud enam nende kinnisvara. Fred avas toidupoe, teenides tühist tulu ja oodates võimalust kinnisvaramängu naasta.

◊

Ameerika majandus saavutas absoluutse madalseisu 1933. aastal, kui suur majandussurutis tõi ametlikult kaasa 25% tööpuuduse ning majade hinnad langesid 20% võrra. Paljudes paikades olid need näitajad veelgi hullemad ning nende miljonite puhul, kes töö kaotasid ning nüüd hädaga raha kokku kraapisid, et tasuda toidu, riiete ja peavarju eest, ei ütle ametlikud arvud midagi nende hirmude, ärevuse ja masenduse kohta. Rekordarv inimesi sunniti oma kodudest lahkuma, kuna need olid hüpoteegi all. Üheainsa jaanuaripäeva jooksul müüdi New York Citys oksjonil 15 hoonet, kõik omanikelt ära võetud tasumata laenu katteks.

Hämmastaval kombel sai kogu selle sünguse keskel üheks kõige populaarsemaks tolleaegseks raamatuks maa ajalugu ülistav teos „The Epic of America“ („Ameerika eepos“), kus maailmale tutvustati Ameerika unistuse ideed. Selle autor James Truslow Adams defineeris seda unistust kui jagatud uskumust, et igal kodanikul peaks olema võimalus „elada parimat võimalikku elu, milleks ta võimeline on“. See idee ei piirdunud pelgalt majanduslike tingimustega. Adams rõhutas ka seda, et iga inimene ihkab austust ja eneseväärikust – mis olid selle unistuse olulisimad komponendid –, ning manas põhimõtet „kõigi võitlust kõigi vastu“, mida ta süüdistas 1920. aastate aktsiatega hangeldamises ja muudes liialdustes ning börsikrahhis.5 Raamat ilmus 1931. aasta lõpus ning järgmise aasta veetis Adams ringi reisides ja kirjutades oma lootusest, et kriisi tõttu ei panda materiaalsetele väärtustele enam senist rõhku. Aastal 1934, kui tundus, et kriisi kõrgpunkt on möödas, märkis ta, et liiga paljud tema kaasmaalased on taas ametis „hankimise ja kulutamisega“, ning hoiatas aktsiatega hangeldamisega kaasneva „järjekordse orgia“ eest.

Adams polnud ainus, kes seda kartis. Märtsis 1934 läksid paljud Brooklyni ja Queensi elanikud – kokku 14 bussitäit – osariigi seadusandjate juurde Albanys, et nõuda neilt otsustavaid samme kinnisvaraspekulantide tegevuse piiramisel, mis võimaldaks neil kodu säilitada. Ent neis kahes linnaosas oli senise programmi raames esitatud juba nii palju abiavaldusi, et agentuur oli nende läbitöötamisega aastajagu graafikust maas. „Kui kinnisvaraturg elavneb, lõikavad sellest kasu laenuhaid ja spekulandid,“ ütles protestivate majaomanike kõneisik Matthew Nappear. „Suur osa sellest tohutust isiklikust varandusest meie riigis aeti kokku just sel viisil. Sellel ei tohiks lasta uuesti juhtuda.“6

Nappearil oli ühes asjas kahtlemata õigus. Ühe mehe kinnisvarakriisis peitub teise võimalus. Kõik turud töötavad sel põhimõttel, võimaldades rahakatel investoritel kokku osta – aktsiaid, kinnisvara, tarbekaupu – hindade madalseisu ajal. Säärasel tegelikkusel pole emotsionaalset kaalu ning see on ühtlasi kapitalistliku majanduse toimepõhimõte. Ent kinnisvara puhul on erinevuseks see, et „investeerimisinstrumendiks“ on sageli kellegi kodu. Erinevalt aktsiapaberist on kodul eriline tähendus. Turvatunne, mugavus, isegi inimese identiteet seonduvad koduga, sest see pole vaid keha füüsiline asupaik, vaid seal on ka inimese süda. Me ei näe und portfooliotest ega ühisfondidest. Kuid lapsepõlvest tuttavatel majadel ja korteritel on meie unenägudes tähtis koht.

Leidus muidki tegureid, mis eristasid kinnisvara teistest investeeringutest. Suur osa sellest osteti hüpoteegi abil, mis tähendas, et küllaltki väikese summa sularahaga pandi alus palju suuremale investeeringule. Lisaks on kinnisvara, eriti just maavaldused, midagi püsivat, mis jääb samasse kohta. Aktsiad ja võlakirjad ning nende taga olevad ettevõtted võivad kähku kaduda, mida sageli juhtubki. Aga eraomanduses oleval maal on alati mingi väärtus ning isegi siis, kui valitsus selle sundvõõrandab, kaasneb sellega kompensatsioon. „See ei kao,“ ütlevad inimesed, seletades nõnda kinnisvara erilist külgetõmbavust. Need sõnad väljendavad midagi nõnda ürgset, et iga olend, kes on kaitsnud oma territooriumi rivaali eest, teab või pigem tunnetab selle tähendust. Olgu tegu majakrundi või metsaga, pole ükski koht selle koha sarnane.

Kinnisvara maagias ei peitu erilist saladust. Kasvavates suur- ja väikelinnades saavad omanikud hästi aru, et nõudlus kergitab hindu, ning paljud muudavad paberi peal väljaarvutatud kasumi tegelikuks rahaks. Aga kui nõudlus ja hinnad muudkui kasvavad ning aina enam omanikke üritab võimalusest kasu lõigata, siseneb turg mullifaasi. Pakkumine ületab nõudluse ning mull lõhkeb, viies hinnad langusesse. Targad investeerijad astuvad mängu just siis, kui hinnad on kõige madalamal, ning lahkuvad sealt enne mulli lõhkemist.

1930. aastate New Yorgis keerlesid targad investeerijad kohtute ümber, kus lahendati pankroti- ja võlamenetlusi ning kinnisvara läks müüki ülimalt madalate hindadega. Kohtunikud, osaledes ka ise poliitikamängus, said hästi aru, et kuigi nad pidid seadusi järgima, tasus võimaluse korral eelistada heade sidemetega mängijaid. Sõpru ja liitlasi määrati pankrotihalduriteks, et teistest ette jõuda, kui väärtuslik kinnisvara pankrotijuhtumite tõttu turule tuli. Need investorid, kel oli õige teave, võisid ise maksetega hilinenud majaomaniku jutule minna ning teha talle pakkumise maja või krundi ostuks juba enne, kui laenuandja algatab menetluse või linn kasutab arestimisõigust maksuvõla kustutamiseks. Müüjal polnud siis vaja väljatõstmisega kaasneva stressi ja häbi pärast muretseda ning ostja sai kinnisvara kohe kätte ja ei pidanud kohtutega jändama või teiste investoritega võistlema.

Kuna Fred Trumpil puudusid head sidemed, mille kaudu avastada kergeid teenimisvõimalusi, hoidis ta hoolega silma peal pankroti- ja võlamenetlustel, lootes seal märgata oma võimalust. Ta õppis tundma nende meeste nime ja kombeid, kes juhtisid linna demokraatide klubisid, ning uuris läbi kohtumajade istungitekalendrid. Trumpile jäid 1933. aastal lõpul silma hagid, mis esitati ühe Brooklyni suurima hüpoteegifirma Lehrenkrauss & Co. vastu. Tollele firmale oli osariik väljastanud investeerimispanga litsentsi, see oli ühe perekonna omanduses ning tegutsenud juba üle 50 aasta. Kui 1920. aastatel üritasid kõik ameeriklased päritolust ja ühiskondlikust seisundist hoolimata rahategemisbuumiga sammu pidada, oli ka Lehrenkrauss oma välisvaluuta- ja kullavarud maha müünud. Ent firma põhiliseks tegevusalaks oli võlakirjade müük, mille tagatiseks olid hüpoteegid. Paljud võlakirjaomanikud olid uued sakslastest immigrandid, kes pidasid panga head nime piisavaks garantiiks, et oma säästud just sinna investeerida.

Lehrenkraussid olid nõnda tuntud, et nende üritustest kirjutati sageli ka seltskonnarubriikides – Charles F. Lehrenkrauss korraldas Manhasseti lahes oma jahi pardal vastuvõtte – ning nende lahutusi kajastati uudisteveergudel. (J. Lester Lehrenkraussi naine Beatrice pidas paremaks mehest lahutada Reno linnakohtus kauges Nevada osariigis.) Ühele kohalike koolide tublimale õpilasele anti igal aastal Lehrenkraussi karikas ning tolle perekonna võsusid võis sageli avastada mitmesuguste juhatuste ja komiteede liikmete seast. Lehrenkraussi perekonna patriarh Julius nimetati 1929. aasta aprillis uue finantsfirma Brooklyn Capitali juhatusse. Järgmisel kuul liitus ta Chase Nationali panga Hamiltoni trusti nõukoguga.

Kõik kolm meessoost Lehrenkraussi – Julius, Charles ja Lester – said isiklikult ära nimetatud, kui investorid esitasid firma vastu hagi Brooklyni föderaalkohtus. Ajakirjanduse andmetel pidasid investorid firmat maksejõuetuks ning selle müüdavaid väärtpabereid sisuliselt väärtusetuks. Tuhanded võlakirjaomanikud sattusid raevu, kui kohtuistungitel kuuldu jättis mulje massiivsest pettusest. Julius seletas, et müüdud võlakirjade koguväärtus ületas mitmekordselt tagatiseks olevate hüpoteekide oma. Dividende maksti uute investorite rahast, nagu Ponzi skeemi puhul kombeks, ning raha liigutati mitme pangaarve vahel, et audiitoritel jääks mulje mitmesuguste firma ettevõtmiste maksejõulisusest. Kui firma kokkukukkumisele lähenes, võttis Julius välja 1900 dollarit sularahas, kõik 20-dollarilistest sedelites, sest „ma mõtlesin juba tulevikule“, nagu ta ise ütles.

Enne tolle õnnetu juhtumi lõpplahendust avastasid uurijad veel, et firma raamatupidamisest puudusid tosinad müügilepingud ning teiste osanike teadmata oli Julius isiklikult aktsiaturul kaotanud üle 450 000 dollari ehk 2015. aasta vääringus ligikaudu 8,1 miljonit. (Üheks tema investeeringuks oli vasefirma, mis suutis toota vaid 52,26 dollari väärtuses maaki.) Tema nõbu sõnade kohaselt ütles Julius talle alles hiljuti: „Aktsiate hind peab varsti tõusma hakkama.“ Võimetu tasuma advokaatidele ning süüdistusmaterjalidest nurka aetuna ilmus Julius viimasele istungile mustas ülikonnas, triiksärgis ja viigipükstes ning tunnistas end süüdi suuremõõtmelises varguses. Tema kaitsja teatas, et Lehrenkrauss võtab karistuse vastu „nagu õige mees kunagi“. Kohtunik, süüdistatu vana sõber, saatis ta viieks kuni kümneks aastaks osariigi vanglasse, mille hüüdnimeks oli Sing Sing.