Читать книгу Tõde Trumpist - Michael D'Antonio - Страница 5

Üldiselt on raske inimestest lugu pidada, kuna suurem osa eist pole lugupidamist väärt.

– DONALD TRUMP –

Profiilis vaadatuna, nagu telepublik teda tol õhtul nägi, meenutas Donald Trump kõige rohkem ülikonda kandvat kukke. Tema militaarakadeemias omandatud rüht oli sirge. Kissitavate silmade pilk näis keskenduvat mõnele kaugele sihile. Otsaesisest kuklani ulatuv kuulus kuldne juuksekiiver näis kukeharja moodi. Kuke puhul peab see kaunistus ligi meelitama kanu ning eemale peletama vaenlasi. Trumpi puhul, kes istus 2011. aasta Valge Maja korrespondentide õhtusöögil imetlejate ja mahategijate hulgas, tõmbas see ligi telekaameraid, mis soovisid jäädvustada tema reaktsiooni avalikule naeruvääristamisele, mida talle lasid meelelahutuse mõttes osaks saada nii koomik Seth Meyers kui ka Ameerika Ühendriikide president.

Ainus märk sellest, et Trump kannatas, ilmnes siis, kui Meyers tögas teda lausa kaks ja pool minutit järjest. Kui inimesed naersid ning piilusid Trumpi poole, et näha tema reaktsiooni, saatis ta koomiku poole pilgu, mis võinuks tappa. Ent ta nägu jäi liikumatuks ning ta kortsutas kulmu, samas kui isegi tema lauas istuvad külalised ei suutnud naerust hoiduda. Meyers paljastas ka tolle pilkamise põhjuse, kui rääkis arvamusküsitlusest, mille kohaselt vaid 38% ameeriklastest on kindlad, et president on sündinud Ühendriikides. Kuna põhiseadus näeb ette, et president peab olema sündinud riigi territooriumil, oli see vandenõuteoreetikute leiutatud probleem ilmselgeks katseks kujutada Obamat „võõrana“, kelle ametis olemine on seadusevastane.

Oma kauaste ja visade pingutustega „birther’ismi*“ edendamiseks muutis Trump end sihtmärgiks neile, kes uskusid, et sedasorti jutt on lõhestav ja kahjulik ning vahest ka rassismi varjatud vorm. Ta vaidles küll sellisele kriitikale vastu, kinnitades, et pole sallimatu, vaid tõstatab lihtsalt olulisi küsimusi. „Mis puutub rassismi ja rassistidesse,“ ütles Trump, „olen mina kõige vähem rassistlik inimene üldse.“

Kui saabus tema kord Valge Maja korrespondentidele ja nende külalistele esineda, võttis ka president birther’id sihikule, kuid seda väga humoorikalt, näidates ekraanil „Lõvikuninga“ joonisfilmist pärinevat lõiku ja kuulutades selle „minu ametlikuks sünnivideoks“. Obama mainis siis Trumpi ka nimeliselt, kiites tema juhioskusi, mida too oli ilmutanud tõsielusaate juhina, langetades seal selliseid otsuseid, mis „ei laseks mul üldse öösiti uinuda“. Obama lisas, et kuna sünniküsimus on nüüd lahendatud, võib Trump „keskenduda teemadele, mis on tõeliselt olulised, näiteks sellele, kas Kuule maandumine oli võltsitud“.

Olles silmitsi kriitikuga, kes seisis staatusehierarhias temast mitu astet kõrgemal, ei jõllitanud Trump teda tapjapilgul. Tema suunurgad tõusid hetkeks isegi veidi kõrgemale, mis süvendas kortse ta silmade ümbruses. Ta lehvitas presidendile. Trump saab naljast aru. Hiljem pingutas ta, et näida häirimatu, ning kõneles viisil, nagu oleks presidendi tähelepanu võitmine mingi eriline saavutus. „Tegelikult oli selline kohtlemine mulle suureks auks,“ ütles Trump. „Nad suhtusid minusse väga lugupidavalt. Nad viskasid nalja ja tegid tola, kuid ma olin nende jututeemaks, mis polegi vahest nõnda halb.“1

Ühel või teisel viisil on Trump Ameerikas jututeemaks olnud juba ligi nelikümmend aastat. Mitte keegi teine ärimaailmas – Bill Gates, Steve Jobs ega Warren Buffet – pole olnud kuulus nõnda kaua kui Trump. Esmalt sai ta tuntuks seoses Manhattani kinnisvaraarendustega 1970. aastail ning peagi hakati ta nime samastama eduga, mis väljendus jõukuses ja luksuses. Nimi TRUMP (tavaliselt kuldsete suurtähtedega kirjutatult) ilmus pilvelõhkujatele, kasiinodele ja reisilennukitele ning sellest sai isiklik kaubamärk, mis seostas üht meest näiliselt lõputute pakkumistega. Aja jooksul hakati selle abil reklaamima hotellitube, mööblit, lipse, liha… sisuliselt kõike, mida saab müüa kõrgekvaliteedilise, kõrge hinnaga ja kõrgest klassist kaubana.

Trump soovis pakkuda kõrget klassi, mida määratleks sotsiaalse seisundi asemel raha. Innukalt uusrikkaid ja nendeks pürgijaid sihtides suhtus ta põlglikult neisse, keda ta nimetas „õnneseentest seemnerakkude klubiks“, jättes samas tähelepanuta tõsiasja, et temagi sündis ühte kõige rikkamasse perekonda kogu maal. Trump üritas kehastada tavainimese rikast sõpra, keda ei huvita kõrgseltskond, välja arvatud siis, kui neile saab müüa kalleid kortereid. Sellistel juhtudel loobus ta snoobivastasusest ning mainis meelsasti Astorite, Whitneyde, Vanderbiltide ja muude vanast ajast pärinevate sinivereliste nime. Kuid kõik pidid aru saama, et ta tegi seda vaid ärihuvidest lähtuvalt ning tegelikult kuulub ta süda Ameerika keskklassile. Need inimesed jälgisid teda telerist, ostsid ta tooteid ning võivad talle anda ka oma hääle, kui ta peaks tõepoolest otsustama presidendiks kandideerida.

Tänapäeval võib kõige usaldusväärsemate andmete põhjal kinnitada, et 96% ameeriklastest tunneb Donald Trumpi nime, kuigi ta ei meeldi enamikule. Henry Schafer firmast, mis hindab kuulsusi nn Q-arvu põhjal, kutsus Trumpi „poolkuulsuseks, keda inimestele meeldib vihata“. Aastal 2014 suhtus 61% küsitletutest Trumpi kodulinnas New York Citys temasse mittesoosivalt. Koomikute jaoks kujutab ta vastupandamatut sihtmärki. Jon Stewart, satiirilise uudisteprogrammi „The Daily Show“ saatejuht, lasi Trumpi poole sageli torkeid lendu, kutsudes teda näiteks ka nimega Fuckface von Clownstick. Saatejuht ja koomik Bill Maher sai kuulsaks sellega, et pakkus Trumpile 5 miljonit dollarit, kui too tõestab, et ei pärine „oma ema suguühtest orangutangiga“.2

Stewarti ja Maheri sõnakasutus ütleb meie ajastu kohta paljutki. Raske oleks ette kujutada, et Mark Twain vajaks oma väljaütlemistes tsenseerivaid piikse, mis saatsid Stewarti kommentaare. Muidugi ei pruukinud Twain oma päevil ka kohata kedagi Trumpi-taolist. Trump näib nautivat avalikke lahinguid, otsides võimalusi solvuda ning väidetavat vaenlast mudaga loopida. Stewarti lapselikku mõnitust näis ta võtvat vägagi isiklikult, vastates: „Kui kõik on lubatav ja õiglane, siis miks pidas ta vajalikuks muuta oma nime, mis oli varem Jonathan Liebowitz? Ta peaks ju oma päritolu üle uhkust tundma! Jon Stewart @ TheDailyShow on läbinisti võlts kuju. Ta peaks oma pärandit hindama, mitte selle eest põgenema.“ Maheri märkuse järel kaebas Trump ta kohtusse, nõudes 5 miljonit valuraha. Kuigi ta loobus viimaks hagist, pidi kohus sellega siiski tegelema maksumaksja raha eest ning ka Maher oli sunnitud end kaitsma.3

Aga kriitikutest hoolimata on Trumpi isiksus ja vaated väga populaarsed nende inimeste seas, kes usuvad, et ta kehastab olulisi ideaale, eriti just Ameerika eduunelmat, mille väljenduseks on erakordsed rikkused. Tema imidž süvenes rahva teadvuses veelgi, kui ta hakkas saatejuhiks tõsielusarjas „Mantlipärija“ ning oli pidevalt aktiivne sotsiaalmeediaplatvormis Twitter, kus tema kommentaare jälgisid miljonid, kellest paljud julgustasid teda ka presidendiks kandideerima.4

Alati provokatiivne Trump tõmbas tähelepanu tooreste ja lihvimata väljaütlemistega, mitte nüansirikaste mõttemõlgutustega. Tema arvestuste kohaselt pärineb ausus sellest südamesopist, mis on valmis pilduma solvanguid ning jagama maailma sõpradeks ja vaenlasteks. Veteranist kõmuajakirjanik Liz Smith leiab, et Trumpi psüühika meenutab tähelepanuvajaduses lapse oma, seega eelistab ta negatiivset tähelepanu sellele, kui temast välja ei tehta. Muidugi teenib Trump nõnda käitudes ka rahalist kasu ning enesevaatlused või -analüüs ei paista teda kuigivõrd huvitavat. Ta laseb täie auruga edasi, eirates isegi teadust, kui kritiseerib laste vaktsineerimist või vaidleb vastu kliimamuutust kinnitavatele faktidele.

Trump on eitanud fakte, mis teised on tõeks tunnistanud, ning nihutanud sündsa käitumise piire kogu oma pika ja hüperaktiivse elu kestel. Vanematekodus, koolis, äri- ja poliitikamaailmas on ta pidevalt kuulutanud oma üleolekut ning pole kunagi suvatsenud selles kahelda. Tundub, nagu poleks ükski loodusjõud sama võimas kui selle mehe iha rikkuse, kuulsuse ja võimu järele. Ning selle jõu tõttu ei lase ta end eksitada mõnitustest ega märkimisväärsetest ärialastest tagasilöökidest, vaid ajab end ikka uuesti jalule. Tõepoolest, varsti pärast seda, kui Trump korrespondentide õhtusöögil naerualuseks sai, tekkis tal soov ise presidendikampaaniaga alustada – tõelise kampaaniaga, mitte naljaviluks – ning tulla nõnda toime suurima saavutusega, mis on 21. sajandil võimalik ühe tavasureliku jaoks.

Trumpi kandidatuuri ülesseadmist planeeritakse 2016. aastaks ning ta andis sellest ametlikult teada pöördumises toetajate ja ajakirjanike poole oma Trump Toweri pilvelõhkuja fuajees Manhattanil. See oli vist kõige ebatavalisem stardikõne paljude valimistsüklite kestel, kuid see pöördumine, kus ta väitis muu hulgas, et Mehhiko saadab üle USA piiri „kriminaale“, kandis Trumpi kiiresti vabariiklastest kandidaatide esiritta. Paljude nädalate jooksul ärritas Trump oma kriitikuid ning šokeeris vastaseid ühe ennekuulmatu väitega teise järel, hoides riigi tähelepanu kindlalt enda haardes. Kui mõned vabariiklased spekuleerisid, et tegu on demokraatliku partei heaks töötava õõnestajaga, siis mitmed liberaalid leidsid, et Trumpi populaarsus peegeldab vabariiklaste valijaskonna irratsionaalseid hirme. Kõik võisid siiski nõustuda, et tema erakordne võime status quo’t kõigutada paistab silma nii jõu kui efektiivsuse poolest. Tundus, et Trumpil pole Ameerika avalikkuse tähelepanu püüdmise ja hoidmise koha pealt ühtki võrdväärset võistlejat.

◊

Kuigi Donald Trump näib unikaalse ja täiesti moodsa kujuna, pärineb ta tegelikult selle maa pikast kodukootud rikkurite ja edusaavutajate traditsioonist, mille kohta Alexis de Tocqueville märkis juba 1831. aastal: „Rahaarmastus on kõigi ameeriklaste tegude peamine või vähemalt teisejärguline ajend.“ Ameerika rikkad olid 19. sajandi lõpuks juba nii jõukaks saanud, et nende võimu ja mõjukust võis võrrelda Euroopa aristokraatidega. Tänu suuretiraažiliste ajalehtede tekkele hakkasid ülirikkad huvi pakkuma ka laiemale publikule ning pressis kajastati sageli Carnegiede, Rockefellerite, Gouldide ja teiste elu, kelle varandus võimaldas luksusega priisata. (Seetõttu hakkaski Mark Twain toda perioodi nimetama kuld­ajaks.*) J. P. Morgan näitas oma jõukust, ehitades endale üha suuremaid jahtlaevu, mis kandsid kõik nime Corsair ning olid ähvardavalt mustaks värvitud. Vanderbiltidel oli samuti mitu jahti, kuid veel rohkem teati nende maju. Nad hämmastasid 1883. aastal kogu riiki, ehitades endale suurima maja New York Citys. Lisaks kuulus perekonnale 70-toaline „suvemaja“ Newportis nimega The Breakers, samuti Biltmore’i häärber Põhja-Carolinas, kus on üle 220 toa.

Kuldaja rikkad teadsid, et kuigi nende kaasmaalased armastavad raha, peavad nad kõrgseltskonna liialdusi võõraks ja kahtlaseks nähtuseks. Üks tolle aja populaarne kirjanik Wilbur Fisk Crafts väljendas seda nõnda: „Kas on üldse midagi mitteameerikalikumat kui too „kõrgseltskond“, kelle aristokraatlikud kombed toodi Pariisist ja Londonist New Yorki, levides sealt ka teistesse meie suurlinnadesse?“ Selleks et end tollest vaateviisist distantseerida, üritasid suurmehed jätta muljet, et ballid ja galaetendused on naiselikud ettevõtmised, kus nad osalesid vaid seetõttu, et abikaasale ja tütardele meele järele olla. Oma eluloos ja avalikes väljaütlemistes üritasid nad end siduda selliste voorustega nagu raske töö ja sihikindlus. Andrew Carnegie väitis, et edu sõltub pigem motivatsioonist kui talendist. Standard Oili naftafirma rajaja John D. Rockefeller leidis, et iga inimene peaks keskenduma vaid „ühele eesmärgile“.

Tööstuse ja rahanduse hiiud ei kuulutanud avalikult oma intellektuaalseid huvisid ega haritust. Muidugi oli hea, kui mees on kolledžis käinud, kuid see polnud tingimata vajalik. Kui ülikool lõpetatud saab, siis on parem rääkida praktilistest asjadest ning jätta kunsti ja raamatute maailm neile, kes ei suuda pingelises äritegevuses ellu jääda. 20. sajandi alguseks, kui Elbert Hubbard leiutas väljendi karm elukool, hinnati igapäevaelust saadud kogemusi ja tervet mõistust raamatutarkusega vähemalt võrdseks kui mitte paremaks. See uskumus väljendas nii ameerikalikku võrdsust kui ka üha populaarsemaks muutuvat ideed, et jõukaks saamine annab kinnitust edu saavutamisest elus.5

Viimaks viis Ameerika esimene jõukuseajastu välja ka terve hulga raamatuteni raha tegemise kohta. Jutlustajast kirjanik William Woodbridge sõnastas 1914. aastal kõige päevakajalisema küsimuse: „Mis see on, mis on ülemisel kümnendikul olemas ja alamal kümnendikul puudub?“ Tema raamat „That Something“ („See miski“) keerles kerjuse ja investori väljamõeldud kohtumise ümber, kus viimane annab kerjusele oma visiitkaardi ja lausub, et kerjus ei vaja toitu, vaid pigem „seda miskit“, mis peitub igas edukas mehes. Noor kerjus saab sellest innustust ning avastab usu, enesekindluse, võimu, ambitsiooni jms väärtuse ja viimaks ka omaenda tahte jõu, mis on „edu talismaniks“. See on hinge tahe, kirjutab Woodbridge, mis selgitab, miks mõni liigub edasi „teiste inimeste lihaste jõul“ nagu ratsanik hobuse seljas. Teine sedasorti raamat, „Letters from a Self-Made Merchant to His Son“ („End ise ülestöötanud kaupmehe kirjad pojale“), mille autoriks oli Chicago sealihapakendaja John Graham, rõhutas isiksuse ja välimuse tähtsust, selgitades: „Kaks kolmandikku edust sõltub inimeste veenmisest, et sind saab usaldada.“

Kui massid üritasid edu saladust avastada – tahtejõud? isiksus? usk? enesekindlus? –, hakkasid mõned inimesed, kes tippu välja jõudsid, uskuma, et nende edu on kas jumalik märk või sõltub nende ülimuslikust moraalist. „Jumal andis mulle mu raha,“ väitis John D. Rockefeller. Kui J. P. Morganilt küsiti oma impeeriumi ülesehitamise kohta, mille aluseks oli eelkõige aktsiatega hangeldamine, pidas tema selle allikaks oma karakterit.

◊

Esimene kuldaeg lõppes mitmete majanduslanguste ja paanikaga ning kuhtus vaikselt umbes 65 aasta vanuses pärast 1929. aasta börsikrahhi. Järgnenud suure majandussurutise varemetele ehitati usaldusväärsem finantssüsteem, progressiivsem maksukorraldus ning sotsiaaltagatised. Järgnevail kümnenditel kasvas keskklass ennenähtamatus tempos. Uus külluseaeg koitis 1946. aastal, kui sündis ka Donald Trump. (Seega on tema beebibuumi põlvkonna esimeste liikmete seas.) Kui Teine maailmasõda lõppes, oli Ameerikal tööstuse vallas vähe võistlejaid alles jäänud ning üle 10 miljoni sõjaväelase naasis koju jätkama oma tsiviileluga. Välisturg ootas kaupa ning ka siseturul leidis aset tarbimisplahvatus, seega oli tulemuseks uus kuldaeg. Kui mehed tulid lahingust koju, tekkis hulk uusi peresid, kes vajasid peavarju, ning kinnisvaraarendajad, nagu Trumpi isa Fred, said kähku rikkaks. Kavalate äriliste käikude ning puhta sihikindluse najal kasvatas Fred 1975. aastaks, kui ta sai 70-aastaseks, oma varanduse 100 miljoni dollarini.6

Sõjajärgsed kuldaastad, mis võimaldasid Fred Trumpi taolistel meestel finantsimesid korda saata, seondusid ka erakordse võrdsusega, kui erineva sissetulekuga rühmad – ülem-, kesk- ja alamklass – said kõik laienevast majandusest proportsionaalse osa ning neid lahutavad lõhed ei laienenud. Selline õnnelik asjade seis jätkus kuni järgmise majanduslanguseni aastatel 1973–1975. Majanduse stagneerumine ja kriis andis poliitikas võimu konservatiivide kätte, kes otsustasid makse vähendada ja majandust dereguleerida, et soodustada uute rikkuste kogumist. Teoreetiliselt võiks see rikkuste vool, mis maabub väheste taskus, „kõikide paadi madalikult lahti kangutada“ ning päästa nõnda ka keskklassi.

Kui 1980. aastal valiti presidendiks Ronald Reagan, täitus viimaks kõige tulihingelisemate konservatiivide südamesoov. Washington hakkas rikaste maksukoormust vähendama ning leevendas ka tööstuse ja rahandusinstitutsioonide kohta käivaid regulatsioone. Kõike seda tehti kasvu ja õigluse nimel, ent lähtudes rikaste vajadustest. Selle kinnituseks andis president Reagani eelarvedirektor David Stockman kõigile kabinetiliikmetele oma uue lemmikraamatu „Wealth and Poverty“ („Jõukus ja vaesus“), autoriks George Gilder, kus selgitati, et suurte rikkuste kogumine on ka moraalselt igati õigustatud. Gilderi kangelasteks olid ettevõtjad, vaesed aga said sõimata, kui ta kuulutas, et „tänapäeva vaesed, valged veel rohkem kui mustad, keelduvad kõvasti töötamast.“ Samal ajal kui Gilderi ideid rakendati poliitikas, võttis Reagani administratsioon sihikule sotsiaalsete abiprogrammide eelarve, vähendas makse ning üritas vabastada ettevõtteid regulatsioonidest. Nii algas Ameerika teine kuldaeg.7

◊

Esialgu ei pandudki tähele, et midagi olulist hakkab juhtuma. 80. aastate alguses tegid tavalisele ameeriklasele muret eelkõige kahekohaline inflatsioon ning töötuse määr, mis püsis 10% lähedal. Kui need hädad vaikselt taandusid, kiitsid paljud rikkaid soosivat poliitikat ning hoolimata mitmetest finantskriisidest, mis olid eelkõige seotud spekulatsioonide ning puuduliku regulatsiooniga, hakati teisest kuldajast rääkima juba 1990. aastal, kui Kevin Phillips avaldas raamatu „The Politics of Rich and Poor“ („Rikaste ja vaeste poliitika“). Phillips kuulutas seal, et Ameerikat tabas „plutokraatlik revolutsioon, mis on võrreldav 19. sajandi lõpu omaga“, ning kuigi ta ennustas, et see trend saab viimaks lõpu, ei osanud ta öelda, millal see juhtuda võiks. Igatahes 2015. aastaks polnud lõpp veel saabunud. Tolle sajandi esimesel kümnendil kippusid keskklassi sissetulekud pigem vähenema ning rikkaima 1% varad kasvasid suuremaks kui madalaima 90% omad. Aastaks 2014 kontrollisid maailma 500 kõige rikkamat inimest 4,4 triljoni dollari väärtuses varasid. See summa oli suurem kui India (kus elas 1,2 miljardit inimest) ja Brasiilia (200 miljonit inimest) aastane majandustegevus kokku.

Nagu varemgi, said varanduse väljenduseks häärberid (mega- või hiigelhäärberid) ning tohutud peod, nagu see 3 miljonit dollarit maksma läinud sünnipäevapidu, mille 2007. aastal korraldas endale investor Stephen Schwarzman. Hiidjahid said taas edu märgiks. Heaks näiteks oli terasest kerega Rising Sun, mis lasti vette 2004. aastal. Omanikeks Larry Ellison ja David Geffen, sisaldas see 83 tuba, sisebasseini ning dokki eraallveelaevale. Donald Trumpi jaht oli sellega võrreldes veel tagasihoidlik 300-jalane traditsiooniline aurik. Trump eelistas eralennukiga luksuslikult reisida ja ei veetnud Trump Princessi pardal kuigi palju aega. Nüüdisajal ongi avalikkuse huviobjektiks pigem eralennukid, mille ostmisel naudivad rikkad ameeriklased märkimisväärseid maksusoodustusi. Eralennukite liiklusummikud said selliste kuurortlinnade ümbruse nagu East Hampton New Yorgi osariigis või Aspen Colorado osariigis tavaliseks nähtuseks ning miljardärid katsusid üksteist üle trumbata, ostes üha kiiremaid ja luksuslikumaid õhusõidukeid. Donald Trump demonstreeris oma jõukust, ostes 100 miljoni eest Boeing 757. Sinna mahub üle 200 reisija, kui see on kohandatud tavaliseks reisilennukiks. Trumpi lennukis leidus kohti 43 inimesele ning sealsete turvavööde klambrid olid kullatud.

Sageli oli see pargitud LaGuardia lennuväljale väga nähtavale kohale, kujutades omalaadset reklaamtahvlit ning andes teada, et Trump on rikas ja edukas mees. Ega keegi ei vaielnudki sellele väitele vastu, et jõukus tõendab edukust. 2006. aastal toimunud küsitluse käigus, mille Pew organisatsioon uuel kuldajastul korraldas, teatas 81% ülikoolide esmakursuslastest, et nende peamiseks elueesmärgiks on rikastuda. 60. aastatel kuulutas seda umbes kaks korda vähem esmakursuslasi. Samas küsitluses teatas üle poole ka seda, et üheks nende peamiseks eesmärgiks on kuulsaks saada. Vähem kui kolmandik kinnitas, et „tahab aidata abivajajaid“.8

Talenti ja intelligentsust hinnati edu jahtimisel olulisteks, kuid nagu varemgi peeti kõrghariduse ja intellektuaalsuse väärtust küllaltki piiratuks. Kõik olid ju kuulnud ettevõtjatest ja leiutajatest, kes jätsid kolledži pooleli ning said sellest hoolimata metsikult edukaks. (Nagu näiteks Microsofti rajaja Bill Gates.) Veel rohkem tähelepanu pöörati neile, kes saavutasid lisaks jõukusele ka kuulsuse. Donald Trump oli vahest parim näide selle kohta, nii et temast sai nüüdisaja edukuse nägu.

Kuigi leidub tosinaid mehi ja naisi, kelle vara on Trumpi omast mitu korda suurem, pole nad väljaspool maailma miljardäride kitsast ringi tuntud. Donald Bren, Dan Duncan ja Leonard Blavatnik olid kõik Forbesi 2014. aasta maailma rikkaimate inimeste pingereas üle 50 koha kõrgemal, kuid nemad võivad Ameerika linnatänavatel südamerahus ringi kõndida ning keegi ei tule neid tülitama. Trump ei saa kuhugi minna, ilma et rahvas teda tähele paneks. Veel hämmastavam on see, et ta kuulsus on püsinud üle 40 aasta, nii edu ja triumfide kui ka ebaõnnestumiste ja häbi taustal. Tegeldes ühe teemaga teise järel ning esinedes alati ülimalt jultunult, on temast saanud üks meie aja tsiteeritumaid inimesi. Juba Trumpi kuulsuseperioodi alguses peeti teda nõnda laialt tuntuks, et US Gallupi arvamusküsitluse põhjal oli ta 1980. aastate imetletuimate meeste pingereas seitsmes: temast eespool asetsesid vaid paavst, Poola rahvuslane Lech Walesa ja neli elusolevat Ameerika presidenti.

Kuigi ta kasutas oma kuulsust sageli avalikkuse mõjutamiseks, on Trump alati väitnud, et tuntust saab päriselt rahas mõõta. Tema sõnade kohaselt lisab Trumpi nimi nagu ka Disney või Fordi oma väärtust nii toodetele, teenustele kui ka omandile, mida ta turul müügiks pakub. Brändinimed on rahas mõõdetavad. Apple on maailma hinnalisim brändinimi, mille väärtuseks pakkus Interbrandi uuringufirma 2013. aastal 28 miljardit dollarit. Interbrand hindas Gapi rõivabrändi väärtuseks 3,9 miljardit. Trumpi selles nimeväärtuste pingereas küll ei kohta, kuid ühe 2010. aasta kohtuasja käigus andis ta tunnistuse, mille kohaselt üks sõltumatu hindaja andis selle väärtuseks 3 miljardit. See arv teeks nimest endast tema varade portfelli kõige hinnalisema artikli.9

Trump rõhutas, et kui seda brändinime peaks vaid ühe omadusega seostama, võiks selleks olla luksuslik. Kuid samas ei taha ta näida liiga elitaarne, kuna massidele see ei meeldi. Sedasorti tagasihoidlikkuse põhjusi (mis tuli talle kasuks, kui ta tegi äri Atlantic City kasiinosõltlaste arvelt) võib otsida Trumpi isa Fredericki juurest, kes kasutas küll ise alati nimekuju Fred. Karmi elukooli läbi teinud, kogus ta 100 miljoni dollarilise varanduse, müües ja üürides elamispinda töölisklassi newyorklastele. Trump seenior tahtis, et tema lapsed omandaksid kolledžikraadi. Kuid üldiselt suhtus ta intellektuaalidesse pigem kahtlustavalt ning hindas kõige rohkem rasket tööd. Donald Trump on jäänud alati oma isa pojaks ning omandanud nõnda huvitava segu suhtumistest, mis võimaldavad tal uhkustada tippülikooli diplomiga, kuid samas kasutada ka oma isa küünarnukkidega tee tegemise taktikat, kui tuleb silmitsi seista võistlejate ja vastastega.

Näiliselt alati uskudes, et igasugune reklaam on hea reklaam, asus Donald Trump avalikkuse ees mängima isiksust, kes näis koosnevat vaid egost, väljendades nõnda ehtameerikalikku tungi rajada oma impeerium. Lennates oma TRUMP-i helikopteris ja TRUMP-i lennukis paigast paika, avaldas ta arvamust kõige kohta alates poliitikast ja lõpetades seksiga ning kuulutas end igas asjas kõigist paremaks. Ta viitas sageli neile, kes soovitasid tal presidendiks kandideerida, ning käitus mõnikord ka nii, nagu olekski ta juba kandidaat. Ühel eriti pingelisel külma sõja momendil pakkus ta end isegi välja tuumarelvastuse vähendamise lepingu läbirääkijana. Tema põhjendus? Iga mees, kes suudab sõlmida tipptasemel kinnisvaratehinguid, peaks toime tulema ka sellega, et sunnib Ühendriigid ja NSV Liidu milleski kokku leppima.

Kui tema tegutsemises oleks saanud täheldada veidi rohkem huumorit, saanuks Trumpist vahest oma ajastu P. T. Barnum, keda laiamisest hoolimata rahva seas armastati, sest kõik said naljast aru. Kuid need, kes võrdlesid teda selle 19. sajandi šõumehega, kes oli tollal igast presidendist kuulsam, panid kõvasti mööda. Ka Trump naeratas mõnikord viisil, mis näis mõista andvat, et ta saab ise ka aru, kui jaburalt ta käitub, kuid temas polnud siiski Barnumi päikeselist mängulusti. Ta on riiakas, mõnikord ka õel. Ta kaebas solvajad kohtusse või vähemalt ähvardas neid sellega ning kuulutas mõnede naissoost kriitikute arvamused tühiseks, kuna nad ise on „grotesksed“, „paksud“ või „inetud“. Kunagi saatis ta New York Timesi ajakirjanikule Gail Collinsile koopia tema arvamusveerust, kus naise fotole oli ring ümber tõmmatud ning selle kõrvale sirgeldatud „Koeranägu!“.10

Kui teda sedasorti käitumise eest noomiti, õigustas Trump end nagu kaklemiselt tabatud koolipoiss, kaevates, et teine alustas esimesena. Sageli on tal selles suhtes ka õigus. Koomikud, poliitikud ja teised on tõepoolest mõnitanud kõike alates tema egost kuni ta ekstravagantse ereblondi juuksepahmakani. Kuid tema komme vastata alati vasaksirgele omapoolse paremhaagiga näib andvat tunnistust üllatavalt tundlikust natuurist, mida ei ootaks mehelt, kel on sõnasõjast hulga kogemusi. Mehe kohta, kes väidab, et raha on vaid viisiks elu üle „arvet pidada“, näib ta kummaliselt tõsiselt suhtuvat väidetesse, et ta polegi nii rikas. Gail Collins kuulutati koeranäoks pärast seda, kui ta nimetas Trumpi „majanduslikes raskustes siplevaks tuhandäriks“. Kui kirjanik Timothy L. O’Brien avaldas raamatu, kus tsiteeriti anonüümseid allikaid, kes hindasid Trumpi varade hulgaks vähem kui veerand miljardit dollarit, kaebas ta nii autori kui kirjastuse kohtusse, nõudes 5 miljardit dollarit valuraha. Trumpi tuntus tegi sedasorti protsessi võitmise mõistagi raskeks, kuna temast kui avaliku elu tegelasest võivad autorid segamatult kirjutada. Kohus lükkaski Trumpi hagi tagasi, jõudes järeldusele, et ta ei suutnud pakkuda piisavalt tõendeid selle kohta, justkui O’Brien oleks teadnud, et tema allikate info on väär või et selles oleks tasunud tõsiselt kahelda. Kuid juba kohtusse kaebamise fakt üksi võib põhjustada vastasele emotsionaalset ja vahest ka rahalist kahju, mis Trumpile arvatavasti meeldiks. Ta eelistab võita, kuid võit pole alati vajalik. „Mulle on alati meeldinud võidelda,“ rääkis ta mulle, kui jutuks tuli tema noorpõli, „ükskõik milliseid võitlusi, sealhulgas füüsilisi.“

◊

Mida siis arvata täiskasvanud meesterahvast, kes naistega vaieldes arvustab nende välimust ning kõneleb uhkelt poisipõlve kaklustest? Mis saab siis, kui too mees on ühtlasi üks tuntumaid inimesi kogu maailmas ning salamisi ka üpris helde mees, kes kirjutas kunagi ühele surevale lapsele tšeki 50 000 dollari peale, et too saaks nautida oma elu viimast kuud? Kui sellele lisada veel vastupidavus, mis on tal võimaldanud lugematuid kordi kaotuste järel taas püsti tõusta, ning piiritu optimism, siis on tulemuseks nõnda huvitav isik, et teda ei saa pidada kõigest tavaliseks ülbeks laiajaks.

Tõepoolest, kõigist liialdustest hoolimata on Donald Trump mees, kes sobib täiuslikult oma ajastusse.

Kasvades üles New York Citys 1970. aastatel, mille kirjanik Tom Wolfe „mina kümnendiks“ kuulutas, sai temast üks kõige edukamaid enesekiitjaid linnas, kus sedasorti tegelastest puudust ei tuntud. 80. aastatel, kui filmi „Wall Street“ peategelane Gordon Gekko kuulutas, et ahnus on hea, kutsus Trump pressi ja koos sellega avalikkuse imetlema ja kadestama oma pillavat elustiili, mida ta alatise kasumi tagaajamise tulemusena nüüd nautida võis. Pärast mitmeid skandaale ja vägagi avalikke ärilisi raskusi tegeles ta 1990. aastatel sellega, et valmistas ette seda kõige ameerikalikumat saavutust – oma tagasitulekut tippu. Tema saatusekaaslasteks olid siin paljud teisedki märkimisväärsed mehed, sealhulgas häbisse langenud evangelistlikud jutlustajad, süüdimõistetud aktsiamaakler Michael Milken ning president Bill Clinton, kelle suhtes algatati ametist tagandamise menetlus. Kuid need mehed tõestasid tol kümnendil, et kuulsus aitab maha pesta iga häbi.

Trump pole kogu oma täiskasvanuelu käigus kinnisvaraäri kunagi hüljanud, kuid ta proovis kätt mujalgi, alates spordist kuni missivõistlusteni. Nende huvide ühiseks küljeks oli avalikkuse tähelepanu ihkamine, mida ta üritas saavutada sellise inimese järjekindlusega, kes teab, et kuulsus on võim; et reporterid ei vaevu sageli fakte järele kontrollima ning endast loodud pilt on tähtsam kui tegelikkus. Enam ei piirdunud ta vaid tsitaatide ja intervjuude jagamisega pressile, vaid pani oma loo kirja elukutselise kirjanikuga kahasse loodud raamatus „Trump: The Art of the Deal“ („Trump: tehingu kunst“).

Esimesele järgnes veel üle tosina Trumpi kirjutatud raamatu. Igaüks neist pidi üha süvendama kujutlust, et tegu on hiilgava ja eduka inimesega. Tema nägu oli nende kõigi kaanel, seega võis seda näha tuhandetes poodides ja lennujaama lehekioskites üle kogu Ameerika. Kuid nõnda kogutud tuntus kahvatus tähelepanu kõrval, mida võitsid tema sageli alahinnatud poliitilised ambitsioonid. Kuigi paljud poliitikavaatlejad ei uskunud, et Trumpil oleks selles vallas erilisi võimalusi, tõid need katsed kaasa hinnalist avalikkuse tähelepanu. Poliitika valmistas Trumpi ette ka oma elu suurimaks rolliks – mängida iseend telesaates „Mantlipärija“.

See saade jõudis eetrisse aastal 2004, kui tõsielusarja žanr haaras tohutu hulga vaatajaid. Saate keskmes oli võistlus kahe meeskonna vahel, mille tulemusena selgub üks võitja, kes saab Trumpilt töökoha. Iga episoodi kõrgpunktiks oli hetk, mil Trump teatas: „Oled vallandatud!“, ning järjekordne osaleja pidi saatest lahkuma. „Mantlipärijast“ sai tõeline hitt, mis jõudis esimesel hooajal kümne vaadatuima teleprogrammi hulka ja kogus hooaja viimase osa puhul 30 miljonit vaatajat. Trumpi „Oled vallandatud!“ sai selliseks lööklauseks, et üks mänguasjafirma hakkas müüma sinise ülikonna ja punase lipsuga nukku, kes nupule vajutades seda kordas.

Tänu „Mantlipärijale“ võis Trump oma pikka resümeesse nüüd lisada veel teletähe ameti ning tõestas ühtlasi, et ta on vähemalt sama palju meelelahutaja kui ärimees. See saade näitas, et ta mõistab väga hästi popkultuuri olemust ning kuulsuse väärtust. Ühtlasi sai ta nii tuntuks järjekordse põlvkonna ameeriklaste seas. Trump esindas nüüd vulgaarsuse ja hedonismiga segatud rikkust, mis mõjus värskendavalt ausalt. Nagu „Monopoli“ lauamängu tegelast Onu Rahakotti, kasutati ka Trumpi pilti uudistes siis, kui vaatajale oli vaja anda selge signaal, et järgnev lugu puudutab raha, jõukust või luksust. Trumpi nimi sai ülbevõitu edukuse ja näotu enesekiitmise sünonüümiks. Kui kellegi kohta öeldi, et ta on selle või tolle eluala „Donald Trump“ – mida juhtus sageli –, siis oli see kas suur kompliment või varjatud torge. Aastaks 2014 kujutas Trump endast omalaadset psühholoogilist tõlgendustesti. Temas võis näha ambitsiooni, kinnisideede, agressiivsuse ja ebakindluse äärmuslikke näiteid. Kuid ka loovust, jõudu ja avameelsust. Trumpi ärikolleegid teatasid, et tegu on ausa ja usaldusväärse mehega, kuigi vahel kritiseeriti teda, et tal on kombeks arvete maksmisega viivitada (aga kellel siis poleks?). Tema töötajad (kui mõned erandid välja arvata) kirjeldasid teda nõudliku, kuid heldena, mis puudutas palka ja töökohaga kaasnevaid soodustusi. Temaga koosveedetud aja jooksul kujunes mul temast mulje kui vaheda mõistusega naljakast ja sarmikast mehest. Sõnad voolasid tema suust nagu vesi kraanist, kuigi ta rääkis sageli ka habemega nalju.

Trump on sageli tõestanud, et pole tõsi, nagu ei läheks teiste arvamus talle korda. Paljud tema tülid ja konfliktid näivad viitavat sellele, et ta muretseb vägagi, mida temast arvatakse ning kas teda peetakse võitjaks või kaotajaks, ilusaks või koledaks, tugevaks või nõrgaks. Kuigi ta ütleb, et võistlemise põnevus huvitab teda kõige rohkem, näib tema tülinorija mentaliteet viitavat sellele, et see on siiski miski muu, mis paneb teda vastaseid alistama, oma edu üle arvet pidama ning nende arvamust maha tegema, kes tema vastu sõna võtavad.

Oma kotkapesas, 26. korrusel asuvas kabinetis torises Trump, et kahtlemata saab sellest „halb raamat“, mis tähendas, et see ei räägi temast eelkõige kui ettevõtlusgeeniusest. „Inimesed tahavad midagi innustavat,“ ütles ta, „mis nende tuju parandaks. Kui seda pakkuda, saab sellest menuteos.“ Aga see, kas tulemuseks on „hea raamat“, jääb siiski lugeja otsustada, sest Donald Trump on ilmselt viimane, kes mõistaks õiglaselt hinnata endast jutustavaid raamatuid. Kuid mis puudutab publiku soovide mõistmist, siis selles on ta üks oma ajastu parimaid. Sest juba palju kümnendeid suudab see mees haarata kogu maa tähelepanu. Trump alustab iga päeva paberivirna taga, kus antakse ülevaade sellest, kus ja kui sageli mainiti tema nime globaalses meedias. Reeglina pole tal küll aega seda kõike läbi lugeda, kuna infot on liiga palju, kuid juba nende lehekülgede raskus pakub ta tundlikule egole iga päev kinnitust, et ta on tähtis. Vajadus, et teda märgataks, ning tung seda vajadust rahuldada on teinud temast erakordse isiku, kes väärib põhjalikumat uurimist.

Kes olid need inimesed, kes vormisid teda kujunemisaastatel ning abistasid teda täiskasvanueas? Millised väärtused näitasid talle teed tema ärilises ja isiklikus arengus? Kas Donald Trump on oma ajastu produkt, keda suunasid meie kultuuri ja majanduse hoovused? Ning kui palju on ta oma identiteetide kaudu – ärimees, poliitiline kihulane, meelelahutaja – meie ühiskonda mõjutanud? Kuna temast on saanud teatud ideaalide ja suhtumiste kehastus, üritan ma Trumpi elu uurides mõista teda kui ideed. Mida sellest arvata, et see tähelepanuväärne mees, kes on üheaegselt nii imetletud kui põlatud, on meie aja tuntuim äritegelane? Kuidas ta on suutnud nii paljusid solvata ja nõnda palju tähelepanu tõmmata? Miks on isegi tema vaenlastel raske teda ignoreerida?

* Birther – termin, mis leiutati mõnede vabariikliku partei pooldajate kohta, kes kahtlesid selles, et Barack Obama on sündinud Ameerikas ning et tema sünnitunnistus on ehtne.

* The Gilded Age, millega üldiselt tähistatakse perioodi 1870–1898, kuigi mõnikord peetakse selle lõpuks ka 1929. aasta majanduskrahhi.