Читать книгу Meele aeg - Michel Chaskalson - Страница 8

Esimene peatükk

LVM – miks?

Kujutle järgmist pilti.

Pere on kokku tulnud ja istub laua ümber. Kõik on kohal: sinu vanemad, abikaasa, lapsed, vend ja õde. Kõik on heas tujus ja veedavad mõnusasti aega. Siis aga kerkib üles teema, mis puhub lõkkele vanad pinged ema ja venna vahel.

Ema ütleb midagi, vend läheb turri ja nähvab vastu.

Ema ajab selja sirgu ja vastab tõredalt. Ja lähebki lahti.

See on tuttav muster. Ülejäänud ootavad piinlikkust tundes vaikselt, mis edasi saab, või püüavad vestlust edutult mõnele teisele teemale viia.

Sa tunned pinget ja ärritust ning alistud saatusele, teades, et oled segatud aastaid kestnud peretülisse, mis võib veel mitu aastat jätkuda. Sa oled ema ja venna peale pahane. Sa tahad, et nad selle probleemi lahendaksid. Sul on kõrini selliste olukordadega kaasnevatest emotsioonidest ja sa kaalud endamisi, kas peaksid niisuguseid kokkusaamisi edaspidi vältima.

See ei pea muidugi nii olema.

Sa ei saa muuta ema, venda ega nendevahelisi suhteid, ent sa saad muuta seda, milline sina selles olukorras oled, ja see võib kõike muuta. LVM – lubamine, vaatlemine ja metateadlikkus – aitab sul asju teisiti tunnetada.

Vaatame, kuidas see toimib.

Lubamisel on kaks külge: tarkus ja kaastunne.

Tarkus aitab asjadel olla nii, nagu need on. See tähendab tunnistada, et käesoleval hetkel – just praegu – ei saa miski olla teisiti, kui see on. Sa ei saa ajas tagasi minna ja midagi muuta, et käesolev hetk teistsuguseks kujuneks. Praegusel hetkel on asjad nii. Ja ainult siis, kui sa seda tõepoolest lubad, saad sa valida oma järgmise sammu.

Niisiis peaksid sa ema ja venna juhtumi puhul esmalt tunnistama, et asjad on just nii, ning pole mingit mõtet unistada, et kõik võiks nagu imeväel kohe hoopis teisiti olla.

Me kulutame palju aega soovimisele, et asjad oleksid teisiti. „Kui ma ainult oleksin teistsugune“ või „Kui nad ainult oleksid teistsugused“ või „Kui mul oleks teine töö või rohkem raha või parem välimus või kui oleksin saledam ...“ Soovida võib ükskõik mida, kuid sellised mõtted ei aita. Asjad on nii, nagu need on, ja alles seda tunnistades sünnivad tõelised valikud edaspidiseks tegutsemiseks.

Käesolevat hetke ei saa muuta, kuid järgmine on veel lahtine. Praeguse hetke tegevus kujundab seda, mis järgmiseks juhtub, ning kui tegevuse aluseks on lubamine ja asjade praeguse seisu tunnistamine, saame toimida palju targemini ja tõhusamalt.

Seega on ülalkirjeldatud olukorras LVMi esimene samm lasta asjadel olla nii, nagu need on. See ei tähenda siiski külmust ja ükskõiksust, sest peale tarkuse on lubamisel ka kaastunde pool.

Kaastunne kätkeb suuremat lahkust ning kõigi olukorraga seotud isikute – sinu ja teiste – aktsepteerimist. Praegusel juhul võib see tähendada, et olles hooliv ja murelik, tajud sa kogu seda kurbust, mida ema ja vend tuttavat draamat etendades endas loovad. Ja see tähendab, et sa oled lahke ja mures kõigi pärast, kes on selle hetkega seotud, sealhulgas ka iseenda pärast.

Kaastunne peab algama sinust endast. See läheb sageli vastuollu sellega, mida kaastunde või lahkuse all tavaliselt mõistetakse. Kui me aga suudame olla lahkemad enda vastu, aitab see meil olla lahkemad ka teiste vastu.

Nii lihtne ja tavapärane on olla karmilt enesekriitiline. Mõnikord ütleme iseendale asju, mida me teistele kunagi ei ütleks. „Kuhu ma oma võtmed jätsin? Kui rumal ma olen! Ma olen jälle võtmed ära kaotanud. Ma kaotan neid kogu aeg. Ma olen tõeline idioot!“ Kui aga sõber sulle ütleks, et kaotas võtmed ära, ja sina talle selliste sõnadega vastaksid, peaks ta seda väga veidraks.

Lubades oleme lahkemad enda suhtes ning lahkemad ja tunnustavamad teiste suhtes. Igal inimesel on oma kujunemislugu, kõik püüavad oma elu võimalikult hästi elada ja sellega toime tulla. Muidugi võib mõni inimene sind pahandada ning teised võivad kalkide ja ebasõbralikena tunduda, ent kui me saaksime tõepoolest mõista, kuidas asi nende poolt vaadatuna tundub – nagu asuksime nende kohale –, siis me ehk polekski nii kriitilised. Lubades saame leevendada oma kalkust ja kriitilisi hinnanguid iseenda, teiste ja olukorra suhtes, kuhu oleme sattunud.

Niisiis lubad sa ema ja venna juhtumi puhul endal käesolevat hetke kogeda just sellisena, nagu see on.

Sa ei pahanda endaga, et lased olukorral end häirida. Sa ei saa pahaseks teiste lauas istujate peale – sellest poleks kasu. Selmet abitult soovida, et asjad oleksid teisiti, võid sa tunnistada, et asjad on just nii. See kas meeldib sulle või mitte, kuid mis juhtub, see juhtub.

LVMi teine osa on vaatlemine.

Vaatlemine tähendab elavat huvi iga kogetava hetke vastu. Vaatlemisvõimet arendades astud sa väga huvitavasse maailma. Sa hakkad märkama seda, mis toimub sinu sees – mõtetes, tunnetes, aistingutes ja impulssides – just praegu. Sa tunned suurt huvi ka selle vastu, mis toimub käesoleval hetkel sinust väljaspool, sind ümbritsevas maailmas. Sa tunned huvi teiste inimeste vastu: mis nendega toimub? Ning sa tunned huvi selle vastu, mis toimub sinu ja teiste vahel – üksteisega suhtlevate inimeste pidevalt muutuvate ja põnevate vastasmõjude vastu.

Vaatlemine valgustab käesoleva hetke rikkalikku ja keerukat mustrit. Sa saad teadlikumaks igast hetkest ning hakkad inimesi ja olukordi sügavuti nägema.

Kirjeldatud peretüli puhul hakkad sa kiire reageerimise asemel suuremat huvi tundma. Sinu tähelepanu avardub. Selmet lasta end toimuval kaasa haarata – nagu lased end kaasa haarata telesaatel, oodates pingsalt, mis järgmisena juhtub –, tunned sa huvi hetkel kogetava vastu. Sind hakkab huvitama, mida teised lauas istujad võiksid tunda. Sa märkad ümbritsevas ruumis asju, mis võiksid juhtuvat mõjutada.

Sinu meelde kerkivad küsimused: „Mida ma tunnen siin ja praegu?“, „Mida ma näen pereliikmete nägudel?“, „Milline õhustik valitseb toas just praegu?“, „Mida sellist ma näen, mis annaks mulle sündmuste põhjuste kohta vihjeid?“.

Sa oled avatud, haaratud ja huvitatud. Teadlik sellest, mis juhtub. Hooliv, lahke ja teadmishimuline.

LVMil on veel kolmas element, metateadlikkus.

Sa oled oma kogemuse sees, tundes ja tajudes toimuvat, kuid suudad samal ajal märgata mõnd võimalust, mida see sinule avab.

Sa märkad ja suudad teatud määral kirjeldada oma mõtteid, tundeid, keha aistinguid ja impulsse, mis parajasti tekivad ja mööduvad. Märkamise võib seadistada kitsamaks, nii et fookus on sinul ja sinu sisemistel kogemustel, või laiemaks. Tähelepanu võib suunata endast väljapoole – märgata suhtluspartnerite kehakeelt ja näoilmeid, toa soojust/jahedust ning toas valitsevale meeleolule vastanduvat elavat ja lõbusat taustamuusikat.

Metateadlikkus on tunnetamisviis, mida me kõik mingil määral valdame, kuid mida saab tublisti arendada. Toome näite, mis võib aidata sul metateadlikkust pisut paremini mõista.

Kui sa oled kunagi tipptunnil Londoni metroosse sattunud, on see kogemus sulle tuttav. Sa seisad kell pool kuus õhtul perroonil, on palav ja rahvarohke. Sul oli raske päev ja sa oled väsinud. Sa ei suuda ära oodata, millal koju jõuad, et saaksid kingad jalast võtta, endale joogi valada ja lõdvestuda. Rong sõidab ette. Mõned inimesed trügivad rongist välja – rahvast täis perroonil pole ruumi – ja teised rüselevad, et peale saada. Sind tõugatakse tagant ja sa pääsedki rongile. Seisad hingetuna vagunis, sul on palav, ja kui rong sõitma hakkab, pressitakse sulle igast küljest peale. Hingamiseks pole ruumi. Ärritus üha kasvab.

„Ei, see on talumatu,“ mõtled sa. „Miks ma endale niiviisi teen? Inimesed on nii hoolimatud! Kui see oma seljakoti mulle näkku surub, hakkan karjuma! Hommikuti haisevad nad tualettvee ja lõhna­õli järele, õhtuti levivad kehalõhnad. See on totter! See on täiesti talumatu …“

Ja nõnda edasi.

See on üks viis toimuvasse suhtuda.

On ka teine võimalus. Sinus hakkab tekkima ärritus, kuid metateadlikkus asub tööle. Sa märkad, et oled hambad kokku surunud ja pea sügavale õlgade vahele tõmmanud. Sa taipad, et su mõtted ja tunded on jõudnud kasutu sisemise lärmamise režiimi.

Sa lõdvestad lõua ja õlad ning lõpetad lärmamise: „Tohoh! Millised ärritunud mõtted!“

Erinevus on selles, et ühel juhul sa ärritud ja teisel juhul märkad, et sul on ärritunud mõtted ja tunded.

See üürike kõrvaleastumise hetk ning mõistmine, mida sa teed ja mis toimub, on väike muutus, kuid see muudab kõike.

Ühel hetkel oled sa alateadlikult ärritunud – süvened oma sisemisse lärmamisse ja käsitled maailma kui talumatut paika (asi ei ole nii – sa sõidad rongiga iga päev, järelikult on talutav). Järgmisel hetkel teadvustad endale oma tegevust ja hakkad tegema valikuid. Sa lõdvestad lõua ja õlad, vähemalt mingil määral, ja seisad, tajudes küll hetke ebamugavust, kuid teades, et see kestab üksnes mõne minuti. Ilmselt mõistad, et see kuulub niisuguses elavas, paljude suurepäraste võimalustega suurlinnas elamise juurde.

Metateadlikkus tähendab teadvustada, mis meiega – sinu mõtete, tunnete, keha aistingute ja impulssidega – igal hetkel toimub. Kui me seda endale teadvustame, saame valida järgmise sammu. Kui ei teadvusta, jääme toppama tuttavale, sissejuurdunud rajale.

………….…………

Kui lubamine, vaatlemine ja metateadlikkus mistahes kombinatsioonis kokku saavad, loovad need keskkonna, kus saame olukorrast olenemata pigem teadlikult kui pimesi reageerida. Pea meeles, et LVM tähendab võimalust valida.

Eespool kirjeldatud juhul perega lauas istudes võimaldab LVM sul olla palju leidlikum. Sa mõistad toimuvat sügavamalt ning see lubab sul valida. Sa võid oskuslikult ja hoolivalt sekkuda, kui see näib sulle võimalik. Sa võid aga valida ka sellest loobumise, kui võimalus puudub. Ükskõik, mida sa teed või ei tee, sinu reaktsiooni aluseks on tundlik, heasoovlik ja teadlik valik. LVM on vastand alateadlikule reaktsioonile, mis ei luba selle pere suhteid lahti harutada.

Siiski tuleb mõista, et LVM ei tähenda ükskõiksust. See, et me ei luba ennast tõmmata tuttavasse reaktsioonimustrisse, ei tähenda, et me toimuvale kaasa ei ela. See ei tähenda, et me oleme hoolimatud ning see ei muuda meid kuidagi ükskõikseks. Lausa vastupidi. LVM lubab meil olla palju leidlikum: me võime tegutseda hoolivalt, heasoovlikult ja huvi tundes või siis mitte midagi teha – kuidas parajasti kõige sobivam tundub. Meil on võimalus toimuvale loominguliselt vastata või arutult reageerida kõigele, mis ette tuleb.

LVMi arendamine suurendab sinu võimet olukorrale loominguliselt reageerida. See võib kaasa tuua märkimisväärse erinevuse, mis puudutab sinu ja sind ümbritsevate inimeste elu.

LVMi õppimine ei tähenda tingimata seda, et sa leiad rohkem sõpru, teenid rohkem või päästad maailma – kuigi ka seda ei saa välistada. Kindlasti on sellel üks väga oluline tulemus: sul on rohkem valikuid. Valikuvõime arenedes avastad, et saad hakata tegutsema palju hoolivamalt ja teadlikumalt, ning see teeb sind õnnelikuks. Peatüki alguses kirjeldatud perekonna näite puhul võimaldaks see sul palju tulemuslikumalt mõjutada inimesi, kellest sa hoolid, selmet süveneda laua ümber toimuvasse draamasse või hakata ka ise selle tegelaseks, lisades sellele veel ühe kasutu vindi.

Lühidalt öeldes muutud sa targemaks ja lahkemaks.

Tuleb silmas pidada, et me kõik oskame mingil tasemel lubada ja vaadelda ning neil on olemas ka teatud metateadlikkus. Küll aga ei ole võimalik lihtsalt otsustada neid võimeid kasvatada, sest selleks ei piisa ainult tahtmisest. Nende meelevaldkondade arendamiseks tuleb midagi teha – LVMi parandamiseks tuleb teha lihtsaid harjutusi. Selles seisnebki meele aja treening.

See raamat ja meele aja treening aitavad sul LVMiga paremini hakkama saada. Oleme selle treeningu tulemustes kindlad, sest me oleme sellega aastaid tegelenud ning teinud kolmeaastase uuringu mõjudest, mida see avaldab inimese LVMi võimekusele. Tulemused avaldati aruandes ja artikliseeriana ajakirjas Harvard Business Review. (Rohkem infot meie uuringu kohta leiad järgmistelt lehekülgedelt ja raamatu lõpust uuringut kirjeldavast lisast.)

KÜMME MINUTIT MEELE AEGA IGA PÄEV MUUDAB SU MEELT

LVM on teadveloleku viis, mille puhul me oleme otsustanud olla teadlikud käesoleva hetke kogemusest ning selle seosest hetke­olukorraga ning seda kaasatundval ja hoolival moel. Lubamine, vaatlemine ja metateadlikkus on teadveloleku põhilised alustalad.

KÜMNE MINUTI REEGEL

Meie uuringus osalenud inimesed soovisid parandada oma toime­tulekut lapsevanema, sõbra ja kolleegina. Allpool on mõni näide neist teemadest, milles nad abi vajasid. Millised neist ka sind kõnetavad?

•„Ma tahan olla parem lapsevanem ja tunda suuremat rõõmu lastega koos veedetud ajast.“

•„Ma tahan olla vastupidavam – et tööpingega paremini toime tulla.“

•„Ma tahan, et mul oleks rohkem vabadust ja aega töö kõrvalt ka muid asju teha.“

•„Ma tahan vähem muretseda ja ärevust tunda – ja olla rohkem heas tujus.“

•„Ma tahan paremini magada.“

•„Ma tahan oma tiimi parimal võimalikul moel tööle panna ning aidata neil areneda.“

•„Ma tahan osata paremini toime tulla keerulise naabri/sugulase/ülemusega.“

•„Ma tahan osata olla võimalikult hea sõber ja sugulane.“

Tulemused olid tõepoolest huvitavad.

Inimestel, kes võtsid endale kohustuse harjutada, paranes teadvelolek ja nad muutusid paindlikumaks. Mida rohkem iga päev meele ajaga tegeldi, seda suurem muutus eri valdkonnis ilmnes.

Kui harjutamise aeg pikenes, tegid nad edusamme ka vastu­pidavuses, koostöös, ärksuses, perspektiivi nägemises, empaatias ja teadvelolekus. Nad ei muretsenud enam nii palju. Nad ütlesid, et paranesid nende eneseteadvus ja enesejuhtimine, eriti oskus emotsioone valitseda, asjale teise nurga alt läheneda ning nii kodus kui ka tööl võimalikke keerulisi või stressirohkeid olukordi teisiti näha.

Mainiti ka paremat und, vähenenud stressi ning töö ja eraelu paranenud tasakaalu, samuti suuremat enesekindlust keerulistes olukordades.

Kui palju meele aega on siiski piisav? Me märkasime, et kehtib lihtne reegel.

Inimestel, kes harjutasid kaheksa nädala vältel keskmiselt kümme minutit päevas või kauem, paranesid teadvelolek ja paindlikkus palju jõudsamini kui neil, kes harjutasid vähem.

LVMi arendamine võib muuta sinu meelt ja elu. Meie uuring ja aastate vältel tuhandete inimeste õpetamisel saadud kogemus näitab, et LVMi saab arendada mõne lihtsa harjutuse abil. Nagu elus ikka, on tulemuse saavutamiseks vaja neid harjutusi regulaarselt teha. Meele muutmine nõuab harjutamist, justnagu pillimäng. Iga päev. Õnneks on see saavutatav. Ja õnneks me teame, kui palju aega tuleb harjutustele pühendada, et tulemusi saavutada.

Oma uuringuis leidsime, et harjutades vähem kui kümme minutit päevas, saavutatakse küll muutused, kuid need on väikesed. Päevas kümme minutit või enam harjutamist annab aga siiski märkimisväärse tulemuse. See on tähtis avastus.

Mõtle selle peale. Ainult kümme minutit – ja sa hakkad oma meelt muutma.

Selle selgitamiseks arvutame pisut.

Kui magad ööpäevas umbes 6,8 tundi nagu Suurbritannias keskmiselt (mitte 7,7 tundi, mida enamik peab vajalikuks), oled iga päev ärkvel 17,2 tundi4 ehk 1032 minutit. 10 minutit meele aega päevas on alla ühe protsendi sinu ärkveloleku ajast.

Vaid vähem kui ühe protsendi oma ajast meele ajale pühendamine ja LVMi kasutamine võib sinu elu märgatavalt parandada. Veelgi enam, me teame oma kogemusest ja inimeste tagasisidest, et mida paremaks sa LVMi kasutamisel saad, seda enam see parandab ka sind ümbritsevate inimeste elu.

Ja veel üks asi. Mida kauem meie uuringus osalejad harjutusi tegid, seda rohkem nad muutusid, kuid oluline muutus algas kümnest minutist päevas. Kui nad tegelesid sellega vähem, polnud muutusi eriti märgata. Seepärast innustame sind meele aja harjutustega alustama ja tegema neid iga päev vähemalt kümme minutit. Veel parem, kui saad teha kauem, kuid lühemast ajast ei sünni märgatavat kasu.

Uuringus osalejatele õpetatud meele aja harjutused võimaldasid neil LVMi korduvalt läbi teha. Nii palju, et see hakkas muutuma harjumuseks. LVMi kolm aspekti – lubamine, vaatlemine ja metateadlikkus – muutusid vaistlikuks.

Vaatame LVMi kolme elementi nüüd lähemalt, et aidata sul neid praktikas arendada.

LUBAMINE

Lubamine tähendab läheneda olukorrale enda ja teiste suhtes avatud ja heasoovliku hoiakuga. See ei tähenda passiivsust ega allaandmist, vaid kindlakäelist vastu astumist sellele, mis igal hetkel tegelikult toimub, ning oma energia tõhusamat kasutamist – hoidudes seda raiskamast soovile, et asjad oleksid teisiti.

Amy on entusiastlik, kuid ootuspäraselt väsinud kolme lapse ema, kes käis meie juures paar kuud, et oma LVMi parandada. Ta oli pühendunud emarollile, kuid soovis, et suudaks ühitada pere- ja talle väga tähtsa tööelu. Tema selgitas lubamist niiviisi:

„See on võime võtta mõnd asja kergemalt ja nende pärast mitte liialt muretseda. Võtta neid nii, nagu need on. See tähendab ka sügavamalt mõista, et on asju, mida ei saa muuta. Sel juhul on parim valik püüda neid nautida ja lasta neil olla.“

Lubamise puudumisel hävitab kriitilisus teiste ja enda vastu võime vaadelda ja jälgida, mis tegelikult toimub.

Vaatleme meilt abi otsima tulnud isa Matti juhtumit. Me tunneme Matti juba mitu aastat, ja kuigi me tutvusime esmalt töö kaudu, on temale kõige tähtsam perekond ja hea isa roll.

Matti teismelisel tütrel tekkisid koolis probleemid ja asi läks aina hullemaks. Tema ärevushäire jõudis kriitilise punktini. Iga kord, kui tütar hätta sattus, läks isa endast välja. Tal oli tunne, et on isana läbi kukkunud. Ta ei teadnud, kuidas tütrega suhelda. Tal olid unehäired ja ta mõtles sellest teemast lõputult. See tekitas pingeid ka abielus, sest Matt ja tema naine hakkasid tütre käitumises teineteist süüdistama.

Ühel koosolekul Matti jälgides nägime, kuidas selline olukord tema tööd mõjutas.

Kui ta enda tiimi töö esitlemiseks püsti tõusis, reetsid ta kehakeel ja hääletoon suurt väsimust ja pinget. Ta ei suutnud kuulajatele otsa vaadata ja oli näha, et tal oli raske üksikasju meenutada ning selgelt küsimustele vastata. Ta sai oma esinemisega küll kuidagiviisi hakkama, ent jättis oma meeskonna piinlikkust tundes pead murdma, kuidas reageerida.

Hiljem Mattiga rääkides küsisime, mis temas toimus, kui ta oma ettekannet esitas.