Читать книгу Platvorm - Michel Houellebecq - Страница 3

Iga asi saab kord otsa, öö niisamuti. Mind tiris sauruslikust letargiast välja kapten Chaumont’i selge ja kõlav hääl. Ta palus vabandust, et ei jõudnud eelmisel päeval läbi astuda. Pakkusin kohvi. Kuni vesi keema läks, pani ta oma sülearvuti köögilauale ja ühendas selle printeriga. Nii saab ta mulle minu ütlusi enne lahkumist lugeda anda ja minu allkirja võtta; pomisesin nõusoleku märgiks. Sandarmeerial oli liiga palju paberitööd, neil oli raske leida aega oma põhitöö tarvis, milleks on uurimine; nii olin telesaadete järgi aru saanud. Sellega jäi ta agaralt nõusse. See ülekuulamine algas küll kenasti, vastastikuse usalduse õhkkonnas. Windows käivitus vaikse rõõmsa heli saatel.

Isa oli surnud 14. novembri õhtul või öösel. Tol päeval olin ma tööl; 15. novembril samuti. Muidugi oleksin ma saanud autosse istuda, isa tappa ja samal ööl tagasi sõita. Mida ma tegin 14. novembri õhtul ja öösel? Enda teada mitte midagi; mitte midagi märkimisväärset. Igatahes ei mäletanud ma sellest midagi; ometi oli sellest möödas napilt nädal. Mul ei olnud püsivat seksuaalpartnerit ega tegelikult ka lähedasi sõpru; kuidas ma peaksin siis mäletama? Päevad lihtsalt lähevad ja kogu lugu. Vaatasin kapten Chaumont’ile kahetsustundega otsa; oleksin tahtnud teda aidata või talle mingi niidiotsagi kätte anda. „Ma vaatan märkmikust järele,” ütlesin. Ma ei lootnud sealt midagi leida; ometi oli 14. novembri koha peal mobiilinumber ja selle kohal nimi Coralie. Missugune Coralie? See märkmik on mingit jama täis.

„Mu pea on nagu lihtsalt paska täis…” ütlesin blaseerunud naeratusega. „Mina ka ei tea, äkki ma olin mingi näituse avamisel.”

„Avamisel?” Ta ootas kannatlikult, sõrmed mõne sentimeetri kõrgusel klahvide kohal.

„Jah, ma töötan kultuuriministeeriumis. Valmistan näituste ja vahel ka etenduste toetamiseks dokumente ette.”

„Etenduste?”

„Etenduste jah… moodsa tantsu etenduste…” Tundsin ennast täiesti lohutult, häbi voogas minust üle.

„Ühesõnaga, te töötate kultuuri vallas.”

„Jah, just… Võib nii öelda küll.” Ta vaatas mind sümpaatiaga, millesse segunes pisut tõsidust. Ta oli kultuurisektori olemasolust teadlik, häguselt, kuid reaalselt teadlik. Küllap kohtab ta oma töös igasuguseid inimesi; mitte ükski miljöö ei saanud olla talle täiesti võõras. Sandarmeeria on humanismi vorm.

Ülejäänud vestlus kulges enam-vähem normaalselt; olin ühiskonnateemalisi telefilme näinud ja seda sorti dialoogiks valmis. Kas mu isal oli mulle teadaolevalt vaenlasi? Ei, kuid sõpru ausalt öeldes samuti mitte. Nii või teisiti ei olnud mu isa piisavalt tähtis, et tal oleks võinud vaenlasi olla. Kes võis tema surmast kasu saada? No mina muidugi. Millal ma tal viimati külas käisin? Ilmselt augustis. Kontoris pole augustikuus kunagi midagi teha, aga mu kolleegid peavad ära sõitma, sest neil on lapsed. Mina jään Pariisi, mängin arvutis pasjanssi ja teen endale 15. kuupäeva paiku ühe pikema nädalavahetuse; niimoodi ma isal külas käisin. Ah jaa, kas ma sain isaga hästi läbi? Nii ja naa. Pigem mitte, aga samas käisin teda ikka korra-paar aastas vaatamas, asi seegi.

Ta noogutas. Aimasin, et ütluste andmine hakkab lõpule jõudma; oleksin tahtnud veel midagi öelda. Tundsin kapten Chaumont’i vastu irratsionaalset, ebanormaalset sümpaatiat. Ta pani juba lehti printerisse. „Isa oli väga sportlik,” hüüatasin äkitselt. Ta vaatas küsivalt minu poole. „Ma ei tea…” ütlesin lootusetul ilmel käsi laiutades, „ma tahtsin lihtsalt öelda, et ta oli väga sportlik.” Ta pani dokumendi pettunult printima.

Kui olin protokollile alla kirjutanud, saatsin kapten Chaumont’i uksele. Ütlesin talle, et ma saan aru küll, et valmistasin tunnistajana pettumuse. „Kõik tunnistajad valmistavad pettumuse…” vastas ta. Mõtisklesin pisut aega selle aforismi üle. Meie ees laius põldude ääretu igavus. Kapten Chaumont istus oma Peugeot 305 rooli; ta lubas mind uurimisega kursis hoida. Otsejoones üleneja sugulase surma korral antakse riigiametnikele kolm vaba päeva. Seega oleksin väga hästi võinud rahulikult tagasi kulgeda, kohalikku camembert’i osta; kuid sõitsin kohe kiirteed mööda Pariisi.

Viimase vaba päeva veetsin reisibüroodes. Mulle meeldisid reisikataloogid, nende abstraktsus, see, kuidas need taandasid kõik maailma paigad võimalike naudingute ja hindade piiratud jadaks; eriti meeldis mulle tärnisüsteem, mille abil tähistati eeldatava õnnetunde intensiivsust. Ma ei olnud õnnelik, aga ma hindasin õnne kõrgelt ja püüdlesin jätkuvalt selle poole. Marshalli mudeli järgi on ostja ratsionaalne indiviid, kes püüab hinnast lähtuvalt saavutada maksimaalset rahulolu; Vebleni mudel seevastu analüüsib rühma mõju ostukäitumisele (olenevalt sellest, kas indiviid soovib rühmaga samastuda või sellest eristuda). Copelandi mudel näitab, et ostukäitumine erineb vastavalt toote-/teenusekategooriale (igapäevaost, läbimõeldud ost, spetsiifiline ost); Baudrillard’i-Beckeri mudeli järgi aga tähendab tarbimine ka märkide loomist. Mina pooldasin tõtt-öelda kõige enam Marshalli mudelit.

Töö juures teatasin Marie-Jeanne’ile, et vajan puhkust. Marie-Jeanne on minu kolleeg; temaga koos valmistame ette näituseprojekte, töötame kaasaegse kunsti hüvanguks. Ta on kolmekümne viie aastane, tal on sirged blondid juuksed ja helesinised silmad; tema eraelust ei tea ma midagi. Hierarhiaredelil paikneb ta minust pisut kõrgemal; kuid sellest aspektist eelistab ta mööda vaadata, ta üritab osakonnas rõhku panna meeskonnatööle. Iga kord, kui meid külastab mõni tõeliselt tähtis isik – kujutavate kunstide direktoraadi delegaat või keegi ministri nõunikest –, rõhutab ta ikka meeskonna tähtsust. „Ja siin ongi meie osakonna kõige tähtsam mees!” hüüatab ta minu kabinetti sisenedes. „Tema žongleerib raamatupidamisaruannete ja igasuguste arvudega… Ilma temata ei saaks ma sammugi teha.” Selle peale hakkab ta naerma; tähtsad külalised naeravad samuti; või vähemasti naeratavad rõõmsalt. Minagi naeratan, nii hästi või halvasti, kui välja tuleb. Püüan ennast žonglöörina ette kujutada; ehkki tegelikult piisab mulle sellest, et valdan lihtsaid aritmeetilisi tehteid. Kuigi Marie-Jeanne ei tee õieti mitte midagi, on tema töö tegelikult raskem: ta peab olema kursis suundumuste, võrgustike, tendentsidega; kuna tal on kultuurivaldkonna mõistes vastutusrikas ametikoht, võidakse teda pidevalt kahtlustada paindumatuses või koguni suletuses; see on oht, mille eest ta peab ennast kaitsma, ja seda tehes kaitseb ta kogu institutsiooni. Selleks on ta pidevalt ühenduses kunstnike, galeristide ja mulle arusaamatuks jäävate ajakirjade väljaandjatega; tänu neile telefonikõnedele püsib ta pidevalt heas tujus, sest moodne kunst huvitab teda tõepoolest kirglikult. Mina omalt poolt ei suhtu sellesse vaenulikult: ma ei kaitse kunstnikuametit ega poolda maalikunsti naasmist traditsiooni juurde; minu hoiak on raamatupidajale sobivalt reserveeritud. Esteetilised ja poliitilised küsimused ei ole minu teema; minu asi ei ole leiutada ega omaks võtta uusi hoiakuid, uusi suhteid maailmaga; loobusin sellest sedamööda, kuidas minu õlad aina enam längu vajusid ja nägu aina nukramaks muutus. Olen näinud nii mõndagi mälestusväärset näitust, avamist, performance’it. Minu järeldus on üks ja kindel: kunst ei saa elu muuta. Vähemalt mitte minu elu.

Olin Marie-Jeanne’ile oma leinast teatanud; ta võttis mu kaastundlikult vastu, pani isegi käe mu õlale. See, et ma puhkust soovisin, tundus talle igati loomulik. „Sul on vaja järele mõelda, Michel,” leidis ta, „iseendasse vaadata.” Üritasin tema soovitatud tegevust silme ette manada ja otsustasin, et küllap on tal õigus. „Cécilia kirjutab projekti ise lõpuni,” jätkas ta, „ma räägin temaga.” Mida ta õieti silmas pidas ja kes see Cécilia veel oli? Ringi vaadates silmasin ühte plakatikavandit ja mulle tuli meelde. Cécilia oli paks punapäine tüdruk, kes sõi vahetpidamata Cadbury šokolaade ja oli meie osakonda tulnud paar kuud tagasi, tähtajalise töölepinguga või lausa praktikale, ühesõnaga, üsna tähtsusetu isik. Ja tõepoolest olin enne isa surma tegelnud näituse „Käed üles, poisid!” eelarveprojekti koostamisega. Näitus pidi Bourg-la-Reine’is avatama jaanuarikuus. Tegemist oli fotodega politseinike jõhkrast tegutsemisest Yvelines’is; kuid need ei olnud dokumentaalfotod, pigem oli tegemist ruumilise lavastusega, mille juures tehti väike silmapilgutus mitmesugustele krimisarjadele, mille tegevuse keskmes oli Los Angeles Police Department. Kunstnik oli ootuspärasele ühiskonda hukkamõistvale lähenemisele eelistanud fun-tüüpi käsitlusviisi. Ühesõnaga, projekt oli huvitav ning mitte kuigi kallis ega keeruline, isegi Cécilia taoline juhm oli suuteline eelarveprojekti valmis kirjutama.

Tavaliselt käisin pärast tööpäeva lõppu mõnda peep-show’d vaatamas. See läks mulle maksma viiskümmend franki, mõnikord ka seitsekümmend, kui ejakulatsioon ennast oodata lasi. Liikuvate vittude vaatamine aitas mul pea tühjaks saada. Kaasaegse videokunsti vastuolulised suundumused, tasakaal kultuuripärandi säilitamise ja elava loomingu toetamise vahel… kõik see kadus liikuvate vittude võluväe taustal kiiresti. Tühjendasin mõnuga oma munandid. Samal ajal õgis Cécilia ministeeriumi lähedal asuvas maiustusteäris šokolaadikooke; meie motivatsioon oli enamvähem sama.

Vahel harva võtsin viiesaja frangi eest privaatseansi; see oli siis, kui mu riist ei olnud kõige paremas vormis, kui see tundus mulle just nagu väike juustu järele haisev nõudlik ja kasutu lisaripats; siis oli mul vaja, et mõni tüdruk selle käte vahele võtaks ja koguni teeskleks, et riista jäikus ja seemnerohkus teda vaimustab. Igatahes olin enne poolt kaheksat juba kodus. Alustasin „Küsimustega tšempionile”, mille olin videomakiga salvestama pannud; seejärel vaatasin uudiseid. Hullu lehma tõbi mind eriti ei huvitanud, toitusin peamiselt Mousline’i juustuga kartulipüreest. Siis läks õhtu edasi. Ma ei olnud õnnetu, mul oli kakskümmend kaheksa kanalit. Öösel kella kahe paiku lõpetasin Türgi muusikaliste komöödiatega.

Nii möödus suhteliselt rahulikult mõni päev, siis aga helistas jälle kapten Chaumont. Asjad olid tublisti edasi liikunud, nad olid oletatava mõrvari kätte saanud, tegelikult oli see isegi rohkemat kui oletus, mees oli teo üles tunnistanud. Kahe päeva pärast korraldatakse kuriteo rekonstrueerimine, kas ma soovin selle juures viibida? Jaa, muidugi, ütlesin ma, loomulikult.

MarieJeanne tunnustas mind julge otsuse eest. Ta rääkis leinatööst, põlvnemise mõistatusest; ta kasutas piiratud kataloogist pärinevaid seltskondlikult aktsepteeritavaid sõnu, aga see polnud kuigi oluline: ma tundsin, et ta suhtub minusse soojusega, see oli üllatav ja see oli hea. Naistes on ikkagi soojust, mõtlesin Cherbourg’i rongi sisenedes; neil on isegi töö juures kalduvus luua sooje suhteid, nad ei suuda õieti liikuda maailmas, kust igasugused soojad suhted täielikult puuduvad, sellises õhkkonnas ei suuda nad täielikult omas elemendis olla. Nad kannatavad selle nõrkuse all, ajakirja Marie-Claire psühholoogiarubriik tuletab seda lakkamatult meelde: parem oleks, kui nad tõmbaksid töö ja emotsioonide vahele selge piiri; kuid nad ei suuda seda ning MarieClaire’i lugejakirjade rubriik annab sellest tunnistust samaväärse järjekindlusega. Roueni kandis mõtlesin uuesti uurimise peale. Kapten Chaumont’i suur avastus oli see, et Aïcha oli mu isaga „intiimsuhetes” olnud. Kui tihti? Ja kui kaugele need jõudsid? Sellest ei teadnud ta midagi ja edasise uurimise seisukohast polnud seda tarviski teada. Üks Aïcha vendadest oli kiiresti üles tunnistanud, et oli läinud vanamehe käest „selgitust nõudma”, et jutuajamine oli käest ära läinud ning et ta oli mehe katlaruumi betoonpõrandale surnuna maha jätnud.

Rekonstrueerimist juhatas eeluurimiskohtunik, lühike, kuiva ja range olemisega, flanellpükste ja tumeda polosärgiga mees, kelle suunurgad olid ärritunult allapoole veetud; kuid kapten Chaumont võttis tseremooniajuhi rolli õige pea üle. Elavalt ja rõõmsameelselt võttis ta osalised vastu, ütles igaühele midagi tervituseks, juhatas kõik kohtadele: ta tundus väga õnnelik. See oli tema esimene mõrv ja ta oli selle lahendanud vähem kui nädalaga; ta oli selle vastiku ja labase loo ainuke tõeline kangelane. Aïcha, kes kössitas toolil, silmanähtavalt rusutud, nägu musta rätiga ümbritsetud, tõstis minu saabudes vaevalt pilgu; ta vaatas rõhutatult mööda sellest kohast, kus teadis olevat oma venna. Too seisis kahe sandarmi vahel ja vaatas jonnakal ilmel maha. Ta nägi välja nagu keskmine juhmakas; ma ei tundnud tema vastu vähimatki sümpaatiat. Kui ta pea tõstis, kohtusid meie pilgud, ta tundis mu kindlasti ära. Ta teadis, kes ma olen, küllap oli teda ette hoiatatud: tema brutaalse arusaamise järgi oli mul õigus kättemaksule, ma vastutasin oma isa vere eest. Meie vahel tekkiv suhe jõudis mu teadvusse, vaatasin talle pilku pööramata otsa; lasin vihkamisel aegamööda enda üle võimust võtta, hingamine läks kergemaks, see oli meeldiv ja tugev tunne. Kui mul oleks relv olnud, oleksin ta kõhklemata maha lasknud. Selle tühise rämpsu tapmine tundus mulle mitte üksnes tähtsusetu, vaid ka kasulik, positiivne tegu. Üks sandarm joonistas midagi kriidiga põrandale ja rekonstrueerimine algas. Süüdistatava sõnutsi oli kõik väga lihtne: jutuajamise käigus oli ta ägestunud ja isa tugevasti tõuganud; too olevat tahapoole kukkunud ja pea vastu põrandat katki löönud; tema aga sattus paanikasse ja põgenes kohe.

Loomulikult ta valetas ja kapten Chaumont nägi vale suurema vaevata läbi. Ohvri kolju viitas ilmselgelt põhjalikumale vägivallatsemisele; sellel oli mitmeid oletatavasti jalahoopide tagajärjel tekkinud verevalumeid. Lisaks oli isa nägu vastu põrandat hõõrutud, nii et üks silm oli peaaegu silmakoopast välja tunginud. „Maimäleta…” ütles süüdistatav, „mul oli hing nii täis.” Tema musklis käsivarsi, piklikku ja tigedat nägu vaadates polnud sugugi raske teda uskuda: ta oli tegutsenud ettekavatsematult, küllap oli kolju purunemine vastu põrandat ja vere nägemine teda erutanud. Tema kaitsestrateegia oli selge ja usutav, tõenäoliselt pääseb ta kohtus kergesti: mõned aastad tingimisi, mitte rohkem. Kapten Chaumont, kes tundus pärastlõunaga rahul olevat, valmistus lõpetama. Ma tõusin ja läksin klaasukse juurde. Väljas pimenes: mõned lambad hakkasid tööpäeva lõpetama. Nemadki olid lollid, võib-olla veel lollimad kui Aïcha vend; kuid nende geenidesse polnud programmeeritud ainsatki tugevat reaktsiooni. Oma elu viimasel õhtul määgivad nad hirmunult, nende pulss kiireneb, jalad hakkavad lootusetult tõmblema; siis aga tuleb kuul, elu jätab nad maha, nende kehast saab liha. Jätsime kättpidi hüvasti, kapten Chaumont tänas, et olin kohale tulnud.

Aïchad nägin järgmisel päeval uuesti; kinnisvaramaakleri soovitusel olin otsustanud lasta maja enne esimeste huviliste saabumist põhjalikult ära koristada. Andsin võtmed Aïcha kätte ja ta saatis mu Cherbourg’i rongijaama. Talv hakkas maastikku oma võimusse võtma, hekkide kohale kogunesid udulaamad. Ega meil kerge ei olnud. Ta oli kokku puutunud minu isa suguorganitega ja see tekitas meie vahele kuidagi kohatu intiimsuse. Kõik see kokku oli üllatav: ta tundus olevat korralik tüdruk ja mu isa polnud mingi eriline naistemees. Ilmselt oli temas siiski olnud mõningaid jooni, veetlevaid omadusi, mida mina ei osanud näha; õigupoolest oli mul koguni raske tema näojooni meenutada. Inimesed elavad üksteise kõrval nagu veised; hea, kui neil õnnestub vahetevahel napsipudelitki jagada.

Aïcha Volkswagen peatus jaamaesisel väljakul; taipasin, et enne lahkuminekut oleks hea midagi öelda. „Nojah…” ütlesin. Mõne sekundi pärast pöördus ta tuhmil häälel minu poole: „Ma lähen siit ära. Üks sõber lubas mulle Pariisis mõnes kohvikus koha otsida; ma õpin seal edasi. Perekond peab mind nagunii lipakaks.” Pomisesin midagi arusaamise märgiks. „Pariisis on rohkem inimesi…” poetasin lõpuks vaevaliselt; mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga midagi enamat ma Pariisi kohta öelda ei osanud. Repliigi äärmine sisutühjus ei paistnud teda häirivat. „Perekonnalt ei ole mul midagi oodata,” jätkas ta uuesti vihastades. „Nad pole mitte ainult vaesed, vaid peale selle ka lollid. Kaks aastat tagasi käis mu isa Mekas palverännakul; pärast seda ei ole temast enam mingit asja. Vennad on veel hullemad: õhutavad aga üksteist oma lollustes takka, lakuvad aniisiviina ja samal ajal esitavad ennast nagu mingeid tõelise usu valdajaid, ja neil jätkub veel ülbust mind lipakaks sõimata, sest ma tahan tööd teha, mitte mõnele nendesugusele idioodile mehele minna.”

„Tõsi ta on, ega need moslemid üldiselt ju suuremad asjad ei ole…” kogelesin ebamugavustundega. Võtsin oma reisikoti ja tegin autoukse lahti. „Ma arvan, et te saate hakkama…” pomisesin erilise veendumuseta. Sel hetkel sain ma otsekui ilmutuse, nägin rändevoogusid, mis kulgesid veresoontena läbi Euroopa; moslemid olid selles nagu vereklombid, mis aegamisi lahustusid. Aïcha vaatas mind kõhkleval ilmel. Külm tungis autosse. Intellektuaalses plaanis suutsin mosleminaiste vagiina vastu tunda teatavat tõmmet. Naeratasin pisut sunnitult. Tema naeratas siiramalt vastu. Surusin pikalt tema kätt, tajusin ta sõrmede soojust, hoidsin kätt seni, kuni tundsin õrnu veretukseid peopesas. Autost mõne meetri kaugusele jõudnud, pöörasin tagasi ja lehvitasin. Ikkagi kohtumine; miski oli lõpuks ikkagi aset leidnud.

Vagunis istet võttes mõtlesin, et oleksin pidanud talle raha andma. Ehkki tegelikult mitte, seda oleks ilmselt valesti tõlgendatud. Kummalisel kombel sain ma just sel hetkel aru, et minust saab rikas mees; või noh, suhteliselt rikas. Isa pangakontodelt oli raha juba üle kantud. Auto müümisega pidi tegelema üks selle ala spetsialist, maja müügiga kinnisvaramaakler; kõik oli korraldatud ülilihtsalt. Vara hinna määrasid turuseadused. Loomulikult oli ka teatav tingimisvõimalus, 10 % siia-sinna, kuid mitte rohkem. Ka maksumäär polnud mingi saladus: piisas, kui lugeda maksuametist saadud suurepäraselt koostatud buklette.

Tõenäoliselt oli isa korduvalt tahtnud mind pärandusest ilma jätta; lõpuks oli ta sellest mõttest siiski loobunud; küllap otsustas ta, et see oleks liiga keeruline, eeldaks liiga palju asjaajamist, kusjuures tulemuses ei saaks päris kindel olla (lapsi ei ole nimelt lihtne pärandusest ilma jätta, seadus pakub selleks vaid piiratud võimalusi: kõigepealt teevad need väikesed närakad teil elu põrguks, pärast aga kahmavad endale kõik, mis te olete tohutu pingutusega kokku kraapinud). Ennekõike aga oli ta ilmselt leidnud, et sellel pole mingit mõtet – mis võiks temal olla sellest, mis pärast tema surma juhtub? Minu arust mõtles ta just nii. Igatahes oli vana jobu nüüd surnud ja ma kavatsesin maja, kus ta oli veetnud oma elu viimased aastad, maha müüa; samuti kavatsesin maha müüa Toyota Land Cruiseri, millega ta oli Cherbourg’i Casino hüpermarketist pakkide viisi Eviani vett koju tassinud. Mida oleks minul, kes ma elan Jardin des Plantes’i lähedal, peale hakata Toyota Land Cruiseriga? Oleksin võinud sellega Mouffetard’i tänava turult ricotta’ga ravioolisid toomas käia, aga see oleks ka enam-vähem kõik. Otseliinis põlvnemise korral ei ole pärimismaks kuigi kõrge – isegi kui emotsionaalne side ei ole samuti teab kui tugev. Kui maksud maha arvata, võisin kokku saada oma kolm miljonit franki. See teeks umbes viisteist aastapalka. Seda oli umbes sama palju, kui madala kvalifikatsiooniga Lääne-Euroopa tööline võis teenida kogu elu jooksul; polnud paha. Niimoodi võib päris elada; võib vähemalt proovida.

Mõne nädala pärast saabub arvatavasti pangast kiri. Rong lähenes Bayeux’le, kujutasin juba ette järgmist vestlust. Kliendihaldur märkab minu kontole tekkinud kopsakat summat, ta avaldab soovi minuga kohtuda – vahel on elus ikka vaja investeerimisnõustajat. Ettevaatliku inimesena avaldaksin soovi võtta kurss kindlamate paigutuste poole; tema võtaks minu reaktsiooni – seda esineb nii sageli – vastu kerge naeratuse saatel. Muidugi teab ta, et enamik algajaid investoreid eelistavad tootlikkusele turvalisust; omavahel viskasid nad kolleegidega selle üle tihti nalja. Ja siin ei maksa sõnu väga otse võtta: ka paljud eakamad inimesed käituvad klassikalise algajana. Tema aga juhiks mu tähelepanu pisut teistsugusele võimalusele – jättes mulle loomulikult parasjagu mõtlemisaega. Jah, miks mitte investeerida kaks kolmandikku oma varast suuremate üllatusteta ja samas madala tootlikkusega väärtpaberitesse? Ja miks mitte paigutada viimane kolmandik pisut riskantsemalt, kui see võib korralikult sisse tuua? Teadsin juba ette, et pärast mõnepäevast mõtlemisaega jään tema argumentidega nõusse. Minu liitumine süstiks temasse julgust, ta valmistaks entusiasmist särades dokumendid ette – ning hüvasti jättes oleks meie käepigistus avatud ja soe.

Ma elasin riigis, kus valitses mõõdukaks rahunenud sotsialism, kus materiaalse vara omamine oli tagatud range õigussüsteemiga ning pangandussüsteemi toetasid ulatuslikud riigipoolsed garantiid. Kui püsin seaduslikkuse piires, ei ähvarda mu raha ei kellegi korruptsioonikuriteod ega pettusega korraldatud pankrotid. Ühesõnaga, mul pole vaja enam muretseda. Õigupoolest ei olnud mul muretsemiseks kunagi erilist põhjust olnud: üsna pea pärast tõsiseid, kuigi mitte säravaid õpinguid olin siirdunud avalikku sektorisse. See oli kaheksakümnendate aastate keskel, sotsialismi moderniseerimise algusaegadel, kui väljapaistev riigitegelane Jack Lang ülistas ilukõneliselt riiklikke kultuuriinstitutsioone; hakkasin kohe tööle asudes saama igati korralikku palka. Ja siis jäin vanemaks, tehes muretult läbi kõik järjestikused poliitilised muutused. Olin viisakas, korrektne, minust pidasid lugu nii ülemused kui ka kolleegid; et ma pole loomu poolest kuigi avatud, ei õnnestunud mul siiski luua tõelisi sõprussuhteid. Lisieux’ piirkonna üle laskus kiiresti õhtuhämarus. Miks ei olnud ma oma töös iial üles näidanud samasugust kirge nagu Marie-Jeanne? Miks ei olnud ma oma elus üleüldse tõelist kirge üles näidanud?

Möödus veel mõni nädal, ilma et oleksin vastust saanud; 23. detsembri hommikul võtsin lõpuks takso ja sõitsin Roissy lennujaama.