Читать книгу Platvorm - Michel Houellebecq - Страница 4

Ja nüüd olin ma siin, reisibüroo Nouvelles Frontières kassast paari meetri kaugusel, üksi nagu viimane jobu. Oli laupäeva hommik, pühadeaeg, Roissy oli rahvast täis nagu alati. Nii kui mõne päeva jagu vabadust tekib, sööstavad Lääne-Euroopa asukad maailma teise otsa, nad sõidavad pool maailma lennukiga läbi, käituvad sõna otseses mõttes nagu vanglapõgenikud. Ma ei heida seda neile ette; valmistun ise samamoodi talitama.

Minu unistused on keskpärased. Nagu kõik Lääne-Euroopa asukad, soovin ka mina reisida. Esineb teatavaid raskusi: keelebarjäär, halvasti korraldatud ühistransport, varguse ja pettuse ohvriks langemise oht; kui nüüd päris otse öelda, siis soovin ma õigupoolest tegelda turismiga. Eks me unista vastavalt võimetele; ja minu unistus on teha üksteise järel läbi kõik „Põnevad ringreisid”, „Värvikad puhkused” ja „À la carte naudingud” – niisugused olid Nouvelles Frontières’i kolme kataloogi teemad.

Otsustasin kohe ringreisi kasuks, kuid ei suutnud tükk aega otsustada, kas tuleks võtta „Rumm ja Salsa” (kood CUB CO 033, 16 päeva/14 ööd, kaheses toas 11 250 franki, individuaaltoa lisatasu 1350 franki) või „Tropic Thai” (kood THA CA 006, 15 päeva/13 ööd, kaheses toas 9950 franki, individuaaltoa lisatasu 1175 franki). Tegelikult tõmbas mind rohkem Taimaale; aga Kuuba eelis oli see, et tegemist on ühe viimase kommunistliku riigiga ja sedagi ilmselt mitte kauaks, selles oli teatavat kadumisohtu sattunud režiimi hõngu, ühesõnaga, mingit poliitilist eksootikat. Lõpuks valisin Tai. Tuleb tunnistada, et brošüüri tutvustustekst oli osavalt koostatud, keskmiste hingede võitmiseks igati sobiv:

„Seiklushõnguline ringreis, mis viib teid Kwai jõe äärsete bambuste vahelt üle Koh Samui saare ja imelise Kra maakitsuse Phuketi läheduses asuvale Koh Phi Phile. „Cool” reis troopikasse.”

Täpselt kell 8.30 laseb Jacques Maillot oma 13. linnajaos Blanqui bulvaril paikneva maja ukse kinni langeda, hüppab motorolleri selga ja asub läbi linna teele idast läände. Sihtpunkt: Nouvelles Frontières’i peakorter Grenelle’i bulvaril. Üle päeva astub ta läbi kolmest-neljast harukontorist: „Viin uued kataloogid ära, korjan posti kokku ja vaatan, kuidas kliima on,” selgitab energiline ülemus, kes kannab alati kummalist kirjut lipsu. Sellest piisab, et müüjatesse energiat süstida: „Järgnevatel päevadel hüppab nende kontorite käive lakke…” seletab ta naeratades. Pisut kaugemal tekstis imestab ilmselgelt võlutud Capitali naisreporter: kes osanuks 1967. aastal ennustada, et käputäie mässuliste tudengite asutatud ühing kord nii kõrgele lendab? Kindlasti mitte nood tuhanded meeleavaldajad, kes 1968. aasta mais Pariisis, Denfert-Rochereau metroopeatuse lähedal asuva Nouvelles Frontières’i kontori ees tunglesid. „Me olime täpipealt õiges kohas, otse telekaamerate ees…” meenutab Jacques Maillot, endine skaut ja vasakpoolsete vaadetega katoliiklane, kes on kunagi olnud ka tudengite ametiühingu aktiivne liige. See oli ettevõttele, mille nimi pärineb John Kennedy kõnedest, kus oli juttu Ameerika uutest piiridest, esimene korralik reklaam.

Tulise liberaalina võitles Jacques Maillot edukalt Air France’i monopoli vastu ja lennutranspordi demokratiseerumise eest. Tema ettevõttest oli pisut rohkem kui kolmekümne aastaga saanud Prantsusmaa suurim reisifirma ning majandusajakirjad olid selle eduloost vaimustuses. Nii nagu FNAC ja Club Med, võis ka meelelahutustsivilisatsiooniga koos sündinud Nouvelles Frontières sümboliseerida tänapäevase kapitalismi uut külge. Aastaks 2000 oli turismitööstus esmakordselt tõusnud maailmas suurima käibega majandussektori staatusesse. Ehkki „Tropic Thai” eeldas vaid keskmist füüsilist vormi, liigitati see ometi „seikluslike ringreiside” hulka: eri tasemega majutus (lihtne, standard, esimene kategooria); osalejate arv maksimaalselt kakskümmend, et tagada grupisisene ühtekuuluvustunne. Nägin tulemas kaht väga armsat seljakotiga mustanahalist neiut, lootsin, et nad on valinud sama reisi mis minagi; seejärel lõin pilgu maha ja läksin oma reisidokumente vastu võtma. Sõit pidi kestma pisut üle üheteistkümne tunni.

Tänapäeval tähendab lennukiga reisimine olenemata firmast ja sihtkohast, et peate kogu sõidu kestel laskma ennast kohelda nagu viimast kõntsa. Te istute kägarassetõmbunult oma kitsukesel, isegi naeruväärselt kitsal kohal, kust on võimatu liikuma pääseda, häirimata kõiki teisi samas reas istujaid, ning kohe algusest peale paiskavad stjuardessid võltsi naeratuse saatel teile näkku terve rea keeldusid. Niipea kui olete pardale jõudnud, kisuvad nad teil isiklikud asjad käest, et paigutada need pagasiriiulisse – kust te neid kuni maandumiseni mitte ühelgi ettekäändel kätte ei saa. Kogu sõiduaja leiutavad nad kõikvõimalikke mooduseid, kuidas teid nöökida, tehes samas võimatuks igasuguse liikumise ja üleüldse mis tahes tegevuse, välja arvatud üksikud kataloogis ette nähtud toimingud: karastusjookide tarvitamine, Ameerika videod, duty-free kaupade ostmine. Pidev ohutunne, mida õhutab lennuõnnetuste silme ette manamine, ning sunnitud paigalolek piiratud ruumis põhjustavad nii tugevat stressi, et pikkadel lennureisidel on mõnigi reisija südameataki tagajärjel surnud. Meeskond oma leidlikkuses üritab stressitaset maksimumini kruvida, keelates selle vastu võitlemiseks kasutada tavapäraseid vahendeid. Sigaretid ja lugemine on võimatuks tehtud, viimasel ajal kehtib see üha sagedamini ka alkoholi kohta. Jumalale tänu ei harrasta need libud veel läbiotsimist; kogenud reisijana oli mul õnnestunud kaasa võtta väike ellujäämispakett: mõned 21 mg Nicopatchi plaastrid, tahvel unerohutablette ja lapik Southern Comfort. Vajusin nätskesse unne, kui lendasime parasjagu üle endise Ida-Saksamaa.

Mind äratas õlale vajuv raskus ja kellegi leige hingeõhk. Lükkasin vasakpoolse naabri ülemäärase helluseta tema istmele tagasi, ta norsatas vaikselt, kuid ei avanud silmi. See oli umbes kolmekümneaastane helepruunide juuste ja potisoenguga pikka kasvu meesterahvas; ta ei näinud välja eriti antipaatne ega ka eriti kuri. Tegelikult oli ta lennufirma helesinisesse tekki mähituna, suured töömehekäed põlvedel, isegi üsna heldimapanev. Võtsin maast üles tema jalge ette kukkunud taskuformaadis raamatu, anglosaksi menukirjaniku Frederic Forsythi nõmeda üllitise. Olin kunagi lugenud üht selle idioodi raamatut, mis kubises auavaldustest Margaret Thatcherile, Nõukogude Liidust aga oli maalitud verdtarretav pilt kui Kurjuse Impeeriumist. Mõtlesin, et ei tea, kuidas tal ka pärast Berliini müüri lagunemist on läinud. Lehitsesin tema uut oopust: tundus, et nüüd on pahade rollis punapruunid ja teised Serbia natsionalistid; vaat kui hästi mees aja vaimuga kursis on! Tema lemmikkangelane Jason Monk aga sai taas tööd CIAlt, kes tegi selles asjas koostööd tšetšeeni maffiaga. Ei no muidugi, mõtlesin raamatut naabri sülle tagasi pannes, on ikka neil anglosaksi menukirjanikel kõrge moraal! Järjehoidjaks oli kolmeks murtud paberileht, milles tundsin ära Nouvelle Frontière’i infokirja: niisiis olin kohtunud esimesega oma reisikaaslastest. Tore poiss, olin selles kindel, igal juhul kaugeltki mitte nii enesekeskne ja neurootiline kui ma ise. Viskasin pilgu ekraanile, millelt näidati meie teekonda: juhul kui sõit läkski üle Tšetšeenia, siis olime sellest tõenäoliselt juba möödas; välistemperatuur oli –53 ºC, kõrgus 10 143 meetrit, kohalik kellaaeg 00.27. Selle info asemele ilmus kaart: olime jõudmas Afganistani kohale. Aknast paistis muidugi vaid täielik pimedus. Nii või teisiti magasid taliibid parajasti ja marineerisid oma räpa sees. „Head ööd, taliibid, head ööd… Ilusaid unenägusid…” sosistasin ma ja võtsin teise unerohutableti.