Читать книгу Platvorm - Michel Houellebecq - Страница 5

Lennuk maandus Don Muangi lennuväljal kella viie paiku hommikul. Ärkasin vaevaliselt. Minu vasakpoolne naaber oli juba püsti tõusnud ja kügeles vahekäigus, et lennukist välja saada. Saabuvate lendude halli viivas koridoris kaotasin ta kiiresti silmist. Mul oli suu paks ning jalad nagu vatti täis; kõrvus kumises kõvasti.

Niipea kui automaatuksest välja sain, neelas palavus mu endasse nagu suu. Temperatuur oli vähemalt 35 ºC. Bangkoki palavus on kuidagi iseäralikult rasvane, tõenäoliselt õhusaaste tõttu; kui oled seal kaua aega väljas, üllatab alati, et keha ei olegi üleni kaetud õhukese tööstusjääkide kihiga. Mul kulus umbes pool minutit, et suuta selles õhus hingata. Üritasin püsida meile vastu tulnud tailanna kannul; temast olin jõudnud märgata ainult seda, et ta oli reserveeritud ja viisakas – kuid sellise mulje jätavad paljud tailannad. Seljakott nööris õlgu; see oli Lowe Pro Himalaya Trekking, kõige kallim mudel, mille olin Vieux Campeuri matkapoest leidnud; eluaegse garantiiga. See oli muljetavaldav ese, terashalli värvi, karabiinidega, firma patendi alusel valmistatud spetsiaalsete takjakinnistega ja tõmblukkudega, mis töötavad tõrgeteta kuni –65 ºC juures. Mahutavus oli sellel kahjuks väga piiratud: mõned lühikesed püksid ja T-särgid, spetsiaalsed jalanõud, mis kannatavad korallidele astumist (Vieux Campeuris 125 franki), tualetitarvete kott ravimitega, mida Routard’i reisijuhis nimetati hädavajalikeks, videokaamera JVC HRD-9600 MS varuakude ja – kassettidega ning kaks Ameerika bestsellerit, mille olin lennujaamast enam-vähem huupi ostnud.

Nouvelles Frontières’i buss seisis sajakonna meetri kaugusel. Võimsa sõiduki (64-kohaline Mercedes M-800) sees töötas kliimaseade täitel tuuridel, tekkis tunne, nagu siseneksid külmkappi. Istusin umbes keskele, vasakpoolsesse istmeritta akna äärde; silmasin umbes kümmet reisijat, kelle hulgas oli lennukis minu kõrval istunud meesterahvas. Minu kõrvale ei istunud keegi. Ilmselgelt olin luhta lasknud oma esimese šansi rühmaga lõimuda; ühtlasi oli mul suurepärane võimalus saada korralik nohu.

Väljas polnud veel valgekski läinud, aga Bangkoki kesklinna viival kiirteel oli liiklus juba tihe. Sõitsime mööda teras- ja klaashoonetest, mille vahelt paistis aeg-ajalt mõni nõukogude arhitektuuri meenutav betoonehitis. Enamasti Jaapani pankade, hotellikettide, elektroonikaettevõtete esindused. Pärast Chatuchaki ristmikku kulges kiirtee üle väiksemate tänavate, mis lähtusid kiirtena linnasüdamest. Valgustatud hotellide vahel võis nüüd silmata tühermaalappide keskel rühmiti seisvaid väiksemaid, plekk-katusega maju. Neoonreklaamidega liikuvates müügiputkades pakuti suppi ja riisi; malmpajad aurasid. Buss võttis pisut hoogu maha ja väljus kiirteelt New Petchaburi Roadi suunas. Hetkeks nägime kummituslikku hiigelristmikku, mille lennujaama eredate tulede valguses esile tõusvad asfaltspiraalid näisid otsekui taevas hõljuvat; seejärel, pärast pikka kurvi, suubus buss taas kiirteele.

Bangkok Palace Hotel kuulus Mercure’iga seotud hotelliketti ning lähtus toitlustamisel ja külaliste vastuvõtul samadest põhimõtetest; seda lugesin brošüürist, mille ma fuajees kätte võtsin, et aega parajaks teha, kuni vastuvõtus pisut lahedamaks läheb. Kell oli pisut üle kuue hommikul (Pariisis on praegu kesköö, mõtlesin ilma mingi konkreetse põhjuseta), kuid juba oli palju sagimist, hommikusöögisaal oli äsja lahti tehtud. Istusin diivanile; olin uimane, kõrvus kumises ikka veel kõvasti ja kõht hakkas valutama. Ootava hoiaku järgi tundsin ära mõned oma grupi liikmed. Seal oli kaks umbes kahekümne viie aastast bimbo-tüüpi neiut – muide, üsna kobedad –, kes vaatasid põlglikult ringi. Pensionäridest abielupaar – mees ülevoolavalt energiline, naine pisut mornim – seevastu imetles hotelli peeglitest, kuldkaunistustest ja lühtritest koosnevat sisekujundust. Äsja moodustunud grupis tuleb esimestel tundidel ette üksnes faatilist suhtlemist, mida iseloomustab tühjade käibefraaside kasutamine ja piiratud emotsionaalne side. Edmundsi ja White’i järgi2 saab väikegruppide moodustumist täheldada alles esimese ekskursiooni, vahel ka esimese ühise eine käigus.

Võpatasin, pilt oleks äärepealt tasku läinud, süütasin sigareti, et ennast koguda: need unerohud olid tõesti liiga kanged, nad mõjusid mulle üsna rängalt; samas, eelmised ei pannud mind enam magama: lahendust ei paistnud kusagilt. Pensionärid tiirutasid aeglaselt ringiratast, mulle jäi mulje, et mees üritas rinda õieli ajada; pööreldes suunasid nad välisilma poole potentsiaalse naeratuse, oodates mõnd konkreetset inimest, kellele päriselt naeratada. Ilmselt olid nad varasemas elus olnud väikepoepidajad, muud ei osanud ma arvata. Oma nime kuuldes läksid grupi liikmed üksteise järel reisisaatja juurde, said võtme kätte ja suundusid oma tubadesse – ühesõnaga, hajusid laiali. Hommikusööki, tuletas saatja oma kõlaval häälel meelde, saab soovi korral juba praegu; samuti võisime tubades puhata; omal vabal valikul. Igatahes saame fuajees kokku kell kaks ja läheme klong’e vaatama.

Minu toa aknast avanes vaade otse kiirteele. Kell oli pool seitse. Liiklus oli tihe, kuid topeltklaasist kostis läbi üksnes nõrk kumin. Öine valgustus oli kustunud, päike ei pannud terast ja klaasi veel kiiskama; sel tunnil oli linn veel hall. Tellisin tuppa topeltespresso, neelasin selle kõrvale ühe Efferalgani, ühe Doliprani ja kahekordse annuse Oscillococcinumit; seejärel heitsin pikali ja üritasin silmad kinni panna.

Mingid moodustised liikusid aeglaselt piiratud ruumis; need tekitasid kumedat müra; need olid nagu ehitusmasinad või hiiglaslikud putukad. Tagapool seisis väikese kõvera mõõgaga mees ja katsus ettevaatlikult, kas mõõk on terav; tal oli peas valge turban ning jalas valged puhvpüksid. Äkitselt muutus õhk punaseks ja kleepjaks, peaaegu vedelaks; silme ees moodustuvate kondensatsioonitilgakeste järgi taipasin, et minu ja selle vaatepildi vahel on klaas. Mees oli nüüd pikali maas, mingi nähtamatu jõud hoidis teda paigal. Masinad olid kogunenud tema ümber; seal oli mitu koppa ja üks väiksem roomikutel buldooser. Kopad tõstsid oma liigendkäpad üles ja langetasid need üheskoos, rebides mehe keha hoobilt seitsmeks või kaheksaks tükiks; tema peas aga näis püsivat mingi kuratlik elujõud, tige naeratus läbistas tema habetunud nägu. Nüüd sõitis mehele peale buldooser, tema pea purunes nagu muna; klaasile, minu näost mõne sentimeetri kaugusele, pritsis aju- ja luutükke.