Читать книгу Minu õde - Michelle Adams - Страница 6

Istun tummaks lööduna voodiserval ja vaatan, kuidas 2.06-st kellal saab 2.07. Viiest minutist piisas, et nullida ära kuus aastat pingutusi, ja nüüd on Elle mu elus tagasi, nagu poleks ta sealt iial läinud olnudki. Ajan end püsti ja vaarun jalgel, nagu oleks isegi mu gravitatsioonikese paigalt nihkunud. Tõmban hommikumantli hõlmad koomale, seon vöö kõvasti kinni ja astun üle reisikoti, mis seisab pakituna voodijalutsis. Näib, et Antonio kavatseb kuhugi minna, tõenäoliselt minuta.

Lükkan koti eemale ja pistan jalad hallidesse kašmiirsussidesse. Need sussid on kingitus, üks paljudest, mis Antonio on mulle meie kolme koos oldud aasta jooksul teinud. Algul näis kõik olevat väga lihtne. Aga siis hakkas reaalsus endast tasapisi märku andma ning mõte, et Elle võib iga hetk välja ilmuda ja kõik rikkuda, väsitas mind. Loomulikult ei teadnud Antonio tol ajal Elle’ist midagi ja kui asjad hakkasid allamäge minema, arvas ta, et suudab lahendada kõik mured kingitustega. Kui vaatan teda magamas seal, meie vana elu varjus, kott pakitud nagu palju kordi varem, mõistan, et ükski kingitus poleks aidanud ära hoida seda kuristikku, mis meie vahel haigutab. Elle on minu saatus. Möödapääsmatu. Ta on tagasi, et rikkuda mu elu; teadsin alati, et see päev tuleb.

Hiilin hääletult üle oma pimedas Brixtoni nurgas asuva masendava ridaelamu otsakorteri laminaatpõranda ja astun magamistoast välja. Vaatan trepimademel aknast alla tänavale, mis on mattunud varjudesse ja täiesti inimtühi. Ühesugused majad sulavad kaugusega kokku ja ma silmitsen linna vaevu aimatavat sooja kuma, mis tuletab mulle teravalt meelde, kus ma praegu olen. See linn on nii suur, et seal on võimalik hetkega nähtamatuks muutuda. Peaaegu.

Kui Antonio praegu ärkaks, võtaks ta mul ümbert kinni ja ütleks, et peaksin end paremini tundma nüüd, kui olen selle kõik südamelt ära saanud. See on väljend, mis on talle külge jäänud, nagu ikka inimesele, kes õpib uut keelt ja laseb täiesti ebasobivatel hetkedel lendu mingeid fraase. Selliseid, mis on olukorda arvestades liiga magedad. Näiteks nagu siis, kui rääkisin talle, et Elle tappis kord koera. Omaenda koera. Antonio ütles, et kõik on korras, sest olin selle südamelt ära saanud. Justkui oleks rääkimine selle kõik olematuks muutnud ja surnud koer tükkis oma sisse löödud peaga tuleks jooksujalu tagasi, keel ripakil, olles elevil nagu kutsikas rattakorvis. Pole paremat paika kui kodu. Milline rumalus.

Komberdan puutrepist alla, tehes pimeduses ettevaatlikke samme ja otsides teel kööki seinast tuge.

Niisiis, mõtlen. Mu ema on surnud.

Seisan köögikapi ees ja näpin musta veiniklaasi, keerutan selle põhja jäänud viimaseid Chianti-tilku. Panen pokaali käest ja võtan kapist kaks tassi, püüdes teha seejuures müra. Vahest ärkab Antonio mind kuuldes üles. Võib-olla tuleb ta alla ja istub minuga lauda ning ütleb, et kõik saab korda, just nii, nagu ta varem ikka tegi. See lohutaks mind. See aitaks vaigistada paanikat, mille Elle välja ilmudes kaasa tõi. Astun isegi sammu magamistoa poole, olles kindel, et mehe kohalolu leevendaks mu üksindustunnet. Aga siis meenub mulle kott, mis juba ootab lahkumist, seega avan kapiukse uuesti vaikselt ja panen teise tassi tagasi. Kas Antonio jätab mu maha? Võimalik. Eks see ole vast minu saatus. Pean tema lahkudes õppima üksindusega toime tulema. Pistan kapsli kohvimasinasse ja võtan tassi, kui masina punane tuli põlema süttib. Aur tungib mulle näkku, kui ma huuli kõrvetava lonksu võtan.

Kõnnin seinaääri mööda ja panen põlema kõik tuled, enne kui istun oma igava klaaslaua taha ja lülitan arvuti sisse. Mulle meeldib seesugune moodne mööbel. Ilmetud objektid, millel pole jutustada mingit lugu. Niisuguseid asju pole kahju maha jätta. Panen tassi käest ja avan veebibrauseri ning mu näole langeb jahe sinine valgus. Hoian hinge kinni. Mida ma siit õieti otsida tahan? Kas ma tõesti lähen? Mul on tunne, et kuulen selja taga samme, ja ma pööran pead, lootes näha Antoniot tulemas, kuid seal pole kedagi. Toetan selga, vaatan trepist üles, kontrollin veel viimast korda, kuid näen vaid pimedust seal, kust olin äsja tulnud. Pööran pilgu tagasi arvutiekraani poole ja trükin otsingulahtrisse sõna Edinburgh, et leida sinna suunduvaid lende, olemata seejuures endiselt kindel, kas mu mõistus on piisavalt ärkvel, et niisugust otsust langetada. Kas lähen tõesti tagasi? Järgmine kast. Edasi-tagasi või ühe otsa pilet?

“Mida sa teed?” küsib Antonio.

“Jessas!” hüüatan ja hüppan arvutitoolil. “Ära hiili mulle niimoodi selja taha.” Süda mu rinnus peksab.

“Issand jumal, Rini!” Ta astub üllatunult paar sammu tagasi. “Ise sa oled see, kes pimedas ringi hiilib. Sa ehmatasid mind.” Ta seisab valgetes bokserites, mis paistavad olevat talle liiga väikesed, relvastatud ühe mu kontsakingaga. Tema hääl on mahe nagu šokolaad ja tugev nagu mu espresso. “Mida sa siin all teed?”

“Otsin midagi internetist,” vastan, olles endiselt hingetu. Ta nihkub lähemale ja ma tunnen tema nahal oma parfüümi lõhna, kui ta minu kohale kummardub. Antonio asetab käed mu õlgadele ja kui ma neid eemale ei lükka, mudib ta mu kaela ja laseb kätel libiseda mu rindadele. Ta pole kunagi lakanud mind puudutamast. Isegi siis, kui ta on minu peale vihane, tahab ta olla mu lähedal.

“Rahune nüüd ometi. Hinga sügavalt,” ütleb ta, surudes sõrmeotsad mu nahka. Mulle meenub, mida olime teinud alles tunni aja eest, ja soovin, et saaksin minna sellesse hetke tagasi, mis sest, et meie tülijärgne seks oli olnud mõnevõrra kohmakas. Miski meie vahel pole enam lihtne. Ta mudib mu õlgu edasi ja kummardub, et ekraani vaadata. Siis jäävad tema käed seisma ja ta vaatab mind, silmis välkumas arusaamatu pilk. “Kas sa lähed kuhugi?”

Mõtlen uuesti tema pakitud kotile ja sellele, et võiksin esitada talle just sama küsimuse. Selle asemel võtan ma veel ühe lonksu kohvi ja tunnen rõõmu selle üle, et pole enam üksi. “Cassandra suri,” vastan.

Antoniol läheb hetk aega, sest ta pole harjunud seda nime kuulma. “Millal?” küsib ta, kui mu sõnad on talle kohale jõudnud. Ta kükitab ja mu hommikumantlihõlmad libisevad lahti, paljastades jalad ja armi alumise otsa. Antonio hõõrub tugeva käega mu vasakut, nõrgemat reit, tõmmates käega üles, paksu punase armini välja. Ta uurib mu nägu, otsides vastust küsimusele, kuidas ma seda uudist võtan. Olen tühi nagu valge paberileht. “Kuidas?” küsib ta, kui ma tõmbun temast eemale, sest tema sõrmed ärritasid mu konarlikku punast puusaarmi.

Alles siis taipan, et polnud küsinud Elle’ilt, mis meie emaga juhtus. Ma ei tea, kas ta suri une pealt või mingis neetud autoõnnetuses. Tahaksin öelda, et ei küsinud seepärast, et see ei lähe mulle korda, kuid tean, et läheb. Hoolin ikka veel, kuigi olen püüdnud seda kakskümmend üheksa aastat eitada.

“Ma ei tea.”

Antonio ei käi mulle peale sellest hoolimata, et ta ei mõista täielikult, miks ma olen oma perekonnast eemaldunud. Tal on perekonnast tugev arusaam. Abielu on kõige alus. Aga ometi on ta siin ja on mulle andestanud tüli, mille olin eelmisel õhtul üles tõmmanud; see oli mingi mõttetu vaidlus, mis oli alanud sellest, kui kehvasti ta kodus korda hoiab, ja lõppenud sellega, et ma ei taha emaks saada.

“Kas lähed?” küsib ta.

Kehitan õlgu. Mul on nii palju põhjusi, miks minemata jätta. Ma saaksin veel taganeda, vahetada telefoninumbri ja kolida, enne kui Elle jõuab mu aadressi välja uurida. Teeselda, et ma ei võlgne talle midagi. Aga kui ma lähen, võin isalt kuulda tõde paljude asjade kohta. Kuidas saan ma loobuda võimalusest teada saada, miks nad minu ära andsid ja Elle’i alles jätsid?

“Sul tuleb nähtavasti ikka minna,” nendib Antonio. Ta sirutab käe hiire järele ja hakkab lende otsima. Ta valib välja pärastlõunal kell 15.30 lahkuva lennu ja veab kursoriga selle ümber ringi, et mu tähelepanu tõmmata. “See paistab sobivat. Sa oleksid seal juba õhtupoolikul.”

Noogutan ja naeratan, mõistes, et tema arvates on minu ainus ja õige otsus sinna minna. “Ulata mulle mu rahakott,” palun teda ja klõpsan väriseva käega lingile. Valin ühe otsa pileti, teadmata, millal saan sealt tagasi tulla, ja tunnen end kohe ebakindlamalt. Antonio ei paku end kaasa tulema. Võib-olla tunneb ta heameelt, et saab veidi aega omaette olla. Vahest on meil mõlemal lahusoleku üle hea meel.

“Tule nüüd tagasi voodisse,” ütleb ta.

Läheme koos tagasi, Antonio minu ees, hoides mul käest kinni, nagu oleksin teismeline plika, kes saab kohe esimest korda keppi. Ronime tagasi voodisse ja ta võtab mu oma käte vahele. Olen hakanud seda igatsema neil nädalail, kui ta on olnud kauge ja kättesaamatu. Surun end tema vastu, soovides, et tunneksin tema vastu sedasama, mida tundsin vanasti. Aga ma ei tunne. Tema puudutused on nurgelised, nagu oleksime kaks pusletükki, mis omavahel kokku ei passi, ja tema lähedus ei muuda enam minevikku häguseks, nagu see kunagi tegi.

Vaatan kella, mis näitab nüüd 2.46. Aeg on venima hakanud; juba see tiribki mind endaga koos alla, ükskõik kui palju ma võitlen ja rabelen. Peagi hakkab kell aega tagasi tiksuma, tik-tak, tik-tak, kuni olen tagasi selle vaikiva naise juures, kes oleks pidanud olema mu ema. Ja nüüd, meie magamistoa pimeduses, Antonio käte vahel, mõtlen ma, mida kuradit olen teinud.

Oleksin pidanud Elle’ile ütlema, et ei lähe. Oleksin pidanud eirama seda häält, mis ütles mulle, et olen talle võlgu. Oleksin pidanud Elle’i eest põgenema, just nagu viieteistkümne aasta eest, seljas pidžaama, pisarad mööda põski ja veri mööda kätt alla voolamas, teades, et mu ainus lootus tulevikule on temast igaveseks lahti lasta. Tol päeval juhtunu tõukas meid üksteisest eemale, aga ühtlasi jääb see päev meid igavesti siduma. Päev, kui ta mu päästis ja mind seejuures kohutavalt hirmutas.

Aga mind ei meelita tagasi sugugi vaid himu tõde teada saada. Tahan ka Elle’i. Ohust hoolimata tõmbab mind tema poole. Ma ei saa sinna midagi parata. Uskusin kõik need aastad, et suudan ta eemale tõrjuda, aga ei suuda. Ja see mõte on väga hirmutav, sest kui Elle teatas, et meie ema on surnud, jätsin ma surma põhjuse meelega küsimata. Ma eeldasin, et tean seda juba; et Elle oli see, kes ema tappis.