Читать книгу Minu õde - Michelle Adams - Страница 7

Viimane kord leidis Elle mind mu toonasest töökohast, haigla erakorralise meditsiini osakonnast. Vaatasin läbi turvalise esimese korruse akna, kuidas ta parklas võitles. Kui ta virutas näkku õele, kes püüdis teda peatada, tegi üks mu kolleeg nalja, et nähtavasti on põgenema pääsenud mõni psühhiaatriaosakonna patsient. Naersin koos temaga ja lisasin paar kommentaari Elle’i riietuse kohta. Elle’il oli nimelt seljas villane kampsun, mis oli aastaaega arvestades täiesti sobimatu. See punnitas välja koolipluusi varrukaotstest ja kaelusest. Lühikesed püksid. Doc Martensi saapad. Ta oli riides, nagu läinuks ta keset talve reivile. Oli juuni ja päike säras taevas. Ta hüüdis mind ja tema vehkivad käed sirutusid minu poole, sellal kui õde temaga rüseles. Viimaks surusid turvamehed ta maha, tirisid ta läbi parkla ja lõhkusid tema särgi. Nad ei saanud riskida, sest Elle hoidis käes kööginuga.

Sel päeval ei saanudki ta minuga rääkida. Aga ta teadis, et olen seal. Tundsin seda, sest kui tema silmad vaatasid klaasi, mille taga ma seisin, tõmbus kogu mu nahk pingule. Selleks ajaks kui ma koju läksin, olin andnud sisse lahkumisavalduse, ja järgmised kuus aastat jooksin ma sealt nii kaugele, kui vähegi sain. Sellest polnud vähimatki kasu.

Sest nüüd olen ma ometi siin ja lähen tagasi Elle’i otsima, hoolimata kõigest, mida tema kohta tean. Helistasin lennujaama poole sõites Queen’s College’i haiglasse ja palusin kolm päeva erakorralist puhkust. Ma ei öelnud, et vajan seda enda pärast.

Istun kohal 28A, kinnitan süles turvavöö. Väike salong vappub, kui me mööda hoovõturada sõitma hakkame, ja ma tunnen, kuidas mul lennuki õhku tõustes sees õõnsaks läheb. Soovin veel viimast korda, et lennukitiib saaks viga või me kukuksime taevast alla kohutavas, uudisekünnist ületavas õnnetuses. Aga mu soov ei lähe täide. Selle asemel tõuseme aina kõrgemale ja kõrgemale ning London muutub meie all miniatuurseks linnaks, kuni tungime viimaks paksu halli pilve sisse.

Mul on kotis kaks komplekti vahetusriideid, suitsupakk, kirjadeta rahustipurk, mille hommikul haiglast näppasin, ja raamat, kuigi tean, et ma sellest ridagi ei loe. Keeran korgi lahti, pistan ühe tableti suhu ja neelan brändiga alla. See meelemürkide segu võtaks nii mõnegi teise pildituks, aga mina olen harjunud. Vahest on asi sellest, et anestesioloogina on mul rohkem julgust ravimitega mängida. Nõrk olen ma vaid neis asjus, mis puudutavad mu perekonda. Valium hakkab mõjuma ja leevendab hirmu, kuni ma viimaks hammaste krigistamise lõpetan.

Võtan telefoni ja uurin sõnumeid ning näen, et olen ühe Antonio sõnumi kahe silma vahele jätnud. Vajutan ümbrikule ja sõnum avaneb.

Turvalist lendu. Anna teada, kui oled maandunud. Ti amo, A x

Ma olin parasjagu ühel valuga toimetuleku konverentsil, kui Antonioga kohtusin. Ta serveeris õhtusööki ja jagas kukleid, jättes endast maha saiapururaja. Neil esimestel õnnelikel nädalatel polnud mul aimugi, et Antonio varjab minu eest, et tal on elukaaslane. Siis sai tüdruk minust teada ja viskas Antonio välja sellal, kui mina maja ees autos ootasin. Selsamal päeval kolis ta minu juurde ja rääkis, kui suur kergendus on olla vaba. Antonio jutt kõlas nii, nagu oleksid kõik tema unistused teoks saanud, aga tagantjärele näen ma, et tal polnud kuhugi mujale minna. Uskumatu, kui kergelt ma seda võtsin ja kui mõistev ma olin. Aga kui ma lebasin voodis, tema paljad jalad minu omadega vaheliti, sain ma mineviku unustada ja teeselda, et mu elu algas just sellest hetkest. Sulasin temaga ühte. Tundsin, et lakkan Antoniota eksisteerimast. Aga see oli hea; ma ei tahtnud enam olla mina, õnnetu üksildane Irini. Irinist sai meie. Ma kuulusin meile. Olgu, ta oli minuga pisut mänginud. Mis siis sellest? Ta polnud teinud midagi ligilähedastki sellele, mida oli teinud mulle mu perekond. Ja pealegi tahtis ta mind.

Mul vedas, et kohtusime Elle’i-vabal ajal, sest see andis meile võimaluse elada oma elu, mis oli väga lihtne, sest armastasime mõlemad loodusdokumentaalfilme ja Antonio valmistatud toitu. Kahe esimese aasta jooksul ma isegi ei maininud talle, et mul on õde, ja selles vales elada oli õnnis tunne. Kui Antonio mu ellu tuli, polnud mul enam Elle’i vaja.

Pärast seda, kui olime käinud Itaalias tema perel külas, hakkas ta rääkima abielust ja lastest. Ma keeldusin. Missugune ema minust saaks, kui mul endal pole iial olnud ema, kellelt õppida? Sestpeale on meie suhe vaikselt purunenud. Kui aus olla, siis need meie Itaalia suve lõpu laisad päevad, kui vedelesime lamamistoolil teineteise kaisus ja vaatasime, kuidas päike horisondi taha vajub, olid viimased, mil olime veel veidigi õnnelikud.

Algul arvasin, et ta jätab mu maha. Aga ta jäi minuga, nuttis ja ütles, et ei suuda minuta elada. See oli kergendus, sest ma polnud kindel, et suudan elada temata; mida ma üksinda peale hakkaksin? Ma võiksin matta end raamatutesse ja töösse, aga seda olin ma juba teinud ja teadsin, kui tühi mu elu nõnda oleks. Olin kogenud Antonioga sidet ja teadsin, et nirumgi side meie vahel on parem kui elada üksinduses. Ma ei tahtnud olla taas Irini, perekonna ja sõpradeta tüdruk.

Aga nüüd on kõik muutumas; me nagu kõduneksime, oleksime koide pureda. Minust on tasapisi saamas jälle Irini ja liit, mille varju ma olen pugenud, on hävimas. Antonio ei mõista, miks ma välistan meie tulevikust abielu ja lapsed, ja mina ei suuda talle tunnistada, et tahan tegelikult samuti perekonda. Sest isegi seda tahta näib mulle ohtlik. Ma ei saa talle tõtt rääkida ja nii viskan telefoni tagasi kotti, et tellida veel üks brändi.

Lennuk maandub tarbetu aplausi saatel, ma tõusen ja komberdan ettepoole, puus ebamugavast asendist valus. Muutun kohtumise lähenedes aina närvilisemaks, kõhus keerab ja mul on pisut raske hingata. Tuletan endale meelde, et see reis on väga lühike, ma peatun hotellis ja pean oma nägu näitama vaid matustel. Veenan end, et tulla oli mu enda valik. Ma ei pea isegi Elle’iga omavahele jääma, kui ma seda just ei taha. Kauplen veel viimasel minutil oma närvide ja mälestustega. Mõistus püüab pinnale tungida. Aga kui ma läbi tollikontrolli lähen, näen teda väravas ootamas, hoolimata sellest et ma polnud talle öelnud, mis lennuga tulen.

Näen, et tema välimus on nende eemal oldud aastatega muutunud ja kuigi mu kurk kuivab ja peopesad higistavad, tahan loota, et ühes välimusega on muutunud ka kõik muu. Varem oli ta alati kuidagi väljakutsuv; ta ei suutnud alluda ühiskonna ideaalidele füüsiliselt ega vaimselt. Seda nägid kõik. Reivirõivastus haigla parklas oli vaid üks näide. Aga nüüd näeb ta välja rafineeritud, juuksed kaunid ja blondid, moekalt lühikeseks lõigatud. Tema saledat keha katavad liibuvad spordirõivad ja ta hoiab käes Eviani pudelit. Elle’i kõrvu ehivad pärlid, mis on nii suured ja tuhmid, nagu oleksid luust nikerdatud. Aktiivne Stepfordi perenaine, vahest on tal kaks ideaalset last, vormiroog ahjus ja ta pühib daami kombel suud pärast seda, kui on oma mehel lahti imenud. Kas ta võib olla muutunud? Kas ma näen tõesti tema huulil naeratust? Ta paistab nagu inimene, kes hoiab kätt elu pulsil ja näeb peeglisse vaadates kõike seda, mida näeb kogu ülejäänud maailm. Samaks on jäänud vaid kolmnurkne arm tema laubal. Meie armid ei kaunista meid kumbagi. Paranemine võtab kaua aega.

Mõtlen endamisi, kes Elle tegelikult on. Pealiskaudsel vaatlemisel on ta kõike seda, mida mina pole. Ta kõnnib, pea püsti, samas kui mind sunnib düsplastiline puus lonkama, külmal ajal veel hullemini kui muidu. Ta on sale; mina olen tema kõrval täitsa pontsakas, kui arvata välja mu vasak reis, mis keeldub kogu hoolitsuse kiuste arenemast. Antonio pingutab selle reie pärast seksi ajal alati ekstra, suudeldes ja silitades seda ning libistades kätt üle kortsulise naha, nagu oleks see üks mu erogeenseid tsoone. Ei ole. Vahest tahab ta sellega mulle meelde tuletada, et olen vigane ja peaksin tema armastuse eest tänulik olema ning talle vastu tulema, kui ta mind endale naiseks palub. Elle’iga ei julgeks ükski mees niimoodi manipuleerida.

Aga kui ma lähemale jõuan, näen, et tema lõug on pisut krampis ja hambad kokku surutud. See, mida olin näinud, polnud naeratus ja ma vaatan, kuidas tema pilkumatud silmad midagi rahvasummast otsivad. Lisan sammu ja lipsan ümber piirde ning neelan alla klimbi, mis on mu kurku tekkinud. Elle märkab mind, tema silmad püsivad kindlalt sihtmärgil, kui ta nutvat jõmpsikat lohutavast naisest mööda trügib ja käru otsa koperdab. Ta laksutab keelt, just nagu teevad kõik lastetud täiskasvanud, kui tahavad häbistada vanemaid, kelle laps on neid tahtmatult ärritanud. See tuletab mulle teravalt meelde, kui kindel ta endas on, sest erinevalt minust on ta alati teadnud, kes ta on. See enesekindlus on paeluv ja ma mõistan, et miski pole muutunud. Ta võib küll teistmoodi välja näha, aga ta on ikka seesama Elle. Ja see viib mu mõtted veel ühe tõsiasja juurde: mu õde on ainus, kes pole iial väsinud mind otsimast.

Algul tegin ma selle tema jaoks lihtsaks. Muutsin vaid oma telefoninumbrit ja vahetasin oma kodulinnas elukohta. Üksi olla oli raske ja hoolimata sellest, mis põhjusel ma kaheksateistkümnesena tema juurest minema jooksin, oli mul hea meel, et ta mind otsib. Nii hakkasin ma teda testima, segades oma jälgi ja juhatades teda tupikutesse, sundides teda aina enam ja enam tõestama, kui väga ta mind leida tahab. Teada, et ta mind otsib, oli mulle nagu narkootikum ja ma olin sellest sõltuvuses. Oh, see tunne olla tahetud. Missugune rõõm. Ja ometi oli tema eemalolekust halvem vaid üks asi: tema kohalolu.

“Mõtlesin juba, kui kaua sa mind veel ootama sunnid,” teatab ta. “Olen olnud siin sestpeale, kui sain su sõnumi.” Ta vaatab mind pealaest jalatallani, hindab, hambad ikka veel kokku surutud ja huuled venitatud haiglaslikuks muigeks. Naeratan, püüdes paista sõbralik, nagu polekski ma teda suurema osa elust vältida püüdnud.

“Ma alles jõudsin. Nägin sind just äsja,” vastan oma pruuni koti sanga näppides, suutmata talle otse silma vaadata. Siis sirutab ta käed välja ja haarab mu ootamatult embusse. Komberdan oma ebakindlal puusal tema poole ja näen silmanurgast üht kõhukat naeratavat keskealist meest, kellele meie taaskohtumine rõõmu teeb. Elle märkab teda samuti ja pingutab veel rohkem, kallistades mind kõvemini ja tuues kuuldavale kähisevaid rahuloluhäälitsusi, nagu oleks ta nurruv kass. Mu põsk puudutab tema külma kaela ja mu selga mööda jookseb alla judin. Võlts naeratus ilmub tema näole kohe, kui ta taipab, et tal on publikut. Siis tõmbub ta eemale, paneb käe mulle ümber ja hakkab mind endaga kaasa tirima. Püüan end veenda, et tema haare pole ebaharilikult tugev, aga tunnen juba, et mu enesekindlus lööb kõikuma nagu purjepaat keset tormi, olles armetu ja kasutu.

Ise sa siia tulid, tuletan endale meelde. Sa tahad tõde. Aga mis saab edasi? Viis minutit ja juba olen ma jälle tema mõju all ning järgnen talle pimesi. Kes ma niimoodi homseks olen?

“Vaata ja imesta,” ütleb ta võltsi tundelisusega, kui me ukse poole kõnnime. “Sa oled nii paksuks läinud!” Elle ütleb seda entusiastlikult ja isegi näpistab mind oma veatult maniküüritud sõrmeotstega põskedest. Ta rebib koti mu käest ja ma ei hakka vastu. Elle trügib läbi rahvasumma ja tirib mind enda järel.

Astume välja tugeva tuule kätte ja mu silmad hakkavad vett jooksma. Tupsutan käeseljaga silmanurki. Jään seisma ja sunnin ka teda peatuma. “Elle, enne kui me edasi läheme, tahan ma sinult midagi küsida.”

Näib, nagu ei kuulekski ta mind. “Me pole nii ammu kohtunud,” vastab ta ümber pöörates ja mind silmitsema jäädes. Ta neelatab raskelt ja hetkeks on mul tunne, et ta puhkeb nutma. Mind valdab kaastunne, tunnen isegi süüd. Aga tean, et see on üks tema järjekordne trikk, oskus panna mind uskuma, et ta vajab mind.

Proovin uuesti. “Elle,” sõnan vaikselt, teades, et kui ma nüüd ei küsi, pole mul selleks varsti enam jõudu. “Kuidas ta suri?”

Elle vaatab mind ja tema külmades sinistes silmades süttib säde. Ta võtab mu käe ja libistab sõrmed mu sõrmede vahelt läbi, nagu ta oleks võinud teha lapsepõlves, kui meile oleks antud võimalus kasvada õdedena. Tunnen survet, kui ta mu kätt pigistab. Ta ei vasta sõnagi, vaid viib mu läbi parkla ja tema vasak suunurk tõmbleb. Olen kindel, et vaikimine tõestab tema süüd, ja tunnen, kuidas mu viimanegi enesekindlus kaob.

Mõistan korraga, mis siin toimub. Need Elle’ita veedetud aastad on lasknud mul unustada, kes ma olen. Teesklesin, et ma pole see väike hüljatud tüdruk. Aga nüüd, kus me uuesti kokku saime, eksisteerin ma taas. Tulin siia tõe järele ja nüüd, pärast paari Elle’iga veedetud minutit, olen ma esimese poole kätte saanud: ma jään igavesti selleks väikeseks tüdrukuks, keda nad ei tahtnud. Pole tähtis, kui palju ma selle vastu võitlen või endale valetan, et peale Antonio pole mul vaja kedagi.

Mõtlen kõigile neile kordadele, kui olen Elle’i eest ära jooksnud, püüdes põgeneda, et saaksin olla viimaks ometi mina ise. Kogu Antonioga veedetud aja uskusin, et olen leidnud midagi head, et ta täiendab mind ja ma sain viimaks ometi jätta hüvasti vaese Puujalg-Iriniga. Kulutasin aastaid, et õppida arstiks, ja varjun nüüd selle maski taha, et inimesed ei näeks, kes ma tegelikult olen. Raisatud aeg. Tunnen juba, kuidas Elle imbub mürgina tagasi mu ellu, täidab mind ja muudab mu tervikuks. Tahan nutta, kui vaatan teda kõndimas, soeng lõigatud nii sirge joonega, nagu oleks selleks kasutatud nuga. Mõistan nüüd, et mul on õigus olla vaid üks inimene. Mina, see soovimatu tüdruk, kelleks sündisin.