Читать книгу Minu õde - Michelle Adams - Страница 8

Ronime tinahalli E-klassi Mercedesesse Šotimaa külma tuule eest varju ja Elle ulatab mulle mu koti. Ta keerab võtit ja kõlaritest hakkab möirgama ooperimuusika, kui mootor ellu ärkab. Ta sirutab käe CD-mängija juurde ja meie ümber jääb vaikseks. Autos on külm hoolimata sellest, et soojendus on põhjas, õhk puhub mulle näkku ja kisub silmad veele. Istun kõrvalistmel nagu idioot, oskamata midagi öelda, sest Elle pole mulle ikka veel vastanud.

“Elle,” ütlen vaikselt, andekspaluvalt, ja lükkan tuka silmilt. “Ma palusin sul öelda, kuidas ta suri.”

Elle kinnitab turvavöö ja sätib seda rinnal, nagu poleks ma sõnagi lausunud. “Kas tahad, et viiksin su teda vaatama?” küsib ta, silmitsedes näidikuid nii pingsalt nagu piloot enne õhku tõusmist. “Ma arvan, et oleks kena, kui sa teda näeksid,” jätkab ta haiglaselt naeratades, pilk tühi. “Väike liblikas lendab pärast kõiki neid aastaid pessa tagasi.”

“Ei,” vastan kiiresti ja raputan pead, endal silmad suured ja närvilised. Olen end varemgi nii tundnud, teismelisena, kui ma polnud kindel, kuhu Elle mind viib. Ta testib kojamehi, kuigi väljas ei saja. Need liiguvad üle esiklaasi siuh, sauh, siuh, sauh ja siis laseb Elle aknale sörtsu vahutavat rohelist vedelikku. Kui Elle parklast välja sõidab, heidan pilgu lahkuvate lendude ootesaali poole ja silmitsen inimesi, kes reisivad kuhugi, kõigil rõõmus nägu ees. “Miks peaksin ma vaatama tema laipa? Sa isegi ei ütle mulle, kuidas ta suri.”

“Ta lihtsalt suri. Okei? Surnud. Ta on S U R N U ja D, persse küll. Mida sa veel teada tahad?” Ta ohkab. “Kuhu sa siis minna tahad, kui sa ei taha näha meie surnud ema?” Me nagu arutaksime, kas minna Costasse või Starbucksi. Ta sõidab lähimale maanteele, mis viib Inglismaa piirile, ja auto on täielikult tema kontrolli all, mis sest, et ta on ärritunud.

Maapiirkonna avar roheline maastik näib olevat lõputu ning vaid üksikuist paikadest, kus põõsastik on hõredam, paistavad silma mäe otsa ehitatud loss ja Balmorali hotelli uhke kellatorn. Rahustan end mõttega, et saan seal, betoonist majade ja rahvamasside keskel hakkama, hoolimata mälestustest, mis mul Elle’i ja selle linnaga seostuvad. Aga maa on nagu ookean, sügav, otsatu ja läbitungimatu. Sealt nagu polekski pääsu. “Kui sa ei taha teda näha, siis võiksime midagi koos teha.” Ta patsutab mu jalga nagu ema, kes julgustab oma last. Nagu tädi Jemima julgustas kunagi üht oma lastest, kes, nagu ta mulle väsimatult kordas, olid olnud plaanitud. Aga see paneb mind vaid värisema ja pingesse tõmbuma. Olen pingul nagu vedru.

“Ma tahan hotelli minna,” vastan, püüdes kõlada enesekindlalt, katsudes tuletada endale meelde inimest, kellena olin end kõik need aastad esitlenud. Tahan minna vanni ja magada. Teha mõne suitsu, juua natuke veini. Krõmpsutada paar tabletti Valiumi. Sellest oleks tõesti abi. Mul oleks abi kõigest, mis pole seotud Elle’iga. Aga kui ta mu palvet kuuldes vaikib, muudab see mind närviliseks ja tekitab tunde, et ma poleks pidanud enesekindlusega hiilgama. “Kuhugi lähedale. Sinna, kuhu sa mul minna soovitad,” lisan närviliselt ja püüdes oma otsustavust väga läbinähtavalt pehmendada.

Kella vaatamata vastab Elle mulle: “Kell on alles viis minutit viis läbi. Mida sa kavatsed sellisel kellaajal hotellis teha, kui me saime alles kokku pärast…” Ta pöörab pead ja vaatab mulle otse silma, sellal kui kihutame maanteel sada kolmkümmend kilomeetrit tunnis. “Kuut aastat? Sa tuled minuga ja jutul lõpp.” Sellest piisab, andmaks mulle märku, et ma pole ainus, keda vaevavad segased tunded, mis on viisakusest alla surutud.

“Ma olen lennust väsinud,” ei jäta ma, kuid tean, et olen kaotanud. Ta on oodanud mind kuus pikka aastat. Kui ma olin noorem, oli see meie mõlema jaoks kergem. Tol ajal olin ma pisut rohkem valmis suhtlema. Aga missugune kolmeteistaastane poleks?

Just nii vana olin ma siis, kui Elle esimest korda ette hoiatamata välja ilmus, kuigi meie vanemad olid kõvasti pingutanud, et meid teineteisest eemal hoida. Ta marssis mu ellu nagu kangelane ja päästis mind Robert Kneeli ja tema kiusajate bande käest. Sel päeval, kui Elle temaga arved õiendas, kahetses Robert kogu südamest, et oli võtnud oma sihtmärgiks minu. Seejärel tulid hilisõhtused pargiskäigud, kui tädi Jemima uskus mind voodis magavat; poevargused, mida Elle minu pärast toime pani. Alkohol, mida ta mulle ostis, ja tema hoolitsus, kui ma selle kõik välja öökisin.

“Noh, hotelli sa küll ei lähe,” sõnab ta tatti pritsides, kannatus katkemas. Tean, mida ta kavatseb öelda. Ta tahab, et ma peatuksin tema juures, majas. Peaaegu mu perekonna majas. Aga minu jaoks on mõeldamatu ööbida majas, millest ei saanud mu kodu. Naljakoht. “Ja üldsegi asub meie kodu pärapõrgus. Seal pole hotelle. Sa peatud majas, minu juures.” Avan suu, et vastu vaielda, aga olen haledalt jõuetu. Olen kui puunott, mis hulbib lainetes, olles täielikult mere meelevallas. Elle patsutab uuesti mu jalga, ta on end kogunud ja me jätkame sõitu vaikides. Uskumatu, kui lihtsaks ma selle asja talle seekord tegin.

Kui oleme tund aega vaikides sõitnud, tajun, et auto aeglustab sõitu ja keerab väiksematele teedele, viies meid külakesse, mis pidavat jääma piirist veidi maad põhja poole. Heidan vargsi pilgu aknast välja; esimest korda pärast seda, kui Elle ütles, et toob mu siia. Näen vaid ülekasvanud hekke ja kaugeid mägesid – kõik kaetud madala rusuva halli pilvetekiga, mis ähvardab mindki enda alla matta. Siin pole kuhugi peituda. Ei mingit oranži linnakuma, mis tuletaks mulle meelde, et olen Londonis. Ma ei näe isegi päikest. Aga seevastu näen ma silti, mis on kaetud poriga ja mille ümber kasvavad verevad sõrmkübarad. Tere tulemast Hortonisse! Ja ma tean, et see ongi meie sihtpunkt. Oleme kohe kohal.

Selleks ajaks kui me perekonna valduste juurde jõuame, olen närinud katki pöidlaküünt ümbritseva naha; see komme on jäänud minuga lapsepõlvest peale. Rebin naha lahti ja veri tungib pinnale, kui möödume kiviplaadist, millele on tahutud sõnad Mam Tor. Surun sõrmed haava ümber ja kardan tõsta pilku, nägemaks, mis väljas toimub, sest millegipärast tean, et oleme kohale jõudnud. Sõidame mööda pikka teed, mis on konarlik ja halvas seisukorras. Aeglustame väravale lähenedes ja ma sunnin end vaatama. Kõrgetest puudest moodustuva allee lõpus on maja. Mul läheb süda pahaks, kui me sellele läheneme.

Maja on kahe tiivaga ja hiiglaslik ning võiks vabalt mahutada viis perekonda. Kui me väravast sisse sõidame, näen vasakul talveaeda ja selle taga hulka puid, tõenäoliselt on see viljapuuaed, mis on mattunud udusse. Vaatan paremale ja näen veel üht hoonet, garaažimaja, milles on kuus boksi. Kuus garaaži, täiesti uskumatu!

“Selle tegi mu isa ehitusfirma seitsmekümnendatel,” selgitab Elle giidi kombel ja hakkab siis naerma. “Anna andeks. Meie isa.” Mu huuled võbelevad naeratuse ja krambihoo segus. Aknad eenduvad Victoria-stiili matkivalt ja nende servades on kardinad, suure ja rasked. Rohkem ei näe ma midagi, just nagu oleks see maja üks suur must auk, mis ootab, et mind endasse imeda.

Elle peatab auto garaaži ees ja kruus krudiseb rehvide all. Ta ronib välja, lööb ukse pauguga kinni, nii et auto vappub, ja hakkab sörkima, lähenedes oma ultramoodsates spordirõivastes ja tossudes majale sulgkergelt. Selle maja taustal omandavad tema kallid rõivad ja jalanõud hoopis isemoodi tähtsuse.

Varem oli mul end lihtne veenda, et olen pärit vaesest perest. Et nad on kõik vaesed ja sama hullud kui Elle. Et mul on parem olla neist eemal. Aga see pole tõsi. Vähemasti see, mis puudutab vaesust. Tahan nende rikkust nähes oksendada ja mõtlen, kas Elle hoiaks sel puhul mu juukseid ja pühiks mu põski nagu vanasti.

See on minu jaoks tähtis, sest ma olin alati see laps, kes pidi kandma teiste vanu asju, neid firmamärgita rõivaid, mis kriipisid nahka ja istusid alati halvasti. Kõrvale heidetud rõivad kõrvale heidetud lapsele. Tädi Jemima ei tahtnud oma perekonna vara minu peale kulutada ja kasutas mu isa saadetud raha, millest ei piisanud kunagi kuigi kauaks. Ükskord sain ma endale ühed Reeboki tossud, pruunid ja eelmisest omanikust kulunud, kuid siiski Reebokid. Tundsin siis esimest korda elus uhkust. Astusin sel päeval kooli võimlasse, tundes end nagu seitsmendas taevas. Aga see maja situb need tossud täis. See maja on nii suur, et see, kes seal elab, võib lubada endale sadu paare uusi Reebokeid.

Poen autost välja ja löön ukse kinni ning mu villase mantli hõlm jääb selle vahele. Rebin hõlma lahti ja vaatan, kuidas üks hõbedane lõngajupp lahti hargneb. Hingan sisse ja käsin endal rahuneda. “Sa oled siin tõeotsinguil,” sosistan endale. Vaatan autoakent, suunates pilgu mööda oma näolt ja majalt, mis sealt vastu peegelduvad, ning näen, et olen jätnud oma koti autosse. Tõmban lingist, kuid uks on juba lukus. “Mu kott,” hõikan Elle’ile ja ootan, kuni ta käe minu poole tagasi sirutab ja nuppu vajutab. Tuled välgatavad ja ma katsun uuesti ust. See on ikka lukus. Kuulen tema pilkavat naeru, kui ta majja kaob.

Komberdan sissesõiduteel, kivid jalge all krudisemas nagu luukillud. Vaatan üle õla tagasi, kui raudväravad mind kriginal hoovi sulgevad. Puud väänduvad ja kaarduvad tee kohal pahklikuks katuseks. Talveaia taga tõuseb maastik järsult ja kasvab mäeks, mis on täis kiviseid paljandeid, maapind on must ja äsjasest vihmasajust märg.

Elle on jätnud ukse irvakile ja ma lükkan selle raske tammepuust asjanduse lahti. Selle taga fuajees pole näha midagi peale pikkade varjude ja tolmupilve. Kuulen, kuidas kusagil tiksub kell, ja lükkan ust pisut rohkem. Soovin, et uksest paistaks sisse pisut pärastlõunast valgust. Ma ei taha astuda pimedusse.

Seinu kaunistavad õlimaalid, mis kujutavad aadellikke, üksteisele väga sarnaseid nägusid. Asi, täheldan, on vist nende silmades, mis on ka väga minu omade moodi. Esivanemad? Perekond? Ukse kõrval on samba peale kinnitatud Hiina vaas ja kogu fuajee jätab muuseumi mulje, seal on isegi kopituselõhn. Mõnes mõttes ongi see minu ajaloo muuseum; seda ajalugu polnud mul iial lubatud tundma õppida. Olen nagu arheoloog, Indiana Jones ilma ägeda kaabu ja truu kaaslaseta, kaevamas välja oma elu varasemaid aastaid. Pööran pilgu fuajee teise otsa ja näen suurt treppi, mis viib üles maja kõrgematele korrustele. Ma ei taha teada, mis seal üleval on.

Elle ilmub taas välja oma kergel ja nõtkel sammul, käes uus Eviani pudel. Ta vajutab lülitit ja lühtris süttib terav valgus, mis paneb mustrid lumehelveste kombel tantsisklema.

“Mis su kotist sai?” küsib ta. Ta on surmtõsine, nagu oleks ta tõesti oodanud, et saabun, kott käe otsas.

“Auto on lukus. Sa panid selle lukku.”

“Aga sul läheb seda ju vaja.”

Ta pakub mulle vett, aga ma keeldun sellest, mis sest, et mul on janu. “Tänan, ma ei soovi,” vastan, üks jalg majas. Ta hõljub minu poole, tõmbab mu sisse ja sulgeb eesukse. Hetke püsib vaikus, oleme lihtsalt seal, tema ja mina. Siis näen ma meest, kes seisab liikumatult ja vaatab mind, olles poolel teel trepist alla.

“Irini.” See peab olema tema, mu isa, kuigi ma ei näe teda selgelt, sest tema nägu on varjus. Avan suu, et midagi öelda, ja tunnen, kuidas Elle mu käsivart pigistab. Liigutan huuli, kuid sõnu sealt ei tule. Mida mul öelda oleks? Millest peaksin alustama? Häälitsen, kuid see kõlab piuksatusena. “Sa oled siin.” Tema hääl kõlab… soojalt. “Ma lasen teed teha ja me saame…” alustab ta, kuid Elle ei anna talle võimalust lõpetada ja mees astub sammu tagasi, kui Elle end tema poole pöörab.

“Ta on reisist väsinud,” ütleb Elle. Kui ta mu kätt patsutab ja mind sealt minema viib, sööstab minust läbi värin, robustne nagu pragu, mis lõhestab jää. Elle ei pööra mehelt hetkekski pilku. Löön silmad maha, kui ta mind edasi viib, käsi tugevasti tema haardes, vaatan vargsi ühele ja teisele poole. Tahan mehe käest meeleheitlikult küsida miks, miks mina, kuid ei lausu sõnagi. “Ma näitan sulle su tuba.”

“Jah, see on vist tõesti õige mõte,” hüüab mees meile järele, kui me minema kõnnime, ja astub veel paar sammu allapoole. “Me võime rääkida ka hiljem, kui sa oled puhanud.” Tunnen, nagu oleks mu süda seisma jäänud, ma ei suuda suud avada. Ahmin õhku, kuid mu kopsudesse ei jõua midagi. Isa tahab tõesti minuga rääkida.

Elle veab mind kööki ja sulgeb meie järel ukse. Siin on valgem kui fuajees ja õhk tundub olevat puhtam, see pole nii läppunud. Mõtlen ikka veel oma isale, aga kui ma vaatan paljaid aknaid ja mustriga põrandaplaate, tabab mind mälestus. See tuleb ei tea kust ja lajatab mulle laksu vastu nägu. Komberdan paar sammu tagasi ja on võimalik, et kukkumast päästab mind vaid Elle’i haare. Näen end titena, vean oma väikest lõtva keha must-valgel põrandal edasi ja naeran, kui keegi hõikab mulle selja tagant: “Tubli tüdruk!” See on naisehääl. Tugevad käed, mõtlen endamisi. Mul on alati olnud tugevad käed. Eks nad ju pididki tugevad olemas, sest ma ei kõndinud. Mäletan, et põrand oli alati väga külm, kui arvata välja kraanikausi juures olev plaat, millest tuli välja sooja vee toru. Kas see mälestus on ehtne? Kas on võimalik, et mul on sellest paigast mälestusi?

Elle tõmbab mind enda järel ja mu mälupilt hajub. Vaatan üle õla tagasi, enne kui lipsame läbi järjekordse ukse, ja mälestus, kui see seda üldse oli, on kadunud. Elle sikutab mind käest ja läheb edasi mööda koridore, mis jooksevad läbi maja nagu sakilised tunnelid, meie ümber läheb tasapisi hämaramaks ja kitsamaks, kuni jõuame trepini. Tunnen kõris tolmu kihelust. Näib, nagu oleksime astunud vana lossi kasutuna seisnud tiiba, paika, mis on mõeldud töölistele ja teenijatele. Kuulen isegi boileri häält. Fuajee trepiga võrreldes on see trepp väike, sirge ja kulgeb seina äärt mööda. Siin pole mingeid erilisi kujunduselemente; seinu ei kaunista portreed, maalid ega ükski uhke perekonnareliikvia.

Ronime üles trepist, mis on kaetud tumepunase, nähtavasti maja ehitamisajast pärit vaibaga. Laeservad on meelte erutamiseks kaunistatud kantide ja kumeruste ning ohtrate nikerdistega. Kõik on väga vana, lausa antiikne, nagu poleks siin aastaid elatud. See erineb väga mu Londoni majast, mille olen muutnud meelega täiesti isikupäratuks. Jõuame mademele, mis on hämar nagu koridorgi. Seal on paar paneelust, igaühe küljes elegantne sepistatud link, ja üks tupikkoridor, mis on vaevalt meeter pikk. Seal, seina ääres, on kõrge kapp, mille riiulid on täis fotosid. Kummardun vaatama, kuid Elle astub mulle ette.

“Vannituba,” ütleb ta sõrmi nipsutades ja suunda näidates. Ta näitab teisele poole. Tema lahe ja vaba olek on kadunud. Tema õlgu rusub raske koorem. Elle on kühmus ja vaikne ning lipsab trepist alla ega jäta minuga hüvastigi. Vaatan talle järele ja ma ei imesta, et tema tuju nii kiiresti vaheldus. See on veel üks asi, mis kinnitab mulle, et Elle ei ole muutunud. Pööran ümber ja vaatan pilte, mõeldes, kas olen ka neist mõnel. Aga kui ma kuulen köögist Elle’i ja isa kõrgendatud hääli, tunnen tungi põgeneda. Ma võin ju tahta tõde teada saada, aga mul on tunne, et seda kõike on korraga liiga palju.

Lükkan magamistoa ust, lõgistan linki, mis on kinni kiilunud. Kui uks järele annab, näen, et magamistuba on samuti hädises seisus. See lehkab niiskuse ja hallituse järele. Voodi on väike ja kui ma selle servale istun, ümbritseb mind korraga tolmupilv. Tuba on täis vana mööblit, seinal on mage liblikamaal, mille värvid on tuhmid või luitunud. Voodipeatsi kohal ripub konks, mis laseb arvata, et selle külge on kunagi kinnitunud mingi lamp. Aken on kitsukene, kehva kvaliteediga topeltklaasid, mille peal on rombimuster. Tuul vilistab väljas ja akent avada püüdes näen, kui kipakas selle raam tegelikult on. Kui mõni laps selle vastu toetuks, võiks ta alla lennata. Avan akna ja lasen natuke õhku tuppa. See on suur kergendus. Saan viimaks ometi hingata.

Vasakul, kuue garaažboksi taga näen töölisi, kes usinalt tellingutel askeldavad. Nad raiuvad okaspuid, mis kasvavad metsa viiva tee ääres, ja ma otsin oma ajusopist veel üht mälestust. Kas ma mäletan neid puid? Püüan kujutleda neid sellisena, nagu nad võisid olla kolmekümne aasta eest, töntsakad nagu põõsad. Vahest polnud garaaži toona veel ehitatudki. Aga mulle ei meenu midagi, mitte nii nagu köögis. Näen üht töömeest garaaži ees puhastamas autot, millega saabusime. Autouksed on lahti ja ma näen seal sees oma kotti. Mu kaks džemprit ja aluspesu. Suitsud ja Valium. Ja mu telefon. Mu ainus side välisilmaga, sellega, millel pole ajalugu ja kus mälestused ei ründa mind, sest neid lihtsalt pole olemas. Mind rabab mõte, et oleksin pidanud enne siia tulekut Antonioga ära leppima. Nüüd on Antonio mu ainus side selle inimesega, kes ma kogu hingest olla tahan, ja see tähendab, et ta on mu ainus päästeliin. Vaatan ust ja sunnin end trepist alla minema. Tahan väga seda telefoni, peaksin tõesti Antonioga rääkima. Aga nüüd, kus ma olen selles toas, tunnen end vangistatuna.

Vaatan ringi ja näen öökapil vana telefoni. See on musta värvi ja rabeda, mõnest kohast kulunud juhtmega. Vana kettaga telefon. Nihutan end voodi keskele, põlved krõnksus, sest voodi on nii madal, kriuksuvast ja oigavast madratsist kerkib tolmu. Võtan toru, et Antoniole helistada. Aga tooni asemel kostavad mu kõrvu hääled.

“Jah, ta on siin,” ütleb esimene. Mees. On see tema? Mu isa?

“Ta tahtis siis ikka tulla?” küsib teine mees.

“Jah.” Järgneb pikk paus, kuulen hingamist. “Aga ta ei jää kauaks. Loodetavasti ei tee ta palju tüli.”

“Maurice, sa saad temast peagi lahti. Sul ei tule pikalt oodata.”

Maurice. Jah, Maurice. See ta nimi ongi. Maurice ja Cassandra. Peaaegu mu vanemad.

“Just nii. Kui kiiresti sa siia jõuad, et me paberimajandusega ühele poole saaksime?”

Vajutan sõrmega aeglaselt kõne kinni ja panen toru hargile. Tõusen voodilt ja surun käed kõrvadele.

“Ma ei taha siin olla,” sosistan, kuid tean neid sõnu öeldes, et see pole tegelikult tõsi. Tean sügaval sisimas, miks ma siia tulin. Avastama tõde, mida keegi mulle iial rääkida ei kavatse. Ei Elle ega tädi Jemima. Tulin, sest mul on vaja teada, miks. Olen alati tahtnud teada, miks. Miks pidin mina lahkuma sellest paigast ja oma perekonnast ning minema elama naise juurde, kes mind ei tahtnud? Miks jätsid nad Elle’i endale ja saatsid minu minema? Ja mis on pärast kõiki neid aastaid nii valesti, et nad ei jõua oodata, millal ma ära lähen? Tulin otsima enda kadunud osa, seda, mis jäi minust maha, osa, mille saan leida ainult siit.