Читать книгу Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda - Mihkel Raud - Страница 1

Ma ei unusta seda päeva kunagi. Teismeline koolipoiss andis mulle suure rahvahulga ees niimoodi vastu hambaid, et ma toibun sellest tänaseni.

Mind kutsutakse tihti koolidesse esinema, huvijuhid ja õppealajuhatajad üle Eesti näivad uskuvat, et “õigete” asjade minu suust kuulmine võiks nende õpilasi õppima innustada. Kui mitte just hiilgavalt, siis natuke paremini ehk ometi.

“Räägi, et haridus on vajalik,” palub koolidirektor.

“Rõhuta lugemise olulisust,” annab kirjandusõpetaja enne lastega kohtumist juhiseid.

“Kõnele matemaatika tähtsusest meie e-revolutsioonis,” palub matemaatikaõpetaja.

“Terves kehas terve vaim, on ju?” pilgutab kehalise kasvatuse õpetaja silma, kui järjekordsesse noorukitega täidetud aulasse sisenen.

Mulle meeldib koolides käia. Esiteks olen ma haiglaselt edev, olen kogu elu unistanud jumalaks saamisest ja sadade teismeliste katkematut aplausi kuuldes tekib mul hetkeks kujutlus, et see on mul õnnestunud.

Teiseks meeldib mulle küsimustele vastata, isegi kui need koolist kooli üha korduvad.

Kuidas tulid mõttele kirjutada raamat?

Kas see oli lavastatud, kui tüüp sulle superstaari saates vett näkku viskas?

Miks sa poliitikasse läksid?

Miks sa poliitikast ära tulid?

Kas inimesed, kellest sa “Musta pori näkku” raamatus kirjutasid, vihkavad sind nüüd?

Miks sa “Me armastame Eestit” saates Peeter Ojale kogu aeg halvasti pead ütlema?

Küsimused on samad, vastused reeglina ka, kuid midagi erilist on igas kohtumises. Ma ei saanud sellest aastaid aru, kuni juhtus midagi ootamatut.

Ülenurme, 24. november 2014

Olen järjekordsel kohtumisel: Ülenurme gümnaasium, saal lapsi täis nagu alati. Küsimused ikka samad ja mina enam-vähem vormis. Pole olemas niisugust torukübarat, millest mustkunstnik Raud lihavõttejänest välja ei tõmbaks. Isegi “miks su naine kakskümmend aastat noorem on?” ja “kas on ilus superstaari saates noorte unistusi purustada?” ei suuda mind kõigutada.

“Jajah,” vastan ma esimesele, “eks sinugagi võib samamoodi minna, võib-olla on su tulevane naine praegu kolmekuune.” Noored lõugavad naerda. Ja teisele ütlen: “Oma unistuse suudab purustada ikka inimene ise. Eriti siis, kui ta viisi ei pea ja lauljaks üritab saada.”

Äkki tõuseb aga viimases reas käsi.

“Aga palun,” annan ma sõna krussis juustega kõurikule.

“Mul on sulle küsimus,” teatab noormees. Nad ütlevad mulle alati sina ja ma tõlgendan seda märgina enda nooruslikkusest, millele ma igal kohtumisel teadlikult mängin.

“Tulista, küll ma ellu jään!” vaimutsen ma vastu.

Ja siis ta tulistab. Täpselt nagu ma palunud olin.

“Mis mõttega sa siia tulid?”

Saal on haudvaikne. Ma ei suuda ühtegi head vastust leida ja õige vastus on halb. Direktor kutsus, võiksin ma öelda, aga ei ütle, sest ta ei kutsunud. Ma ise trügisin.

Käib valimiskampaania ja ma kandideerin Tartus riigikokku. See tähendab, et tuleb igal pool nähtav olla, kaasa arvatud koolid Tartus ja selle lähiümbruses. Enamik õpilasi valida ei saa, kuid kampaaniameister ütles, et kui laps läheb koju ja räägib seal, et “meil käis Mihkel Raud koolis, küll ta on lahe vend!”, siis valivad ema ja isa just nimelt Mihkel Rauda. Mis on muidugi täielik jama, aga seda ma sel hetkel veel ei tea.

Ma olen halvatud, sest noorhärra küsimus oli täpne ja terane. Võimalik, et täpseim ja teraseim, mida mulle kunagi esitatud on.

Siin ma siis seisan. Vaikus. Viis sekundit. Kümme. Viisteist. Kohe puhken nutma ja siis on Õhtulehel, millest esikaanel pasundada. See on mu kampaania lõpp. Too noormees suudab midagi, midagi ei suutnud isegi Eesti Ekspress ühe mulle kuuluva ettevõtte raamatupidamises sonkides: ta lõpetab mu poliitilise karjääri enne, kui see on alanud.

Abi saabub sealt, kust ma seda kõige vähem oodata oskan. Teises reas tõuseb prillidega preili ja vastab minu eest: “Ta tuli siia, sest tal on meile palju kasulikku rääkida.”

Tegelikult ju ei ole. Või noh, on ju küll, aga miskipärast ma ei räägi.

Tallinn, 20. juuni 2016

Kõigi nende aastate jooksul, kõigil neil lugematutel kohtumisetel olin ma lastele rääkinud midagi lõbusat või midagi huvitavat. Mõnel harval korral olin ma lausunud midagi uskumatut ning paaril eriti avameelsel hetkel jaganud midagi kõmulist.

Midagi kasulikku ei olnud minu menüüsse aga varem kuulunud, kuni tolle unustamatu hetkeni, mil üks Ülenurme poiss mu koolikaaslaste ees paika pani. Tol päeval sain ma aru, kui ainulaadne iga selline kohtumine tegelikult on ja kui palju võimalusi see endas peidab mitte ainult õpilaste, vaid ka minu jaoks. Seda enam, et mul oli tõepoolest palju kasulikku rääkida. Ma polnud seda miskipärast lihtsalt teinud.

Inimesed näivad mind edukaks pidavat. See sõna ei meeldi mulle. Või pigem ei meeldi mulle tähendus, mis edule paarikümne aastaga tekkinud on. Üheksakümnendatel oli edukas see, kes teise bensiinijaamas maha laskis ja tema raha endale võttis, viis aastat hiljem oli edukas see, kes tolle rahaga endale isikliku partei ostis. Veel kümme aastat ja edukas oli see, kellele tema isiklik partei isiklikud seadused vormistas. Täna on edukas see, kel on õnnestunud kõige eelneva eest mitte kohtu alla minna.

Aga olgu. Tegelikult tunnen end kõrvust tõstetuna, kui mind mõnele “Edukaks iseendana” või “Kuidas luua edukat isikubrändi” konverentsile kutsutakse. Ja kui võltstagasihoidlikkus korraks unustada, siis üht-teist olen ma senise elu jooksul ju tõepoolest saavutanud.

Ma olen kirjutanud sajandi müüduima eestikeelse raamatu, olen ühes telesaates ministreid kottinud ja teises viisipidamatuid noorhärrasid mõnitanud. Olen kirjutanud sadu arvamuslugusid ja sisustanud tuhandeid tunde raadioeetrit ning kolmkümmend aastat olen ma mänginud ansamblis, mida peetakse Eesti rock-ajaloo olulisimaks bändiks (kuigi mu välismaised sõbrad ei mõista, kuidas on võimalik kampa rütmitaju ja igasuguse karismata vanamehi oluliseks bändiks pidada).

Ma olen õnnelikus abielus ja kolme imelise lapse isa. Olen reisinud kümnetesse eksootilistesse riikidesse ja mul on presidendi telefoninumber (see on, muide, esimene ja viimane kord, kui ma millegi nii lamedaga ärplen). Ma olen kirjutanud vähemalt ühe suurepärase laulu ja 2015. aasta riigikogu valimistel anti mulle üle kolme tuhande hääle. Ühesõnaga, mingi teatav edu on mind elu jooksul tõepoolest saatnud.

Kuid kõige selle juures on mul üks suur probleem: mul on tohutult probleeme.

Esiteks olen ma üsna andetu, kõvasti andetum kui suurem osa inimesi, kellega ma kohtunud olen. Teiseks olen ma alkohoolik. Tõsi, joonud ei ole ma viimase kahekümne kuue aasta jooksul tilkagi (kangeim tarbitud kraam on keefir, seal on kah imetilluke pauk sees), ent alkoholism on ravimatu haigus ja mul tuleb sellega elu lõpuni hakkama saada. Kolmandaks kardan ma lennata, neljandaks olen ülekaaluline, viiendaks põen paanikahäiret, kuuendaks pelgan avalikke esinemisi ja nii edasi.

Ma olen tõeline murede pundar, kõigi maailma hädade sõlmpunkt, kui äkiliselt kõlada tahta. Ja ometi veedan ma aega maailma kõige imelisemates paikades koos maailma kõige imelisemate inimestega, mitte hullumaja enesevigastajate osakonnas, kus on minu tegelik koht.

Kui ma sellest järjekordsele saalitäiele gümnasistidele rääkinud olin, muutus üks nähtavate ensehinnangumuredega nooruk heatujuliseks ja palus sõna.

“Aga ütle, kui see kõik on tõsi, kuidas sa siis ikkagi nii kaugele oled jõudnud?”

“Ma ei ole tegelikult kuhugi jõudnud,” valetasin ma lastele, “aga noh, midagi olen ma ju tõepoolest saavutanud.”

“Aga kuidas siis?” ei andnud noormees alla.

“Ma olen kõike teinud mitte niivõrd oma probleemidest hoolimata, vaid nende abil.”

“Tohoh, mismoodi?”

“Pikk jutt,” tegin ma end tähtsaks. “Nii pikk, et sellest võiks terve raamatu kirjutada.”

Mingit plaani raamatut kirjutada mul tol hetkel polnud, see sündis hiljem. Siin nende kaante vahel on katse mind Ülenurme koolis päästnud preili ees auvõlg kustutada ja midagi kasulikku kirjutada. Ma olen valinud selleks ühest küljest ainumõeldava, teisest aga kõige naeruväärsema formaadi. “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” on eneseabiraamat. Jah, sa lugesid õigesti – eneseabiraamat. Ma võiksin kasutada mõnd peenemat eufemismi, aga milleks häbeneda midagi, mida ma tegelikult ei häbene?

Ma tean, mida sa nüüd mõtled: Mihkel Raud on lõplikult lolliks läinud. Võib-olla tõesti, aga luba mul natuke selgitada.

Ma vihkasin eneseabiraamatuid kirglikult. Pelk mõte suvalisest kuidas-võita-sõpru-ja-mõjutada-inimesi-tüüpi soperdisest hakkas mu vererõhuga kummalisi asju tegema. Asi läks koguni nii hirmsaks, et ma hakkasin raamatupoode vältima. Mul oli nukker vaadata vanaprouasid, kes igavese elu valemi eest oma kirstufondist kakskümmend eurot kassapreilile ulatasid.

Ma polnud ühtegi eneseabiraamatu lugenud, kuid see ei takistanud mind neid põlgamast, pealegi polnud mul mingit abi vaja. Mu elu oli ju nagu tasuta nädal Kolme Õe hotellis – raha ja kuulsus trügisid uksest sisse, inimesed tundsid mu tänaval ära ja kutseid ööklubide avamistele saabus sellise hooga, et ühel hetkel hakkas öid nappima.

Ja mis veelgi olulisem – eneseabiraamatute läbiv motiiv on eeldus, et kõik inimesed on ühesugused ja et kõiki näpunäiteid võivad ühtmoodi kasutada nii akadeemik kui sibi, näitleja kui ehitustööline, mees kui naine. Kui rumal! Inimesed on erilised. Ja kõige erilisem olen mina.

Muide, pikki aastaid polnud ma lugenud ainsatki elulooraamatut, sest kui need kõigile nii väga meeldivad, pidi neil järelikult midagi viga olema. Liiati olnuks eba-cool kusagil Telliskivi kandis mõne übercool’i sõbraga Reet Linna või Katrin Karsimaa biograafia kallal keelt teritada. Maaslamajat ei lööda, temast jalutatakse õlgu kehitades mööda. Minu jaoks olid elulooraamatud kui mähkmed, mida tarbitakse mõni kuu pärast sündi ja mõni enne surma.

Seda kõike kuni esimese biograafiani, mille ma läbi lugesin – Neil Straussi “The dirt”, üks pöörasemaid raamatuid, mida mul on kunagi käes õnnestunud hoida. “The dirtile” järgnes “Anne Franki päevik”, sellele omakorda Jeesus Kristuse elulugu (tuntud rohkem Piibli nime all) ja veel paarkümmend teost ajaloo suurmeestest ja – naistest ning aasta hiljem avastasin ma end isiklikku elulooraamatut kirjutamas. Ma olen alati unistanud jumalaks saamisest.

Kui ma “Musta pori näkku” esimese mustandi emale lugeda saatsin, jagasin ma temaga oma kõhklust. Kas autobiograafia on ikka piisavalt “kõrge” žanr, et sellega oma kirjanikest vanemate jalajälgedesse ära mahtuda?

“Hähh,” rapsas ema käega, “minu nooruses peeti ka krimkasid “madalaks”. Ükski endast lugupidav kirjanik ei julgenud Agatha Christie nime kõva häälega mainida.”

Paar aastat tagasi avasin ma esimese eneseabiraamatu. Ma tahtsin aru saada, mida need endast kujutavad, ja võtsin eesmärgiks kindlaks teha, mil määral on minu eelarvamus õigustatud ning miks on Dale Carnegie ja Luule Viilma inimesed, kelle nime ükski endast lugupidav kirjanik kõva häälega ei maini.

Esimesele motivatsiooniaabitsale järgnes teine, teisele kolmas ja viimasel ajal loen ma peamiselt eneseabiraamatuid. Kui ma sellest ühele sõbrale rääkisin, muutus too murelikuks.

“On sul kõik hästi?” küsis ta silmanähtava kaastundega, “ma ei teadnud, et sa end nii ebakindlana tunned.”

“Vastupidi,” jaurasin ma talle oma uues religioonis vastu, “ma tunnen end kindlamana kui kunagi varem. Oled sa ühtegi eneseabi raamatut lugenud?”

“Muidugi mitte,” praalis sõber oma vanas religioonis vastu, “ma ei pea sõitma Antarktikale, et teada saada, et seal on külm.”

Enam täpsemini ei saa öelda. Ma ei pea sõitma Antarktikale, et teada saada, et seal on külm. Ja ometi paljud sõidavad, mina nende seas.

New York City, 23. mai 2016

Kell on 6.15 ja ma olen oma lemmikkohvikus nimega Veselka, New Yorgi 9. tänava ja 2. avenüü nurgal. Ma vaatan läbi akna virgel sammul tööle ruttavaid inimesi ja üritan aru saada, kas olen tõepoolest lõplikult lolliks läinud või kujuneb järgmistest kuudest, mille ma seda raamatut kirjutades veedan, midagi sama sihipärast, nagu on nende suurlinna kaosesse kaduvate inimeste elud.

Tavaliselt kirjutatakse raamatu sissejuhatus kõige lõpus, sest siis on autoril üldjuhul selge, millele ta sissejuhatust kirjutab. Mina otsustasin teisest otsast alustada. Mu ema väidab, et ei tea kirjutama hakates kunagi, kuhu ja mismoodi ta välja jõuab. Ameerika õuduskirjanik Stephen King kirjeldab oma protsessi aga umbes nii: ma hakkan kaevama ja vaatan, mis mulla alt paistab, siis kaevan edasi ja alles päris lõpus saan ma teada, mille ma välja kaevasin. Ma proovin sama ja löön labida maasse, et kindlaks teha, kui kõva see pind on, mida ma üles hakkan kaevama.

Oma kirjanduslikku enesetappu alustan ma New Yorgis peamiselt seetõttu, et siin on mul kõige mugavam ebaõnnestuda. Selles linnas ebaõnnestuvad tuhanded inimesed iga päev! Erinevalt Euroopast peetakse Ameerikas aga läbikukkumist auasjaks, vältimatuks sammuks teel tähendusrikka elu suunas.

Tähendusrikkus on muide palju tähendusrikkam sõna, kui ma veel aasta tagasi tähele panna oskasin. See on nimelt rikkus, mida saab lubada endale ka kõige vaesem inimene. New York on neid kurguni täis, nii tähendusrikkaid vaeseid kui tähendusvaeseid rikkaid. Neid on kõikjal, ka koduses Eestis, kust ma kahekümne nelja tunni eest teisele poole maakera oma kolmandat raamatut kirjutama põgenesin.

Juba ma kõlangi nagu motivatsioonikõneleja ning see tähendab ainult üht: on aeg raamatu tegeliku sisuni jõuda.

Ma olen teinud n-ö vaimseid märkmeid ja kaardistanud punkte, mida selle raamatu lehekülgedel läbida tahan. Umbes nii:

• kuidas teenida palju raha;

• kuidas Tallinna liikluses ellu jääda;

• kuidas avalikul esinemisel särada;

• kuidas lennuhirmust hoolimata maamuna teise otsa lennata;

• kuidas tuba koristada (see on keerulisem, kui sa arvad);

• kuidas kuulsaks saada (ja mida selle kuulsusega peale hakata);

• kuidas aastaga kakskümmend kilo alla võtta (see on lihtsam, kui sa arvad);

• kuidas kriitikaga toime tulla kuidas mõjutades inimesi sulle sobivaid asju tegema panna;

• kuidas loterii peaauhind võita (ma võidan iga kord!);

• mida pornotähtedelt õppida;

• kuidas alkoholism kontrolli alla saada;

• kuidas intervjuul ellu jääda ja nii edasi.

Ma usun neist asjust üht-teist teadvat ja loodan, et sinulgi võiks sellest kasu olla. Mingis mõttes hoiad sa käes segu eneseabi- ja elulooraamatust, kuigi ühe biograafia olen ma juba kirjutanud. Valdav osa minu teadmistest põhineb kogemustel ja sündmustel, milles ma otseselt või kaudselt osalenud olen, ja neid sündmusi plaanin ma järgnevatel lehekülgedel armutult ära kasutada. Kui sa oled Tallinna autopesija, kes mulle napilt kätega kallale oleks tulnud, või noormees, kes mu TV3 otse-eetris armutult läbi sõimas, siis saab sinust selle raamatu tegelane.

Kui sul lugemise käigus küsimusi või mõtteid tekib (ja ma väga loodan, et tekib!), siis anna endast mulle märku. Kõige lihtsam võimalus minuga ühendust saada on e-posti aadress mihkelraud@gmail.com, kuigi ka kõik teised meetodid on teretulnud. Välja arvatud maksikirjad (need, millele ma pean ise postkontorisse järele minema) − kui sul neid vältida õnnestub, olen ma südamest tänulik. Ma ei paluks seda, kui muljetavaldav hulk inimesi nii ei teeks.

Tallinn, 2. august 1990

Kas sa tead, mis tunne on surnud olla? Ma arvan, et mina tean. Sest ma olen.

Võib-olla mitte selle sõna meditsiinilises tähenduses, suvaline koroner kuulutaks mu ilmselt elavaks. Ma isegi ei tea, kuidas inimesi, kes teisi inimesi surnukuuris lahkavad, eesti keeles kutsutakse. Ameerika filmides on nad koronerid. Tont teab, kes või mis nad tegelikult on.

Ma ei tea surmast selle sõna meditsiinilises tähenduses suurt midagi, aga ma tean, mida tähendab surm siis, kui sa ise usud end surnud olevat. Sest ma usun.

Mu vend Rein arvab, et igal inimesel on kindel kogus alkoholi, mille ta elu jooksul peab ära jooma, mõni teeb seda lihtsalt kiiremini kui mõni teine. Mina tegin kiiresti, nelja aastaga. Eksperiment kulmineerus täna hommikul.

Ma pean otsustama, kas ma joon natuke rohkem, kui mulle on ette nähtud, või jään ellu. Ma vist otsustan elada. Elama hakata, kui täpne olla.

Probleem on selles, et ma ei tea, kuidas seda teha. Mul pole vähimatki aimu, millest elamist alustada, elamisest endast rääkimata. Ma ei tea, mida ma elus teha või saavutada tahan. Ükspuha, peaasi, et hing sees, nii ma vist arvan.

Mis kõige hullem − ma ei tea, miks ja kuidas ma elada tahan.

Õnneks pole ma oma teadmatuses üksi, sinul on täpselt sama mure! Kui ei oleks, loeksid sa teistsuguseid raamatuid. Sa ei pruugi olla hiljuti joomise maha jätnud alkohoolik, koolilõpetaja või kümneaastasest unest üleeile ärganu. Ilmselt oled sa täiesti tavaline inimene, aga sulle meeldib küsida, miks ja kuidas. Kui ei meeldiks, ei loeks sa üldse raamatuid.

Pikk jutt − sitt jutt, nagu meie vanaemad ütlesid. Fasten your seatbelt and prepare for an accident (kinnita turvarihm ja valmistu õnnetuseks), nagu teatas sildike ühe Tokyo takso kindalaekal. Lähme sõidame, nagu minu hea sõber Hendrik Sal-Saller varsti raadios laulab. Kogu öö on veel ees.