Читать книгу Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda - Mihkel Raud - Страница 4

Ma palun sul hetke pärast midagi kohutavat teha. See harjutus on küüniline, ent meil on tagumine aeg soomust kasvatama hakata. Maailm välisukse taga on toores.

Keiser Marcus Aurelius mõelnud igal hommikul inimestele, kellega ta eelseisva päeva jooksul kohtuma pidi. “Ajudeta tropid, ladvast näpistatud türnühvlid, kari lootusetuid lambaid,” arutlenud mees end pesutuppa lohistades. “Kuid minu jumalik kohustus on neid idioote valitseda ja juhtida.”

Küüniline, kas pole? Ajaloo valgustatuim riigimees pidas oma rahvast koristamata pööninguga kinnasteks, keda temal, über-intelligentsel tarkpeal, tuli helgema tuleviku suunas vedada. Kole lugu, ma tean. Teistest inimestest, saati oma rahvast, ei ole ilus niimoodi mõelda, aga täpselt seda Aurelius tegi ning tänini peetakse teda Vana-Rooma kõige helgemaks peaks ja tema teostele on Silicon Valley raamatukogudes nädalatepikkused järjekorrad.

Kui sa homme hommikul ärkad, püüa hambaid pestes end hetkeks poliitkorrektsusest vabastada ja mõelda inimestele, kellega eelseisev päev sind kokku viib, umbes täpselt nii, nagu Marcus Aurelius tegi.

“Herbert on eriline oinas, Jaana enesekeskus on aga lihtsalt tülgastav. Nii lolli inimest nagu Toomas pole ma kunagi näinud. Ja kurat, kõigi nendega tuleb mul täna kaks tundi koosolekul istuda. Kuidas seda niimoodi teha, et ma neile kätega kallale ei läheks?”

Väga hea. Algus on tehtud ja edasi läheb kõik juba lihtsamalt. Tunned end oma halbade mõtete pärast natuke süüdi? Lohutagu sind teadmine, et Herbert, Jaana ja Toomas mõtlevad sinust täpselt samamoodi.

“On ikka värdjas, raisk,” hammustab keegi neist praegu hambaharja.

“Miks ta juba ära ei sure,” ahastab teine pastat tuubist välja pressides.

“Durex pole oma kampaaniaid kunagi ajastada osanud,” targutab kolmas.

Tunni pärast olete te kõik kenasti koosolekutoas.

“Tere hommikust,” naeratab Herbert sind nähes, “sa näed täna kuidagi eriti reibas välja.”

“Ma mõtlesin hommikul su eilse idee peale,” lipitseb Jaana, “ja minu meelest on see geniaalne.”

“Ma õhustasin eile Maarikaga ja soovitasin tal sind edutada,” valetab Toomas, nii et musi tossab.

Et oma vaenlaste hulka täpselt teada, loe kokku oma imetlejad, soovitavad vanad stoikud. Valmista end halvimaks ja üllatu positiivselt, soovitan mina. Inimesed pole kunagi nii halvad, kui sa neist hommikul peegli ees mõtled, isegi kui see on pelk mõtteharjutus. Mis siis, kui Herbert sulle siiralt külge ajab? Äkki Jaanale meeldib su idee päriselt? Võib-olla soovitas Toomas tõepoolest eile bossiga salatit sisse vohmides su palka tõsta?

Me kipume teisi omaenese rikutuse piires kahtlustama, mina teen seda pidevalt. On inimesi, kelle puhul ma alati tean, mida ta mõtleb. Aga äkki võib juhtuda, et ka kõige suuremal lollpeal tekib kord elus mõni hea mõte? Mõni maailmamuutev idee, mille elluviimise juures ma kindlasti viibida tahan? Kas mul ikka on luksust see idee eos rumalaks kuulutada, lihtsalt põhjusel, et selle autor on keegi, kellel tavaliselt häid ideid ei ole, vähemalt minu hinnangul?

Aastaid tagasi oli mul naiskolleeg, nimetagem teda Annikaks. Ma vihkasin kõike, mida ta esindas – väikekodanlikkust, matslikkust, kirjaoskamatust, egoismi ja mis kõige olulisem, ma jälestasin tema piiritut rumalust.

Annika rääkis kõva häälega, segas alati teiste jutule vahele ja tüütas kogu kollektiivi lõputute lalinatega boyfriend’idest, kellega ta eelmisel nädalavahetusel Hollywoodis tutvus ja kes ta järgmiseks nädalavahetuseks maha olid jätnud. Ta kritiseeris katkematult kõiki teisi ega häbenenud suitsunurgas meeskolleegidele naiskolleegide seksuaalseid võimeid kirjeldada. Tõtt öelda oli mul keeruline aru saada, miks keegi Annikat juba lahti ei lasknud, kuni juhtus midagi ootamatut. Nimelt otsustati lahti lasta hoopis mind.

Et asi korrektsem välja näeks, kogusid lahtilaskjad minu lähematelt kolleegidelt kaebusi. Minu ebameeldivaks üllatuseks läks valdav osa kolleege selle avantüüriga kaasa. Kes kurtis, et Mihkel ei suuda keskenduda, kes märkis, et Mihkel teeb oma tööd ühekülgselt, kes pidas vajalikus lisada, et tõeline professionaal koduseid asju tööle kaasa ei too. Ühesõnaga närune värk.

Tõe huvides tuleb tunnistada, et tol ajal ei olnud ma tõesti kõige paremas vormis. Minu isiklikus elus oli korralik kriis ja kuigi ma püüdsin seda iga hinna eest varjata, oli mu tuksiläinud suhe avalik saladus. Tööd ei suutnud ma tõepoolest kuigi palju teha ja põhjused mu vallandamiseks olid igati õiguspärased, ometi tuli too kergus, millega kolleegid vaimse taskunoa järele haarasid, teatava šokina. Kõik kaebasid millegi üle. Kõik, välja arvatud Annika.

Kui ma Annika käest suitsunurgas küsisin, miks siis temal ühtegi etteheidet pole, vaatas ta mind ükskõikselt ja puhus kopsutäie sigaretitossu mulle otse näkku: “Sa oled nõme tüüp, Mihkel, aga kitse panna on veel nõmedam.”

Annika oli loll, enesekeskne, paljusõnaline ja hoolimatu inimene, on suure tõenäosusega tänaseni, kuid oma kõige põhilisemas olemuses oli Annika jalustrabavalt väärikas. Tal ei olnud ainsatki sisukat, saati siis maailmamuutvat mõtet, ent tal oli võime, mille eest ma teda tänini kadestan: ta suutis kiusatusele vastu panna. Maru lihtne olnuks mulle kõigi sarkastiliste repliikide ja irooniliste muiete eest kätte maksta. Võib-olla on see kättemaks veel ees, kust mina tean. Toona jättis ta süllekukkunud võimaluse igatahes kasutamata.

Hommikune teistest halvasti mõtlemise harjutus aitab sul inimkonnas positiivselt üllatuda. Minul igatahes aitab. Ma valmistun halvimaks ja satun vasikavaimustusse, kui päev normaalselt kulgeb. Mis saab olla imelisem normaalsetest asjadest vaimustumisest? Ihalda kogemusi, mis on kogetavad, mitte neid, mis ei ole.

Kogu selle jutu taga on muide tonnide viisi teadust. Ma soovitan lugeda Ameerika käitumisteaduste professori Nicholas Epley raamatut “Mindwise: why we misunderstand what others think, believe, feel, and want”. See suurepärane teos on ilmunud ka eesti keeles ning sisaldab kohmakale pealkirjale (“Meele algoritmid”) vaatamata põnevat lugemist teiste inimeste kohta, eriti aga selle kohta, kuidas me neid ise oma peas konstrueerime.

Epley väidab muuhulgas, et sa kujundad oma arvamuse teisest inimesest viiekümne millisekundiga, see tähendab kiiremini kui üks silmapilgutus. Ja loomulikult vastupidi – teised inimesed kujundavad oma arvamuse sinust täpselt sama kiiresti. Päris kõhe, mis?

Veel kõhedam on, et selle lühikese ajaga kujundame me oma hoiaku ka teise inimese pädevuse kohta.

70 % poliitikutest, kelle sa koos minuga ametisse määrad, saavad pukki tänu hinnangule, mille tekkimisele kulus viiskümmend millisekundit. Mõtlemine kipub meid väsitama ja kui meie ajud peavad langetama mõne keerulise otsuse – kellele valimistel hääl anda või milline pesupulber osta –, laseme aju säästmiseks langetada selle otsuse instinktidel ja varasematel kogemustel. Meil on iPhone’id ja Lufthansa, kuid sügaval sisimas oleme sinuga primitiivsed ürginimesed, kes pole aastatuhandete jooksul just ülearu palju muutunud.

Aga tühja need poliitikud, pesupulber ja viiskümmend millisekundit, see raamat räägib ju sinust. Et aru saada, mida teised inimesed sinust mõtlevad, on vaja teada, mida ja miks sina teistest mõtled. Teiste arvamus ei peaks sind tegelikult üldse kottima. Ma räägin sellest peagi pikemalt, kuid püsigem praegu veendumusel, et teiste arvamus sinust on oluline. Me oleme ju sotsiaalsed loomad, nagu väitis Aristoteles.

Psühholoogid teavad, et inimkond piinleb naiivrealismi-nimelise eluka haardes. Naiivrealism, ütlevad targemad, on sinu veendumus, et maailm on täpselt selline, nagu sina seda tajud. Kui sa näiteks tajud, et Uku Suviste on ilus mees, siis on see sinu hinnangul fakt, sama kindel kui näiteks see, et maailm on ümmargune.

Kui mina nüüd väidan, et Uku Suviste on kole nagu Verine Pühapäev, siis kutsud sa mulle kiirabi. Kuidas saab terve inimene arvata, et Uku on kole? Ei saagi, järelikult on ta haige ja vajab kohest haiglaravi.

Tegelikult olen ma terve nagu purikas, ma lihtsalt tajun välismaailma objekte, sealhulgas Uku Suvistet, teistmoodi. Uku Suviste ei ole ei ilus ega kole, ta lihtsalt on – sinu peas ilus ja minu omas kole. (Uku on väga ilus, ma lihtsalt norisin argumendi huvides tüli.)

“Oled sa tähele pannud, et kõik, kes sõidavad sinust aeglasemalt, on idioodid? Ja kõik, kes sõidavad kiiremini, on hullud?” küsis koomik George Carlin.

Ma olen kolmandat korda abielus ja kui miski neid kolme abielu ühendab, on see minu ja minu abikaasade erinev arusaam värvidest.

“Ulata mulle palun see sinine jakk,” ütles mu esimene naine.

“See või?”

“Ei, see sinine.”

“See on ju sinine.”

“Ei ole, see on hall.”

Teise naisega oli sama lugu.

“Oled sa mu punast märkmikku näinud?” küsis ta.

“See on sul nina all,” vastasin mina.

“Ei ole ju.”

“On muidugi.”

“See on mu lilla märkmik. Ma otsin punast.”

Ma ei osanud sellest kõigest eriti midagi arvata, kuni mu kolmas naine ühel hommikul küsis: “Ega sa pole kusagil mu kollaseid pükse näinud?”

“Need on vannitoas.”

“Ei ole, ma just vaatasin.”

“Hmm, ma enda meelest nägin neid just seal,” jalutasin ma vannituppa ja tulin kollaste pükstega magamistuppa tagasi.

“Need on ju beežid,” väitis mu kolmas naine.

Ma ei püüa kolme abieluga hoobelda, vaid naiivrealismist elulist näidet tuua (mõne inimese hinnangul räägib see näide värvipimedusest, kuigi Epley vihjab, et ka värvipimedus pole midagi muud kui viis valguskiiri tajuda). Sina ja mina võime maailma tajuda ühtmoodi, kuid see ei tähenda, et maailm just selline ongi.

Mida on sul selle teadmisega peale hakata? Näiteks seda, et kui keegi teine on sinust erineval arvamusel, võib õigus olla temal, mitte sinul. Muidugi võib ka sinul õigus olla. Veelgi keerulisem – teil mõlemal võib õigus olla. Vähe sellest, te mõlemad võite ka eksida!

Miskipärast näid sa aga reeglina uskuvat, et õigus on just sinul. Mina vähemalt usun. See on pöörane, kui veendunud ma oma arvamuse ainuõigsuses olen: kõik teised on lollid, ainuke tark olen mina. Miks ma seda teen?

Nupumehed väidavad, et ma olen liiga laisk, et oma mõistus teisest inimesest arusaamiseks tööle panna. Tõmban teki pähe ja arvan, et ümbritsev lakkab olemast. Kui ma teise inimese mõistuse üle mõtiskleda ei viitsi, järelikult pole teise inimese mõistust olemas – jube lihtne! Ja mida kaugemal ma temast olen – nii psühholoogiliselt kui geograafiliselt –, seda tõenäolisemalt on ta loll.

Tallinnas on kohvik nimega Sinilind. Põlva külje all Mammastes on ööklubi nimega Life. Sinilinnus kogunevad moodsad linnainimesed, Life’is kaasaegsed maainimesed. Sinilinnus gruuvib Vaiko Eplik, Life’is kütab DJ Gabriel Usin. Sinilinnus tõmmatakse vesipiipu, Life’is kisutakse Westi. Sinilinnus jauratakse transtsendentaalsest meditatsioonist, Life’i kuumim jututeema on teleskooplaadur JCB 531-70 Agri. Sinilinnu tibid söövad bataadi- muskaatkõrvitsa püreesuppi ja on peenikesed nagu lautokeeled, Life’i mimmid toituvad paneeritud šnitslist ja mõmmikoogist ning on jämedad nagu lahtitõmmatud akordion.

Need on klassikalised stereotüübid, ent mõlemas ajaviitekohas käinuna võin ma kinnitada, et suures osas peavad need stereotüübid paika (välja arvatud naiste kehakaal, siin läksin ma hoogu ja liiale). Mis aga paika ei pea, on Sinilinnu tüüpide valdav veendumus, et Life’i jorsid on imbetsillid. Täpselt samamoodi nagu ei pea paika Life’i klemmide veendumus, et Sinilinnu omad on lollakad.

Kui arukas on ette kujutada, et teise aju ehitus sõltub geograafilisest punktist, milles ta paikneb? Jah, see aju võib maailma omamoodi tajuda, ent too tajumine ei ole sinu omast millegi poolest kehvem, aga loomulikult ei sega see teadmine meid end teistest, eriti neist, kelle kohta me vähe teame, võimekamaks pidamast.

Minu isa istunud kord öö otsa sõpradega konjakipudeli(te) taga ja arutanud, kes või mis on väikekodanlased. Väikekodanlased olid kuuekümnendatel kõva jututeema ja intellektuaalidele meeldis nende üle purjus peaga iriseda. Tundide viisi jauranud toatäis armastatud kultuuritegelasi, millistele tingimustele pidi inimene vastama, et väikekodanlaseks kvalifitseeruda. Lõpuks võtnud isa pika arutelu kokku lihtsate, ent geniaalsete sõnadega: “Väikekodanlased on need, kes meile ei meeldi.”

Nii ongi, ka viiskümmend aastat hiljem. Ossid on need, kes meile ei meeldi. Hipsterid on need, kes meile ei meeldi. Valgekraed on need, kes meile ei meeldi. Anti-eestlased on need, kes meile ei meeldi. Ja nii edasi.

Me kipume nõustuma vaid sellega, millega juba niigi nõustume, ja kõik, mis on meie meelest vale, jääb valeks ka siis, kui see tõeks peaks osutuma. Nagu üks Ameerika poliitik tabavalt märkis: “Liberaalid toetavad sõnavabadust täpselt nii kaua, kuni see puudutab sõnu, millega nad ise nõustuvad.”

Või nagu too habemega jutt jõest, mille mõlemal kaldal on mees.

“Kuule,” hõikab esimene, “kuidas ma teisele poole jõge saan?”

“Aga sa juba oled teisel pool jõge,” hõikab teine vastu.

Meie maailmataju hoiab meid pantvangis, sest “põhimõtted” ja muu sarnane soga ei lase uksest sisse midagi, mis meie senistele veendumustele ei vasta. Me ei näe mõistust seal, kus see tegelikult olemas on. Vähe sellest, me otsime mõistust kohtadest, kus seda pole.

Kümmekond aastat tagasi tekitas Eestis lühiajalist elevust raadioreklaam, mille peategelane püüdis talvehommikul autot käivitada. Mootor tegi aga kõk-kõk-kõk ega ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata.

“Käivitu,” ütles mees rahulikult.

Ei midagi.

“Käivitu!” tõstis mees häält.

Ei midagi.

“KÄIVITU!” röökis mees.

Ikka ei midagi.

“KÄI VITTU!” kriiskas mees nii, et raadiod üle Eesti punastasid.

Järjepidevus, millega me ajudeta objektidelt ajutegevust eeldame, on pehmelt öeldes hämmastav. Panid tähele, kuidas ma seda isegi äsja tegin? Ma kirjutasin, et “mootor ei ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata” ja “raadiod punastasid”. Tuhkagi nad ei punastanud. Liinibussis kogemata kõhutuult lasknud vanaproua punastab, mitte raadio.

Iseenesest pole kodumasinatele ja lemmikloomadele mõtlemisvõime omistamises ju midagi halba. Jumala pärast, kui sulle meeldib uskuda, et Muki on võimeline häbi tundma või et sinu Mercedesel on kurvad silmad ja nende taga suur süda, siis keda see häirib! Ega ei häirigi. Lihtsalt sinu ja minu kalduvus näha ajutegevust seal, kus see puudub, on pöördprotsess sinu ja minu kalduvusele ajutegevust seal, kus see tegelikult olemas on, mitte näha.

Epley kirjutab Californias korraldatud rahvaküsitlusest, mille käigus otsustati korraga kahe asja üle: kas kohelda teisi inimesi – sealsel juhul gay’sid – vähem inimlikult neile abiellumist keelates ja kas kohelda mitteinimesi – sealsel juhul sigu – rohkem inimlikult neile farmides inimlikumaid elutingimusi võimaldades. Kui see pole paradoksaalne, siis mis on?

Niisiis kujundad sa oma arvamuse teistest inimestest isikliku luubi vahendusel, mille klaas võib su enda hinnangul tohutult täpne olla, kuid tegelikkuses koosneb see sügavalt subjektiivsetest terakestest. Sinu luubi all avanev pilt pole mitte üksnes moonutatud, vaid totaalselt vale. Kuid “elus edasi jõudmiseks”, oma tahtmise saamiseks või lihtsalt täiuslikum olemiseks on sul vaja hädasti teada, mida teine inimene endast tegelikult kujutab. Sul on vaja sellest neetud luubist vabaneda. Kuidas siis?

Kõik läbirääkimisõpikud ja mõjutamismanuaalid, mida ma lugenud olen, soovitavad üht: pane ennast teise inimese olukorda. Kuulsaim selle tehnika advokaat oli “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” autor Dale Carnegie, kes soovitas kõike alati läbi teise inimese silmade vaadata.

Väga kena. Vaata maailma läbi võõraste silmade. Oled seda kunagi proovinud? Proovi.

Kujuta ette, et oled enesetaputerrorist, kes peab kümne minuti pärast end suvalises Pariisi kohvikus õhku laskma. Sa istud nurgalauas ja näsid croissant’i. See on sinu elu viimane latte. Pommivöö pigistab veidi, aga pole hullu, paar lonksu veel ja kohe lendab kogu see majapidamine siin pihuks ja põrmuks. Kolm lauda eemal nihelevad kaks preilit ega suuda kuidagi ära otsustada, milline quiche on parem, kas see sibula ja kitsejuustuga või äkki hoopis too spinatiga. Hahahaa, kohe serveerid sa neile raiskadele šrapnelli-quiche