Читать книгу Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda - Mihkel Raud - Страница 2

Mul on sõber, kellel oli kakskümmend kaks miljonit dollarit. Ta oli oma firma maha müünud ja tehinguga meeletu hunniku raha teeninud. Mida sina kahekümne kahe milliga teeksid? Ostaksid mõne saare ja koliksid sinna elama? Investeeriksid kogu papi Eurojackpoti piletitesse (neid saab selle raha eest umbes kümme miljonit) ja duubeldaksid kogu summa, kui hästi läheb? Telliksid kõigile eestlastele pitsa ja neliteist miljonit jääks ikka alles?

Mõistlik.

Mida tegi minu sõber? Ta andis raha ära. Ma ei tee nalja, ta andis tõepoolest ära kakskümmend kaks miljonit dollarit. Kes teeb midagi nii lolli?! Minu sõber Derek tegi ja teed sina ka, kui välja mõtled, mis su elu mõte on.

“No nii, hakkab peale see kuradi eneseabi-ila,” mõtled sa nüüd, ja kui ei mõtle, olen ma üllatunud. “Müüjal oli õigus, kui ta seda raamatut mulle kotti pakkides ütles, et Raud on vanaks jäänud. Mis pagana elu mõte? Mida kuradit on mul kasu teadmisest, mis mu elu mõte on? Kuidas see mul Hesburgeris nagitsate ja Jyskis täispuhutava madratsi eest maksta aitab?”

Ega aitagi.

Ma võin ju elu mõttest jahudes mõne kunstiülikooli tšiki enda juurde ööbima saada, aga milleks mul seda vaja on? Pealegi, Mihkel, elu on üks dünaamiline värk, kogu point selles seisnebki, et see muutub pidevalt. Täna siin, homme seal, ülehomme juba kurat teab kus. Ja kui elu muutub, siis miks peaks elu mõte kogu aeg sama püsima? Oscar Wilde’i oled lugenud? Wilde ütles, et kunstil pole mingit mõtet. Täpselt nii ongi! Aga ütle mulle nüüd ühte asja, Mihkel: kui kunstil pole mõtet, aga elul on, ja kui kunst peegeldab elu, siis kuidas saab olla nii, et asi, millel pole mõtet, peegeldab midagi, millel on?

Oled sa lõpetanud? Luba, ma räägin Derekist edasi.

Ma tunnen Derekit juba aastaid, kuid me kohtusime alles hiljuti. Derek on ameeriklane ning nagu ameeriklastel ikka, on tal suur kõht ja naiivsevõitu naeratus. Derek oli kunagi muusik. Öeldakse, et korra muusik, alati muusik, aga Derek pole muusik juba väga ammu. Ma ei teagi, mis ta täpselt on. Mingeid asju ta ajab, elab Uus-Meremaal, lendab mööda konverentse ja peab motiveerivaid kõnesid. Tee YouTube lahti, kirjuta otsinguaknasse Derek Sivers ja seal ta on, saalitäiele hiinlastele midagi tarka rääkimas.

Derek tegi kunagi ammu internetipoe, kus müüs sõprade CD-sid. Kõigepealt müüs ühe ja selle pealt teenitud kasumi abil järgmised kaks. Dereki magamistoast alguse saanud CDBaby.com kasvas lühikese ajaga tohutuks äriks, hulga töötajate ja suurte ladudega.

Ma produtseerisin tollal Eesti vanamuusikaansambli Rondellus plaadi “Sabbatum” ja müüsin seda CDBaby kaudu, sest keegi teine siis veel pisikeste firmade kraami ei müünud. Albumist sai väikest mõõtu hitt ja meist Derekiga sõbrad.

Ühel päeval otsustas Derek CDBaby maha müüa. Ju ta tundis, et ei viitsi elu lõpuni CD-dega kaubelda, ja õigesti tundis, sest mõne aasta pärast sai CD-st samasugune vanakraam nagu kassetist enne seda.

Derek teenis tehingu pealt kakskümmend kaks miljonit Ameerika dollarit ja oli päevapealt umbrikas. Ta oleks võinud endale rantšo osta ja happily ever after elada, nagu inglise keeles öeldakse, aga ta tegi midagi täiesti radikaalset, eriti ameeriklase jaoks. Raha läks mingile organisatsioonile, mis korraldab lastele pillimänguõpet.

Mina midagi sellist ei suudaks. Ma tean väga täpselt, mida ma süllekukkunud varandusega teeksin, ja Eesti Muusikakoolide Ühendusele annetaksin ma sellest pisku, kui sedagi, olgu mu ahnus neetud.

“Miks sa seda tegid?” küsisin ma Derekilt.

“Neil oli seda raha rohkem vaja kui minul.”

“Nojah, aga ikkagi …”

“Kui laps õpib selgeks mõne pilli, on maailm oluliselt parem koht.”

“Ja-jaa, aga ikkagi …”

“Muusikahariduses teenivad need miljonid mingit eesmärki, minu taskus oleksid need lihtsalt mälestusteks põlenud.”

“Ma saan aru, aga ikkagi …”

“Ei olegi mingit ikkagit,” ütles suure kõhu ja naiivsevõitu naeratusega ameeriklane. Happily ever after tähendas seda, et Derek on õnnelik teisi õnnelikuks tehes. Voah! Dereki elul on mõte.

Mina olen õnnelik ennast õnnelikuks tehes. Mulle meeldib hästi süüa ja kallites hotellides ööbida, mulle meeldivad Adriano Goldschmeidi teksapüksid ja kui on valida Almawini mandariini-astelpaju nõudepesuvahendi ja Fairy vahel, valin ma esimese. See ongi minu ja Dereki suurim vahe. Täiuslikus maailmas võiksin ma ehk Derek Sivers olla, päris maailmas olen ma aga Mihkel Raud. Ja päris maailm on üsna kuradi täiuslik.

Ma käisin mitu päeva mööda New Yorki nagu kuutõbine ja püüdsin välja mõelda, kus võiks olla see koht, kus Dereki omakasupüüdmatus ja minu egoism kokku saavad. Kui Dereki elul on mõte, siis kas minu omal võiks ka olla?

Mõni aasta hiljem sõitsime Liina ja lastega meie maakoju. Liina oli roolis, Mirjam ja Joosep magasid ning mina näppisin telefoni. Ma olin hommikul midagi Twitterisse kirjutanud ja plaanisin ülejäänud päeva laike kokku lugeda.

“Kuule, mis ma selle ülikooliga siis teen?” küsis Liina. Tal oli (ja on siiani) baka pooleli. Kunagi õppis Liina nagu pöörane ja sai häid hindeid, siis tulin mina, ajasin talle hunniku kärbseid pähe ning kaks ja pool aastat hiljem oli meid juba neli.

“Ma ei tea. Mis sa tahad teha?”

“Mina ju ka ei tea, sellepärast ma küsingi.”

“Mis su eesmärk on?”

“Noh, kooli peaks ikka ära lõpetama. Või mis sina arvad?”

“Miks sa arvad, et sa peaksid kooli ära lõpetama?” küsisin ma kiuslikult.

“Noh, see oleks õige asi, mida teha, ma arvan.”

“Ja mida sa selle bakaga peale kavatsed hakata?”

“Magistrantuuri minna, ma arvan.”

“Miks sa magistrantuuri tahad minna?”

“Noh, minnakse ju. Kõigepealt tehakse baka ja siis magister.”

Täpselt nii. Kõigepealt sünnitakse, siis minnakse lasteaeda, siis kooli, seejärel tehakse baka ja siis magister ning kõige lõpus surrakse ära. Nii see käib.

“Mis me praegu teeme?” püüdsin ma Liinat segadusse ajada.

“Mis mõttes?”

“Sõna otseses.”

“Maale sõidame.”

“Just. Meil on korralik perauto, paljudel on. Me sõidame sellega maale nagu tuhanded pered igal nädalavahetusel. Kõigepealt Põltsamaale, sealt keerame paremale, siis Leisi peale ja nii edasi. Mööda asfaltteed nagu kord ja kohus. Kus on üheksakümmend lubatud, seal sõidame üheksakümnega, ja kui on seitsmekümne märk, siis sõidame seitsmekümne viiega, sest päris seitsmekümnega ei sõida ju keegi.”

Liina vaatas mind nagu nõdrameelset. Mina jaurasin aga edasi ja olin korraga oma fantastilise tviidi unustanud.

“Aga võib ka teisiti sõita, kas pole? Mul on sõber Peeter, tema sõidab mootorrattaga, paneb mööda metsasihte, sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Modra rappub nii mis kole ja kui vihma sajab, on ta minutiga läbimärg. Külm ja rõve, aga miskipärast sõidab ta ainult mootorrattaga ja ainult off road.”

“Jaa, aga …” püüdis Liina mind tagasi asfaltteele meelitada, aga oli juba hilja.

“Mõni paneb deltaplaaniga,” muutus mu hääl valjemaks. “Okei, Põltsamaale nad Tallinnast deltaplaaniga ei sõida, aga see polegi eesmärk. Nad liiguvad teistmoodi. Nad lendavad, saad aru? Meie sõidame nagu kõik ülejäänud, aga need tüübid, kurat, lendavad.”

“Mihkel, ära vannu.”

“Mõtle oma elust nagu sõidust. Sul on üks elu, üks sõit. Kuidas sa seda sõita tahad? Kas nii nagu kõik teised, Grand Voyageriga mööda Tallinna-Tartu maanteed, või tahad sa kuidagi omamoodi sõita? Deltaplaaniga nagu lind? Mootorrattaga läbi jõgede ja üle juurikate? Äkki kõnnid hoopis jala nagu Kristjan Jaak Peterson? Roomad nagu Aleksei Meresjev? Ja kui sa lõpuks kohale jõuad, millele sa mõelda tahad? Kuidas sa oma teekonda mäletad, kui kirstukaas pauguga kinni lastakse? Sõitsin nagu teised, tasa ja turvaliselt? Või tegin midagi omamoodi, midagi etteaimamatut? Ei teinud bakat lõpuni, magistrist rääkimata. Kolisin Kambodžasse, elasin koos munkadega, tulin tagasi Eestisse, õppisin kolm aastat trombooni, tegin matusebändi ja nägin aastaid iga päev, kuidas inimesed lähedasi viimsele teekonnale saadavad – õppisin sedakaudu rohkem, kui ükski ülikooliprogramm õpetada suudab. Seejärel hakkasin lambaid kasvatama, elasin kümme aastat Lõuna-Eestis, kolisin hiljem Silicon Valley’sse ja tegin oma start-up’i, see läks pankrotti ja ma tulin tagasi koju, sest aastad välismaal olid mulle õpetanud, mis teeb Eestist selle, miks ma siin elada tahan. Ja lapsed olid kogu aeg minuga koos, nägid kõike, mida mina nägin, ja on nüüd paremad inimesed. Ma võin rahuliku südamega lasta neil oma kolm peotäit mulda ära visata, sest ma tean, et nad saavad hakkama. Ja kuidas veel saavad.”

Liina pani raadio mängima ja uinutava häälega naine ütles, et homme tuleb oluliste sademeteta ilm. Ma võtsin telefoni ja kirjutasin Twitterisse, et kui homme peakski sademeid tulema, siis on need täiesti ebaolulised.