Читать книгу Krimmi vang. Vene aeg. II - Mihkel Tiks - Страница 3

Ühel hommikul varjas roosa pilv vaate krahvinna Panina lossile. Seda, et mandlipuu jaanuaris õitsema hakkaks, polnud varem juhtunud. Vanamees tegi telefoniga sellest pilti. Koos koidutaevaga sinise mere kohal sündis haruldane kaader. Burj Khalifa valgusefektid ei saanud lähedalegi. Õues näitas kraadiklaas +13. Mis imelises paigas ta küll elas!

Aastavahetus Tseilonil ja vahepeatus Dubais kinnitasid Vanamehe usku, et maakeral ei leidunud elamiseks paremat paika kui Koreizi küla Krimmi lõunarannikul. Ekvaatori ääres kõrvetas nii, et ei saanud päikese käes võimeldagi. Ookeani laine virutas nagu teokarbi kaldale. Tulisoolane vesi võttis silmad läbi laugudegi kipitama. Aga Krimmis oli harva tapvalt palav. Mustas meres võis vabalt silmad lahti ujuda. Ja keelusilt «Шторм!» tähendas enamasti kõige mõnusamaid laineid. Loodus polnud küll nii lopsakas kui troopikas, kus kõik ohjeldamatult sigis ja üksteist õgis. Kuid siin polnud mürkmadusid, krokodille ega hiigelkaane. Keegi ei kippunud su elu kallale ei vee all ega kuival maal. Majja eksinud skolopender naksas vahel varbast. Aga tema oli elanud siin juba sauruste ajal ja võis tunda ennast peremehena.

Ja Krimmis kõneldi arusaadavas keeles. Isegi Ukraina keelt kuulis siin ainult mõne Lääne-Ukrainast saabunud suvitaja või ehitustöölise suust. Ukrainlased isegi eelistasid suhtlemisel vene keelt. Marina lapsed õppisid ukrainakeelses koolis. Lasteaias toimus kasvatustöö ukraina keeles. Ametiasutuste paberimajandus käis ukraina keeles. Tänavasildid ja kaubapakendid olid ukrainakeelsed. Aga kodus ja tänaval räägiti vene keelt. Ukraina laste emakeeleks oli vene keel. Ukraina-pärase intonatsiooni ja lisanditega. Luganski Irina rääkis pehmet Ukraina idaväravate suržikut. Krimmi autonoomne vabariik oli läbinisti venekeelne ja avaldas vastupanu ukrainastamise katsetele. Kiievi surve ainult suurendas vastumeelsust kõige ukrainapärase suhtes. Elu käis siin rahvaste vahelises suhtlemiskeeles, nagu nõukogude koolis vene keelt oli kutsutud. Üksnes Jaltas jooksnud Jaapani seiklusfilmis rääkisid nii Keanu Reeves kui teised japsid ukraina keeles. Vanamees ei saanud mõhkugi aru. Ta oli suutnud vaid mõned riigikeelsed väljendid ära õppida. Laisk nagu venelased Eestis. Nagu ukraina borš, mille jaoks tuli alguses valmistada podžarka, oli keeruline ka украинска мови. Vanamees ajas kergemini läbi. Tal oli suus vene keel ja köögis podises kapsasupp. Suur potitäis, millest jätkuks kuni nädalavahetuseni, kui saabub venekeelne šeff-kokk ukraina hõrgutistega. Ka sellist naist ei leiduks kusagil mujal. Ukrainas oli elul veel tõeline maitse. Nii toidul kui armastusel.

Ja elu Krimmis oli odav. Odav nagu Sri Lankal ja odavam kui Tansaanias. Ka siin ei kulunud kütte peale peaaegu midagi. Tänaval keset ropendamist ja koerasitahunnikuid tahtis ta küll maja maha müüa, aga lõunalauas läbi õitsva alõtšapilve merele vaadates mõtles ümber.

Riiki valitseti siin samuti nagu Aafrikas. Üksnes altkäe makstud raha pani rattad käima. Alles pärast viie tuhande dollari ärajagamist olid kohalikud valitsejad hakanud ennast liigutama. Ja sedagi mitte kauaks. Ilma määrimata jäi vanker uuesti seisma. Raha tegi sellel maal õigust. Mererannad oli täis ehitatud oligarhide losse. Kõrged evrozaborid ümber nagu vanglamüürid. Ainuüksi Kolomoiskile pidi Krimmis kuuluma üle saja objekti. Tavakodanik ei olnud siin keegi. Kohtud olid ära ostetud. Vaevalt leidus sellist ametiasutust, mis oleks korruptsioonist puutumata. Süsteemi olemus ise tingis selle. Marina jutte kuulates sai Vanamees siinsest elust selge pildi.

Zaporožje lasteaed oli Ukraina väike mudel. Juhataja valitses seda, nagu heaks arvas. Varastas nii palju kui jaksas. Kasvatajad ja njankad kirusid tagaselja, aga sünnipäeval tegid kingitusi ja lugesid zavedujuštšale ülistavaid luuletusi. Vastu hakata ei saanud, kui ei tahtnud tööd kaotada. Kaevata polnud kuhugi, sest valitses ringkäendus. Kõrgemalseisvad instantsid olid viimseni ära ostetud. Haridusosakonna juhatajast kuni riigi presidendini välja. Kõik olid ühe ja sama korruptiivse organismi vähirakud. Ainuke võimalus ellu jääda oli ise nakatuda ja hakata haigusekandjaks. Nii inimvaenulikku riiki oli võimatu mitte jälestada. Polnud ime, et sellisest elust kõrini sai ja ukrainlased uuesti barrikaadidele ronisid. Kui sest ainult midagi muutuks.

Vanameest see ei õnneks puudutanud. Tema elas väljaspool ühiskonda. Haigetega kokku puutumata oli Krimmis tervislik elada. Välispidiselt valitsesid siin tsiviliseeritud kombed. Ja mis kõige tähtsam, siin olid meri, tants ja naised. Üks neist oli varsti tulemas. Praegu tegi lastele hapnikukokteili, et lisaraha teenida, mille eest rongipilet osta ja saabuda siia jumaliku vaatega armastusemajja. Kodus ei leidvat ta endale kohta. 5 + 2 režiim jätkus ka uuel aastal. Krimmi plussid kaalusid Ukraina miinused üles.

Merest säras vastu teine päike. Oli üheksateistkümnes jaanuar. Kрещение. Sel päeval muutus vesi imet tegevaks. Õigeusklike massid ründasid randa pühasse vette kastma. Külmakartlik Marina merre ei kippunud, kuid Vanamehel oli tallegi päevakohane üllatus varuks. Ta tegi ettepaneku minna Aafrika ranna asemel vahelduse mõttes Merineitsi juurde. Džunglist välja jõudes aga käänas rajalt kõrvale. Astus spaahotelli «1001 ночь» kuplilise katuse alla. Nõnda sai Marinagi pühasse vette. Ja lisaks türgi, vene ja soome saunagi. Üllatus läks täie ette. Aga järgmisel päeval jäi Vanamees haigeks. Uskmatule koerale püha vesi ei mõjunud. Viga võis olla ka spaahotelli valikus. Idamaises stiilis „1001 ööd“ oli muhameedlik veeparadiis, mis õigeusu jumalat pahandas. Või osutus Allahi vägi Бог’i omast kõvemaks. Ka hinnad olid seal nagu emiraatides. Selle paiga nimi oleks pidanud olema «1000 за 1 ночь». Tuhat ühe öö eest.

Haigused läksid mööda, aga tore elu kestis edasi. Krimmis saabus kevad varakult. Käimata rajad ja nägemata paigad tahtsid avastamist. Vanamees polnud jõudnud veel Bahtšissarai khaanilossi ega näinud neandertallaste asulakohta Belogorski lähedal. Polnud kohanud meremadusid Kara Dagi mäe lähedal Kuldvärava kandis ega külastanud muistseid aardeid peitvaid kurgaane, mida valged ega mustad arheoloogid ei suutnud üles leida. Krimm oli ammendamatu varaait. Igas mõttes. Tundus tõenäoline, et Vanamees jääbki siia elama. Armeenlase naise poolt äraneetud majja. Ja elab siin õnnelikult kuni oma päevade lõpuni.

Päikselised päevad vaheldusid sompus ilmadega, kui meri sulas taevaga kokku ühtlaseks halliks seinaks. Aga rusuvaid tinakarva päevi nagu Eestis, kui sajul ei paistnud lõppu tulevatki, tuli harva ette. Enamasti käis üle äge vihmahoog, mis muutis tänavad jõgedeks, mägiojad vahusteks koskedeks ja määris mere porikarva. Kuid peagi oli padu üle, päike tuli uuesti välja, maa hakkas aurama, tänavad kuivasid kiiresti ning varsti meenutas äsjast valangut vaid värske õhk. Kõige muutlikum, sajusem ja tuulisem kuu oli Krimmis märts. Когда придёт марток, одевай семь порток. Naabri-Slaviku salm pidas paika.

Kuid sellel aastal oli kõik teisiti. Juba veebruar oli nii kapriisne, et tuli seitse kuhvti selga tõmmata. Vihmahood ei tahtnud lakata. Katus tilkus aina rohkem läbi. Veranda tapeet oli läbi vettinud ja laeliistud tõmbunud laiguliseks. Vool läks ära ja Vanamees lõi kartma, et midagi läks rõskusest läbi. Kolja, kes garaažide elektriraha kogus, ütles, et terve Koreiz istus ilma vooluta. Maja läks külmaks ja olemine muutus kõledaks. Sellise ilmaga polnud Krimmis parem kui Eestis. Vanamees võrdles elukallidust Ecuadoris, Nicaraguas, Costa Ricas ja Bangladeshis, kuni läpakal sai aku tühjaks. Kuidas küll suutsid inimesed Kiievi pakase käes kuude kaupa vastu pidada? Vanamees vedas teki üle pea, et soojem hingata oleks, aga varsti sai õhk otsa.

Järgmiseks hommikuks oli vool õnneks tagasi. Internet oli ainuke aken maailma, kuid midagi vaimustavat sealt ei paistnud. Hirmutati dollarikriisi ja maailmasõjaga. Lohutuseks pakuti uutmoodi raha, mis ei sõltunud pankadest ega inflatsioonist. Vanamees sellele liimile ei läinud. Tal nappis harilikkugi raha. Hakka veel mingeid kahtlasi bitcoine kokku ostma. Aes alienum.

Kuid leidus ka uudiseid, mis võisid teda ennast puudutada. Maidanil, mis vahepeal tundus maha rahunevat, kiskus uuesti madinaks. Barrikaadidel oli kaks ohvrit. Ühe ajakirjaniku väitel nõudnud Putin Janukovitšilt meeleavaldajate verd, et Ukrainal enam teed Euroopasse ei oleks. Kust võis leheneeger teada, mida presidendid omavahel rääkisid? Aga vastasseis Kiievis oli muutunud veelgi teravamaks. Valitsusvägede esireas pidid seisma pampersites ajateenijad. Vigastage kui tahate süütuid poisikesi! Alles nende taga asusid „Berkuti“ palgamõrtsukad, keda värvati amnesteeritud retside seast. Kas see kõik tõsi oli, seda polnud võimalik teada saada. Aga Marina vennanaine, kes töötas Kiievi linnanõukogus ja ootas last, läks iga päev tööle läbi barrikaadide. Ja Zaporožjes ei antud lasteaiale enam kartuleid. Põhjenduseks toodi sündmused Maidanil. Juhataja toetas avalikult Janukovitšit. Kasvatajad, kokad, njanjad ja pratškad olid vait. Medõel oli vaid üks polititšeskaja podruga, kes samuti hoidis Maidanile pöialt.

Vanamees arutas Marinaga iga päev olukorda. Kuni äkki katkes telefoniühendus. Kahtlus langes sündmustele Kiievis, kus oli juba viis laipa. Jõustruktuurid valmistusid erakorralise seisukorra kehtestamiseks. Gruševski tänav nägi välja nagu lahinguväli. Põlevate autokummide toss tõusis taevani. Ternopoli oblast oli kuulutanud välja mobilisatsiooni. Opositsioonijuhid Jatsenjuk, Tjagnibok ja Klitško andsid Janukovitšile ühe ööpäeva aega, et kuulutada välja ennetähtaegsed presidendivalimised. Või muidu – luoti otsaan! Nõnda väideti soome uudistes, mis ei saanud bluff olla. Kuul pähe?! Kellele? President Janukovitšile?

Õnneks skaip töötas ja Marina seletas Vanamehele asja ära. Jatsenjuk oli Maidanil rahvale teatanud, et pigem laseb endale kuuli pähe, kui taganeb nõudmistest. Olukord oli muutunud äärmiselt plahvatusohtlikuks.

Uudised viisid une silmast. Rahustuseks tuli lugeda Tolstoid. Vanamees oli järjega ratsavõistluste juures ja mäletas, mis juhtuma hakkab. Vronski kukub, Fru-Fru murrab selgroo ja lastakse maha. Vanamees tundis äkki rambipalavikku. Nagu oleks tema ise Fru-Fru, Gladiaatorist väiksem ja närvilisem, ja peaks oma naha turule viima. Tal polnud üldse enam närve. Hea, et vähemasti Krimmis oli kõik vaikne ja rahulik.

Hommikuks oli lumi maha sadanud. See sulas päikese käes ja põgenes vulinaga alla mere suunas. Paha enesetunne oli kadunud. Jäänud oli vaid nõrkus ja valulikud kondid. Meega tee turgutas vaimu üles. Elu paistis jälle ilus. Kuid ainult senikaua, kuni Vanamees läpaka lahti tegi.

Maidanil läksid asjad järjest hullemaks. Janukovitš oli vallandanud Kiievi linnapea, just nagu see oleks pidanud rahva laiali ajama. Astus tagasi ka peaminister. Halba ei sündinud enam ainuüksi pealinnas. Rahutused olid haaranud terve Ukraina. Zaporožjes olid dressides mehed tituškadega peksnud meeleavaldajaid. Taksojuhtideks maskeeritud miilitsad vedasid inimesi jaoskonda. Luganskis tunnistasid erruläinud võmmid, et Venemaa varustab neid relvade ja laskemoonaga. Odessas betoneeriti valitsushoone sissepääsud. Dnepropetrovskis tehti oblastivalitsuse ümber liuväli ja püstitati lumevallid. Valitsusmeelsed võimud mobiliseerisid töökollektiive ja saatsid rahvast rongidega Kiievisse. Need sundkorras värvatud Anti-Maidani demonstrandid keeldusid intervjuusid andmast. Ülestõusnud olid hõivanud justiitsministeeriumi hoone. Barrikaadide ala laienes. Ukrainas kiskus kodusõjaks. Kohale olid saabunud Euroopa Liidu läbirääkijad. Kommentaatorite arvates kompromissi kohta ei leidunud, sest Maidan ilma erakorraliste presidendivalimisteta ei lepi. Ainult siis, kui silovikud presidendi reedaksid, võiks rahulik lahendus saabuda. Sel juhul ootaks Janukovitšit võllas. Võitlus käis elu ja surma peale.

Marina tuli laupäeval nagu alati. Seljakotis purgid ja karbid järgmise nädala toidumooonaga. Vanameest polnud keegi niimoodi armastanud. Enne lahkumist küsis alati luba uuesti tulla. Kuuldes, et ehk võiks ühe nädalavahetuse vahele jätta, vajus Marina näost ära.

„Sa ajad mulle hirmu nahka,“ ütles ta tuhmi häälega, silmad valu täis. Vahele jätta tähendas teist külalist.

Hommik oli suurepärane. Feodossia poolt tulevad lained sätendasid päikesekiirtes. Õhk oli soe ja värske. Linnud laulsid kevadiselt. Mandlipuu õitele polnud öökülm midagi teinud. Via Militaresel oli alles vaikne. Vanamees läks armastuse järele, aga ei saanud aiaväravast välja. Tabalukk oli kinni külmunud. Tuli minna ülevalt läbi garaaži. Hea, et avariiväljapääs olemas oli. Marina seljakott oli raske. Kino, vino ja domino. Šeherezadi ebatervisliku „1001 öö“ asemel oli kavas Jalta koduloomuuseum. Marina polnud muistsete Krimmi rahvaste aardeid näinud. Pühapäeval kavatses Vanamees saata ta Simferoopolisse, teel aga põigata sisse Marmorkoopasse, kus nad samuti käinud ei olnud.

Armastuse nädalavahetus kujunes meeldivaks. Välja arvatud hilisõhtused uudised, mida Vanamees ei suutnud jätta lugemata. Maailm kilkas Sotši olümpiamängudest. Avatseremoonia oli kulgenud nelja olümpiarõnga ja lumehelbekese tähe all. Viies rõngas keeldus süttimast. Olümpiakülas rippusid tubade seintel Venemaa isevalitseja pildid. Aga Ukrainas läksid asjad aina hullemaks. Grivna kukkus iga päevaga. Fitch langetas riigi valuutareitingut. Default’ist jäi puudu veel üks pügal. Vanamehele muutusid õlu ja šokolaad järjest odavamaks.

Marmorkoopasse nad ei jõudnud. Maanteest jäi see kõrvale, bussid sinna ei käinud ja autod peale ei võtnud. Aga küll jõuab, ega koobas eest ära jookse.

Pühapäevaõhtune rahu oli laotunud üle Simferoopoli. Üksnes vaksali ümbruses kees elu hiliste tundideni välja. See oli Krimmi vereringet korraldav süda, kuhu raudsed arterid tõid igal aastal viis miljonit turisti Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Südamest suunati toitained veene ja kapillaare pidi üle keha laiali. Feodossiasse ja Koktebeli, Jevpatoriasse ja Sevastoopolisse, Aluštasse ja „Suurde Jaltasse“. Nii oli see käinud Nõukogude Liidu ajal ja jätkunud Ukraina kahekümne iseseisvusaasta jooksul. Nõnda oli see ka tol veebruarikuu pühapäevaõhtul, kui Marina rongi peale astus. Krimm elas oma tavalist harjumuspärast elu.

Perroonil jätsid nad jumalaga. Zaporožje medõel seisis ees viis tööpäeva neljasaja kisakõri, despoodist juhataja ja haridusosakonna kontrollide seltsis. Vanameest ootasid päikesevannid verandas, jalutuskäigud mere äärde, maitsvad lõunaeined ja õhtused tantsud noorte partnjoršadega. Pärast trenni tõi viimane Sevastoopoli buss ta Koreizi teeotsa. Sealt koduukseni saatis teda jutuvada. Marina tahtis olla kindel, et Vanamees elu ja tervisega koju jõuab. Pimeduses trassilt alla laskudes avanes pilgu ees öine tähistaevas. Kuusirp oli selili kukkunud. Isegi taevakehad ei püsinud enam püsti.