Читать книгу Krimmi vang. Vene aeg. II - Mihkel Tiks - Страница 6
7
ОглавлениеRohelised mehikesed olid öösel peale tunginud. Eikellegiväed olid püüdnud desarmeerida Ukraina 36. väeosa. Need provokatsioonile ei allunud ja tulevahetust ei puhkenud. Ukraina oli teatanud ÜRO-le Venemaa agressioonist. Obama hoiatas, et suveräänse riigi territooriumi muutmisel on oma hind. USA loobus G8 kohtumisest Sotšis. Krimmi uus juht Aksjonov oli palunud Vene presidendilt abi rahu tagamiseks poolsaarel. Kas rahuvalvajaid oli siis vähe veel kohal? Ukraina oli kaotanud kontrolli Krimmi üle. Vestluses Cameroniga nimetas Putin Krimmis toimuvat Vene-Ukraina baaside lepingu kõigi punktide järgimiseks. Just nagu Moliere’i näidendis, kus mees laskis oma naise läbi tõmmata, sest ei uskunud silmi, vaid kõrvu, kuna naise kallal toimetav Tartuffe talle samal ajal mesijuttu puhus. Vallutamine oli lepingu täitmine. Relvastatud kallaletung rahu tagamine. Sõda oli rahu. Nagu Orwellil.
Marina ei tulnud ega ka helistanud. Ukrtelekom teatas, et side Krimmiga on katkenud. Internet oli õnneks alles. Aga kui ka see kaob? Simferoopoli lennuväli oli suletud. Rongiliiklus veel toimus. Võib-olla oleks praegu veel viimane aeg?
Asjade pakkimise asemele läks Vanamees meretretile. Pargirajal vedelesid värsked pudelikillud. Sigaretipakk oli tühjaks saanud. Laps oli joonud kõrremahla. Vanamees laskus mägironija osavusega trepijäänuste ja puujuurte vahelt mere suunas. Aastatega oli teekond jalgadesse kulunud. Nüüd käis ta iga päev seda viimast korda.
Lained sõudsid vaikse sahinaga randa. Tuulevaikuses ei hakanud võimlemise lõpuni külm. Tantsusamme keegi uudistama ei tulnud. Tagasi mäkke rühkides mõtles Vanamees kodus ootavale supile. Veel üks rahulik päev veeres õhtusse.
Pühapäeval sai Vanamees aru, et asi oli mäda. Vene riigiduuma andis Putinile loa viia väed Ukrainasse. Ukraina palus maailmalt abi. ÜRO julgeolekunõukogu ja NATO pidasid istungeid. Lääne riigipead rääkisid kordamööda Putiniga. Kiiev oli andnud käsu alustada mobilisatsiooni.
Ka Krimmis kiskus nugade peale. Sevastoopolist saabusid uued relvajõud Simferoopolisse. Ukraina väeosad istusid endiselt piiramisrõngas. Osa oli täitnud nõude loovutada relvad, osa mitte. Ukraina kolm ekspresidenti Kravtšuk, Kutšma ja Juštšenko soovitasid tühistada Sevastoopoli baaside leping Venemaaga.
Äkki peaks Krimmist vähemasti Zaporožjesse kaduma? Aga oleks seal turvalisem, kui Vene väed Ukrainasse tungivad? Kas Lääs jääb pealtvaatajaks, kui Ukraina Venemaale vastu hakkab? Üks teadjamees väitis, et USA sõjalaevad pidid lähenema Sevastoopolile. Vanamees kahetses, et polnud Jalta täikalt binoklit ostnud. Verandalt oleks hea olnud Ameerika-Vene merelahingut jälgida. Istuks nagu staadioni tribüünil või gladiaatorite areeni loožis. Huvitav, kas pommiplahvatused ulatuksid Koreizi välja? Meelde tuli ammune kevadõhtu Tšehhovi aias.
„Mina ja Jelpatijevski elame oma datšades nagu magnaadid,“ oli Anton Pavlovitš enne lahkumist nalja visanud. „Meie majad on kõrgele näha, ja kui Jaltale peaks lähenema Inglise laevastik, siis kõmmutavad kõigepealt meie datšade pihta.“
Kell sai viis. Sõda laskis ennast oodata. Aga vist mitte enam kaua. Krimmi ümberpiiratud väeosadele oli esitatud ultimaatum loovutada relvad. Aega anti kakskümmend neli tundi. Perevalnojes asuva 36. väegrupi komandör oli teatanud, et nemad ei tagane. Kaua nad mõtlesid piiramisrõngas vastu pidada? Krimmi vallutamiseks ei pidanudki tingimata Perevalnoje mäekuru läbima. Õhtul saabus uudis, et Ukraina merevägede ülemjuhataja oli jooksnud Vene poole üle. Vaene kamikazede pealik Jatsenjuk! Janukovitš oli oma riigi kaitsevõimet edukalt laastanud. Via Miliaresel sõitsid juubeldavad autokolonnid Vene lippude lehvides.
Esmaspäeva hommikul paistis päike. Merel jooksid valged jänesed. Sõjalaevu ei olnud näha. Vanamees sõi putru ja võileiba. Aga uudiseid kartis lugeda. Hommikul kell viis oli lõppenud ultimaatumi tähtaeg. Selleks ajaks pidid Ukraina väeosad kapituleeruma. Aga kui ei? Tormijooks? Sõda? USA tuumarelvadega varustatud lennukikandjate eskaader pidi jõudma Musta merre nelja päeva pärast. Selles punktis jooksis mõte kinni. Elame – näeme. Sügava sisuga ütlemine.
Viimaste päevade ainuke vestluskaaslane oli olnud rõõmsameelne Leiva-Marina. Kuid nüüd vahtis lahvkaluugist vastu tundmatu krimpsus näoga nähvits. Kui Vanamees temaga juttu tegi, ei varjanud see rõõmu toimuva üle. Lõpuks küsis: „Kus te siin rohelisi mehikesi nägite?“
Internetti läks Vanamees alles pärast lõunasööki. Anna ja Astrid olid jõudnud juba muretsema hakata, kuhu isa on kadunud. Ultimaatumi tähtaeg oli kukkunud, aga madinaks polnud läinud. Ukraina väeosad istusid endiselt piiramisrõngas. Jatsenjuk oli teatanud, et kõige halvem kriis olevat möödas. Kolleeg Medvedjev oli talle lubanud, et Vene väed Ida-Ukrainasse ei tungi. Aga kuidas sai kriis möödas olla, kui Ukraina mereväelased, kelle admiral venelaste poole üle jooksis, olid kinnitanud, et nemad vannet ei murra? Ja mis lubaja see Medvedjev oli?
Vanamees teatas lastele, et on elus ja terve, vastas kahe ajalehe küsimustele ja sõitis tantsima. Ženja võttis järjekorras läbi quickstepi, valsi, tango ja fokstroti. Just nagu oleks viimnepäev lähedal. Surmväsinult koju jõudes oli Vanamehel kange janu nii õlle kui uudiste järele. Mõlemad mõjusid rahustavalt. Vene president oli teatanud, et pole põhjust vägesid Ukrainasse sisse viia. Ka Krimmis polnud midagi hullu juhtunud.
Pinge andis järele. Kuidagi ära hakkas vajuma see suure hurraaga ülespumbatud konflikt. Ajada maailm paanikasse, täristada relvi, vallutada Krimmi valitsushooned, panna pukki marionettide valitsus, kes kutsuks Venemaad appi, anda Ida-Ukraina venelastele lootust, kruvida pinged äärmuseni – ja siis teatada, et polnudki põhjust?! Mis mõtet oli siis suhteid Läänega teravaks ajada? Ja mis saab Krimmi referendumist, mille Kiievi kohus peatas?
Hommikuti vaatas Vanamees nüüd kõigepealt merele.
„Rahuhommik“, ütles ta valjusti. Kuid märkas siis, et Lenini kõrvalt olid lipud kadunud. Nii Ukraina, Krimmi kui tatarlaste lipp. Ta soovis Annale sünnipäeva puhul õnne, kes kordas oma palvet, et isa ära koju tuleks. Vanamees kirjeldas, kuidas ta istub verandal päikse käes, rüüpab kaeraküpsiste kõrvale meega teed ja vaatab läbi õitsva aia sõjalaevadeta merele.
Kuigi sõja lähedust oli tunda. Krimmis oli röövitud Ukraina kindral. Marina oli kuulnud, et Jalta sadam on blokeeritud. Türgi oli andnud USA sõjalaevadele loa sõita läbi Bosporuse väina. Krimmi referendum oli maikuust toodud kuueteistkümnendale märtsile. Ukraina presidendi kohusetäitja Turtšinov lubas selle läbiviimist takistada. Põhiseaduse järgi võis riigipiire muuta vaid kogu Ukraina elanikkonna seas läbiviidud referendumi tulemuste põhjal. Kiievi keskvalimiskomisjon oli sulgenud Krimmi elanikeregistrid. Medžlise juht kutsus tatarlasi üles rahvahääletust boikoteerima. Obama nimetas referendumit õigusvastaseks. USA välisministeerium avaldas Putini kümme valet.
„И шо?” oleks selle peale küsinud Irina Ukraina idaväravate alt.
Rongipileteid aprillikuuks ei müüdud. Öeldi, et suveajale üleminekuga seotud segaduste tõttu. „Jasnaja Poljanasse “ oli saabunud esimene vahetus puhkajaid. Osa oli Lääne-Ukrainast, nagu nende мови reetis. Kas need olidki banderalased, kelle vastu tuli relvadega minna?
Jaltas oli Lenini ausamba kõrvale püstitatud poliittelk. Tänavatel rippusid sõjaaegsed plakatid täägiga naisest, kes vaatas vihkava pilguga ja kuulutas: „Vali Rossija! Fašism ei lähe läbi!“
Tantsuseltskond oli elevil peatselt saabuvast õnnest. Polnud kahtlust, et referendum läheb läbi. Läheks ilma tääkidetagi. Krimmi ülemraada kuulutas juba soovi Venemaaga liituda. Aga kuidas see asi tegelikkuses hakkab välja nägema? Krimmis kehtestatakse kaksikvõim? Ukraina de jure ja Vene de facto? Mõlemad riigid lubasid Krimmile pudrumägesid. Ja kumbki teist ei tunnistanud. Üks ei võtnud omaks ka enda sõjaväge. Võib-olla saab ka Vene võim Krimmis olema inkognito?
Üks ammune tuttav oli saatnud Vanamehele kirja. Terve elu poliitikaga tegelnud mees tundis huvi Krimmis toimuva vastu. Vanamees vastas, et tema meelest on asi otsustatud. Küsimus oli, mis saab Ida-Ukrainast. Kas ka sealt tükk võetakse ja kust piir jooksma hakkab. Mõtles natuke ja lisas: „Kui vaid läheks ilma tapatalguteta.“
„Seda prognoosi ma ei usu,“ kirjutas poliitik talle vastu. „Mulle tundub, et putka ei taha Krimmi ega ida Ukrainat, sest ta peaks neid siis toitma hakkama. Ta tahab Ukraina valitsust, kes teda kummardaks või vähemasti temaga arvestaks, aga keda toidaksid lollid eurooplased.“
Vanamees polnud Krimmile kunagi majanduslikust küljest vaadanud. Kas siis rahahunnikutega, mida miljonid suvitajad igal aastal maha jätsid, ei tulnud Krimm omadega välja? Säh sulle autonoomsest vabariiki!
Eestis oli puhkenud skandaal, mis ähvardas võtta rahvusvahelised mõõtmed. Välisministri telefonivestlus Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindajaga, nagu mingit Mogherini nimelist mutskit tituleeriti, oli lekkinud Venemaa kätte. Salvestuses leidus seiku, mis heitsid varju Maidani sündmustele. Ülemraada saadikutele, kes Janukovitšile selja pöörasid, oli avaldatud survet. Vähemalt ühte neist oli pekstud. Osa oli ära ostetud. Kuid see oli veel väike asi. Katustel tulistanud snaiprid polnud tegutsenudki Janukovitši käsul. Ega olnud ka Vene eriteenistuste palgal.
Aga kes nad sel juhul olid? Kes saatis mõrtsukad Kiievi katustele inimesi tapma? Hunnik laipu oli saanud päästikuks, mis viie tuhande protestija asemel tõi barrikaadidele pool miljonit. Ja muutis meeleavalduse rahvarevolutsiooniks, mis pühkis minema Janukovitši ja kukutas senise võimu. Kes seisis selle kavalalt läbi viidud operatsiooni taga? Krimmi roheliste mehikestega oli asi selge. Aga kes värvis Maidani verega kokku?
Lekkinud kõne ei andnud selget vastust. Kuid Vanameest jäi vaevama kahtlus, et selle jubeda mõrtsukatöö tellis Ukraina oligarhia, et sõnakuulmatuks muutunud ahnet president kukutada. Kiievi võimueliit oli ju välja kasvanud bandiidijõukude tänavalahingutest, millest võitjana väljunud klannid suundusid ärisse ja sealt edasi poliitikasse. Eluküünalde kustutamises oma eesmärkide nimel polnud nende jaoks midagi enneolematut. See variant seletaks ka Maidani varustamise ja hiilgava organiseerituse. Võib-olla oli Andreigi Kiievis komandeeringus?
Vanamehel jooksid külmajudinad üle selja. See versioon asetas toimunu uude valgusesse. Kui tõesti oli Taevase Saja teise ilma saatmine osa oligarhia küünilisest plaanist, millega rahvas peteti barrikaadidele revolutsiooni tegema, siis olid uue valitsuse käed verega määritud. Savisaare jutul Kiievi kaikameeste valitsusest, mida peeti kinnituseks Edgari kremlimeelsusest, oleks siis tõepõhi all. Ja Venemaal koguni moraalne õigus Krimmi rahvuskaaslasi Ukraina mõrtsukate eest kaitsta. Aga kuidas sai õigusriigi põhimõtet austav Lääs sellist võimu toetada? Lugu tundus nii jube, et muud uudised jäid selle varju. Isegi ÜRO esindaja pantvangi võtmine Simferoopolis.