Читать книгу Krimmi vang. Vene aeg. II - Mihkel Tiks - Страница 5

Järgmisel päeval sõda veel ei alanud. Aga palju puudu ka ei olnud. Fašistide ja bandeeralaste võit Maidanil oli Krimmi venelased marru ajanud. Enam polnud kuulda ei Kiievi korraldustele allumisest ega ka peaminister Mogiljovist endast. Krimmi juhina esines hoopis keegi Aksjonovi nimeline. Mitte Vassili Aksjonov, kes oma ulmeromaanis laskis Krimmi saare Nõukogude Liidul okupeerida. Kuigi teisel Aksjonovil paistis sama soov olevat.

Päev tuli jahe ja vihmane, aga päikesest polnud enam lugu. Elu kulges nüüd poliitika tähe all. Toimusid rahvakoosolekud Venemaa poolt ja Ukraina vastu. Teatati esimesest ohvrist. Simferoopolis oli keegi vanem mees venelaste ja tatarlaste vastasseisus surnuks muljutud. Krimmi raada üritas istungit pidada, aga ei saanud kvoorumit kokku. Sevastoopolis kukutas kakskümmend tuhat meeleavaldajat kohaliku võimu ja pani asemele „rahvalinnapea“. Kiievi esindaja ei julgenud kohale sõita. Ruslan kandis kaasas elektrišokkerit.

Vanamees sõitis trennist koju koos kaksikõdedega Alupkast, kes käisid kahjuks harva kohal.

«И что, что мы русские?» küsis Olja, kui taksos läks sündmuste arutamiseks.

«Нафиг нам нужен этот Путин,» lisas Daša.

Siis võttis jutuohjad üle taksojuht ega andnud neid lõpuni käest. Sõnum oli üks. Amerikosside ja nende Euroopa sabarakkude poolt äraostetud Kiievi reeturite vastu tuli relvad tõsta. Küsimuse peale, kus kohas taksojuht bandeeralasi nägi, tegi mees teist juttu.

Vanamees tahtis Marinale teatada, et jõudis koju, kuid side oli katkenud. Keegi oli riputanud internetti video sõjaväeautode kolonnist, mis sõitis Livadias sanatooriumiväravast sisse. Vanamees polnud kunagi näinud, et puhkajaid veoautodega veetaks. Enne, kui värav sulgus, tormas ohvitserivormis mees käed õieli kaamera suunas. Pilt kadus ja kaadritagune hääl teatas kurjalt, et sõjaväeosa oli saabunud korra tagamiseks Jaltas. Korda tagada oli tarvis kaugemalgi kui Krimmis. Venemaa lääne ja lõuna sõjaväeringkondades käis erakorraline õppus lahinguvalmiduse kontrollimiseks. Valmidus lahinguks kellega? Putin ja Lavrov jätsid mulje, et asi on agressioonist kaugel. Kas osta sõidupiletid selleks ajaks, kui tal üheksakümmend päeva Ukrainas täis saab? Või oleks see raha mahaviskamine? Kes oskas öelda, mis seis aprillikuus valitseb?

Hommikul sai selgeks, et sündmused ei arenenud edasi mitte enam kuude, vaid päevade ja tundide kaupa. Öösel olid relvastatud mehed Simferoopolis hõivanud parlamendi ja valitsuse hooned. Rahvasaadikud lasti püsside all sisse erakorralist istungit pidama. Kvoorumist ei tehtud enam juttu. Raada tagandas Krimmi valitsuse ja pani ametisse uue. Võeti vastu otsus korraldada rahvahääletus autonoomia võimupiiride laiendamiseks. Referendumi kuupäevaks määrati 25. mai. Uus valitsus oli astunud ametisse ka Kiievis. Tühja riigikassa, süveneva kaose ja kasvava sõjaohuga. Peaministriks saanud Jatsenjuk nimetas seda kamikadzede valitsuseks.

Telefoniühendus oli õnneks taastunud. Aga helistajaks polnud Marina, vaid võõras naine, kes teretas eesti keeles. Eesti televisiooni võttegrupp oli saabunud Krimmi ja tahtis teha kohaliku elanikuga intervjuud. Edevus võttis võimust ja Vanamees jäi pikemalt mõtlemata nõusse. Alles pärast lõi vedelaks. Mis tal öelda oli? Mida teadis tema sellest, mis tegelikult toimub? Krimmis oleks käinud nagu Kiievi sündmuste duubel. Revanšmatš vahetatud värvidega. Seal olid haaranud võimu Euroopa, siin Venemaa pooldajad. Maidanil olid silovikud ülestõusnute vastas, aga Krimmis seisis sõjaline jõud riigipöörajate seljataga. Kellele need ilma eraldusmärkideta sõjardid kuulusid, polnud raske ära arvata. Aga mis edasi saab? Kas Kiiev annab käsu Krimmi mäss maha suruda? Miks ta siis Simferoopoli valitsushooned laskis ära vallutada? Intervjueeritav oli puudulikult ette valmistatud.

Järgmisel õhtul seisis Vanamees naberežnajal Lenini ausamba kõrval kaamera ees, reporteri mikrofon nina alla torgatud. Kartis, et ei oska eesti keeles enam soravalt rääkida, aga sai siiski kuidagi hakkama. Jutustas Eesti rahvale, mida ta asjast arvab. Rääkis Krimmi rahvuslikust koosseisust, kus ukrainlased ja tatarlased olid vähemuses. Ja valitsevast venemeelsusest. Lõpuks võrdles toimuvat koguni 1939. aastaga Balti riikides. Ainult baaside lepingut polnud Krimmis vaja sõlmida. Vene sõjavägi oli Sevastoopolis juba kohal.

Sellega korrespondenditöö ei piirdunud. Järge ootasid Vikerraadio ja Kuku. Üha uued jutulesoovijad võtsid sappa. Ta oli pärapõrgust üles leitud ja pildi peale tiritud. Kodumaa ei saanud enam Vanamehe arvamuseta läbi. Meedia tähelepanu vajutas vastutusekoorma õlgadele. Tuli hakata sündmustel silma peal hoidma. Päevad kulusid ettevalmistumise, intervjuude andmise ja üleskosumise peale. Vanamees oli sattunud palava pudru keskele. Koreizi vaikelust ei jäänud midagi alles.

Ainet õnneks jätkus. Maskides mehed olid hõivanud lennujaamad. Nii Simferoopoli kui Balbeki oma Sevastoopoli lähedal. Koos lennujuhtimiskeskustega, mis Krimmi õhuruumis toimuvat koordineeris. Simferoopoli lennujaam jätkas tööd relvastatud valve all. Mitu uudist oli presidentidest. Ühte neist oodati Krimmi, kus see mingi vana põhiseaduse järgi oli kunagi võimul olnud. Kiievis kuulutas oma soovist presidendiks saada vangist vabanenud Julia Timošenko. Venemaale pagenud Janukovitš teatas Doni äärses Rostovis peetud pressikonverentsil, et president on endiselt tema. Ukrainal polnud kombeks üks president korraga.

Kiievis oli kokku löödud Janukovitši varandus, mille suuruseks saadi kaksteist miljardit y.e. Mõne tööaasta kohta ei olnud see sugugi halb teenistus. Mežgirja residents oli avatud rahvale uudistamiseks. Päikesekuninga kombel luksust armastav Janukovitš oli rajanud endale XXI sajandi Versailles’, kus erilist furoori tekitas kullast kempsupott. Polnud siis ime, miks presidendiamet Ukrainas nii populaarne oli. Šveitsis oli alustatud Janukovitši poolt välispankadesse toimetatud varade revisjoni. Euroopa kaldus raha Ukrainale tagastamise poole. Ka Vene president lubas Ukrainale abi osutada. Ühes artiklis oli juttu Venemaa majandushuvist Krimmi vastu. Siitkaudu tuli odavam gaasi lõunasse ja läände vedada. Korrespondent sai jutuainet juurde.

Enne magama jäämist lehitses ta lõdvestuseks pildialbumit „Pühad paigad“. See uhkete värvifotodega raamat kohtadest, kust ammutada usku ja vaimsust, oli Eestis olnud allahinnatud. Aga sütitas rännukihku. Võib-olla ei peakski pärast Krimmi enam püsivalt kuhugi ankrusse jääma? Vaid allesjäänud elu ilmas ringi rändama? Marinal lubas tööstaaž lasteaiast ära tulla ja neljakümneselt pensioni ootama jääda. Mis viga oleks kahekesi palverändurite kombel maakeral leiduvaid ilusaid paiku mööda ringi luusida? Kui ühes kandis sõjaks kisub, pakiks seljakoti kokku ja otsiks jälle rahulikuma peatuspaiga. Miks pidi inimene endale püsiva eluaseme rajama? Kus on su varandus, seal on su süda. Parem, kui süda kuskil kinni ei ole, vaid koos mehega kaasa rändab. Veel parem, kui mõlemad südamed. Võib-olla ongi inimkonna tulevik taas rändrahvaste päralt?

Vanamees luges parajasti kolme tuhande aasta vanusest Uffingtoni valgest hobusest, kes kandis oma turjal lohemao tapnud Püha Jüri, kui telefonihelin ta öörahu rikkus. Helistajaks oli Nadežda Pavlovna. Seekord polnudki tulemas krimmieestlaste üritus. Nadja oli kuulnud, et Vanameest olla näidatud televiisoris.Ja kukkus ägedasti seletama, et Krimmis on kõik rahulik. Ka lennujaama hõivanud relvastatud jõugud olid vaid turvamehed lennuvälja parklas.

Nadja kõnest jäi vastik tunne. Eesti keelt oskamata ei võinud see intervjuust aru saada. Järelikult oli keegi talle ette kandnud. Aga miks oli tarvis Vanameest töödelda? Keegi oli Nadjat vastavalt instrueerinud. Vanamees oli tõsiste inimeste poolt kirbule võetud. Tema ümber oli hakatud punuma uut võrku. Ja selle niidid polnud enam armukadeduse intriigid. Vastu ööd helistas Aksel ja kutsus koju. Hoiatas, et puhkepäevadel on alati ohtlikum, sest siis oli rahval aega mässata.

Uffingtoni valge hobune ei pakkunud enam huvi. Äkki jääb ta tõesti sõjale jalgu? Krimmi pärast oli ju alati lahinguid löödud. Nii ilmasõdades kui väiksemates madinates oli poolsaar käinud käest kätte. Maapind oli siin rahvaste verest läbi imbunud. Aga see oli ajalugu. Praegu oli käes kahekümne esimene sajand. Euroopas oli õpitud asju ajama ilma relvi täristamata. Vanamehe elu oli möödunud rahuajal. Nõukogude sõjalis-patriotism ja vesternite püstolikangelased polnud teda kunagi vaimustanud. Kas tõesti peavad ta rahuarmastavad silmad tapatalgu ära nägema?

Võimalikke stsenaariume oli neli. 1. Krimm ilma sõjata Venele. 2. Koos sõjaga Venele. 3. Ilma sõjata Ukrainale. 4. Sõjaga Ukrainale. Esimene variant tundus kõige tõenäolisem. Järelikult polnud kabuhirmuks põhjust. Ja ära sõita ju ei saanudki. Kodumaa ootas rindeteateid. „Peame vaatajate ees vabandama, et lubatud otselülitus Krimmi jääb ära, kuna meie erikorrespondent laskis jalga.“ Seda häbi ta üle ei elaks. Ega ta Ukraina president ole. Meie mehel tuli Havannasse paigale jääda. Ja jätkata intervjuude andmist, ükskõik, mida tõsised inimesed sellest arvaks. Maul nicht halten und weiter dienen, nagu ütleksid Ukraina bandeerafašistid. Kelle kilda vist tedagi oli juba arvatud. Kui peaks tõesti juhtuma, et Krimm maa pealt minema pühitakse, siis ei tahtnudki ta sellises maailmas elada, kust terve mõistus lõplikult otsas oli.