Читать книгу Eesti ravimtaimed - Mikk Sarv - Страница 4

Kui 18.–20. sajandi kalendritekstid ja lühemad kirjalikud rahvavalgustuslikud tervisenõuanded välja arvata ning koondada pilk vaid raamatutele, tuleb esimese tõsise eestikeelse ravimtaimedest pajatava väljaandena märkida Ad. Alf. Michaelise üsna kopsakat ja põhjalikku gooti kirjas avaldatud raamatut „Imejõud taimedes. Juhatus, kuidas neid leida ja tarvitada” (1911, 127 lk). Mihkel Aitsam andis 1916. aastal välja küll õhukese, vaid 7 lehekülge paksu, aga asjaliku raamatukese „Tähtsamad kodumaa arstirohutaimed”.

Tänavu 100-aastaseks saanud Eesti Vabariigi esimene kümnend tõi ravimtaimehuvilise lugemislauale vaid õige vähe. Andres Rõuk andis välja raamatu „Kodumaal kasvavad arstirohutaimed ja arstimine nende abil”, millest hiljem ilmus veel kaks trükki (1921 – 125 lk, 1924 – 112 lk, 1934 – 110 lk).

1930. aastatel avaldas Harald Pilt õhukese raamatu „Taimed tervise teenistuses” ühtekokku viie trükina (1934–1937, 40–44 lk). Tõsiseks lisanduseks kujunes „Kodumaa ravimtaimed” (1937 ja 1938 – 163 lk), mille autor oli meditsiinitudeng Jaan Lääts, kes selgelt teadis, millest ta kirjutab. Sellesse perioodi kuuluvad veel Juhan Ruudi Vaiksaare sulest ilmunud „Arstirohutaimed”, mis oli „täielik ülevaade arstirohutaimede rahvapärasest käsitlusest, korjamisest, kuivatamisest ja nende tundmaõppimisest ning tarvitamisest arstimisvahendeina ” (1936, 108 lk), ning Reinhold Vinkleri „Tervistavad kodumaa taimed” (1937, 51 lk), mis ilmus kokku viie täiendatud trükina. E. Neppi, kes küll väidab oma raamatu „Tervistav jõud kodumaa taimedes” (1939, 139 lk) olevat koostatud „dr. A. Villaret’i, prov. J. Toll’i jt andmetel”, on Jaan Läätse pealt lõik lõigu haaval maha kirjutanud, vaevumata kohati sõnakestki muutma. Ravimtaimi uurisid küll usinasti Tartu Ülikooli rohuteaduse (farmaatsia) instituudis töötanud õpetlased, kes oma töödest erialaajakirjades Pharmacia (1921–1940) ja Eesti Rohuteadlane (1926–1940 ja alates 1990) õige sagedasti ja pikalt juttu tegid, kuid ravimtaimeraamatu(te)ni nad muude tööde kõrvalt ei jõudnud. Sõjajärgsel, Nõukogude ajal valitses ravimtaimeraamatute väljaandmisel ligi kaks aastakümmet täielik vaikus.

Alles aastal 1962 ilmus Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste raamat „Eesti NSV ravimtaimed” (199 lk), mille farmaatsiat puudutava osa koostas Oskar Kook ja Gustav Vilbaste kandis hoolt taimede botaanilise kirjelduse ja rahvapäraste nimede kirjapaneku eest. Aastal 1972 ilmus „Eesti NSV ravimtaimede” teine trükk hoopis mahukama väljaandena (288 lk). Selle põhiautor oli farmakognost Johannes Tammeorg, kellel järgmiste trükkide väljaandmist tuli üksi vedada, kuna teised autorid polnud enam elavate kirjas. Juba järgmisel, 1973. aastal ilmus raamatu kolmas trükk (288 lk), 1975. aastal neljas trükk (269 lk) ja 1984. aastal viies trükk (272 lk). Kuna Tammeorg suri kaks aastat hiljem, siis viies väljaanne viimaseks jäigi.

Võrreldes sõjaeelsete väljaannetega olid need raamatud igati nüüdisaegsed, mahukad, teaduspõhised, hästi toimetatud ja seega usaldusväärsed. „Eesti NSV ravimtaimede” viimane trükk erines eelmistest selle poolest, et lisaks riiklikusse registrisse kuuluvatele ravimtaimedele, mida seetõttu ka apteekides müüa lubati, leidsid selles käsitlemist rahvameditsiinis tuntud liigid, millest varasemates väljaannetes ilmselt juttu teha ei lubatud. Olgu lisatud, et tollel ajal valitsenud tsensuuri tõttu sõna- ja trükivabadus suurel määral puudus ning ravimtaimedest oli õigus (koos kaasautoritega) kirjutada vaid Johannes Tammeorul kui ülikooli õppejõul ja seega tõenduspõhise meditsiini esindajal. Alles alates 1990. aastatest, mil tsensuur kadus, hakati rohkelt üllitama ka ravimtaimealast kirjandust.

Kes aga need kolm „Eesti NSV ravimtaimede” autorit olid?

Johannes Tammeorg (1919–1986) oli proviisorist õppejõud, kes lõpetas cum laude Tartu Ülikooli 1940. aastal, kaitses 1943. aastal farmaatsiamagistri kraadi (uurimistöö kandis pealkirja „Droogide kuivatamisest õhuvoolus”) ning töötas Tartu Ülikooli farmakognoosia (hiljem farmaatsia) instituudis eri ametites. Elu lõpuperioodil oli ta professor ja kateedri juhataja. Aastatel 1960–1970 oli ta tegev ülikooli teadusprorektorina. Johannes Tammeorg oli farmakognoosia ja kohtukeemia õppejõud, kelle teadustööd hõlmasid droogide kuivatamist, ravimtaimede kultiveerimist ning nende ressursside ja keemilise koostise uurimist.

Oskar Kook (1899–1964) oli väljapaistev proviisor, kes lõpetas Tartu Ülikooli 1924. aastal rohuteaduse magistrina. Aastatel 1925–1929 tegutses ta nooremleitnandina sõjaväefarmatseudina ning juhatas mitut apteeki, sealhulgas aastast 1940 üht Eesti suurimat ladina kööki, Tõnismäe apteeki. Ravimtaimedega tegeles ta professionaalse proviisorina, kelle missioon oli anda oma teadmised rahva tervise teenistusse ka raamatu näol. Pärast Oskar Koogi surma jäi „Eesti NSV ravimtaimede” teise trüki ilmumine aastakümneks venima.

Gustav Vilbaste (1885–1967) oli etnobotaanik, kes lõpetas Tartu Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonna ja kaitses Viini Ülikoolis doktorikraadi, uurinud loopealsete taimekooslusi. Väga tähtis oli tema töö meie looduskaitse rajamisel, ta oli Eesti esimene looduskaitseinspektor. Taimede nimetusi ja rahvapärast kasutust kogus ta mahuka kirjavahetuse ja kogumiskäikude abil. Tema koostatud etnobotaaniline kartoteek ja ka väga mahukas herbaarium on tänapäevalgi aluseks olnud mitmetele teadustöödele. Olulist infot ravimtaimede kohta sisaldas ka tema kaheosaline teos „Meie kodumaa taimi rahva käsitluses”. Kokku avaldas ta ligi 20 raamatut ja taimemäärajat. Mahukaim, „Eesti taimenimetused. Nomina vernacula plantarum Estioniae”, avaldati alles 1993. aastal tema õpilaste toimetamisel.

Käesolev raamat on nii sümboolseks kui ka sisuliseks jätkuks nende kolme mehe töödele, kuid on kaasaegsem, sisaldades ka ajakohastatud ravimtaimede valikut. Tekstis on viidatud Eesti ravimtaimeteadlaste viimase aja teadusuuringutele, sealhulgas Ain Raali enda uusimatele teadustöödele. Teine autor Mikk Sarv aitas enne oma surma kokku panna raamatu ideestikku ja taimenimekirja ning koguda pärimusinfot. Märkimist väärib veel see, et raamatu kolmas autor on „Eesti NSV ravimtaimede” koostaja Gustav Vilbaste lapselaps, kes võttis oma õlule samasuguse ülesande kui omal ajal tema vanaisa: Kristel Vilbaste kanda jäid käsitletavate taimede kirjeldused ja rahvapärimuslik teave.

Ain Raal (s 1961) on proviisor, Tartu Ülikooli farmakognoosia professor ja farmaatsia instituudi juhataja. Ta on Johannes Tammeoru kunagine üliõpilane, koostööpartner ja alluv ning ühtlasi ka tema mantlipärija. Ta on avaldanud hulgaliselt teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjutisi ravimtaimede kohta ning rea sellesse valdkonda kuuluvaid raamatuid (https://et.wikipedia.org/wiki/Ain_Raal), millest mahukaim on „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”, 2010.

Mikk Sarv (1951–2018) oli rahvaluuleteadlane, regilaulik, bioloog, maaelu aktivist, helilooja, raadio- ja telesaatejuht, näitleja ja koolitaja. Eelkõige oli ta mitmete oluliste Eesti loodushoidlike ja pärimuslike tegevuste algataja. Näiteks külaliikumine Kodukant ja õuesõpe on alguse saanud just tema initsiatiivil. Ta on kirjutanud raamatuid pärimusest, nii regilauludest kui ka pärimusastronoomiast (https://et.wikipedia.org/wiki/Mikk_Sarv), tema loodud on sellised sõnad nagu elurikkus, õuesõpe, õhinapõhisus jpt.

Kristel Vilbaste (s 1965) on folklorist, loodusajakirjanik ja -kirjanik, lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogi-geneetikuna. Tema artiklid ja raadiosaated käsitlevad eelkõige loodushoidu ja pärimust. Ta on kirjutanud sel teemal nii lastele kui ka täiskasvanutele, sh 13 raamatut (https://et.wikipedia.org/wiki/Kristel_Vilbaste). Mahukaim töö on „Eesti allikad”, 2013.

Alljärgnevalt lugejale mõned juhatused, kuidas kirjapandu ülesehitusest hõlpsamini aru saada.

Raamatusse on valitud 80 praegu Eestis rahva seas kasutatavat ravimtaime. Valisime need välja mitme küsitluse põhjal ning analüüsides varasemate ravimtaimeraamatute sisu ja tänapäeva rahvusvahelisi ravimtaimeraamatuid. Need on Eestis kõige enam kasutatavad taimed, kuid mitte igale inimesele ei pruugi nad sobida, seega tuleb kindlasti lugeda ka vastunäidustusi ja ravimtaimede koostoimet ravimitega.

Iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Eraldi on käsitletud taime ravimina kasutamist Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba (http://herba.folklore.ee) on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisega võiks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul.

Raamatus sageli mainitav Euroopa farmakopöa on Euroopa Nõukogu välja antav ja Eestiski ametlikult kehtiv standardite kogum, mis kehtestab nõuded farmaatsiatööstuses kasutatava tooraine, sh ravimtaimedest saadud droogide kvaliteedile. Kui käsitletav droog Euroopa farmakopöas veel puudub, siis on siin-seal ära toodud NSV Liidu XI farmakopöa (1990) normid, mis Eestis ametlikult enam ei kehti, kuid võimaldavad farmakopöa nõuetest siiski ettekujutuse saada.

Lugedes Euroopa farmakopöa standardnõudeid droogide kvaliteedile, satub lugeja mõistetele „üldtuhk” ja „soolhappes lahustumatu tuhk”. Üldtuha all mõeldakse tuha hulka (%), mis jääb kindlast kogusest droogist järele pärast selle hõõgutamist ja kuumutamist kõrgel temperatuuril. Üldtuha hulk peegeldab taimes endas sisalduvate mineraalainete (makro- ja mikroelemendid) ja väliskeskkonnast pärinevate mineraalsete saasteainete summat. Soolhappes lahustumatu tuha määramisel lisatakse üldtuhale lahjendatud soolhapet ja leitakse selles lahustumatu jääk (%). Soolhappes lahustumatud on peamiselt ränihappesoolad, mis viitavad üldjuhul droogi saastumisele mineraalsete lisanditega. Teisalt leidub ränihapet ja selle soolasid biokeemiliste koostisainetena märkimisväärses koguses ka mõnda liiki taimedes. Neid on mõned üksikud: põldosi, harilik linnurohi, osiefedra.

Keemiline koostis on tänapäeval enamikul ravimtaimedel suhteliselt põhjalikult läbi uuritud ning tuntakse kümneid ja isegi sadu konkreetse droogi koostisaineid. Selles raamatus on välja toodud vaid kõige tähtsamad neist, lähtudes farmakognostilisest klassifikatsioonisüsteemist, kuhu need koostisained bioloogiliselt aktiivsete ainete rühmadena on paigutatud. Iga rühma esindajatena loetletakse sulgudes kuni kolm ainet, kusjuures viimase nimetuse eest puuduv ja-sõna viitab sellele, et loetelu pole lõplik.

Kui üks raamatu autoritest (prof Raal) on üht või teist ravimtaime uurinud ja selle tulemused koos kolleegidega avaldanud, siis viitab sellele lõigu alguses fraas „meie uuringud” koos joonealuse täisviitega teadustööle. „Meie” all tuleb mõelda lisaks prof Raalile ka tema kolleege Tartu Ülikooli farmaatsia instituudis või instituudiga koostööd teinud teisi teadlasi Eestist või välismaalt, kes on teadustöö autoritena ka kirjas.

Raamatus on võimalikult iga taime juures juttu Euroopa Ravimiameti (http://www.ema.europa.eu/ema/) hinnangutest selle kasutamisvõimalustele. Sõltuvalt teadusliku uurituse põhjalikkusest jagab ravimiamet droogid kahte rühma: hästi uuritud ravimtaimede kasutamine liigitatakse tõenduspõhiseks kasutamiseks (well-established use), vähem uuritute kasutamine traditsiooniliseks kasutamiseks (traditional use). Tuleb tähele panna, et hinnang lähtub droogi kindlast näidustusest või näidustustest (terviseprobleemidest). Arusaamad näidustustest ja hinnangud taime uuritusele aja jooksul muidugi muutuvad.

Euroopa Liidus ametlikult kasutatavate tinktuuride, vedelekstraktide, paksekstraktide ja kuivekstraktide puhul on toodud täpsed valmistamisandmed, nt tinktuuril „70% etanool, 1 : 10”, kusjuures märkimist leiab kasutatav solvent ning droogi ja ekstrakti suhe. See tähendab eeltoodud näite korral, et tinktuuri valmistamiseks on 1 osa taimset materjali ekstraheeritud 70%-lise etanooliga, saades 10 osa tinktuuri. Vahel väljendatakse droogi ja ekstrakti suhet vahemikuna, nt kuivekstraktil 6–8 : 1. Siin lähtutakse standardnõudest toimeainete sisaldusele kuivekstraktis, võttes soovitava kontsentratsiooni saamiseks droogi vastavalt vähem või rohkem. Eeltoodud näites saadakse 1 osa kuivekstrakti 6–8 osast droogist.

Ravimtaimede toimetest ja osalt ka muudest tänapäeval tunnustatud omadustest lugedes märkab lugeja siin-seal viiteid teadusuuringutele, nt hariliku mailase (Veronica officinalis) juures „Mocan et al., 2015”. Selles näites on tegemist Mocani ja tema kaasautorite artikliga hariliku mailase kohta aastast 2015. Asja vastu põhjalikumat huvi tundev raamatu kasutaja leiab selle artikli üles, sisestades Google Sholarisse (https://scholar.google.com/) märksõnad „Veronica officinalis Mocan 2015”. Sama tulemuseni viib universaalne otsingusüsteem Google, mis aga tekitab rohkemate otsingutulemustega asjatut segadust. Tõsisem teadusehuviline peaks kasutama veelgi spetsiifilisemaid teaduskirjanduse otsingusüsteeme, mis võimaldavad artikleid leida ka täistekstidena.

Avaldame tänu Eesti Kirjandusmuuseumile arhiivis talletatud pärimuse hoidmise eest ja selle eest, et tänu andmebaaside loomisele saab kogu seda materjali ka hõlpsasti kasutada. Eriline tänu muuseumi folkloristika osakonna juhatajale Mare Kõivale ja teadur Andres Kuperjanovile. Ravimtaimede andmebaasi Herba algatamise ja kokkuseadmise eest ütleme suure aitäh etnobotaanikutele Renata Sõukandile ja Raivo Kallele ning ka nendele paljudele kaastöölistele, kes keerulised tekstid arvutisse kandsid ja inimestele kättesaadavaks tegid. Muidugi täname kõiki neid, kes omal ajal pärimust korjasid ja seda uurijatele jagasid, tänu neile on meil väga võimas varamu. Ja täname neid, kes aitasid tänapäeval enim kasutatavad ravimtaimed välja selgitada, kasutades nii sotsiaalmeedia küsitlusi kui ka teemat omavahel arutades.

Lisasime rahvakeelsetele nimedele viimasena ka võrukeelsed taimenimed, nii nagu need praegu kasutusel on. Suur aitäh Võru Instituudi juhatajale Rainer Kuubale ja keeleuurijale Urmas Kallale nende kirjapaneku eest.

Taimede kirjeldamine nii, et inimesed neid ära tunneks, ei olnud kerge töö. Tänusõnad Tallinna Ülikooli taimeökoloogile dotsent Tiina Elvistole, kes valmissaanud kirjeldused läbi luges ja botaanilised apsakad parandas ning nõuandeid lisas. Aitäh nõuannete eest ka dendroloog Heldur Sanderile ja botaanik Toomas Kukele.

Ain Raal avaldab tänu oma õppejõududele professor Johannes Tammeorule ja emeriitdotsent Elmar Arakule huvi äratamise eest farmakognoosia vastu ning toetuse ja juhendamise eest esimeste teadustööde teostamisel selles vallas. Samuti tänab ta Tartu Ülikooli ja selle farmaatsia instituuti, kus tal on olnud võimalus aastakümneid ravimtaimi uurida ning ennast täiendada ja proviisoriõppe tudengitega teadmisi jagada. Veel tänab ta kõiki uurimistöödes osalenud kolleege, eriti dr Anne Oravat Tallinna Tehnikaülikoolist ja professor Tõnu Püssat Eesti Maaülikoolist.

Kristel Vilbaste tänab ka oma vanaema Ellen Vilbastet, kes lapselapse käekõrvale võttis ja taimi avastama viis ning talle mitmed kaustikutäied põnevat ravimtaimepärimust pärandas, ja oma vanaisa Gustav Vilbastet, kelle raamatute valgusel ta üles kasvas. Samuti tänab ta oma ema ja isa, kelle köögis alalõpmata põnevaid taimeteesid keedeti ja kelle käest ümberkaudsed inimesed taimenõu küsimas käisid ja see tarkus sedamööda nende lapselegi külge jäi. Ning veel tänab ta Lea Larinit, Ilona Kivirähka, Kadri Valnerit, Ingrid Peeki ja Gennadi Skromnovi, kes andsid talle võimaluse aastate jooksul Eesti Päevalehes, Tähekeses, Kuku raadio „Ilmaparandajas”, Vikerraadios ja Looduskalender.ee-s ravimtaimedest kirjutada-rääkida ja nõnda selle raamatu valmimiseks palju eeltööd ära teha.

Ent meie eriline tänu kuulub ravimtaimedest rikkale Eesti loodusele ja nende alast pärimust kandvale eesti rahvale.

Autorid