Читать книгу Eesti ravimtaimed - Mikk Sarv - Страница 9

Lepp

Alnus spp.

SANGLEPP – EMALEPP • KOERATAMM • SEATAMM HALL LEPP – ISALEPP • PÕLLULEPP • PASKLEPP

Lepp on kaseliste sugukonda kuuluv puude perekond, mis on Eestis esindatud kahe liigiga. Ravimtaimena on vanarahval olnud kasutusel mõlemat liiki lepad, ravimisel erilist vahet ei ole tehtud. Sangleppa (Alnus glutinosa) kui parema puiduga puud on nimetatud emalepaks ja ebatammeks, halli leppa (Alnus incana) aga isalepaks ja puidu viletsuse tõttu pasklepaks.

Mõlemat liiki lepad kasvavad vesistes paikades. Juurevõsusid andev hall lepp levib hästi kiiresti põldudele ja karjamaadele, sellest ka tema nimi põllulepp. Sanglepp armastab pigem kõrgeid veekogu kaldaid.

Sanglepa võra meenutab tamme, halli lepa oma pigem kaske. Sanglepp on sagedamini kõrge puu, võib kasvada kuni 30-meetriseks, hall lepp jääb talle kümmekonna meetriga alla. Mõlemat liiki lepad on noorena sileda halli tüvega, vanemate puude korp on neljakandiliste tükkidena krobeline.

Talvel on leppasid lihtne ära tunda selle järgi, et nende pungad on lühikese varre otsas. Talv läbi püsivad puul ka tema viljad, pisikesed pruunid „käbid”, millest varakevadel pudisevad lumele pähklikesed. Isasurvad on pikad ja peenikesed ning tolmlevad siis, kui lumi on veel maas.

Lepa lehed on noorelt pehmed ja isegi veidi karvased, hiljem muutuvad nahkjaks. Sanglepa noored võrsed, pungad ja lehed on tugevasti kleepuvad, sellest on puu saanud ka oma ladinakeelse nime: Alnus glutinosa ehk kleepuv lepp. Mõlema puu tikutoosisuurused lehed on piklikovaaljad, hallil lepal terava tipuga. Vanarahvas arvas, et sanglepal on vanakurat lehe tipu ära hammustanud.

Eesti rahvas on tervise turgutamiseks kasutanud peaaegu kõiki lepa osasid: urbi, vilju, lehti, noori võrseid, mähka, pahka ja lepast pulkasid. Urvateed joodi kollatõve vastu, koorest tehtud teed tiisikuse puhul. Lepakäbidest keedeti teed, mida emad jõid lapse rinnast võõrutamisel. Ürti söödi kõhuvalu ja seedehäirete korral. Mahlale hõõrutud lepavõsusid pandi ussihammustuse kohale, varvaste vahele, haavadele, paisetele, sammaspoolikule. Eriti hästi mõjus just noorte lehtede kasutamine, kui jalad läksid suvel vesistel heinamaadel niites hauduma. Tules kuumaks aetud lepapulgaga hõõruti sügelevaid kohti ja külmamuhkusid. Lepaviht aitas saunas peletada sügelisi. Lehti pandi sokkidesse jala alla – see tegi väsinud jalad kergemaks. Hambavalu korral näriti kuuma toorest lepapulka.

Kevadel närisid karjalapsed ka lepapulkade ümbert mähka, mis oli suure suhkrusisaldusega ja magus, andes nii jõudu kõige toiduvaesemal ajal. Lepamähk muutus õhuga kokku puutudes kiiresti oranžiks ning värvis suu pruuniks, nii käisid lapsed kevaditi murjanitena ringi. Lepa koorealusest mähast valmistati vanasti ka püsivat värvi, millega kirjutati leppeid. Sellest võib olla tekkinud ka puu nimi.

Lepapuu rusket mahla on peetud hundi vereks. See mahl on kummalise, veidi mõrkja maitsega ja teeb suu paksuks, seetõttu ei saa kevadel temast mahlatila voolida. Lepapuidul on tugev ainuomane lõhn, seda tundes ei ole võimalik teda teiste puudega segi ajada.

Käbisid koguti sügisel ja talvel, need aitasid seedehäirete puhul. Puitu on ikka kasutatud liha ja kala suitsutamiseks – see annab toidule hea maitse ja ilusa värvi. Seebi puudumisel pesti riideid vees, kus oli leotatud lepavihtu.

Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et leppa on kasutatud ligi 60 haiguse või vaevuse ravimisel.

 Laiuse kandis raviti lepaga ülemöödunud sajandil tuulerõugeid: „Kui tuulerõuged külles on ja neist tahetakse lahti saada, siis võetakse eha valgel üheksa urblise lepa küllest ja iga lepa küllest kolm oksa, see on 27, ja viheldakse nende okstega, siis kaovad tuulerõuged ära.” H III 21, 362/3 (31) < Laiuse khk. - Karl Taras (1895)

 Muhus oli ta paiseravim: „Lepapuu kasvajaga muljuti paiset. Ühe kasvajaga võis ainult ühte paiset muljuda, siis pidi kasvaja ära viskama.” RKM II 111, 90 (279) < Muhu khk., Võlla k. - Eda Aer < Kata Mölder, s.1879 (1961)

 Haudunud jalgade ravimise kohta teateid on üle maa, aga Märjamaal raviti nii: „Noored lepavõsude lehed olid haudunud varvaste vahele panemiseks, lehed hõõruti mahlaseks ja pandi õhtul enne magamaminekut varvaste vahele: see võttis haudund koha kuivaks, tegi pargi korra peale. Lastel, kes karjas käies jalad alaliselt märjaks tegid, läksid varvad hauduma, siis kästi: „Pane lepa parki vahele!”” ERA II 285, 28 (21) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Emilie Poom oma mälestuste järgi (1940)

 Mäetaguse vallas raviti lepaurbadega kõhulahtisust: „Kui lastel olid kõhud lahti, siis korjati lepaurbi ja anti sisse.” ERA II 279, 231 (29) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k., Tagavälja t. - Armilda Männiste < Hilda Alaküla, 47 a. (1940)

Kuigi NSV Liidus ja seega ka Eestis on lepp olnud ametlik ravimtaim ja muidugi laialt tuntud rahvameditsiinis, ei kuulu ta nüüdisajal tuntumatesse farmakopöadesse ja ravimtaimeraamatutesse.

Droogina kasutatakse halli lepa ja sanglepa kerajaid vilju (Alni fructus), mida nende välimuse tõttu rahvapäraselt käbideks kutsutakse. Vilju kogutakse sügisel ja talvel, lõigates oksad koos viljadega maha ning eemaldades oksad ja viljaraod. Kuivatatakse toas või temperatuuril mitte üle 50 °C. Säilitatakse kuivas ja pimedas kuni 3 aastat, välispidi kasutamiseks sobib ka kauem seisnud droog.

NSV Liidu farmakopöa järgi peab droog sisaldama vähemalt 10% parkaineid, niiskust tohtis selles olla kuni 12% ja hõõgutamisel üldtuhka tekkida kõige rohkem 3,5%. Orgaanilisi lisandeid tohtis droogis olla kuni 0,5% ja mineraalseid lisandeid kuni 1%.

Lepaviljad sisaldavad 6–30% tanniine ehk parkaineid, millest ülekaalus on hüdrolüüsuvad parkained ja neist omakorda gallotanniinid; ellagotanniinidest on droogis alnikortiini ja alnitanniini. Neis leidub ka triterpeene (alnuliin), flavonoide (hüperosiid, kvertsitriin).

Tanniinid ehk parkained annavad lepaviljadele kootava toime, mistõttu neid kasutatakse kõhulahtisuse korral. Koostoimes teiste koostisainetega avaldavad need mõningat põletikuvastast mõju, mistõttu droogi soovitatakse tarvitada ka ägeda ja kroonilise soolepõletiku puhul. Välispidi saab lepaviljade vesitõmmist tarvitada suuõõne loputamiseks limaskestapõletiku korral. Toimeained lahustuvad küll vees, kuid tanniinide veelgi parema droogist eraldamise huvides võiks vilju mõnda aega keeta.

Vastunäidustatud on see abivahend kergesti ärrituva maolimaskesta korral. Kõrvaltoimena võib see suurtes annustes põhjustada limaskestaärritust. Koostoimete kohta ravimitega andmed puuduvad. Raseduse ja imetamise ajal võiks lepadroogi kasutada ettevaatusega.

RETSEPT 2 tl peenestatud droogi valada üĺe 1 kl veega ja keeta 15 minutit, kurnata kuumalt. Juuakse pärast jahtumist 1 kl 2–3 korda päevas mao- ja soolepõletiku ning kõhulahtisuse korral või tarvitatakse suuõõne loputamiseks limaskestapõletiku korral.