Читать книгу Iseendast algav sugupuu - Mikk Sarv - Страница 3

Kuidas alustada?

Võtke suur puhas paberileht. A3 on päris paras mõõt.

Kirjutage lehele ilmakaared: põhi alla serva, ida vasakule, lõuna üles ja lääs paremale. Vasakul all on kirre ja vasakul üleval kagu, paremal üleval on edel ja paremal all loe. Põhi on allservas, sest emad seonduvad maaga ja maa on meist allpool.

Ümmargune iseendast algav sugupuu ilmakaarte ja esivanematega.

Nüüd kirjutage lehe keskele enda nimi .

Selle alla oma ema nimi.

Ja üles, lõuna poole, isa nimi .

Hea mõte on lisada igale isikule märk või sümbol, mis tema olemust või tegevust iseloomustab – raamat, labidas või midagi muud.

See on esimene põlvnemine , võite sellele ringi ümber tõmmata.

Teine põlvnemine hõlmab vanavanemaid.

Kirjutage isa nime kohale isaisa nimi ja ema nime alla emaema nimi (kõigile naisesivanematele lisage sulgudes ka neiupõlvenimi).

Seejärel kirjutage enda nimest vasakule, ida suunda, isaema nimi, ja enda nimest paremale, lääne suunda, emaisa nimi.

Kolmas põlvnemine kaasab vanavanavanemad, need, kellest alates saamid kõiki esivanemaid maaemadeks ja maaisadeks nimetavad. Kindlasti algavad siin raskused meenutamisel, sest sageli pole me neid inimesi oma ihusilmaga näinud. Kui võimalik, küsige vanematelt ja sugulastelt lisa.

Esimene maaisa on isaisa isa, tema nimi kirjutage vanaisa nime kohale. Esimene maaema on emaema ema, tema nimi kirjutage vanaema nime alla.

Isapoolse suguvõsaga on seotud idakaar alates kirdest. Isaema nimest vasakule kirjutage isaema isa nimi, tema nimest allapoole, lehe vasakusse alumisse nurka ehk kirdekaarde isaema ema nimi. Lehe vasakusse ülemisse nurka, kagusuunda, kirjutage isaisa ema nimi .

Lehe parem külg ehk lääne pool on emapoolse suguvõsa päralt. Lehe paremasse alumisse nurka, loodesuunda, kirjutage emaema isa nimi. Emaisa nimest paremale, läänesuunda, kirjutage emaisa ema nimi. Lehe ülemisse parempoolsesse nurka, edelasuunda, kirjutage emaisa isa nimi.

Nüüd olete kirja pannud kaheksa maaema ja maaisa ning sadakond aastat oma suguvõsa lugu.

Veelgi kaugemad sada aastat ja neljas-viies-kuues põlvkond laiendavad esivanemate ringi juba 128ni. Seetõttu ongi mõistlik piirduda kaheksa ilmakaare ja kolme põlvkonnaga, millel veel on mingi mõju teie enda põlvnemisele ja tegemistele.

Mida selline sugupuu annab?

Kõigepealt saame võimaluse mõelda iseendast ja oma kohast siin maailmas. Hakkame taipama, mida oleme pärinud esivanematelt ja mida me ise pärandame oma järeltulijatele. Mõistame paremini öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumist. Esivanemate elukäigu peale mõeldes saame tunnetada, kuidas kasvamine on seotud isa ja taevaga ning leevendumine ja puhkus ema ja maaga.

Hingedeajal meenutame esivanemaid – mõtleme kokku jutukese igast maaemast ja maaisast ning kõneleme neist teistele.

Sageli peame käima haudadel, et lugeda hauaplaadilt nimesid. Ja peame suhtlema oma vanematega, kutsudes ka neid meenutama, kes need inimesed olid, mida nad tegid, millest hoolisid. Nõnda lugusid vestes peame lugu maast, taevast, esivanematest ja ka iseendast.

Miku isa vanavanemate hauasilt Saaremaal Aderkasi kalmistul.

Igaüks jääb iseendaks

Mis siis õieti on see imeline ‘ise’? Inimühiskonnas on kõige tõhusamad isetoimivad organisatsioonid ja kogukonnad. Tegelikult on kogu kõiksuse loomuseks isetoimivus – keegi ei juhi ega suuna seda. Sellele toetub ka meie rahva pärimustarkus, isegi meie keel.

Sõna ‘ise’ tuletab meelde setokeelse sõna ‘iskima’, mis tähendab nii lõnga korrutamist kui ka nõiduslikku kujuvahetust.

Hakkame laulu laskemaie,

hakkame ilu iskimaie.

‘Ilo iskimine’ tähendab aga hoopis laulmist. Ilo tähendab rõõmu ja ilu. Seto laulus istub Ilo rees ja sõidab mööda jõge. Teda kutsuvad enda juurde mehed ja naised, noormehed ja neiud. Ilo läheb vaid noorte neidude juurde, sest nende meel on alati rõõmus ja nad ei unusta Ilo iial.

Kui oleme rõõmsad, siis lubame iseolemist nii endale kui ka teistele. Tahtmine kontrollida, käskida ja keelata tekib siis, kui rõõm on kadunud ja häda käes. Siiski on käskimine, kontrollimine ja keelamine kõige kulukam ja vaevalisem juhtimise viis. Nõukogude Liit varises kokku just ülemäärase käskimise, keelamise ja kontrollimise tõttu. Sama on juhtunud mitme teise käsumajandusliku impeeriumiga.

Iseloomulik on seegi, et riigi ja rahvana saavutasime iseolemise laulu toel ehk seto moodi öeldes ‘ilo iskides’. Kui mõtleme lõnga korrutamise peale, tekib kujund, kuidas meist igaühe elulõng põimub kõiksuse rõõmulõngaga ja toob nõnda meieni otsatu rõõmuväe.

Nende sõnadega on maarahva laulikud läbi aegade laule alustanud. Muinasjutus räägitakse ülekohtuselt surmatud vaeslapsest, kuidas ta pidevalt moondab ennast: küll ta iskis enda kedervarreks, käterätiks või käoks. Samas tähendab ‘iskimine’ Lõuna-Eestis ka lihtsalt lõnga korrutamist, nii et kaks peenemat lõnga keerutatakse üksteise ümber uueks, jämedamaks ja tugevamaks lõngaks.

Küllap on lõnga korrutamine ehk iskimine sama ürgvana toiming kui kanga kudumine ja rõivaste valmistamine. Enne iskimist tuleb kedervarrega koonla kiudude kaosest (olgu siis tegu villa-, lina-, kanepi-, nõgese- või muude kiududega) keerutada valmis esimene niit, mida saab hiljem iskida ehk korrutada.

Ürgolemise algsest kaosekoonlast kedratakse loomismüütides kõigepealt välja veelõng ja tuulelõng. Viimast nimetatakse sageli lihtsalt Vaimuks, nagu näiteks Piibli loomisloos, kus Jumala Vaim lehvis algul vee kohal. Neid lõngu iskime ehk korrutame elusolendeina sünnist kuni viimse hingetõmbeni, vedades käima tuult kopsudes üle niiske ja veerikka vere.

Punutud paelad seotud anniks Võrumaal Tammetsõõri hiietammel.

Nii sünnib maailma loomine meist igaühes ikka ja uuesti, iga hingetõmbega.

Imetlust väärib nii eestlaste kui ka teiste põlisrahvaste – saamide, indiaanlaste jt isepäisus ning isemeelsus.

Igal inimesel on oma maailmanägemine ja tõekspidamised. Pahatihti püüavad riigivõimud, kirikud või koolid meid küll ühe joone järgi seada, aga siiski väheste tulemustega. Igaüks jääb iseendaks, ehk vaid väliselt paindudes, samas seesmiselt seda kindlamalt oma olemist ja selle õigsust uskudes.

Oma olemist toetab meie lähedus maale ja metsale, meie keelekasutus, mille järgi kõigel elaval ja oleval on juur, sest me saame minna üksteise juurde .

II
Ajaring, silmapiir ja ilmakaared

Sirge või ümmargune?

Kas aeg on ümmargune või sirgjooneline? Tundub, et meie arusaamine maailmast liigub ümmargusest ajatajust sirgjoonelise poole. Ringikujulised ajanäitajad vahetuvad numbriliste vastu. Ka elus kipume pigem võistlema ning peame tihti igasuguseid mõõdikuid olulisemaks hubases ringis olemisest. Oluline on edeneda karjääriredelil, mis on taas üks sirgjoon, mida mööda ühes suunas liigutakse. Sama sirgjoonelisusega uuritakse oma põlvnemist – oluline on leida kõige kaugem esivanem aastasadade tagant.

Ümarat olemist oluliseks pidades algab suguvõsa uurimine omaenda pereringist, kus on kõigepealt ema oma õdede-vendade ja vanematega. Isa, tema õed-vennad ja vanemad on enamasti veidi kaugemal, kuid kindlasti sama olulised nagu ema omadki.

Kunstnik Märt Laarmani isadeliini lineaarne sugupuu.

Ema ja isa on ringi kaks poolt, laskumine maa poole ja tõusmine taevasse. Ema on pereringis kõige alus: toitja, toetaja, lohutaja, aitaja. Isa on sihiseadja, kaugele ja kõrgele vaataja. Ema on see, kellelt saame eluks nii vajaliku keskendumisoskuse, rahu, lihtsuse ja kaasatundmisvõime.

Aja tajumine ringina annab sügavama mõistmise, terviklikkuse ja lõpetatuse. Kui millestki hoolitakse ja midagi tahetakse kaitsta, käiakse selle ümber – see on ürgvana maagiline taig, mida võib leida nii šamanistlikes kaitserituaalides kui ka ristiusu ristikäikudes. Handi loomismuistendis lendab valge kaaren ümber vee seest kerkiva äsjasündinud maailma, et saada sellest ülevaadet. Taolist maagilist karja ümber käimise rituaali nimetatakse meie hõimurahva vepslaste juures ümbärtämiseks . Võimalik, et siit on pärit soome keele sõna ymmärtää, mille tähenduseks on mõistmine, arusaamine.

Ümmargune maailmataju on omane küpsele eale. Sirgjooneline ja võistlev maailmataju sobib pigem teisme- või murdeikka, kus olemine on ebakindel ning pidevalt tuleb endale ja teistele tõestada, et ollakse kõigist parem, ilusam, targem, tähtsam, kiirem ja tugevam.

Põlisrahvad hindavad kõrgelt suguvõsa vanimaid inimesi ja nende elutarkust. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse aluseks oli irokeeside liidu põhikiri, mida järgiti üsna üksikasjalikult. Välja jäeti vaid säte, mille järgi viimne sõna otsustamisel oli hõimu vanadel naistel, kes emade ja sünnitajatena oskasid tagada kogukonna jätkumise. Indiaanlased hindavad kõrgelt ka ringi ja ümarust, öeldes, et kõik head asjad maailmas on ümmargused – Kuu, Päike, paljud marjad, puu- ja juurviljad. Ning nagu me nüüd teame, on ka meie hea koduplaneet Maa ümmargune.