Читать книгу Iseendast algav sugupuu - Mikk Sarv - Страница 4

Kaared ja ringid

Ümmargune olemine on meie maailmapildi aluseks sõna otseses mõttes. Erinevalt paljudest teistest keeltest kõneleme me eesti keeles ilmakaartest, mitte ilmasuundadest. Maailm on meie keeles ümmargune ning jaotub põhja-, lõuna-, ida-, lääne-, kirde-, kagu-, edela- ja loodekaareks. Samamoodi on maailmal kaheksa erinimelist osa meie lähematel hõimurahvastel soomlastel ja saamidel ning hämmastaval kombel ka hiinlastel ja korealastel kaugel Aasias.

Meie kaheksa ilmakaare nimetustel on ürgsed ja sügavad tähendused, mis on tänapäeval kahjuks ununemas. Mõne ilmakaare nimetus on lihtsalt mõistetav, nagu näiteks põhi. See on ilmakaar, kus kõik taevakehad vajuvad põhja, kõige sügavamale maa serva taha.

Ilmakaared märgivad ka ajaringe – ööpäeva- ja aastaringi. Iga ilmakaare läbib päike kolme tunniga. Põhjakaares on päike kella poole üheteistkümnest õhtul kuni kella poole kaheni öösel. Esivanematega seoses on põhjakaar emade, emaemade ja emaemaemade kaar. Nii nagu põhjakaares sünnib uus päev ja uus aasta, sünnib emast uus elu. Nõnda on põhi aluseks ja põhjustajaks uuele elule ja uutele algamistele. Emadega seostub laskumine, leevendumine, lihtsustumine, liikumine põhja ja põhjuste poole. Ema esivanematega on seotud kõik ilmakaared, kus Päike, Kuu ja teised taevakehad laskuvad taevas allapoole – edel, lääs, loe ja põhi.

Põhja vastas on lõunakaar. Lõuna nimi pole nii üksüheselt selge nagu põhja nimi, kuid seda pole ka liiga keeruline taibata. Igapäevakeeles tähendab lõuna eelkõige söögikorda ja puhkepausi keset päeva.

Päike on siis kõige kõrgemal taevas. Paremini saab ‘lõuna’ mõistest aru võru keele kaudu, kus sõna ‘lõun’, ‘lõuna’ tähendab saunaleili – kuuma veeauru, mis tõuseb alati ülespoole. Sellepärast minnakse leili nautimiseks ka lavale lae alla.

Lõunakaare tähenduseks saab nii olla kõrgel olemine. See sobib hästi taevakehade liikumisega, sest kõik taevakehad, Päike, Kuu, planeedid ja tähed on kõige kõrgemal taevas just lõunakaares.

Esivanematest on lõunakaarega seotud isad, isaisad ja isaisaisad. Isad peavad ulatuma kõrgele ja kaugele, vaatama üle aegade ja üle maade, et tagada pere julgeolek ja sissetulek. Isadega seostub tõusmine, kerkimine, kiirus, keerulisus. Nii seonduvad isa esivanematega kõik ilmakaared, kus Päike ja teised taevakehad tõusevad kõrgemale – kirre, ida, kagu ja lõuna.

Võistlemine ja tasakaal

Maailma ja aja tajumine liikumisena piki sirgjoont toob paratamatult kaasa mõõtmise, võrdlemise, võistlemise ja võitlemise. Keegi on ikka eespool, teine tagapool. Mõni on kiirem ja seetõttu ees, teised aeglasemad ja taga. Selle varju kaob teadmine, et aegade algusest peale on elu arengu aluseks olnud koostöö, üksteise aitamine ja toetamine. Õnneks hakatakse üha enam aru saama koostöö olulisusest. Ka looduses pole enam tähtsaim arengutegur olelusvõitlus, vaid pigem võime üheskoos toimida ja oskus olla üksteisele toeks.

Me elame ajastul, kus on ülemäära palju võistlemist ja võitlemist. Vaadates telekavasid, uudiseid, isegi televisiooni aastavahetussaateid – kusagil pole pääsu võitlemisest ja verevalamisest. Inglise bioloog Tony Wright oletab oma raamatus „Vasaku poole varjus”, et inimkonna pööre võitlemise ja agressiooni teele sai alguse sellest, kui paarsada tuhat aastat tagasi vähenes toitumine puuviljadest ja õitest, mis asendati teraviljade ja juurviljadega. Selle tulemusena hakkas suurenema meessuguhormooni testosterooni hulk veres ja kasvas agressiivsus käitumises.

Sellega seondub Wrighti arvates ka see, et me kasutame oma aju koguvõimekusest vaid umbes kümnendikku – võitlemisele keskendunud maailmapilt on sedavõrd lihtsakoeline, et ei vaja enamat. Šamaanid ja tervendajad on püüdnud alal hoida ürgset terviklikkust, hoidudes võitlemisest ning pühendudes üksteise toetamisele ja aitamisele. Võimalik, et nende aju töötab suurema võimsusega.

Tarbetult palju on võitlemist ja võistlemist ka suguvõsades, isegi perekondades. Oma suguvõsa vaatamine ühise ringina aitab jõuda mõistmisele, milline üüratu jõud ja rõõm on andestamises, leppimises ja koostöös.

Viimase kahe aasta jooksul oleme korraldanud ümmarguse sugupuu koolitusi nii Eestis kui ka Saksamaal. Paljud koolitustel osalenud on avastanud, et nii mõnedki nende suguvõsa liikmed on omaste poolt täiesti maha salatud. Nende taasleidmine ja suhete taastamine on toonud paljudesse peredesse juurde uut jõudu ning koostööd.

Hommikukaared

Ilmakaared aitavad kujundada arusaamist ümmargusest maailmapildist. Juba sõna ilmakaar väljendab ümarust, erinevalt keeltest, kus selle asemel kõneldakse ilma suundadest.

Ilmakaartes kirdest lõunani võime näha päikest, aga ka kõiki teisi taevakehasid tõusmas kõrgemale taevasse. See algab aeglaselt kirde – kaares, muutub kõige kiiremaks idakaares, tasaneb taas kagukaares ja peatub lõunakaares, kui taevakehad on kõige kõrgemal. Sellist tõusmist ja laskumist võib võrrelda kiikumisega – ka taevakehad nagu kiiguvad põhjast lõunasse ja lõunast põhja.

Suguvõsaseoses on kõik ilmakaared kirdest lõunani seotud isapoolsete esivanematega. Mida edasi lõuna poole, seda mehisemaks muutuvad ka ilmakaared. Kerkimine, algatamine, üles tõusmine, kellegi või millegi eest seismine on tegemised, mida oodatakse meessoolt. Sellega seostub ka võitlemine ja võistlemine. Kuid võrdselt oluline on lõdvestumine, puhkamine, jõu taastamine, ravitsemine – kõik see, mida ootame naissoolt. Mõlemad pooled peavad olema heas ja ümmarguses tasakaalus.

Kirre

Kirdekaares asub päike tasahilju tõusuteele. Kirdetuul on Eestis külm tuul. Kui tuul pöörab kirdesse, läheb ilm külmaks – Jäämere ja Koola poolsaare külm hingus laotub üle meie maa.

Sõna ‘kirre’ seondub murdesõnaga kirs, mis tähendab igikeltsa. Samas on kirdega sarnase sõna ‘kirg’ tähenduseks murretes ka tulesäde. Suvel on just kirdekaar see, kus näeme esimest koidukiirt, päikesesädet ilmumas. Kirdekaarest hakkavad taevakehad kõrgemale kerkima.

Sugupuu seostes on kirdekaar isapoolsete esivanematega seotud ilmakaartest esimene. Kirre on kõige lähemal põhjakaarele, nii on ka selle ilmakaare suguvõsaseos emaderohke, siit leiame isaema ema. Kui pojad otsivad oma tegemistele ema heakskiitu, siis kirdekaare seoses on oluline ka isa emapoolse vanaema heakskiit. Mõeldes isapoolsetele seostele esivanematega peame mõtlema, milline oli meie isade suhe oma emade ja emaemadega.

Kirdekaare aeg ööpäevaringis kestab kella poole kahest öösel kuni kella poole viieni hommikul. Talus käidi sel ajal tallis hobuseid jootmas ja söötmas, et nad päevatööks valmis oleksid. Suvel algasid heinaniitmine ja teised talutööd koos päikesetõusuga juba siis, kui päike oli veel kirdekaares. Aastaringis on kirdekaare aeg jaanuari keskpaigast veebruari lõpuni. Kirdekaar on kirgas ja kaunis ülivarajase ärkamise kaar.

Suvekuudel tõuseb päike kirdekaarest.

Ida

Järgmine ilmakaar, kus taevakehad kõrgemale kerkivad, on idakaar. Ida tähenduseks ongi tõusmine, idanemine. Idakaares on tõusmine kõige kiirem.

Suguvõsas leiame idakaarest isaema isa – nii on meesjõudu juba enam kui kirdekaares. Tütre jaoks on oluline isa heakskiit. Nii kanduvad edasi väärtushinnangud, mida meie isad ja isade emad on oluliseks pidanud. Seda tasub meeles hoida oma suguvõsaseostele mõeldes.

Idakaares on päike hommikul kella poole viiest kuni poole kaheksani (suveajal tund aega hiljem). Varajasi hommikutunde on peetud kõige soodsamaks õppimise ajaks. Hommikul on aju puhanud ja puhas ning salvestab sügavalt igasuguse uue teabe. Aastas kestab idakaare aeg märtsi algusest aprilli keskpaigani. Idakaar on ilus, selles on nii palju puhanud olemist ja värsket jõudu algavaks päevaks.

Kagu

Kagukaares lähenevad päike ja teised taevakehad oma kõrgeimale asendile. Tõusmise kiirus aeglustub, see on nagu hingetõmbehetk enne tippu jõudmist. Siit võib olla pärit selle ilmakaare nimetus – kagu või murretes ka kakk , hommikupoole kaheks jagaja. Kui suvisel valgel ajal tõusis päike kagukaarde, tehti töödes puhkepaus ja peeti keskhommikut. Puhkust vajasid nii veoloomad – hobused ja härjad – kui ka inimesed.

Keskhommiku ehk päikese kagukaares olemise aeg kestab kella poole kaheksast poole üheteistkümneni. See on hommikune tasanemise ja hingetõmbamise aeg. Põhjamaades peetakse sel ajal esimest hommikust kohvipausi.

Sugupuus leiame kagukaarest isaisa ema. See on viimane sünnitaja isadepoole ilmakaartes. Kui isa on poegadele eeskujuks, siis isapoolse vanaisa ema annab isakujule viimase leebuse ja pehme olemise varjundi.

Aastaringis kestab kagukaare aeg aprilli keskpaigast mai lõpuni.

Lõuna

Lõunakaar on seal, kust päike ja taevakehad enam kõrgemale ei tõuse. Tõusmine on peatunud, valgus on suurim, kuigi soojemaks võib veel minna. Valguse muutumine käib nii ööpäevas kui ka aastaringis alati soojuse muutumisest eespool. Ööpäeva kõige külmem aeg on pärast südaööd, kui päike on kirdekaares. Ka aastaringi kõige külmem aeg on hilistalvel, jaanuari keskpaigast veebruari lõpuni. Lõunaaeg on päeva kõige valgem aeg, kuid kõige soojem aeg on pärastlõuna, kui päike on jõudnud edelakaarde.

Sugupuus on lõunakaar isade, isaisade ja nende isade kaar. Siit leiame isakujud, kes on meie valikuid ja olemist tahes-tahtmata mõjutanud ja kujundanud. Nendest me ei pääse, kuid õnneks annavad teised ilmakaared ja sugulased ohtralt lisavarjundeid, mille vahel saame otsuseid ja hinnanguid langetades valida.

Aastaringis kestab lõunakaare aeg juuni algusest juuli keskpaigani.

Südapäev kui lõunakaare aeg on helge ja valge aeg kõrgelt ning selgelt edasi ja tagasi vaatamiseks.