Читать книгу Ka see läheb mööda - Milena Busquets - Страница 5

Mingil kummalisel põhjusel ei arvanud ma kunagi, et jõuan neljakümne eluaasta künnisele. Kahekümneselt kujutasin ennast ette kolmekümnesena, elamas koos oma elu armastuse ja nii mõnegi lapsega. Ja kuuekümnesena küpsetamas oma lastelastele õunakooki – mina, kes ma ei oska isegi muna praadida, aga küll ma õpiksin. Ja kaheksakümneaastasena räsitud vanamutina, kes joob sõbrannadega viskit. Ent ma ei kujutanud ennast kunagi ette neljakümnesena, isegi mitte viiekümnesena. Ja ometi siin ma nüüd olen. Oma ema matustel ja pealekauba neljakümneaastasena. Ma ei tea päris täpselt, kuidas ma siiani jõudsin, või siia väikelinna, mis ajab mind järsku kohutavalt iiveldama. Ja mulle tundub, et ma pole kunagi oma elus nii halvasti riides olnud. Koju jõudes põletan ära kõik oma seljasolevad väsimusest ja kurbusest läbiimbunud riided, neid ei saa enam päästa.

Kohale on tulnud peaaegu kõik minu sõbrad ja mõned mu ema sõbrad, ning need, kes polnud kunagi kellegi sõbrad. Inimesi on palju ja inimesi on puudu. Lõpuks pani ema haigus – mis ta julmalt troonilt tõukas ning halastamatult ta kuningriigi purustas – teda meie kannatust üsna julgelt proovile panema ja loomulikult saab selline käitumine matustel tasutud. Ühelt poolt sina, surnu, kes neil elu üsna perse keeras, ja teisalt mina, tütar, kes neile eriti ei meeldi.

Muidugi on see sinu süü, ema. Sa asetasid vähehaaval ja ise seda märkamata kogu vastutuse oma kahaneva õnne eest minu õlgadele. Ja see oli raske, see oli mulle raske isegi siis, kui ma olin kaugel, isegi siis, kui hakkasin mõistma ja leppima sellega, mis toimub, isegi siis, kui sinust pisut eemaldusin, nähes, et kui ma seda ei tee, siis sinu rusude all ei heidaks hinge ainult sina. Kuid arvan, et sa armastasid mind, mitte palju ega vähe, sa armastasid mind ja kõik. Olen alati mõtelnud, et need, kes ütlevad „ma armastan sind väga“, armastavad sind tegelikult vähe, või vahest lisavad nad selle „väga“ – mis siinkohal tähendab „vähe“ – arglikkusest või hirmust lause „ma armastan sind“ kõigutamatuse ees, mis on ainuke tõeline viis öelda „ma armastan sind“. See „väga“ muudab aga sõnad „ma armastan sind“ sobivaks kõigile kõrvadele, kui tegelikkuses pole ta seda peaaegu kunagi. „Ma armastan sind“ – võlusõnad, mis võivad muuta su koeraks, jumalaks, sõgedaks, varjuks. Pealegi olid paljud su sõpradest vabameelsed, praegu tundub, et nõnda neid ei nimetata või pole neid enam olemas. Nad ei uskunud Jumalat ega elu pärast surma. Mäletan, kui Jumalat mitte uskuda oli moes. Kui praegu ütled, et sa ei usu Jumalat ega Višnut ega emakest maad ega uuestisündi ega teab mille püha vaimu ega üldse mitte midagi, vaadatakse sind kaastundliku pilguga ja öeldakse: „Kohe näha, et sa pole üldse valgustatud.“ Nii et ilmselt nad mõtlesid: „Parem jään koju diivanile istuma, võtan pudeli veini ja viin sel viisil läbi oma isikliku mälestamistseremoonia, palju transtsendentaalsema kui kusagil mäe peal tema kaabakatest lastega. Pealegi on matused üks järjekordne ühiskondlik tava.“ Või midagi sellist. Sest eeldan, et nad on sulle andestanud, kui oli vaja midagi andestada, ja et nad armastasid sind. Väikese tüdrukuna nägin teid naermas ja koidikuni kaarte mängimas ning reisimas ja meres alasti ujumas ja väljas õhtustamas, ja usun, et teil oli lõbus, et te olite õnnelikud.

Meie enda valitud perekonna probleem on see, et ta kaob kiiremini kui veresugulased. Täiskasvanud, kellega üles kasvasin, on surnud või ma ei tea, kus nad on. Siin, selle õiglase päikese all, mis sulatab nahka ja lõhestab maad, neid igatahes ei ole. Matused on üks mõru suutäis ja need kaks tundi, mis siia jõudmiseks kulub, tüütuse tipp. Tean peast seda oliivipuude vahelt looklevat kitsast teerada. See on või oli – olgugi et me veetsime väikelinnas ainult paar kuud aastas – tagasitee koju ja kõikide asjade juurde, mis meile meeldisid. Nüüd ma enam ei tea, mis see on.

Oleksin pidanud kübara pähe panema, kuigi pärast oleks tulnud ka see ära visata. Mul hakkab pea ringi käima. Istun selle ähvardava ingli kõrvale, kelle tiivad on kui mõõgad, ja ei tõuse enam iial püsti. Carolina, kes märkab alati kõike, tuleb minu poole, haarab mul käest ja viib mind müüri juurde, kust on näha merd, meile väga lähedal, väsinud oliivipuudega mäenõlva lõpus, kõigi poole seljaga. Ema, sa lubasid mulle, et kui sa ära sured, siis on mu elu joones ja korras ja et valu on talutav, sa ei öelnud, et tahan iseendal soolikad välja rebida ja need ära süüa. Ja sa ütlesid seda enne, kui hakkasid valetama. Ühel hetkel, ma ei tea, miks, hakkasid sina, kes sa ei valetanud kunagi, seda tegema. Sõbrad, kes sinuga viimasel ajal vähe kokku puutusid ja mäletavad seda säravat inimest, kes sa olid kümne või kümne tuhande aasta eest, on siiski kohale tulnud. Ja minu sõbrannad Carolina, Mercè, Elisa ja Sofia.

Ema, lõpuks otsustasime, et me ei mata Patumi koos sinuga maha. See siin pole vaaraode Egiptus. Tean küll, et sa ütlesid, et sinuta pole tema elul mõtet, ent esiteks on ta suur koer ja ta ei mahuks orva – kujutan ette, kuidas kaks surnumatjat teda tagumikust tagant tõukaksid, nagu tegime meie nii palju kordi avamerel, pärast ujumist, et teda trepist üles tagasi laeva aidata – ja teiseks on enda koos koeraga maha matmine kindlasti ebaseaduslik. Isegi siis, kui ta oleks surnud nagu sina. Sest sina, ema, oled surnud. Juba kaks päeva järjest aina korrutan ja korrutan seda endale ning küsin sõbrannadelt, et äkki on tegemist eksitusega või olen millestki valesti aru saanud, ent nad kinnitavad iga kord, et on juhtunud mõeldamatu.

Peale mu laste isade on kohal vaid üks huvitav, tundmatu mees. Olen õudusest ja palavusest minestamise äärel ning ikkagi olen võimeline võluvat meest kohe märkama. Küllap on see ellujäämisinstinkt. Mõtlen, millised on surnuaial võrgutamise reeglid. Mõtlen, kas ta tuleb mulle kaastunnet avaldama. Tõenäoliselt mitte. Argpüks. Ilus argpüks, mida teeb üks argpüks minu ema – kõige kartmatuma inimese, keda olen elus kohanud – matustel? Võib-olla on see tüdruk sinu kõrval – kes pigistab su kätt ja vaatab mind uudishimulikult ja tungivalt – sinu pruut. Kas ta pole su jaoks pisut liiga lühike? Hea küll, salapärase argpüksi kääbusest pruut, täna on mu ema matused, mul on õigus teha ja öelda, mida iganes tahan, eks ole, nagu oleks tegemist mu sünnipäevaga. Ära pane mulle seda pahaks.

Matused said läbi. Kokku kakskümmend minutit, peaaegu täielikus vaikuses, ei peetud kõnesid ega loetud luuletusi – sa lubasid hauast üles tõusta ja meid igavesti jälitada, kui lubame mõnel su poeedist sõbral midagi ette lugeda –, polnud palveid ega lilli ega muusikat. Kõik oleks läinud veelgi kiiremini, kui vanuritest töömehed, kes pidid kirstu orva asetama, poleks olnud nii kohmakad. Saan aru, et võluv mees ei astunud mu juurde, et mu elu muuta – kuigi samas ei tule mulle pähe selleks sobivamat ja vajalikumat hetke –, kuid ta oleks võinud vähemalt vanakesi aidata, kui kirst neil peaaegu maha kukkuma pidi. Üks neist veel hüüdis: „Kurat küll!“ Need olid ainsad sõnad, mis su matustel kõlasid. Need tundusid mulle igati sobivad, vägagi täpsed. Praegusest hetkest alates on iga matus, kuhu lähen, sinu oma. Läheme nõlvast alla. Carolina võtab mul käest kinni. Ongi kõik. Mu ema on surnud. Arvan, et kirjutan ennast Cadaquési sisse. Nüüd, kui sina elad siin, on nii kõige parem.