Читать книгу Ka see läheb mööda - Milena Busquets - Страница 7

Nicolás arvab, et sa mängid Lumehelbekesega^[1.] taevas pokkerit. Kuigi ta on vaid viieaastane, selgitab ta kõike nii veenvalt, et paneb mindki mõnikord kahtlema. Ja mina oma neljakümne eluaastaga peaksin sind lõputult rohkem tundma – või võib-olla mitte, sest viimasel ajal olid vist lapsed ainukesed, kes leidsid imepärasel viisil tee sinuni, ainukesed võimelised nägema ja jõudma läbi haiguse ja hägu inimeseni, kes sa olid, ainukesed piisavalt heatahtlikud ja targad, et sind tagasi tuua, nemad, õnneseened, ei vihanud sind hetkekski –, aga ei suuda sinu jaoks paremat paika ette kujutadagi. Nende joonistustes ilmud sa meie peade kohal lennates, segu irvitavast nõiast ja kohmakast haldjast, mitte väga erinev sellest, kes sa elusana olidki.