Читать книгу Ka see läheb mööda - Milena Busquets - Страница 6

Nii palju kui mina tean, on seks ainuke asi, mis ei tekita pohmelli ning peletab hetkekski eemale surma, samuti elu. Tema järsult vahetu mõjujõud teeb kõik pihuks ja põrmuks. Aga ainult silmapilguks, või pisut kauemaks, juhul kui pärast magama jääd. Hiljem mööbel, riided, mälestused, lambid, paanika, kurbus – kõik, mis kadus võlur Ozi sarnases keeristormis – taastuvad ning võtavad uuesti sisse oma täpse koha toas, peas, kõhus.

Ja ma avan silmad ja mind ei ümbritse lilled ega laulumaiad ja tänulikud pöialpoisid, vaid leban voodis oma eksmehe kõrval. Majas valitseb vaikus ja avatud aknast kostab basseinis pladistavate laste kisa. Sinakas ja läbipaistev valgus lubab järjekordset päikeselist ja sooja päeva, ning banaanipuude ladvad, mida voodist näen, õõtsuvad rahulikult, üllatavalt ükskõiksed kõikide õnnetuste suhtes. Nähtavasti ei leegitsenud nad öösel spontaanse põlengu tagajärjel ja nende oksad ei muutunud lendavateks tapjamõõkadeks, neist ei pursku verd ega midagi selletaolist.

Piilun silmanurgast Óscari poole, teadlik, et iga mu väiksemgi liigutus äratab ta üles, me pole kaua koos maganud. Uurin ta pikka ja tugevat keha: kergelt sissepoole vajunud rind, kitsad puusad, jalgratturi jalad, tugevad ja selgelt mehelikud näojooned, pisut loomalikud oma väljendusrikkuses ja otsustavuses. „Ta meeldib mulle, tal on mehe nägu,“ ütles ema pärast seda, kui temaga esimest korda kodumaja liftis kokku sattus ning aimas ilma igasuguse tutvustuseta, et too härjapea ja häbeliku teismelise kehaga noormees, alati pisut ettepoole kühmus, oli teel minu korterisse. Ja ema ütles talle, edvistavalt: „Nii palav on, et käin riietega duši all, istun märgade riietega kirjutama ning pool tundi hiljem on kõik juba kuiv!“ Ja tema jõudis mu korterisse, kus mina teda kannatamatusest värisedes ootasin, naerust kõverana: „Mulle tundub, et just äsja tutvusin su emaga.“

Mingi aja jooksul oli Óscari keha mu ainuke kodu, ainus koht maailmas. Siis saime poja. Ja siis õppisime teineteist tundma. Sa proovid käituda nagu džungliloom, juhindudes vaistust, nahast ja kuutsüklitest, vastates viivitamatult ja tänulikult ning teatud kergendustundega kõikidele nõudmistele, mis ei eelda mõtlemist, sest keha või tähed on juba sellele mõtelnud ja otsustanud meie eest, ent alati jõuab kätte päev, mil on vaja jalule tõusta ning hakata rääkima. See, mis teoorias toimus inimkonna ajaloos vaid korra – lõpetada neljakäpukil käimine, tõusta jalule ja hakata mõtlema –, toimub minuga iga kord, kui maandun armastusest. Iga kord hädamaandumine.

Ma ei tea enam, mitu korda oleme proovinud suhet uuesti alustada. Kuid alati tuleb midagi vahele, tavaliselt tema iseloom või siis minu oma. Nüüd on tal pruut, kuid see ei takista teda praegu minuga voodit jagamast ega kõiki neid viimaseid pimedusi ja haiglaid ja arste ja paratamatult kaotatud lahinguid täis kuut kuud minu kõrval veetmast. Ema, kuidas sa võisid mõelda, et sul oli mingigi võimalus see lahing võita, see viimane, see, mida ei võida mitte keegi? Isegi mitte kõige targemad ega tugevamad ega vapramad ega lahkemad ega need, kes seda väärivad. Minule oleks piisanud sellest, et sa oleksid rahus surnud. Olime surmast palju rääkinud, ent me ei tulnud iial selle peale, et see kaabakas viib enne su pea kui kõik muu, et jätab sulle vaid vahelduvaid selgushetki, mis suurendas su piinu veelgi.

Óscar on seksi ravivõimete tuline pooldaja, üks nendest elujõulise temperamendiga ning tugeva tervisega meestest, kes arvab, et pole õnnetust, meelehärmi või pettumust, mida seks ei suudaks parandada. Kas oled kurb? Seksi. Kas sul valutab pea? Seksi. Kas sul läks arvuti katki? Seksi. Sul pole raha? Seksi. Su ema suri ära? Seksi. Vahel see töötab.

Libistan end vargsi voodist välja. Óscar arvab ka, et seks on parim viis päeva alustada. Mina tahaksin hommikuti olla nähtamatu ja kuni lõunasöögini täiskehalisust mitte saavutada. Kraanikauss on musti nõusid ääreni täis ja külmkapis leidub vaid mõni parim enne tähtaja ületanud jogurt, üks krimpsus õun ning paar õlut. Teen ühe lahti, mul pole ei kohvi ega teed. Elutoa aknatagused puud tervitavad mind lehti sahistades ja märkan, et vastasmajas elava vana naise rulood on alla keritud, ilmselt on ta puhkusel või võib-olla suri ka ära, kes teab. Mul on tunne, et olen kuid elanud kusagil mujal. Lõhnan öö ja minuga maganud härgmehe higi järele, pistan nina särgikaelusest sisse ja tunnen ära võõra lõhna, nähtamatud jäljed, mille on jätnud teise keha rõõmus sissetung minu kehasse, teise naha segunemine minu nahaga – nii sõnakuuleliku ja läbilaskva –, teise higi segunemine minu higiga. Mõnikord ei suuda isegi dušš seda hõngu kustutada ja ma tajun seda veel mitu päeva, aina kaugemana, nagu sündsusetu ning hästi istuv kleit, kuni see kaob täielikult. Asetan õlleklaasi meelekohale ja sulgen silmad. Teoreetiliselt on see mu lemmikaeg aastas, kuid mul pole plaane. Mu ainuke plaan viimaste kuude, võib-olla juba aastate jooksul, oli sinu kokku varisemine. Kuulen Óscarit magamistoas kolistamas, ta kutsub mind:

„Tule, tule ruttu, ma pean sulle midagi väga olulist ütlema!“

See on üks tema seksitrikkidest ja teen, nagu ma ei kuuleks teda. Kui ma läheksin, siis ei saaks me voodist välja enne lõunasööki, ja mul pole aega, surmaga kaasneb tuhat asjaajamist. Lõpuks, pärast kümme minutit kestnud torisemist ning minu hüüdmist, sest ta ei leia üles oma aluspükse ja kindlasti olen just mina need ära peitnud – loomulikult, sest mul pole midagi targemat teha, kui sinu aluspükstega peitust mängida –, tuleb ta toast välja. Sõnagi lausumata jääb ta mu selja taha seisma ja hakkab mu kaela suudlema, samal ajal mind kõvasti vastu lauda surudes. Mina jätkan paberite korrastamist, nagu ei toimuks midagi. Ta hammustab raevukalt mu kõrva. Protesteerin. Ma pole kindel, kas peaksin talle kõrvakiilu andma. Kui olen otsustanud, et võib-olla on see siiski hea mõte, ja valmistun rünnakuks, on juba liiga hilja. Ühe mehe kohta võib palju öelda selle järgi, kuidas ta su aluspüksid jalast ära võtab või need kõrvale lükkab. Ja loom minu sees – ja mis võib-olla on ainus, millest pole viimaste kuude jooksul jäänud vaid tuhk järele – painutab selja nõgusaks, toetab käed laua peale ning tõmbab kogu keha pingule. Kuni viimase hetkeni arvan, et löön teda, kuid lõpuks hakkab mu teine süda, see, millesse ta riist on tunginud, tukslema ja ma unustan kõik.

„Sa ei peaks hommikul õlut jooma, Blanquita. Ega suitsetama,“ lisab ta, nähes mind sigaretti süütamas.

Ta vaatab mind samasuguse pooleldi mureliku ja pooleldi haletseva näoga, nagu viimastel päevadel vaatavad mind kõik, ma enam ei teagi, kas nende näod peegeldavad minu oma või vastupidi. Ma ei vaata juba päevi ennast peeglist või kui seda teen, siis ainult enda korda sättimiseks, ma ei näe ennast. Meie suhe pole kunagi olnud nii halb. Mu peegel, mon semblable, mon frère, tuletab mulle tungivalt meelde, et pidu sai otsa. Óscari pilgus peegeldub peale haletsuse ja mure ka õrnus – armastusele väga lähedane tunne. Ent ma pole harjunud, et mind haletsetakse, ja mul hakkab paha. Kas sa palun võiksid mind vaadata nagu viie minuti eest? Kas sa võiksid mind uuesti muuta objektiks, mängukanniks? Millekski, mis saab ja pakub naudingut, ja mis pole kurb, ja millel ei surnud ära tema elu armastus, samal ajal kui ta ise – kihutades Barcelona tänavatel mootorratta seljas – ei jõudnud õigeks ajaks kohale?

„Sa peaksid mõneks päevaks ära sõitma, end tuulutama. Siin pole sul enam midagi teha ja linn on tühi.“

„Jah, sul on õigus.“

„Ma ei taha, et sa üksi oleksid.“

„Muidugi.“ Ma ei ütle talle, et viimastel kuudel tunnen end kogu aeg üksi.

„Kõige hullem on juba möödas.“

Puhken naerma.

„Kõige hullem ja kõige parem. Kõik on juba möödas.“

„Ja on palju inimesi, kes sind armastavad.“

Ma ei tea enam, mitu korda on mulle seda viimastel päevadel juba öeldud. Vaikne ja jutukas inimarmee, kes mind armastab, on üles tõusnud just täpselt sel hetkel, kui ainus asi, mida mina tahan, on voodisse heita ja et mind rahule jäetaks. Ja et mu ema istuks mu kõrvale, võtaks mu käe ja paneks oma käe mu laubale.

„Jajah, ma tean. Ja ma olen väga tänulik.“ Ma ei ütle talle, et enam ma ei usu mitte kellegi armastusse, isegi mu ema lakkas mind mingiks ajaks armastamast, et armastus on kõige vähem usaldusväärne tunne maailmas.

„Miks sa ei võiks sõita mõneks päevaks Cadaquési? Maja on nüüd sinu oma.“

Millest sa räägid, segane, ebaviisakas ja rumal mees, mõtlen hetkeks tema suurtesse lahketesse ja murelikesse silmadesse vaadates. See maja on mu ema oma. Ja on seda igavesti.

„Ma ei tea,“ vastan.

„Ja paat on vees. Teil on seal hea.“

Võib-olla on tal õigus, mõtlen. Selle mägede, kuratliku autotee ja metsiku tuule – mis ajab hulluks kõik, kes ei vääri tema taevaste ilu ja suveõhtute roosat valgust – hoitud linnakese nõiad on mind alati kaitsnud. Väikese tüdrukuna nägin, kuidas nad kellatornis istudes, naerda lagistades või kulmu kortsutades hirmutasid või embasid uustulnukaid, tekitasid armunute vahel tülisid, näitasid meduusidele, millist jalga ja kõhtu hammustada, asetasid siile strateegiliselt just teatud jalgade alla. Ja kuidas nad joonistasid võrratuid päikesetõuse, mis leevendasid kõige hullema pohmelligi, muutsid linnakese iga tänava ning nurgataguse õdusaks magamistoaks, mähkisid su sametistesse lainetesse, mis viisid ära kõik maailma hädad ja vaevad. Ja pealegi on nüüd üks uus nõid juures.

„Jah, võib-olla on sul õigus. Cadaqués. Ma lähen Cadaquési.“ Ja lisan: „Tara, mu kodu, Tara punane maa, lähen tagasi Tara juurde… Lõppude lõpuks on homme uus päev.“

Joon pika sõõmu õlut.

„Mis filmist see on?“ küsin.

„Mul on tunne, et sa paned kokku „Tuulest viidud“ ja „E.T.“,“ ütleb ta naerdes.

„Ah soo, väga võimalik. Tühja kõhuga õlle joomine toob mulle pähe igasugu lollusi. Mitu korda ma sundisin sind filmi „Tuulest viidud“ vaatama?“

„Palju.“

„Ja mitu korda sa seda vaadates magama jäid?“

„Peaaegu alati.“

„Jah, sul on alati olnud filmide suhtes väga halb maitse. Sa oled snoob.“

Kordki ta ei vasta mulle, ainult vaatab mind naeratades, silmis rõõmus ootusärevus. Óscar on üks neist vähestest täiskasvanud meestest, kes võivad ette manada rõõmsalt õhevil näo, kingi ootamisnäo. Ma pole talle seda kunagi öelnud ja ma ei usu, et ta seda teab. Rõõmsa elevuse teesklemine on raske ja see oskus kaob sedamööda, kuidas kaovad unistused – nood tõelised, lapsikud – ja need asendatakse ainult soovidega.

„Kõik läheb hästi, Blanca, küll sa näed.“

„Ma tean,“ valetan.

Ta räägib, et peab tööasjus mõneks päevaks Pariisi minema, kuid kohe kui ta tagasi tuleb, sõidab ta Cadaquési meid vaatama ning jääb mõneks päevaks meie juurde. Pärast ta ohkab ja lisab: „Ma ei tea, mida oma pruudiga teha.“ Mehed rikuvad alati, alati, alati lõpuks kõik ära. Manan näole sügavalt mureliku ilme, mida on samuti väga raske teeselda, kuid mitte nii raske kui rõõmsat ootusärevust, ning virutan ukse pauguga kinni.

Ja mina, sõbrake, ei tea, mida teha ilma oma emata.