Читать книгу Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind - Mira Kirshenbaum - Страница 8

Kui sa püüad reetmisega hakkama saada, siis sa pole üksi. Usaldusküsimused häirivad tänapäeval inimesi nagu kirbud külakoeri. Nii juhtus ka minuga.

Abiellusin viimasel ülikooliaastal, kui olin kahekümnene. Oli palju põhjuseid, miks leidsime teineteist nii noorelt, kuid neist kõige tähtsam oli, et temaga tundsin end kindlalt ja arvasin, et ta oli tõesti tore mees. Ja tuli välja, et ta oligi tore mees.

Kuid ta polnud täiuslik.

Mõned aastad hiljem juhtus midagi, mis paistis hävitavat usalduse, mis minu arvates meie vahel oli: mu abikaasa rääkis mulle oma suhtest teise naisega. Ta ütles, et see polnud füüsiline, kuigi ta tunnistas, et naine oli tema jaoks ligitõmbav. Ta nimetas seda mingisuguseks emotsionaalseks suhteks. Teadsin vaid, et mu süda murdus, meie armastuse erilisus hävis ja mu võime teda usaldada purunes tuhandeks tükiks.

Nii et ma tean, mida tähendab tunda end täielikult reedetuna.

Ma tean valu ja hirmu ja kurbust ja tunnet, et oled peaaegu mõistuse kaotanud.

Ja ma tean kõikehaaravat viha.

Ma tean ka pisiasjadest nagu hullumeelne, kuid kõikehaarav soov sellele teisele naisele vastu astuda. Ühel päeval tuli mulle mõte minna linna, kus ta elas, ja sõita mööda tänavaid, kuni temaga kohtun, kuigi ma ei teadnud tema nime, aadressi ega seda, kuidas ta välja näeb.

Mul oli vastupandamatu soov pigistada oma abikaasalt välja kõik detailid nende suhte kohta, kuigi need olid nagu pistoda mu südames ja ma ei uskunud nagunii midagi, mis ta mulle ütles.

Ma tean tugevat soovi oma meest kontrollida. Mu maailm tõmbus nii kõvasti kokku, et mu ainsaks vajaduseks oli vaid enda turvatunde tõstmine. Näiteks olles kogu aeg vihane ja külm.

Ta petmine pani mind tahtma otsida kusagilt mõni mees ja talle kätte maksta.

Ma tean häbi, mida tekitab kontrollimatu soov ta asjades tuhnida, et leida mõnd valulikku, neetud tunnistust asjadest, millesse uskuda võiksin – nagu armastuskirja naisele, kus ta räägiks kõigist vastikutest asjadest, mida nad teinud olid – selle asemel et kuulata piisava tõendusmaterjalita kinnitusi, mida ta mulle jagas. Tundsin nii suurt raevu, et tõesti tahtsin teda tappa.

Ja ma teadsin ka sellest kurvast, kohutavast tõsiasjast: paljud täiesti loomulikud, normaalsed viisid, kuidas käitusin, tegid meie suhtele kohutavat kahju.

Olin sel ajal taibukas noor psühholoog ja võiksite arvata, et oleksin pidanud paremini teadma. Kuid nüüd, olles töötanud lugematute paaride ja üksikisikutega, tegeledes usalduse rikkumise valu ja kahjustustega, tean, et oma abikaasa reetmisega võideldes tegin kõiki vigu, mis vähegi võimalik. Kõik need vead pikendasid valu ja kahjustasid meie paarisuhet. Jõudsin paari tolli kaugusele meie abielu hävitamisest, mis oli olnud hea – ja on endiselt hea – suurepärane – nüüd, palju aastaid hiljem. Ainus viis, kuidas oleksin saanud asju hullemini ajada, oleks teda maha lastes.

Praegu ei mõista ma end hukka, et asju nii halvasti ajasin. Ma tean nüüd, et kui sind reedetakse, muutub igaüks pimedaks ja hulluks.

KUNAGI VAREM POLE MUL OLNUD NII HALB TUNNE, ET MUL ÕIGUS OLI. See oli üks kõige halvemaid perioode mu elus. Oli hetki, mil olin veendunud, et mu süda tõmbub lihtsalt kokku ja seiskub. Ja oli aegu, mil arvasin, et tulikuum viha matab mu oma leekidesse. Olin vihane oma abikaasa peale, vihane naisele, kes suutis luua suhte abielumehega, ja vihane iseendale, et olin nii rumal, et ma ei teadnud, mis oli toimumas, et ma ei teinud midagi selle ära hoidmiseks. Kas ma oleksin saanud seda ära hoida? Kas mina olin süüdi? Kas ma oleksin võinud olla hoolitsevam? Vähem näägutada? (Ja siis läksin ma alla enesesüüdistuse jäneseaugust – nii tavalisest, mis nii kindlasti muudab meie enesetunde veel halvemaks. Süüdistus pole kunagi vastus.)

Ma vihkasin oma abikaasat, kuid neil hetkedel, kui suutsin oma viha läbi näha, vihkasin iseennast. Vihkasin oma raevu, vihkasin oma hinnanguid, vihkasin oma hirmu. Ja ma vihkasin seda, kui õnnetu ma olin. Miks oleksin pidanud end nii halvasti tundma? Ma polnud midagi valesti teinud. Ma polnud petnud. Ma polnud valetanud. Ma polnud käitunud vastutustundetult. Tema oli seda. Tema oli see halb. Ta oli kõik ära rikkunud, nii et tema asi oli see ära parandada. Õigus?

Tõenäoliselt tunnete ka teie samamoodi. Kuid sellest ei tuleks eriti paksu raamatut – ega eriti head – kui mul oleks ütelda vaid, et jah, see inimene, kes teile haiget tegi, on lootusetu tõbras ja tema asi on asjad korda ajada, ja seni, kuni ta seda teeb, on teil täiesti õigus istuda ja tunda end põrgulikult vihasena.

Muidugi, nii ma tollal arvasin, aga kui te mind usaldate, siis pean teile tõtt rääkima. Ja see tähendab, pean tunnistama, et see arvamus ei aidanud mind ega ole aidanud ühtegi inimest, kes on minu juurde abi otsima tulnud. Ja ka tol ajal teadsin seda mingil tasandil, ja vean kihla, et ka teie teate.

Nii et olete praegu täpselt samas olukorras kui mina omal ajal. Ma tundsin, et mul on rohkem õigus kui kunagi varem elus, ja siiski polnud ma kunagi end halvemini tundnud. Mitte kunagi varem polnud tunne, et mul on õigus, olnud nii halb. Ma teadsin, et peab olema mingi parem viis.