Читать книгу Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind - Mira Kirshenbaum - Страница 9

Kas armastus suudab reetmise üle elada? Ma usun küll. Ma olen seda näinud. Ma olen selle läbi elanud. Kui reetmine tingimata armastuse tapaks, siis oleks armastus liiga õrn, et tõelises maailmas eksisteerida. Sest maailm on täis ebatäiuslikke inimesi, kes teevad vigu. Ebatäiuslikud inimesed – need, keda me armastame – teevad meile liiga sageli haiget ja tekitavad meile pettumusi ja reedavad meid, mis tekitab ahelreaktsiooni, mis liiga sageli hävitab suhteid.

Kui me ei suuda lakata armastatud inimestele haiget tegemast ja neilt haiget saamast, on meil ainult üks valik: me peame leidma viisi, kuidas parandada kahju, mis on pärast reetmist tekkinud.

Ja tunnistagem: kahju on suur. Kui suhe ei säili… noh, kõik alati alahindavad seda, kui suurt hinda nõuab lahkuminek. Majanduslikult. Emotsionaalselt. Haava, mida see tekitab lastele. See ei pruugi tingimata olla jääv, kuid on siiski valus, siiski muserdav, ja see on siiski tagasilöök.

Kuid unustagem hetkeks kahju suhtele. Oletagem, et suhe peab sellele vastu. Kuid sa ei tunne end enam kindlalt. Ja seepärast oled masendunud. Mures. Stressis. Sa kaotad une. Vähkred unetult. Tunned raevu.

Ja nagu see kõik poleks veel küllalt halb, võib neil asjadel olla meie eludele tohutuid negatiivseid tagajärgi. Need võivad meie karjääridele halvasti mõjuda. Need võivad rikkuda suhteid sõprade ja perekondadega. Need võivad sundida meid tegema halbu otsuseid. Ei tohi unustada ka mõju meie tervisele.

Kui me mõistame võimaliku kahju suurust, muutub üha tähtsamaks, et me teaksime, kuidas oma suhet parandada, kui on toimunud reetmine. Sest see kahju ei pea olema nii suur. Kaugeltki mitte. Te mõistate – ja see on kõige tähtsam asi – mitte reetmine ise ei tekita suuremat osa kahjust, vaid vilets viis, kuidas me tagajärgedega käitume.

Meie ebatäiusliku loomuse tõttu, sest me oleme ebatäiuslikud inimesed ebatäiuslikes suhetes, kes teevad teineteisele haiget, on usaldusküsimusi peaaegu igas suhtes. Meid häirivad mitte ainult suured reetmised. Isegi väikesed lekked võivad viimaks suure laeva põhja lasta, ja isegi väikesed reetmised – mõned väikesed valed siin, mõned mõtlematud märkused seal – võivad luua söövitava usaldamatuse õhkkonna.

Uurimused näitavat, et sõltuvalt sellest, kuidas me defineerime „usaldusküsimusi“, on 40 kuni 70 protsendil paaridest enda sõnul märkimisväärsed probleemid usaldusega. Vähemalt 90 protsendil paaridest on mingil hetkel usalduskriis.

Ja siin ongi näha usalduse parandamisvajadust. Me peame usaldust parandama, sest ma usun kindlalt, et kuigi inimesed reedavad sageli, arvestades ka väikesi reetmisi, ei saa samal ajal olla armastust usalduseta.

Usaldamine muudab armastuse elusaks. Usaldus pole ainult suhte alustala; see on jõud, mis hoiab suhte tervena.

Suurim muudatus, mille usaldus igasse suhtesse toob – ja mitte ainult intiimsesse –, on see, et võid lõdvestuda, avaneda, olla sina ise. Mõtle vaid sellele: kui sa ei saa olla sina ise, sest sa ei tunne end kindlalt, siis isegi kui teine inimene „sind armastab“, armastab ta tegelikult võõrast, isikut, keda sa esitad, kes pole tegelikult sina. Ja kuidas saad sa tunda, et sind armastatakse, kui see pole tõeline sina? Ja kuidas saad sa jätkata armastuse andmist, kui sa ei tunne, et sind armastatakse?

Aga kui te usaldate teineteist nii palju, et saate olla sina ise ja olla avatud, muutuvad armastuse juured väga tugevaiks. Nad kasvavad su enda olemusse.

Sina ja mina oleme määratud usaldama. See on kootud meie olemusse – vajadus usaldada teisi, vajadus olla usaldatud teiste poolt.

MIS TEEB MEID EDUKAIKS? Usaldus on juuritud meie sotsiaalsesse intelligentsi. See on osa sellest, mis muudab meid edukaks liigiks. Me pole edukad mitte ainult sellepärast, et oleme targad, vaid et oleme küllalt targad üksteisega koos töötamiseks. Ma ei ütle, et me pole kahtlustavad; me oleme seda. Kuid mõelge sellele: kui me vajame arsti, siis küsib enamik meist sõbralt soovitust, ja me usaldame oma sõpra, et too soovitab meile kedagi head. Kõige rohkem kaks või kolm protsenti meist teeb taustauuringuid. Ülejäänud meist usaldavad pimesi, võtavad riided seljast, tunnistavad üles kõige isiklikumaid detaile ja usaldavad oma elu võõra kätesse. Arsti juurest koju tulles astume läbi poest ja ostame toitu, mille tootjat usaldame, kas põhjusega või ilma. Siis teeme kõrvalepõike, et oma lapsed jalgpallitrennist ära tuua, ja treener, kes on meie laste eest vastutanud, on võõras, kelle kätte usaldasime oma kalleima vara. Me ei saa elada usaldamata.

KÕIK OLENEB USALDUSEST. Et mõista, kui tähtis on meile usaldus, võrrelgem end inimestega, kes on haiglaslikult paranoilised. Paranoikud on veendunud, et kõik püüavad neid jälitada. Paljudel on pettekujutelmi, kuidas see juhtub. Barista, kes teeb talle latte’t? Valitsuse spioon. Isik, kellega ta kontoris töötab? Püüab teda tappa. Tema õde? Magab tema abikaasaga. See on nagu ämblikuvõrgus siplemine: lõksud ja ohud igal pool.

Te näete, kui kurnav ja halvav on usaldamatus. Paranoikud ei suuda astuda suhtesse, mis võimaldaks neil kellegagi koos töötada. Ja nad kurnavad end, sest peavad elama koostööta.

Usaldamise vajadus on nii meie olemusse põimitud, et tegelikult on olemas usaldushormoon, oksütotsiin, mille peamine funktsioon ilmneb meile usaldusvõime andmises. Kasvav hulk katseid loomade ja inimestega näitab, et vastupidiselt paljude psühholoogide ja teadlaste arvamusele pole meil mitte ainult võime, vaid ka kalduvus suures hulgas olukordades teisi usaldada.

Usaldus – mitte usaldamatus – on meie kui liigi põhiline käitumisviis. Mõtle vaid sellele, mida oma suhtes hindad. Minu uurimistöö näitas, et mitte keegi ei oota tegelikult täiuslikku intiimsust ja täiuslikku suhtlemist täiusliku partneriga. Me oleme valmis astuma ebatäiuslikku suhtesse ebatäiusliku partneriga, nii kaua kui on usaldus. „Ma tean, et mis ka ei juhtuks, ta seisab mu selja taga,“ on ülim heakskiit ja paljude jaoks meist äärmine rahuldus. Tõesti, kõik oleneb usaldusest.