Читать книгу Suhtesahver - Mirjam Männik - Страница 5

Leia valgus oma varjust

Mäletan nii hästi ühte vaasi, mis oli kingitud mu vanematele pulmadeks. Seal oli kirjas: “Mine alati näoga päikese poole, siis jäävad varjud seljataha”. Toona tundus: mõni kohe oskab nii kihvtilt öelda! Praegu mõtlen: miks peaksid inimeste varjud olema nende selja taga?

Meil kõigil on tumedam pool.

Mulle seostub vari minu sisemise tumeda poolega. Sellisega, mida ma ei suutnud tunnistada väga kaua aega. Kuidas saakski ükski endast lugupidav inimene arvata, et temas on kurjust, vägivalda, reeturlikkust, valelikkust? Vabandage väga, aga mina küll selline ei ole. Tuleb tuttav tunne?

Näe oma varju

Kui sa võtaksid aega ja kirjutaksid ühe lehe täis kõige jõledamatest ja häbiväärsematest inimomadustest, siis võid kindel olla, et iga omadus on olemas ka sinus. Võltsvagatseja, äpu, türann, liiderdaja, kehkenpüks, manipuleerija, egoist. See on minu tumedam pool, see on sinu oma samuti. Näen juba praegu silme ees erinevaid nägusid. Mõni raputab pead: mina küll selline pole. Mõni käratab: ma ei suudaks iial valetada! Aga meie tume pool on sünnipäraselt sisse kodeeritud. Kuidas saad sa öelda, et sinus seda pole? Äkki pole sinu puldinuppu siiani keegi lihtsalt vajutanud?

Võta oma vari käekõrvale

Too oma vari välja, päikese kätte. Võta ta käekõrvale. Vaata täiesti ausalt otsa. Saa tuttavaks! Jah, minus on valelikkust. Jah, minus on reeturlikkust. Jah, ma olen võimeline alatusteks.

Koge ebameeldivust, viha, õudust – kõike, mida need tunded sinus tekitada võivad. Iga ihurakuga. Kujuta ette olukordi, kus oled olnud närukael, kättemaksuhimuline, silmakirjalik, argpüks. Kujuta end sinna üleni sisse. Lase sel tundel olla.

Olen aus – minu jaoks on oma tumedama poolega tuttavaks saamine olnud üks emotsionaalselt raskemaid ülesandeid. Arvasin teadvat, mida minus on ja mida kindlasti mitte. Taipamine, et minus on kõike, oli väga võimas ja negatiivne emotsioon. Kõige raskem ongi vist leppida oma päris minaga.

Kui sa hakkad elama just sellisena, nagu oled, hakkad sa nägema oma varjus valgust. Ühel hetkel tõded, et tänu temale oskad sa hinnata iga algavat päeva. Enam pole vaja tõestada, et sa oled rohkem, keegi teisem. Sa ei tunne kellegi suhtes üleolekut. Sa tead, et pole kellestki parem. Sa pole kellestki ka karvavõrdki halvem. Sa lihtsalt oled. Sa ei hinda ega anna hinnanguid. Sa pole kohtumõistja, kes ütleks: see on õige ja see on vale. Oled tänulik ja alandlik elu ees. Ja tõepoolest oskad hinnata seda, mis sul on, mitte mõelda selle üle, mida ikka veel pole.

Küsimus polegi selles, kui tume on sinu vari, vaid oskuses näha valgust oma varjus.