Читать книгу Suhtesahver - Mirjam Männik - Страница 9

Valges öös ei kuku käod

Ma pole end kunagi pidanud inimeseks, kes keerab teise põse ette, kui teda tabab ülekohtu hoop. Proovin põhjustest teadlikult ja objektiivselt aru saada. On tee selleni olnud kerge? Kindlasti mitte.

Kui perre sünnib laps, muutub kõik. See, mis oli enne tavapärane, enam ei kehti. Mis on nüüd, vajab harjumist. Lootusega südames: ehk kunagi jälle oleme need, kes varem.

Mul polnud raseduse ajal iiveldusi, depressiivseid lisakilosid, liigseid sentimeetreid kätel ega tagumikul. Mees hoolis, oli uhke. Kaks nädalat enne sünnitust nägin välja justkui naine, kes on võimlemispalli alla neelanud. Kümme päeva pärast sünnitust tõmbasin jälle jalga teksad nr 26. Kõik oli hästi. Suured muutused tulid hoopis tütre sünni järel.

Sa ei istu enam ise süles. Sinu süles istub laps

Olin juba poolteist aastat olnud kodune, kui mõistsin, et sellest, mis oli kunagi paarisuhe, on saanud ühemeherakend. Mõlemale poolele. Vedasime vaikselt, kuid kindlalt. Väga erinevates suundades. Mis siis ometi nii valesti läks?

Ma armastasin oma abikaasat väga. Kõigest hoolimata. Mul polnud tema jaoks millestki kahju. Kõlab klišeena, mis siis. Ma ei oleks osanudki teisiti. Aga sellest alati ei piisa.

Ühel hetkel oli kogu senine maailm Laps. Mähkmed, loetud tunnid. Polnud aega endagi jaoks, muust rääkimata. Kui varem tegime peaaegu kõike koos ‒ käisime nädalalõppudel üle Eesti, vahel hotellides, spaades, vahel lihtsalt kala püüdmas, teinekord kaisus teleka ees ‒, siis nüüd olin kodus. Üksi. Peas päevakava ja varastatud hetked duši all.

Sa ju lubasid

Mehele jäid ikka omad käimised, peod ja sõbrad. Alguses olime koos paljudel päevastel üritustel, siis osal neist. Lõpuks väga harva üldse kuskil. Temal oli vaja. Mina ei saanud. Helena oli nii väike, et ma ei usaldanud teda ka kellegi hoolde jätta. Andsin rinda aasta ja kolme kuuni. Algne plaan oli vähem. Läks teisiti. Esimest korda käisin pärast rasestumist väljas siis, kui laps oli kaheksakuune. Kaheks tunniks.

Meie kirglikud ööd said meenutusteks. Üksi õhtusöögi söömine harjumuseks. Lisaks küsimused: kus sa oled kell üksteist laupäeva hommikul? Ja kui lõpuks saabusid, siis ei lugenud, et tulid sõbrad. Oli see ja see. Ootamine ja pettumus olid liiga suured, et hommikukohviga tervitada. Pigem oleks visanud näkku.

Sa ju lubasid.

Miks sa ei armasta mind?

Ma enda arust nii väga olin. Tegin ei vähemat kui kõik. Ometi vimm aina kasvas. Miks sa ei näe? Miks sa ei hooli? Triikisin sirgeks särgid, millega läksid uuele õhtule vastu. Lootsin südames – see kõik on mööduv. Ei olnud. Riputasin riidepuule abikaasa pluusid, kuid varruka vahele jäid solvumise kortsud. Kaugenesime teineteisest. Mina kahtlesin ja kahtlustasin. Tema vaikis ja läks. Elasin koos mehega ja olin kahe lapsega. Üks neist vere järgi minu. Teine südame järgi niisamuti. Hinges kallid mõlemad.

Tunnistan, minus polnud jõudu, oskust ja tarkust suhte hoidmiseks. Ja alati polegi selles asi. Tangot tantsitakse ikka kahekesi, eks? Ka piimalõhnaliste riietega tahtsin olla ilus, märkamist väärt. Mitte ainuüksi koduhoidja, majapidajanna. Tahtsin olla armastatud, imetletud. Naine.

Ega mehelgi kerge olnud. Ka tema otsis kohta, kus leiaks mõistmist ja lohutust. Sõbrakätt ja lahket sõna. Mina pakkusin vaid etteheiteid suurel kandikul.

Ühel hetkel ei suutnud enam olla konkurentsis, räsituna igapäevamuredest. Mis naine ma ikka olla sain, kui ainus, mida tulle heita, olid enesehaletsuse halud?

Nüüd ma ehk olen targem?

Midagi on valesti ...

Olen alati hinnanud iga inimese privaatsust. Õigust oma hetkedele. Oma asjadele. Kui aga oled armukadedusest ja kahtlustest piinatud, ei kehti ükski kaunis põhimõte. Võtsin öösel abikaasa telefoni ja lugesin ta sõnumid läbi. Kas ma sain sisetundele kinnituse? Jah. Kas see niitis mind jalutuks? Jah.

Mäletan nii hästi seda hetke öösel, vannitoas. See oli sama tunne nagu siis, kui sain lapsena hundikoera käest pureda. Oli verd, palju. Aga ma ei tunnetanud seda tol hetkel. Oli afektiseisund. Nagu filmis, aegluubis. Teadvustasin juhtunut siis, kui keegi alevikus mulle vastu tuli. Tema silmadest jõudis ka minuni: midagi on valesti. Olin üleni verine, siiski ütlesin tere ja jooksin koju. Ta oli olnud olemas kõik see aeg. Nüüd oli alanud täiuslik tedretants. Mõlemal pool.

Üks asi on kahtlustamine, teine see, kui seisad asjaga silmitsi. Minul kadus jõud hetkega kogu kehast. Olin kui toasoe sült põrandal maas. Ma ei suutnud uskuda. See oli liiga sürrealistlik. Kuidas see võimalik sai olla? Pea iga päev me ju kohtusime, naersime, olime justkui head tuttavad. Sina? SINA!

Täielik tühjus

Mõeldes toona kodus valitsenud õhkkonnale, tulevad külmavärinad peale. Jah, oli probleeme ja põhimõttelisi vastuolusid. Ometigi murdus midagi lõplikult just seal, vannitoas. Siis tuli meeletu raev, viha ja põlgus. Kes ütles, et hundid kodu ümbert ei murra? Aga kui päris elus murtaksegi just sealtsamast?

Loomulikult polnud kelleski kolmandas meie lahkumineku põhjus. See oli vaid tagajärg. Pitser toimunule. Aga ikkagi. Kodus ja südames polnud enam kohta kompromissiks. Pool aastat elasime samas majas koos, enne kui sain võimaluse lahkuda. Kaalusin nelikümmend kaheksa kilo, näost hall.

Uue elu alguses oli meie suhtlemine nagu maamiinide vahel kõndimine. Tihti ei läbinud ma rada puhtalt. Õnneks suutsime kokku leppida väga olulises. Lapse heaolus. Selles osas on elu tõeliselt laia suuga naeratanud. Helena on kui puhasvalge lunastus olnule. Armastuses lapse vastu olime kindlad ühtemoodi.

Jagasime nädalas ajad ära ja siiamaani on asi toiminud nagu kellavärk. Ausalt öeldes usun tõesti, et Helena saab parima osa meist mõlemast. Mitte kunagi ei mõelnud ma sellele, et hakkan last isast lahutama või muid trikke tegema.

Nii nagu elus kõik on mööduv, sai mööda ka must periood. Ei saaks öelda, et ma hakkasin mehi vihkama. Aga minus ei tekitanud mitte ükski tõeliselt huvi. Peale ühe kindla eesmärgi mõnel vabal õhtul. See polnud kättemaksuhimu, tagasitegemise kius. Polnud midagi. Oli lihtsalt täielik tühjus.

Valges öös ei kuku käod

Praeguseks pole alles jäänud midagi peale mõistmise. Olen mõistnud ka seda, mida ise valesti tegin. Oli, mis oli. Ma ei saa seda muuta. Saan vaid edaspidi targem olla. Mu lapsel on maailmatore isa. Parim, keda üldse soovida.

Me suhtleme juba täislausetega. Ilma kolmekordsete hüüumärkideta. Ja toonis on vastastikune respekt. Meid seob südamearmastus lapse vastu. Kokkuvõttes on hea, et tal on kaaslane, kes suudab ta õnnelikuks teha viisil, mida mina ei osanud.

Mina olen vaba. Päevades on jälle värve. Kulus aega ja ka professionaalset nõu, enne kui oskasin asju näha muust vaatevinklist. Andestamine pole kerge, kui oled täistabamuse Kalašnikoviga otse südamesse saanud. Üsna lihtne on tõmmata ümber tume ohvrikuub ning märtrinööbid kinnitada. Kui täiesti emotsioonivabalt vaadata, on selge, et kõik oli asjade loogiline kulg. Kui palju me raiskame energiat vihkamisele, enesehaletsusele, kättemaksuhimule! Kui lihtne on jääda mineviku vangitorni. Veelgi enam – kui palju see meid õnnetuks teeb, ilma et me ise taipaksime minevikust lõplikult lahti lasta ja uuesti jalule tõusta.

Minu südamesse pole jäänud vihkamist. Puudub kibe sarkasm. Tõepoolest – valges öös ei kuku käod. Ma olen andestanud. Talle. Endale. Kõigile asjaosalistele.

Ja nii kuradi hea tunne on olla ilma sõnnikukoormata selja taga!