Читать книгу Suhtesahver - Mirjam Männik - Страница 8

Kuhu sa kiirustad?

Miks sa raiskad aega asjadele, mis sind tegelikult ei küta? Kui palju aega sa oled jätnud kõige olulisemale – sellele, mis sind päriselt õnnelikuks teeb?

Kunagi oli mul eriti kiire periood. Kogu aeg oli tunne, et olen hiljaks jäänud umbes kaks tundi. Igale poole. Lohutasin end mõttega: ühel päeval ma puhkan. Ei tee mitte midagi kohustuslikku. Naudin ja mõnulen. Nagu paljud meist mõtlevad: kui ma olen saavutanud selle ja selle, siis olen õnnelik. Kui teenin vajaliku summa raha, siis sõidan. Kui lapsed on suured, hakkan enda peale mõtlema. Siis kui.

Saabuski kauaoodatud hommik, võtsin suuna majakesse Pedja jõe kaldal. Pakkisin asjad lahti, määrisin kehale pehmet päevituskreemi ja viskasin rannarätiku hoogsalt üle õla. Teatud pidulikkusega lülitasin välja mobiiltelefoni. Ei mingit müra, tahan vaikust ja rahu! Puhkus võis alata.

Oskasin ma siis pikisilmi oodatud vaba aega ja üksiolemist nautida? Muidugi mitte. Kui oled järsku iseendaga, siis on see sama ootamatu nagu Eesti võit Eurovisioonil. Olin pool tundi päikest võtnud ja lugenud läbi esimesed leheküljed, kui tundsin, et igav on. Vaatasin ringi ‒ tühjus. Võtsin aerud ja läksin vanaema paadiga sõitma. Aerutasin, siis tuli sääseparv. Panin mõlad paati ja loksusin. Külm hakkas. Takerdusin kõrkjatesse. Polnud jaksu paati lahti lükata, pidin hüppama kõhuni mutta. Issand, kaanid! Lõpuks paadis tagasi olles kirusin: pidin ma siia üldse tulema!

Kulgeda või täita plaani?

Jõudsin tuppa üsna väsinuna. Mudane käterätt lontis kotis ja tuju ei-tea-kuhu kadunud. Vanaema ootas heeringa ja keedetud kartulitega. Aitäh, aga praegu pole aega! Pidin ju veel tänase päevaga jõudma selle raamatu läbi lugeda. Homseks oli plaan vaarikale minna. Ja siis veel need rohimata peenrad! Kust ma selle aja võtan?

Olin õhtul voodis, kui taipasin. Ma ei tulnud siiagi ju päriselt puhkama. Ikka sama mudeli järgi: aja planeerimine kellast kellani. Söön hommikust. Kella kümnest aitan tööd teha. Kaheteistkümnest üheni võtan päikest. Kolmest neljani olen. Viiest seitsmeni vestlus vanaemaga.

Ajuvaba.

Lülitasin telefoni sisse tagasi. Oli saabunud üks sõnum. Keegi juba tundis minust puudust! Aga see oli teade Sportlandi klientidele. Hinnaalandus –20%.

Kas nii ma siis oma puhkust veeta kavatsengi? Kindlasti mitte. Helistasin paarile sõbrale kutsega homme autole hääled sisse panna ja ujumisriided kaasa võtta. Nad tulidki.

Järgmise nädala veetsime kõige mõnusamal moel. Iga päev võttis meie paadiköks Laine suuna allapoole jõge, spinningud vees taga lohisemas. Vahepeal tegime peatuse, et käia aleviku poes. Õhtuti istusime vanaisa meisterdatud Puupaku baaris metsa all. Kuum saun ja kapaga läigatatud vesi kerisel.

Mõni õhtu kõlasid kilked ja naerupahvakud kuni hommikuse päikeseni välja. Mis siis. Kuskile polnud kiiret. Kui linna tagasi sõitsime, olid vanaema kartulivaod stiilipuhtalt puhtaks rohitud. Tema ise õnnelik ja hingel olnud jutud jagatud. Kõik toimus plaanipäratult, aga ütlemata nautimisväärse kulgemisega.

Olemise talumatu kergus

Olen pikka aega oma elus olnud kui vabanemislootuseta vang. Kui tekkis arusaam sellest, kui palju on iseenda mõtlemises kinni, läksid justkui kambriuksed lahti: sa oled vaba! Esimese hooga ei teadnudki mina, kõigele käega löönu, mida ette võtta. Peas oli vaid arusaam: nüüd saan kõike teha, mida tahan. Kõike!

Kujutad seda tunnet ette? Et oled pimedas, loetud ruutmeetritel, ja järsku päikese käes. Linnud laulavad sarapikus ja ise seisad tohmaka näoga eluga silmitsi. Usun, et paar esimest momenti ei oskaks keegi midagi teha. Hakata jooksma? Astuda esimesed arglikud sammud, olles varitsevaks ohuks valmis? Seista nagu puukuju edasi? See on olemise täiesti talumatu kergus.

Kuhu sa kiirustad?

Ma unistasin kaua enda ajast, aru saamata, mida see tegelikult tähendab. Kõlab kui trendilause “Mul pole aega”. Ometi, tähtsate asjade jaoks on ju alati. Pigem on küsimus selles, mis päriselt oluline. Peame kuidagi vastu, küll tuleb aeg iseendale? Kunagi. Ükskord. Ehk?

Ma ei õhuta kedagi üles jätma igapäevakohustusi sinnapaika. On tõesti asju, mida peab tegema selleks, et saaks ühel hetkel mõnusalt ja pingeta juhtme välja tõmmata. Aga kas proportsioonid kohustuste ja soovide vahel on ikka paigas? See on ju sinu enda valik, ära unusta.

Sinu enda määrata on, millele väärtuslikku aega ja energiat paned. Mõne jaoks pole pere ja lapsed ja Tema Ise kõige olulisemad. Igaühel on oma See Kõige Kõigem. Tee endale üks mõnus kuum jook. Peatu korraks. Mis on sinu õnnelik olemise viis? Millele kohustuste kõrval igas päevas kas või hetk leida või sentimeetrine samm lähemale astuda?

Kui on selge olulisim, püüa aru saada viisist, kuidas soovitut saada. Leia midagi nautimisväärset ka teekonnas, mis selleni viib. Et saaks hiljem tõeliselt õnnelik olla päris hetkedes. Kõigil meil on päevas aega kakskümmend neli tundi. Kaugeltki kõik ei torma sellegipoolest.

Kuhu sina siis kiirustad?