Читать книгу Teisipäevanaiste pudru ja kapsad - Monika Peetz - Страница 5

Judith pages magamistuppa. Estelle juurde.

See oli barrikadeerinud end kõige tagumisse nurka ja proovis olla võimalikult nähtamatu, sellal kui trepikojas puhkes kolmas Balkani sõda.

„Ma ei hoia kõrvale,” kaitses Estelle end ennetavalt. „Ma hoolitsen potilillede liigisobiliku transpordi eest.”

Pühendunult mässis ta ülisuurt kaktust mullikilesse. „Seda muidu alla ei saa,” selgitas Estelle. „Iseasi, kui sulle meeldivad botaanilised tätoveeringud.”

„Ma imestan, et see taim on Kiki juures ellu jäänud,” kommenteeris Judith. „Kikit pole roheline kraam kunagi huvitanud.”

Estelle oletused olid ühesed: „See näeb välja nagu dildo. Võib-olla on põhjus selles.”

Kiki meestetarbimine oli teisipäevanaiste seas legendaarne. Ent alates sellest, kui Kiki tutvus kolmteist aastat noorema Max Thalbergiga ja sai emaks, oli kõik muutunud. Suurlinnavõsuke oli otsustanud oma senise elu selja taha jätta. Hüvasti, pikad õhtud Brüsseli platsil, nägemist, Hallmackenreuther, EWerk, Six Pack ja King Georg, bye bye, kohvik Coffee to go, adjöö, teisipäevanaised. Ja seda kõike kõrgema eesmärgi nimel.

„Greta ei pea sirguma linnas ja arvama, et piim kasvab supermarketi külmkapiriiulil,” oli Kiki põhjendanud oma radikaalset sammu. Honorari, mille ta sai disaineritöö eest kohvikuketile Coffee to go, investeeris ta uude ellu. Kiki ja Max olid hüpoteegi ja renoveerimist vajava vana koolimaja, mille juurde kuulus piisavalt maad roheliste isemajandamisunistuste elluviimiseks, õnnelikud uusomanikud. Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Midagi muud polnud noore perekonna rahaline seis võimaldanud.

„Üheksakümmend minutit Berliini, üheksakümmend minutit Hamburgi, üheksakümmend mere äärde,” oli Kiki vaimustuses.

Vahemaa Kölni ja oma uue elukoha vahel jättis ta täpsustamata. Kiki oli avastanud vana koolimaja reisil mööda Mecklenburg-Vorpommernit. Maja taga oli 3400 ruutmeetrit maad koos vana viljapuuaia, maalilise kalurihüti, isikliku järvekalda ja kokku kukkunud küüniga, mille võis maha lammutada. Ent milleks midagi maha lammutada, kui sellest saab veel midagi teha? Kiki oli ajaloohõngulisest paigast esimesest silmapilgust vaimustuses. Tema pank hoopis vähem. Vabakutseline? Ilma kindla sissetulekuta? Isegi mitte abielus? Ja omakapital – kas see on kõik? See, mis Kiki jaoks oli mõõtmatu rikkus, kutsus Eigelsteini panga laenuosakonnas esile vaid napi õlakehituse. Panga numbrikummardajaid ei veennud isegi Kiki briljantne äriidee ehitada vana koolimaja ümber külalistemajaks rahu vajavatele suurlinlastele ja ökoturistidele. Alles Estelle lubadus üürida teatud arv tubasid pooleks aastaks ühele oma heategevusprojektile oli meelestanud panga armulikult. Põhjuseks oli eelkõige see, et Estelle pidi oma lubaduse katteks ettemaksu tegema. Estellet vaimustas väljavaade, et ta saab võimaldada sotsiaalsete probleemidega peredest pärit lastele Kiki juures tasuta puhkust. Ta armastas heategevustööd. Seni, kuni tema panus ei nõudnud füüsilist pingutust.

Teisipäevanaised olid reisinud kõigil viiel kontinendil, maailmakodanikena olid nad läbi rännanud kõige eksootilisemad maanurgad. Mecklenburgi järvistut ei tundnud neist keegi. Mis võiks olla eksootilisem, kui alustada uut elu kanade, lehmade ja linnapõgenike keskel?

Peaaegu kakskümmend aastat oli möödunud ajast, kui viis naist tutvusid Kölni Prantsuse Instituudis prantsuse keele kursustel. Kuni tänase päevani kohtusid nad iga kuu esimesel teisipäeval. Ent nüüd pidi kõik muutuma. Kolimispäev langes üheteistkümnendale novembrile. Isegi klounid, kes olid teel karnevalihooaja avamisele Neumarktil, ei suutnud sombust halli päeva rõõmsamaks muuta. Iga kastiga, mis kinni pandi, iga mööblitükiga, mille kolimisauto endasse neelas, kadus Kiki jupike rohkem teisipäevanaiste elust.

Judith imetles Kiki julgust. Pärast arvukaid elumuutusi, mis tal oli tulnud viimastel aastatel üle elada, oli ta ise allergiline liiga rohkete uute alguste suhtes. Judith vihkas igasuguseid hüvastijätte. Lõunapaus toimus juba poolenisti tühjas elutoas. Ilma Kiki rõõmsa sisustuseta avanes korter oma esialgses inetuses. Sõbrannad seadsid end allesjäänud diivanipatjadel mugavalt põrandal sisse. Laua aset täitis kolimiskast, millel oli julge kiri „Rahu kastis”. Selle alla oli Kiki käega kirjutatud „Köök ebaoluline”. See oli seda sorti kast, mis tavaliselt kolis ühest keldrist teise ja mille pärijad hiljem avamata minema viskasid. Ent Kikil oli kõik sorteeritud. „Köök ebaoluline” läks otsejoones Nippesi sotsiaalkaubamajja, kus oma aja ära elanud majapidamistarbed müüdi heategevuslikul eesmärgil maha.

Kiki kavatses edaspidi oma ja võõraste ressurssidega mõistlikumalt ümber käia.

„Inimesel on eluks vaja 300 eset,” kuulutas ta. „Mul oli vähemalt 10 000. Enamikku neist ei kasutanud ma iial.” Kiki oli otsustanud elada lihtsamat, ausamat elu. „Looduses ja loodusega,” toonitas ta.

Judith ei suutnud midagi süüa ega öelda. Nii nagu ta sõbrannadelgi, oli tal raske Kikit minna lasta. Kioskist ostetud Tai karri ja Prantsuse šampanja juures rääkisid teisipäevanaised kõik pisut valjemini ja kiiremini kui vaja, justkui tahaksid nad panna tühjad ruumid viimast korda kõlama.

Eval olid pisarad silmis. „Liiga terav, see karri,” valetas ta.

Nagu tavaliselt polnud Caroline nii tagasihoidlik. „Nii nagu vanasti, ei saa enam iial olema,” ohkas ta nukralt.

„Jumal tänatud,” ütles Kiki rahulikult. „Ma ei igatse taga oma korratuid aastaid. Kes see ikka tahab jälle kakskümmend olla?”

„Mina,” vastas Estelle kainelt. „Selle nimel loobun ma meeleldi vanaduse tarkusest.”

Kiki iPad käis käest kätte. Kriitiliselt silmitses Judith uusimaid pilte väikese pere tulevasest kodust.

„Me kolime pööningule õpetaja korterisse. Ja siis hakkame keskosast pihta,” selgitas Kiki ja osutas kõrgele tornikeste ja vana koolikellaga viilule, mis jagas kahekorruselise hoone kaheks võrdseks pooleks. „Hommikusöögiruum ja köök tulevad endisesse aulasse, kalurihütt ja klassitoad muudetakse järk-järgult ümber külalistetubadeks.”

Plaan oli lihtne: kõrghooajal on hommikusööki pakkuv pansionaat reserveeritud üksikkülastajatele, teistel kuudel pidi see minema soodsama hinnaga Estelle sihtasutuse käsutusse. Kikit vaimustas mõte, et Sandkrugi koolist ei saa ainult paremini teenivate inimeste pärusmaa. Tema külalistemaja pidi uksed avama juba järgmisel suvel.

Nii nagu armumiste puhul ikka, on silmale nähtamatut imet raske sõnadesse panna ja teistele vahendada. Keegi sõbrannadest ei söandanud lagedale tulla ühegi kriitilise märkusega. Ei pidanud olema ehitusekspert, saamaks aru, et hooned kuulusid kategooriasse „varisevad vanad ehitised”.

Kiki mõistis niigi, mida jahmunud näod tähendavad. „See on kaheksa aastat tühjana seisnud,” lausus ta rõhutatult reipalt. „Üht-teist on vaja renoveerida.”

„Mul ei oleks seda julgust,” tunnistas Eva ausalt. Neljakordse ema ja osalise koormusega töötava arstina laveeris ta iga päev oma võimete piiril. Ta ei suutnud parimagi tahtmise juures ette kujutada, kuidas mõtles Kiki sellega hakkama saada. Laps? Vabakutseline töö disainerina? Ja siis veel nagu muuseas renoveerida nullist 475 ruutmeetrit kasulikku pinda? Rääkimata isekasvatatud aedviljast, mis tingimata kuulus Kiki unistuse juurde elust maal.

Estellele ei tundunud idee külalistemaja pidamisest sugugi nii võimatu.

„Minuga on samuti: iga puhkuse ajal mõtlen, et peaksin avama hotelli lõunas. Palmid, päike, rand, igavene puhkus. Viis minutit pärast kodus maandumist olen selle jälle unustanud.”

Kui teisipäevanaised väljendasid oma kahtlusi ettevaatlikult, siis Maxi isa oli hüvastijätul resoluutsem. Kui kolimisabilised ja lapsehoidjad kogunesid hilisel õhtupoolikul viimaseks kallistuseks täislastis veoauto juurde, ei suutnud ta keelt hammaste taga hoida.

„Ma annan teile ühe aasta, siis olete Kölnis tagasi,” ennustas ta.

Johannes Thalbergi hinnang oli hävitav. Disainipaavst pidas lolluseks suuremat osa sellest, mida ta esmasündinu Max tegi. Suhe oma endise töötaja Kikiga kuulus sinna hulka. Ja rämpskinnisvara Ida-Saksamaal nagunii.

„Ma ei kujuta ette, mismoodi te mõtlete sellega hakkama saada,” ütles ta.

Rahvusvaheliselt tuntud disainifirma juht oli piisavalt kogenud, et halba ideed ka halvaks ideeks nimetada.

„Ratas, auto, esimene arvuti: ilma lollusteta oleksime ikka veel keskajas,” ütles Max muretult.

„See ei anna veel põhjust end sinna tagasi katapulteerida,” vastas Thalberg. Maxi vanemad ei suutnud kuidagi ette kujutada, et nende diplomeeritud poeg tahab pärast nelja aastat disainiõpinguid Londonis mängida mingil pisikesel Ida-Saksamaa põllulapil hobitalunikku, poole kohaga isemajandajat ja pansionaadi peremeest.

„Isegi Michelle Obama kasvatab Valges Majas porgandeid,” tuli Caroline noorele paarile appi. „See tähendab ometi midagi.”

Max käivitas mootori. „Suvel on kõik valmis,” hüüdis ta läbi akna, „siis tulete kõik meile külla.”

Kiki pistis sõbrannadele veel kiiresti pihku oma uhiuued visiitkaardid.

„Mitte segi ajada Bierkowoga,” hoiatas Kiki. „See asub Taga-Pommeris.”

„Birkow, Hirtenweg 4,” luges Judith. See kõlas eraldatuse ja tühermaa järele.

„Taga-Pommeri pole sealt ilmselt enam kaugel,” arvas Estelle.

Greta hakkas naerma. Ta troonis Kiki süles ja kilkas rõõmsalt värviliste paberiribade peale, mille paar karnevaliklouni olid talle kaela visanud.

Kikil oli raske lahkuda. „Maal saame palju paremini Greta eest hoolitseda,” rõhutas ta. „Külalistemaja annab Maxile ja mulle sõltumatuse tellimustest.”

Ta hääl värises. Mitu nädalat oli Kiki tulise agarusega oma plaani ette valmistanud. Nüüd, kui asi tõsiseks läks, nägi ta välja nii, nagu hakkaks kohe nutma.

„Üksnes see, et Kiki ei tule enam iga kuu Le Jardini, ei tähenda kaugeltki veel, et teisipäevanaised laiali lähevad,” rõhutas Caroline.

„Nüüd on lihtsalt teisiti,” lohutas Kiki oma sõbratare. Mismoodi see välja peaks nägema, ei osanud keegi neist õieti ette kujutada.

Viimane kallistus, viimane käeviibe, ja siis oli kõik möödas. Valjusti signaali andes pööras veoauto Eigelsteinist Hansaringi poole. Kiki kadus nende elust, vastu tundmatule eesmärgile. Köln tundus kohe tükk maad hallim.

„Üks hea asi on,” sõnas Estelle ja neelatas raskelt. „Tänavu jäävad ära vaidlused selle üle, kuhu viib teisipäevanaiste järgmise aasta väljasõit.”