Читать книгу Teisipäevanaiste pudru ja kapsad - Monika Peetz - Страница 8

„Noh? Mis oli?” küsis Caroline. „Kas olid triikraua sisse jätnud?”

Ta istus ikka veel advokaadibüroos kirjutuslaua taga, kui Eva talle helistas.

„Loomulikult mitte,” kõlas telefonist Eva rõõmus hääl. „Mul oli täna kohe mitu kaitseinglit ametis.”

Justkui tundes Caroline kriitilist pilku läbi telefoniliini, kaitses Eva end kohe. „Ma olen katoliiklane. Siis võib taevast mõjutamist uskuda.”

Caroline oli selle seisukoha jagamiseks liiga advokaat: „See on ehitajate käkk, siin tuleb midagi ette võtta.” Tema kogemus õpetas, et oli parem mitte jääda lootma jumala tahtele või saatuse kõrgemale plaanile või metafüüsilistele nahkhiirtele, kes su hädaolukorrast päästavad. Inglid olid ebausaldusväärsed tegelased. Õhtul, kui ma voodi läen, neljateist inglit valvamas näen: isegi kuulsas unelaulus, kus neliteist valvsat inglit voodi ümber trügisid, tahtsid kaks sind otsejoones taevasse saata.

Eva ei tahtnud laskuda diskussioonidesse oma peaaegu-õnnetuse juriidiliste aspektide üle. „Minuga ei juhtunud midagi. Jääb nii, nagu kokku lepitud. Me sõidame Kiki juurde. Homme hommikul,” lõpetas ta telefonikõne. Ta kõlas hingetult ja närviliselt. Caroline oletas, et sõbranna oli šokis.

„Proua Seitz, proua Seitz...” kuulis Caroline erutatud häält koridoris hüüdmas. Samal hetkel paiskus büroo uks lahti. Tuppa tuhises surnukahvatu, läbipaistev, voogava rüü, valgeks meigitud näo, sügavmustade silmade ja lillade huultega olend. Tondi nimi oli Nora ja ta oli Caroline uus praktikant. Ta hinded olid esmaklassilised, käitumine ja maitsemeel harjumist vajavad. Nora ettekujutus oma uuest elukutsest advokaadi assistendina oli mõjutatud Ameerika seriaalidest, ent büroo argipäev oli seni olnud suur pettumus. Liiga palju pabereid, liiga vähe adrenaliini. Nii entusiastlikuna kui täna polnud Caroline tüdrukut veel iial näinud. Erutatult vehkis ta ühe kirjaga.

Caroline tundis selle välimusest kohe ära. Ähvarduskiri. Juba jälle.

„Ma tapan su ära,” seisis paberil. Punane kiri oli laiali jooksnud.

„Kas see on veri?” pahvatas Nora erutatult. Ta oli ilmselgelt vaimustatud, et lõpuks toimus midagi, mis oli võrreldav „CSI” sarjaga.

„Punane marker,” nentis Caroline pärast põgusat nuusutamist.

Nora vajus pettunult kühmu. „Aga see on ju ometi tõsiseltvõetav ähvardus, või mis?”

Caroline ei teinud juhtumist suuremat numbrit: „Mis te arvate, kui palju selliseid kirju on büroo aastate jooksul saanud? Kaustade viisi.” Ta proovis kõlada võimalikult neutraalselt. See, kes kaitseb mõrvareid ja teisi kriminaalkurjategijaid, peab arvestama, et võib ise sihtmärgiks sattuda.

„Minge kinno ja unustage see jama,” soovitas ta. „Kohtume jälle pärast mu puhkust.”

Nora kadus pettunult. Caroline tõmbas sügavalt hinge. Karjääri algusest saadik oli talle tuttav olukord, kui sind ähvardati, sõimati ja rünnati. See kõik polnud midagi võrreldes selle ajujahiga, mida ta pidi taluma viimastel kuudel. Caroline oli määratud kaitsjaks ühes drastilises inimröövikaasuses. Üks väike tüdruk oli päise päeva ajal kadunud avalikust ujulast ja leitud kaks päeva hiljem täiesti segadusseaetuna teeäärsest kraavist. Caroline kaitse tulemusel mõisteti arvatav inimröövija ümberlükkamatute ja põhjendatud tõendite puudumisel õigeks. Kahtlustatav oli eelnevalt karistatud, ohver nunnu ja inimeste nördimus kaitsja suhtes üüratu. Caroline kallati üle sõimu ja ähvardustega. Võõrad ründasid teda e-posti, telefoni ja kirja teel, isegi tänaval. Kolm päeva tagasi oli Caroline leidnud oma postkastist poolenisti lagunenud roti. „Su aeg saab otsa. Ma tulen sulle varsti külla,” seisis juuresoleval sedelil. Kirjutatud veripunase markeriga. Tunne, et isegi kodus pole enam turvaline, oli andnud talle viimase hoobi. Nähtamatu oht saatis teda 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas.

Õhtul auto juurde minnes pani ta tähele, kui varjuline ja halvasti valgustatud on büroo parkimisplatsi ümbrus. Päeval mängisid sellel tühermaalapil lapsed, õhtuti viisid koeraomanikud jalutama oma väikseid lemmikuid, kes konkureerisid koha pärast põõsaste pimeduses nii mõnegi salajase armastajapaariga. Kõikjal tihedas põõsarägastikus võis keegi end peita. Sa oled paranoiline, Caroline, ütles ta endale ja lisas siiski sammu. Ta teadis, kuidas käia ümber avalike tülide, verbaalsete lahingute ja konfliktidega. Seda enam muserdas teda nähtamatu vaenlane. Ta kuulatas hämaruses, piilus pimedatesse nurkadesse ja proovis tõlgendada tantsivaid varje. Mõistus käskis tal rahu säilitada. Ähvarduskirjad – seda ütles ta kogemus – tulid kelleltki, kes pelgas otsest kokkupuudet, kelleltki, kes kartis talle silma vaadata ja sõimu korrata. Argpüks, kes kartis vahetut kontakti. Midagi ei juhtu. Tema hirmukeskus ei teinud sellistest mõttekäikudest välja. Kriitika turmtuli, mis teda tabas, oli ta õrnanahaliseks muutnud. Caroline oli juba peaaegu jõudnud auto juurde, kui kuulis selja taga samme. Lühikesi, kiireid samme. Keegi jooksis. Tema suunas. Närviliselt otsis ta käekotist võtit. Ta sõrmed kobasid abitult paberite, kalendermärkmiku, peavalutablettide, taskurättide, kätekreemi ja nelja päeva kirjade vahel, enne kui lõpuks võtmed leidsid. Sammud selja taga kõlasid juba väga lähedalt. Samal hetkel, kui ta võtme lukuauku pistis, tabas miski ta kukalt. Kõva. Valus. Ootamatu. Caroline püüdis olukorda hinnata. Tal kulus mõni sekund mõistmaks, et see oli vaid jalgpall, mis oli teda täie hooga tabanud. Ta pööras välgukiirusel ümber. Hekis krabises midagi kahtlaselt. Lehtedemerest helendas vastu valge nägu. Caroline oli nii vihane, et läks otsejoones ründaja juurde ja tiris süüdlase raudse haardega nattipidi pimedusest välja. See oli poiss, vaevalt neliteist aastat vana. Tal olid punased juuksed, punased tedretähnid ja ta oli üsna tüse.