Читать книгу Teisipäevanaiste pudru ja kapsad - Monika Peetz - Страница 6

Tavaliselt vaidlesid teisipäevanaised terve õhtu, et jõuda kokkuleppele oma iga-aastase puhkuse sihtkohas. Koht ei olnud seekord probleem, kuid neil kulus tervelt pool aastat, et leida kõigile sobiv aeg.

„Teised saavad selle ajaga lapse,” liialdas Judith. Fakt oli see, et tema oli möödunud kuudel sageli ainus, kellel oli kuu esimesel teisipäeval aega. „Kõik jääb vanaviisi,” olid teisipäevanaised kolimispäeval lubanud. Ja siis oli kõik muutunud. Peaaegu märkamatult oli seltskond koost lagunenud. Caroline oli määratud kaitsjaks ühes palju kõneainet pakkuvas inimröövikaasuses, Estelle oli hommikust õhtuni hõivatud oma mehe eest hoolitsemisega, kes pidi pärast nõrkusehoogu töökoormust vähendama, ja Eva tegutses igal rindel. Kiki saadetud SMS andis lõpuks tõuke, et asi ära otsustada: „Kui teil juhtub aega olema, siis mul oleks paari abikätt vaja. Kiiresti.” Eva tundis Kikit kaheksateistkümnendast eluaastast peale. Kikil oli hindamatu anne näha kõigis ja kõiges alati vaid head. Selline SMS tähendas: vesi ahjus. Ja täitsa tõsiselt.

Järsku käis kõik hästi kiiresti. Reisiajaks määrati suvistepühade eelne nädal, teele plaaniti asuda reedel. Eval oli hea meel, et reis lõpuks algab. Tal oli kõik sedavõrd kontrolli all, et ta võis rahuliku südamega teisipäevanaiste väljasõidule minna. Tema vanemad lapsed, David ja Lena, olid juba seitseteist ja kuusteist, Frido juunior neliteist ja noorim, Anna, ka juba kaksteist. Lapsi oli ette hoiatatud, abikaasa Frido tühjendas juba supermarketit, et koguda tagavarasid nädalaks ilma Evata, ja tema ema Regine, kes Evat meelsasti ära kasutas, õppis Lanzarotel ühe India guru juures šamaani näpistusmassaaži. Pärast tööpäeva lõppu tahtis Eva koos Estelle ja Judithiga osta aiandusärist paar rohelist kingitust kaasavõtmiseks. Siis oli kõik korraldatud. Enam ei saanud midagi vahele tulla. Mitte midagi peale telefonikõne peapiiskoplikust gümnaasiumist. See üllatus tabas teda haiglas, kümme minutit enne tööpäeva lõppu. Kõik tema neli last käisid samas koolis. Ainuüksi numbri nägemine telefoniekraanil pani Eva fantaasia tööle. Selliste telefonikõnedega saabuvate hirmusõnumite valik laius skaalal „Me vajame kedagi, kes aitab suvepeo juures” ja „Teie laps ei ole maksnud klassiekskursiooni raha” kuni „Sporditunnis juhtus õnnetus”. Täna oli asi eriti hull. Täna ei nimetatud põhjust. Liini teises otsas oli kooli sekretär napi teatega, et härra Krüger palub tal pärastlõunal vestlusele tulla. Eva tundis gümnaasiumi uut direktorit üksnes ettekande põhjal, kus ta oli jutlustanud tuleviku „3-D-küberklassiruumi” teemal. Milles konkreetselt asi oli, ei tahtnud sekretär reeta, ütles vaid: „Asi on pakiline. Väga pakiline.” Fridol ei olnud aega, nagu tavaliselt. Eva tohtis üksi Krügeri palge ette astuda.

„Mis koolis lahti on?” kirjutas Eva SMSi kõigile neljale lapsele. Tramm loksus pikkamisi läbi linna gümnaasiumi poole ja jättis ta emalikule süütundele piisavalt aega pea tõstmiseks. Eva klõpsis läbi oma meilid. Peale kutsete klassiõhtutele, lastevanemate koosolekutele ja vanematekogu pedagoogilisele vestlusringile polnud ühtegi meili, millel oleks midagi kooliga pistmist. Eva ragistas mõelda. Teemavalik oli rikkalik: David oli saanud kaks märkust kroonilise hilinemise pärast, Lene hinded liikusid alates sellest, mil tal oli kavaler, alumistes põhjakihtides, noorim tütar Anna oli avalikus sõjas matemaatikaõpetajaga, ja Frido juunior ajas oma targutamisega kogu õpetajatekollektiivil harja punaseks. See, et poiss tõepoolest teadis paljutki paremini kui koolitatud õpetajad, ei teinud asja lihtsamaks.

Kui kaua aega kulus küll trammil selle lühikese vahemaa läbimiseks? Mõtete eemalejuhtimiseks vaatas Eva telefonis Kiki blogi, mis kandis söakat pealkirja: „Otsitud ja leitud hoone varemed”. „41 akent, 19 tuba ja suured plaanid,” seisis Kiki esimeses postituses. „Elektri, gaasi ja vee laseme teha spetsialistil, ülejäänu tuleb omal jõul.”

Eval läks silme ees mustaks, kui ta nägi pilte konstruktsioonideni lahti võetud ruumidest, vildakatest lagedest, puuduvatest põrandatest ja lahtiselt ruumis rippuvatest juhtmetest. „Stiilis Dresden 1945,” kõlas eneseirooniline pildiallkiri. „Meil läheb suurepäraselt.”

„See ei tähenda mitte midagi,” oli Estelle kommenteerinud sissekannet ühel teisipäevasel kohtumisel. „Kiki arvates oleks isegi Titanicu pardal suurepärane. Millal veel saaks kohtuda jäämäega?”

Uusi sissekandeid ja fotosid ei olnud juba ammu lisandunud. Pärast eufoorilisi postitusi renoveerimistööde alguse kohta jäi Mecklenburg-Vorpommernis vaikseks. Lause „Kas sa Kikist oled midagi kuulnud?” oli juba ammu muutunud teisipäevanaiste mantraks. Iga telefonikõne, iga juhuslik kohtumine, iga kokkusaamine algas ja lõppes sõbranna mainimisega. Millal iganes Eva Kikile helistas, pidi Greta parasjagu voodisse, vanni või lastearsti juurde minema. Veel sagedamini juhtus midagi telefoniühendusega, oli vaja müüritist saviga krohvida, lagesid vooderdada, seinu värvida, põrandakatet otsida ja paigaldada, niiskete kohtadega võidelda või mõnda etapivõitu tähistada. Oli viimane aeg minna ise Birkowisse asja uurima. Oleks tal vaid see kohtumine koolis juba selja taga.

Kooli suursugusesse fuajeesse sisenedes oli Eva juba paras närvipundar. Tüüpilise koolilõhna asemel – segu puhastusvahenditest, puitpinkidest, märgadest lastejopedest ja haisvatest sisejalanõudest, mis iseloomustas tema oma kooliaega – võttis teda vastu moodne fuajee digitaalse teadetetahvliga. „Kõik juurdepääsud kooli arvutile on ajutiselt suletud,” vilkus seal suurte tähtedega. Krügeri uus tehnika ei paistnud olema kõige töökindlam.

„Kas te teate, miks ma teid välja kutsusin?” karjus direktor. Ta pidi häält tõstma, sest pööningukorrusel tekitasid töömehed suurt müra kliimaseadme suve-eelse kontrolliga, mille tähtaeg oli juba ammu ületatud. Evale oleks jahutus tõepoolest ära kulunud. Pärast kolme treppi ja tuhandet hirmutonti peas jooksis higi tal peene joana mööda selga alla. Kui ta saaks vähemalt paksu tviidjaki seljast võtta. Kahjuks ei olnud see võimalik. Hommikuses kiirustamises oli ta vaevu jõudnud pluusi esiosa ära triikida. Ta aimas, et see päev läheb täielikult untsu. „Välja kutsusin” – juba see väljend ise.

Eva proovis manada näole võimalikult pädeva ja rahuliku ilme, mis pidi väljendama, et ta saab oma pereeluga, poole kohaga haiglas, nelja lapse ja triikimist vajava pesuga hakkama. Miks laseb ta ennast häirida kellelgi, kes võiks olla tema poeg? Mees, kes istus tema vastas raske puidust kirjutuslaua taga, oli vähemalt kakskümmend aastat temast noorem. Sirge seitel lokkis juustes, kuuekümnendate aastate stiilis prillid ja porikarva velvetülikond jätsid mulje, nagu oleks ta vaid kostümeeritud koolidirektoriks. Võib-olla segas ta seepärast oma jõulise hääle sekka kübekese isalikku noomimist, mida Eva õpetajate juures nii vihkas. Veel enne korrarikkumise tuvastamist tundsid sa ennast nagu kurjategija.

„Milles õieti asi on?” küsis Eva kannatamatult.

„Kas teie poeg ei ole veel teiega rääkinud?” jätkas Krüger oma viktoriini.

50 : 50 jokker: Anna ja Lene langesid potentsiaalsete kurikaeltena seega välja. Jäid David ja Frido juunior. Kummale pojale võlgneb ta tänu selle etteaste eest? Direktor tegi kunstliku pausi, et jätta Evale võimalus tõestada, kui hästi ta oma teismelistega läbi saab. Eva piilus telefoni. Tema elektrooniline ringküsimus selle kohta, mis teda koolis ees ootab, oli jäänud vastuseta. Polnud ka ime. SMSi kirjutamine oli tema laste arvates täielik 2010. Tänapäeval suheldi WhatsAppi teel. Kui oli sobiv nutitelefon. Mida tal aga polnud.

„David jäi täna hommikul jälle hiljaks,” oletas Eva, taibates vaid sekund hiljem, et oli andnud vale vastuse. Kuni Eva ennatliku märkuseni oli üliinnukas härra Krüger pidanud Davidi kirjalikku tõendit haiglablanketil ehtsaks. Samuti Eva loetamatut allkirja. Eva tundis end korrapealt lõpmatult väsinuna. Paljud paarid soovisid lapsi. Ükski ei soovinud teismelisi. Kõige vähem Eva. Kui vastab tõele, et noorukite ajud ehitatakse puberteedieas ümber, elas Eva perekondlikul suurehitusplatsil. Keegi tema neljast lapsest oli alati valmis muutma elutoa prügimäeks, kaotama viimase majavõtme, tühjendama koos neljateistkümne parima sõbraga külmkapi või võltsima koolitõendeid. Ta otsustas, et võtab kohe täna õhtul kätte lastevanemate käsiraamatu puberteedi kohta, mille heasoovlik ema Regine oli talle toonud. Võib-olla annab raamat nõu, kuidas elada üle selliseid päevi nagu täna. Kui tal oleks vähemalt midagi kõhuski. Juba hommikusöögi ajal oli Kerkhoffide majas valitsenud kaos. David ei tõusnud voodist üles, viitega oma soliidsele, 16-aastasele vanusele protesteeris Lene selle vastu, et ei tohi kavaleriga nädalavahetuseks Amsterdami sõita, ja väikesele Annale meenus kell kolmveerand kaheksa, et ta pidi täna kudumisvardad ja lõnga kaasa võtma. Kui David oli pärast kolmandat äratamist kuulutanud eesseisva matemaatika kontrolltöö mõttetuks argumendiga „Ma tahan saada räppariks, siis pole vaja gümnaasiumit lõpetada”, küsis Eva endalt, kas ta peaks võitluse oma esmasündinu koolihariduse nimel lõppenuks kuulutama. Võibolla peab ta leppima sellega, et ta poeg võib vastata küsimusele esimese inimese kohta kosmoses „kapten Kirk” ja pidada Michelangelot üheks ninjakilpkonnadest. Vaid Frido juunior oli hommikul vait olnud. Nagu tavaliselt murdis ta arvuti taga pead lõputute numbrijadade üle. Eva oli loobunud oma igapäevasest loengust söögilaua kui ekraanivaba tsooni teemal ja otsustas selle asemel pluusi tööleminekuks ära triikida. Isegi kui aega jagus vaid esipoole jaoks.

Krüger kuhjas ta ette hunniku isekõrvetatud DVDsid. Kopeeritud ümbrised kujutasid üksteisega läbi põimunud, palja rinna ja harali jalgadega asiaatlikke naisi. Lisaks muljetavaldav samuraimõõkade arsenal ja palju verd. Eva oletas, et jaapani kirjamärgid pealkirjas tähendasid midagi sellist nagu „Kettsaeveresaun” või „Massimõrv bordellis”. Ta oleks võinud Frido juuniori käest järele küsida. Poiss oli koolis juba kaks aastat jaapani keelt õppinud.

„Tavaliselt nimetatakse neid filme Aasia õudukateks,” selgitas direktor. „Teie poeg kogub kuulsust sellega, et vahendab kaasõpilastele Kaug-Ida kultuuri.”

Peapiiskopliku gümnaasiumi jaapani keele tundide eesmärgiks oli kolme aastaga tagada keeleline toimetulek tõusva päikese maa argieluga. Frido juunior oli selle banaalse väljakutse ammu seljatanud.

„Alguses laenutas teie poeg filme välja,” selgitas Krüger. „Paraku oli nõudlus nii suur, et ta pidi välja mõtlema uue turustuskanali.”

Läks hetk aega, enne kui Eva suutis jutu otsad kokku viia. Frido juunior oli Krügeri sõnade kohaselt perfektne mitte ainult jaapani keeles, vaid ka erakordselt andekas arvutispetsialist, keda ootas ees hiilgav karjäär. Kahetsusväärsel kombel rakendas ta oma tehnilisi oskusi kooliserveris, mille oli muutnud kaheldava päritolu ja veelgi kaheldavama kunstilise väärtusega filmide levitamiskeskuseks. Frido juunioril oli isa majanduslik mõtlemine ja ta oli värvanud oma illegaalsele kanalile juba 34 tellijat. Polnud ime, et ta vend David ei muretsenud matemaatika kontrolltöö pärast. Milleks on siis perekonnas häkker?

„Teie poeg on väga andekas,” möönis direktor. „Aga see ei garanteeri veel õnnestunud elu.”

Tugev löök ülakorrusel rõhutas mürinaga tema hoiatavaid sõnu. Laest nirises vaikselt krohvi, mis laotus valge loorina direktori lokkidele. See kübeke ehitustolmu ei takistanud Krügerit täie põhjalikkusega tutvustamast peapiiskopliku gümnaasiumi kasvatuseesmärke, jutlustama moraali ja ühiskondliku vastutuse teemal, tsiteerides sealjuures ühte või teist filosoofi ja paari kaasaegset pedagoogilist käsitlust. Eva niheles toolil närviliselt edasi-tagasi. Tema lihased tõmbusid pingule, ta süda pumpas aina kiiremini verd läbi keha. Näol ja kaelal tundis ta närvilisi punaseid laike õitsele puhkemas. Ülemiselt korruselt kostsid töömeeste löögid, peas kõmises ajukäärude vahel üks ja sama lause. Tema eksistents taandus ühele ainsale probleemile, mis halvas ta mõttesüsteemi. Järsku ja ootamatult oli see välja ilmunud, see kõike määrav küsimus, mis otsustas olemise ja mitteolemise üle: Kas ma tõmbasin hommikul triikraua välja?

„Mul on hea meel, et te saate olukorra tõsidusest aru,” kiitis Krüger, kes interpreteeris Evale näkku kirjutatud meeleheidet valesti.

Eva mõtles vaid ühte: ta peab koju minema. Nüüd kohe. Elus on olulisemat kui ühe neljateistaastase, oma kooliargipäeva pööraste äriideedega rikastava poisi eksisammud. Eva ei suutnud Krügerit sekunditki kauem kuulata. Läheneva katastroofi eelaimus muutus seesmiseks veendumuseks. Lapsed olid juba ammu kodus. Kas nad neli märkavad magamistoas hõõguvat tuld? Vingugaas on salakaval mõrtsukas.

„Me nõuame, et Frido avalikustaks kaasosalised ja kliendid,” kärkis Krüger. „Me nõuame üksikasjalikku selgitust kõikide tegevuste kohta.”

Mis huvitas Evat karistustekataloog, mida Krüger ette vuristas? Mida tähendas ähvardav koolist väljaviskamine? Tema emainstinkt kuulutas, et küsimus on elus ja surmas. Ta tundis seda füüsiliselt. Eval oli ükskõik, mida Krüger ütles ja mõtles. Mitte miski ei hoidnud teda enam kinni sellel toolil, selles ruumis.

„Ma pean minema,” lõikas Eva Krügeri kõnesse, mis tüüris parasjagu juriidiliste implikatsioonide ja nendega seotud kulude poole. Eva haaras valimatult paar filmi, et anda märku valmisolekust tegeleda oma poja eksimustega, hüppas püsti nagu ussist nõelatud ja astus sammu ukse poole. Kaugemale ta ei jõudnud, sest just samal sekundil eraldus laest kolmemeetrine plaaditükk. Tonn ehitusmaterjali mürtsatas alla ja tabas tooli, millel Eva oli alles äsja istunud.