Читать книгу Mõrtsuka jahil - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

I peatükk

Kell oli täpselt kaheksa, kui Robert politseiametis oma kabineti uksest sisse astus ja, asetanud lauale papist kohvitopsi, mille ta politseiameti kõrvalmajas asuvast kohvikust kaasa oli ostnud, viskus toolile. Tabas siis ära, et jaki võiks siiski nagisse riputada. Mis ta selles niiskes jakis ikka istub. Väljas tibutas nimelt kerget seenevihma. Ja seda keset juulikuud? Päike peaks paistma. Ja pidevalt.

Mis ometi toimub, ohkas Mets.

Ta ei imestanud, et sel hommikul kõik nii pea peale pööratuna tundus. Väsinud oli ta ka. Õigemini uimane. Öösel oli mees vähe magada saanud. Ja kõik omal süül. Tegelikult ta isegi ei tundnud toda tüdrukut, naist... Tundnud, tundnud... Ta teadis ju kes ta on, nii et tegelikult siiski tundis. Mingil määral. Teadis temast... asju. Näiteks seda, et ta oli tunnistaja oma venna kohtuasjas. Viimast süüdistati narkootikumidega äritsemises. Loo uurimine oli kestnud üle aasta ja Robert oli üks uurijatest. Selle juhtumiga seoses oli tal esimest korda tulnud ka varitsemisega tegeleda.

Mehele avaldas muljet Mirjami käitumine kohtusaalis. See oli ülimalt diplomaatlik. Lisaks olid naisel pikad tumedad juuksed, mida ta hobusesabasse seadis.

Robert tabas end mõttelt, et kas see oligi äkki põhjuseks, miks ta naisega pärast pubist lahkumist kaasa läks? Et tahtis näha, kuidas neiu juuksed valla päästab? Olla priviligeeritud seda nägema? Pealegi oli neiu alguses üsna tõrjuv olnud. Kas see ärritas tema mehelikku uhkust? Äratas jahiinstinkti? Tekitas tagaajaja tunde – püüa, püüa... Kas saad kätte?

Robert rüüpas kohvi ja vaatas lauaserval seisvate toimikute poole. Neid oli seal neli. Kõik avatud, uurimise all olevad juhtumid. Oli vaja välja kutsuda tunnistajaid, seejärel võimalikud kahtlusalused. Ühe toimiku peategelane istus juba trellide taga. Või mis trellid seal... Mees oli paigutatud psühhiaatriakliiniku kinnisesse osakonda, lukkus ukse taha. Mis seal muud ikka teha, kui skitsofreenik, kes rohtu ei võta, arvab, et ta on uue aja Hitler.

Leidub igasuguseid, igat sorti inimesi ja keegi neist ei kaeba, et mõistust liiga vähe oleks, hoopis vastupidi, enamus mõtleb ilmselt ikka nii, et olen targim, parim, osavaim... Ja hea on, et enamus, muidu oleks maailm täis endas kahtlevaid inimesi, kes ei taha kuulda, et julge hundi rind on rasvane...

Roberti mõttemõlgutused katkestas pealetükkiv, kutsuv signaal. Ta pani poolenisti tühjaks joodud kohvitopsi lauale, kohendas pintsakuhõlma alla varjuvas kabuuris olevat püstolit ja kiirustas garaaźi poole, kus kohtus teda juba ootava Martin Küütsaga.

Sireli tänaval asuva korterelamu juurde jõudes sai selgeks, et ümberkaudsed olid juhtunust juba kuulnud. Surnud naine korteris. Maja ümber seisis juba kenake seltskond uudishimulikke.

Mehed parkisid maja ees asuvale parkimisplatsile ning suundusid sündmuskoha poole. Korter number kaks, oli hädaabinumbrile helistanud postiljon öelnud. Tema tähelepanu oli äratanud korteri poolavatud uks.

Politseinikud kohtasid postiljoni trepikojas, kus esimesena kohalejõudnud politseiekipaaź just korda luua püüdis ning inimesi ukselt tagasi saatis. Neil, kes majas ei elanud, polnud sinna asja. Neil, kes väitsid, et nad absoluutselt ja kindlasti peavad just sel hommikul kellelegi selles trepikojas külla minna, paluti mõnel teisel päeval tagasi tulla või kokkusaamine mujale määrata.

Postiljon, kui oluline tunnistaja, oli jäetud uurijaid ootama. Naine tahtiski nendega väga rääkida. See, mida ta paarkümmend minutit tagasi sattus nägema, oli väga jube ja õudne ja midagi sellist ei peaks keegi kunagi nägema. Nii ta oma juttu alustas, kui uurijad end talle tutvustanud olid. Ja avatud ust märkas ta ainult seetõttu, et postkastid asusid just sellel seinal, kust poolt selle korteri uks hästi näha oli ja kui mingi uks oleks olnud avatud näiteks teisel korrusel, siis poleks tema seda küll näinud. Nii seletas too ligi kuuekümnene, halliseguste juustega naine, kelle päevatööks oli ajalehtede ja kirjade laialijagamine. „Enamasti vean ma küll reklaami,“ jõudis ta muu jutu vahele poetada ja tegi tähendusrikka näo.

„Kuidas teie nimi on,“ päris esimesena naisel tervituseks kätt surunud Robert Mets.

„Maire... Maire Mattson.“

„Nii, Maire. Miks te uksest sisse vaatama läksite? Mis siis sellest, et see lahti oli? Võibolla oli inimene just lahkumas, läks veel midagi toast võtma?“ uuris Roberiga koos kuriteoplatsile tulnud Martin Küütsa.

„Nojah... võisin ka nii mõelda, aga ei mõelnud, teate. Ma pole veel näinud, et keegi niimoodi ukse lahti jätab ja pealegi liiguvad siin ümberringi, no ma mõtlen linnas, igasugused narkarid ja ei tea kes neid endale tuppa igatseb?“ ei tahtnud naine oma uudishimu tunnistada.

„Hea küll, hea küll,“ püüdis Robert olukorda leevendada ja haaras ohjad oma kätte. „Te läksite ukse juurde ja siis?“

„Läksin ja hüüdsin, et hallo... ja siis uuesti et hallo...“ vastas naine, nuuksatas ja alles nüüd jõudis Robertile teadvusse, et too väike, vanaldane naine on juhtunust ikka päris ehmunud. Võibolla oleks pidanud laskma tal koju minna? Ja seal temaga rääkima? Nüüd oli hilja seda teha ja uurija püüdis end tähelepanelikuks sundida. Kes teab, millise niidikese ots siit jutust välja tulla võib.

Postiljon pühkis käeseljaga nina ja jätkas. „Ja kuna keegi ei vastanud, siis ma lükkasin ust veidi rohkem lahti ja siis nägingi neid... silmi... Need jõllitasid mulle lausa otsa ja ma tundsin kohe... et surm... et surm... ja mul hakkas külm...“ Nüüd ei suutnud tunnistaja enam pisaraid tagasi hoida ja Robert palus just kohale jõudnud kohtumeditsiinieksperdil talle midagi rahustavat anda.

„Kas läheme vaatame, mis seal sees... korteris on toimunud? Tunnistajaga saab hiljem ka pikemalt rääkida, kui vaja on, las rahuneb esialgu,“ tegi Mets ettepaneku ja mehed suundusid korterisse, kus, nagu postiljon Maire oli öelnud, tõesti väga külm oli. Esimesena jäi pilk tahtmatult pidama surnud naise silmadel. Need olid veidi pungis, pärani avatud, verevalumites ning Robert arvas neis nägevat imestust. Kuid kas ei peegeldu mitte alati ohvrite silmis küsimus miks, miks mina? Njah, arvatavasti mitte alati... mõned teavad, mida nad on teinud. Mõne kriminaalse jõugu liikmed näiteks...

Surnud naine paistis pealtnäha päris noor, peaaegu teismeline. Tema kleenuke keha äratas kaastunnet ja lokkis, heledad juuksed olid laiali mööda põrandat. Käsivartel olid kriimustused, arvatavasti oli naine end kaitsta püüdnud. Ta lebas pooleldi esikus, pooleldi toas. Robert vaatas üle ukse, see oli ilmselt elutuba, mille tagaseinas oli veel üks uks. Nii, sealt läheb siis magamistuppa.

Eluba oli puhas, asjad, mida oli vähe, seisid seal, kus nad arvatavasti tavaliselt seisid, mingeid kakluse jälgi polnud, ka polnud keegi sahtlites tuhninud. Kõik oli korras.

Mees astus esikus paar sammu edasi ja vaatas järgmisest uksest sisse. Köök. Ka seal oli kõik korras ja puhas. Laual seisis avatud mahlapakk. Robert astus kööki ja võttis paki kätte. Apelsini mahl. Kas naine oli mahla joonud enne kui ta suri? Miks siis kusagil pole näha klaasi? Pakk tundus päris täis olevat. Sellest otse juua oleks ebamugav. Ta vaatas ringi. Köögis oli vähe mööblit. Peale paari riiuli seinal ja ühe kapi vaid see väike lauake kahe tooliga. Köögikapp seisis väikese pliidi kõrval. Kapil seisis mikrolaineahi, millele pakkusid seltsi röster ja taldrik õuntega. Robert vaatas kraanikaussi. Klaasi või kruusi polnud ka seal. Nõudepesumasinat köögis polnud. Aknalaual seisis lillepott alpikanniga.

„Hm... kes teab, võibolla jõigi otse pakist,“ ümises Robert endamisi aga nähes Martinit kööki astuvat, kõrgendas häält, „näha et pakk on just avatud, kuid ühtegi klaasi siin näha pole. Ta ei saanud ometi klaasi ära loputada ja tagasi kappi panna, kui paki lauale jättis või mis?“ Töökaaslase kerkinud kulme nähes seletas asja lähemalt. „Pakk seisab laual, just avatud, aga klaasi ega kruusi pole näha. Võibolla jõi otse pakist, kuigi ma ei tea... Nii nagu ta välja näeb, talle pakist joomine kuidagi nagu ei sobi...“

„Inimesi on igasuguseid. Kust sa tead, kuidas keegi käitub, kui üksinda on?“ kehitas Martin Küütsa õlgu ja läks köögist välja. Robert vaatas mõtlikult kaheliitrist peaaegu täis mahlapakki ja otsustas lasta see kriminaaltehnikutel ikkagi kaasa võtta. Las uurivad...

Ta kõndis tagasi esikusse ja vaatas maas lebavale naisele. Keegi oli vahepeal vannitoast käterätiku võtnud ja naisele näole pannud. Nojah, kohe tuleb kohtuarst ja keegi veel saab selle eest mööda päid ja jalgu, arvas ta, kuid ei öelnud midagi. Ega see surnu jõllitamine kellelgi olemist paremaks teinud. Ka mitte temal, kes ta oli üksjagu koledusi näinud.

Pilk jäi pidama naise kleidil. Punast värvi, mustade rombidega. Läikiv selline... Peokleit, oli Robert kindel. Küsimus oli selles, kas ohver tahtis keset ööd veel kuhugi minna või oli juba peolt koju tulnud, külalisega. Peale selle... Vaja oli minna ja vaadata, mis seisus on magamistuba. Kas naine magas öösel või oli ta surnud juba õhtul. Kuid siis oleks ju keegi majaelanikest tema lahtist korteriust arvatavasti tähele pannud? Kui tal käis keegi korteris aga hilja õhtul või öösel siis võibolla olid teised majaelanikud juba rahulikult kodus. Magama heitnud?

Jah... tuleb lasta meestel kõigi majaelanike ja miks mitte ka vastasmaja elanikega rääkida. Keegi ikka ehk mingisugust liikumist märkas. Üks niidiots viib ikka teiseni.

Voodi magamistoas oli puutumata. Nii, tähendab, et naine suri õhtul? Aga... kui ta tuli koju hoopiski vastu hommikut ja mitte üksinda? Kui just siis läksid suhted sassi, tekkis tüli ja juhtus see, mis poleks kunagi pidanud juhtuma? Mõrv...

Robert tundis, kuidas põsed kergelt õhetama hakkasid. See oli see kaasa minemine... Kas ta mitte isegi polnud eelmisel õhtul läinud kaasa naisega, keda ta õieti ei tundnudki...

„Mida sa siin imetled?“ astus magamistuppa Martin.

„Mõtlesin just, et siin on kõik korras, et kõik viitab sellele, et ta tuli kellegiga koos öösel koju... peolt ilmselt...“

„Ma käisin ja vaatasin, et ukselukk on terve ja muukimise või lõhkumise jälgi ka pole,“ teatas Martin, kes oli vahepeal avanud riidekapi ukse ja viipas nüüd nurgas seisva lapsevoodi poole. „Ja näe, siin peaks veel üks elanik olema... Aga kapis meesterahva riideid pole, ainult naise ja lapse riideid. Riiete järgi otsustades peaks laps olema nii 4-5 viie aastane,“ konstateeris ta.

„Jah, ma ka just vaatan, et üks laps on emata jäänud. Too, kes on vist kellegi juurde jalust ära viidud... Lapsehoidja teab ka kindlasti, et mis meie ohvril oli õhtul plaanis teha...“

„Mis me ikka arvame,“ katkestas Robertit töökaaslane. „Paari päeva pärast saame teada täpse surma aja ja eks siis on näha, kuidas see läheb ajaliselt kokku sellega, mida majanaabrid räägivad ja teised... tunnistajad.“

„Loodame, et nad räägivad ja midagi ka tähele panid, sa tead ju küll kui raske on alati tunnistajaid leida. Eriti häid... Keegi ei taha olla millessegi segatud, eriti kui aimatakse, kes võib süüdlane olla. Kardetakse kättemaksu.“

„Pole ka ime, et kardetakse, eriti kui kohtus kõigi nimed ja aadressid ette loetakse,“ arvas Martin.

Meeste jutu katkestas magamistoa uksele ilmunud politseinik, „väljas on keegi noormees, kes ütleb, et siin elab tema endine abikaasa ja et ta tuli talle last ära tooma. Laps oli eile tema juures olnud. Ma ei tea... Ei tahaks teda korterisse sisse lasta...“

„Väga hea,“ hakkas Robert ukse poole minema. „Ma tulen välja. Siia sisse ei tohi kedagi peale kriminaaltehnikute enam sisse lasta.“