Читать книгу Mõrtsuka jahil - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

„Niisiis, teie nimi?“ Robert Mets ja Martin Küütsa istusid ülekuulamisruumis laua taga. Nende vastas istus lühikeseks lõigatud soenguga heledapäine noormees, kõrvas oli tal hõbedaselt helkiv rõngas. Noormees oli närviline ning mudis laua peal lebavaid käsi. Ta oli lapse vanaema juurde viinud ning tulnud jaoskonda tunnistust andma.

„Mm... Mati Loor...“

„Sünniaasta?“

„1994. Kümnes oktoober...“

„Nii... ja kes te...“ Robert vaatas enda ees olevatele paberitele, et mitte surnud naise nime valesti öelda, „...olete Tiina Loorile?“

„Ma olen tema eks... endine abikaasa. Me olime abielus, meil on poeg, neljane juba... Ma tulin lihtsalt poissi ära tooma... Ma ei osanud ju arvata, et teda... et teda enam pole.“ Noormehe hääl värises.

„Kas te suhtlesite tihti oma... lapse emaga? Kuidas te läbi saite?“ sekkus Martin Küütsa.

„Me saime hästi läbi, me mõlemad armastame ju oma poega üle kõige ja... ma ei tea, kuidas ma talle nüüd ütlen, et emmet... pole enam. Ta on ju nii väike, ta ei saa sellest ju aru... Ma ei saa ise ka sellest aru! Tundub nii ebatõenäoline... Me ju alles eile rääkisime temaga. Ma nägin teda... Kuidas see võis ometi juhtuda, et teda enam... ei ole?“

„Kas teie eksnaisel oli vaenlasi?“ küsis Robert.

„Ei... muidugi mitte. Ta meeldis kõigile...“

„Miks te lahku läksite?“ torkas Martin vahele.

„Noh ma ei teagi... Läks kuidagi nii. Me abiellusime ju noorelt. Käima hakkasime juba kooliajal ja nii see läks. Kui Tiina rasedaks jäi, siis tegime pulmad. Ja siis äkki, ma ei teagi, miks see tundus nii naljakas sel ajal... siis... miskipärast, kui selgus, et meil on erinevad soovid ja tahtmised, et mida oma eluga peale hakata ja ma ei tea praegu küll, et mis seal naljakat on aga siis... kuidagi... aga meie lahutus oli meie ühine otsus. Me polnud üksteise peale vihased ega midagi!“

Noormees tundus päris segaduses olevat ja Robert ohkas, enne kui esitas küsimuse. „Kas teil oli kokku lepitud, mis kell te täpselt lapse ära toote?“

„No tegelikult... oli nii, et ma ei pidanudki teda ära tooma. Ta pidi eile õhtul ise talle järele tulema. Me rääkisime temaga veel õhtul kella seitsme ajal ja ta ütles, et hakkab varsti tulema ja et tahab korraks ka minu ema näha, nad on ju suured sõbrannad, nii et me läksime poisiga minu ema juurde ja ootasime... aga ta ei tulnud. Kell üheksa ajal panin lapse magama ja hakkasin ise filmi vaatama ja... jäin magama. Kui hommikul ärkasin, nägin, et poiss on ikka veel seal ja helistasin Tiinale aga keegi ei vastanud ja ma mõtlesin, et ehk tuli mingi takistus, et võibolla läks tööle, et kutsuti välja või midagi ja tal polnud aega helistada või arvas, et on liiga hilja, et helistada ja et ta on nüüd kodus ja magab või midagi...“