Читать книгу Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu - Märt Roosna - Страница 4

„Kas mina olen selline vennike, kellest tasub raamat kirjutada?“ kõhkleb Avo esiti, kui talle ettepaneku teen.

Küsin vastu, kas Euroopas pildile jõudnud ja Eesti edukaimaks pallimänguks kerkinud võrkpall väärib rohkem tähelepanu. See lugu on ju rääkimata. Viljar Loori elutee on Gunnar Press meisterlikult kaante vahele talletanud. Põnevaid raamatuid on kirjutatud Kalevi 1968. aasta tiitlivõidust ja volle ajaloost, aga viimaste aastakümnete kohal haigutab auk.

Võrkpall käis maha pika tee, enne kui Eestis jälle võrratuks sai. Kõige loogilisem on seda teekonda vaadata Avo Keele silmade kaudu, ta on ainus aastakümneid siduv link. Avo isiklik ja meie võrkpalli lugu on põimunud – ei saa rääkida ühest teiseta. Ta on olnud noor mässumeelne mängumees, kes elumerelainetes supleb. Patune, kes äkkvihasööstu eest karmi hinda maksis ja oli sunnitud vaatama maailma läbi okastraadi. Leegionär, kes Soomes kõike istmiku kaudu õppis. Rannavolle pioneer, kes valmistus MM-iks maneežis treenides ja pani Kaido Kreeniga olümpiale jõudes esimese tõsise tähise maha. Eelmise sajandi lõpus Eestisse tagasi tulnuna oli Avo Pärnus ühtaegu klubi mänedžer ja veteranist mängujuht, kellele vaadati alt üles. Pole kahtlust, et ta on võrkpallimeeskonna varjusurmast äratamisel mänginud üht peaosa, oli ta ju lisaks üheksa aastat Eesti koondise treener.

Avo on tugev isiksus, nii ütlevad kõik. Tema maailmas käivad huumor ja sport käsikäes, aga kui kohtunik vilistab, pole võrkpallist tõsisemat asja olemas. Mees, kes on suutnud kohaneda saatuse kõigi keerdkäikudega ja maandub kassi kombel käppadele. Tema teekonda on ilmestanud ikka pall, pull ja isikupäraselt terav keel.

Hea lugeja, sinu käes pole võrkpalli ajalooraamat ega ka mitte päris klassikaline biograafia. Vestame lihtsalt Eesti võrkpalli lugu aastast 1981 kuni 2014. Punktiseisude kõrval räägime sellest, mis jäi mängude vahele: elust enesest. Lisaks Avole sai selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese. Kui tekstis pole tsitaatide juurde allikaid märgitud, siis on tegu aastatel 2016 ja 2017 toimunud usutlustega. Me ei pretendeeri absoluutsele tõele, mälestuskildudes on tihti suuremaid või väiksemaid mõrasid. Kindlasti ei soovi me kellelegi haiget teha, aga tõe huvides pole välja jäetud ka konfliktseid olukordi ega teravaid arvamusi.

Eelkõige on raamatul üks suurem taotlus: teha sügav kummardus kogu Eesti võrkpallirahva ees.

Head lugemist!

Märt Roosna