Читать книгу Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu - Märt Roosna - Страница 5

September 2010, Rotterdam

Pagan, kuidas need laused tulitavad Avo keelel! Süda tantsiskleb rõõmsalt rinnus ja vägisi tahab miski mahlakaid kommentaare ootavate ajakirjanike ees üle huulte lipsata. Suisa jõuga tuleb mängujärgsel pressikonverentsil sõnu alla suruda.

See on kübeke rohkem kui võrkpall. Mida Hollandi koondise peatreener Peter Blangé enne mänge meie fännide kohta ütleski? Ahjaa, et nad on rahvusšovinistid. Või kuidas Vilvoordesse Belgia ja Hollandi treeningmängu filmima sõitnud Eesti abitreeneri Andrei Ojametsaga käituti? Nagu koolipoisiga, kes on tabatud tütarlaste duširuumi piilumiselt. Aga absoluutselt skandaalselt käitusid hollandlased eestlastega 2006. aastal toimunud Euroopa liiga loosimisel! See oli puhtakujuline alandamine. Just too inetu lugu, mille hiljem pikemalt lahti kirjutame, muudab järgneva topeltmagusaks.

Pärnus peetud avamäng 3 : 1 võidetud, vajati Rotterdamis finaalturniirile jõudmiseks kaht geimi. Enne Euroopa meistrivõistluste valiksarja play-off’i korduskohtumist Hollandiga Avo riietusruumis pikka monoloogi ei pidanud. Ta polegi suur ilukõnemees. Kordas üle varem kokku lepitud juhtnöörid ja süstis mängijatesse enesekindlust: „Te teate, mida on vaja teha.“ Teadsid. Oivaliselt.

Hollandi alistamine. Oliver Venno (nr 11) vedas vankrit, kuid ansamblist ei kukkunud keegi välja. Pildil veel Kert Toobal (5), Jaanus Nõmmsalu (18), Keith Pupart (3), Sten Esna ja teiste varju jääv Raimo Pajusalu.

Aasta treeneriks valitud Avo Keel tänab mängijaid, kes on suutnud ta välja kannatada, ja tunnustab kõiki teisi juhendajaid, kes on andnud suurema või väiksema panuse.

Pahviks löödud vastasele kingiti geimides 21 ja 16 punkti. Pinge lahtus hetkega, tähtsusetus kolmandas geimis vormistasid vahetusmängijad 3 : 0 võidu. Rotterdami Topsportcentrumisse kogunenud 1600 hollandlase meelehärmiks tulistas 20-aastane Oliver Venno palle üle ja läbi vastaste kätemere. Hallipäine kõike näinud blokikuningas Rob Bontje sügas kukalt ja imestas: „Kust te sellise talendi leidsite?“ Laeva vallast, kõlab vastus. Kogu show, mis kinnitas Eesti kuulumist Euroopa 16 kangema sekka, kestis vaid 71 minutit.

Uskumatu – enesekindlad ja kõrgid hollandlased saidki karistatud. Nederland ongi äkitselt madalam kui muru. Peatreener Blangé ei suutnud vähimalgi määral mängu sündmusi muuta, talle jäi reisisaatja roll. Holland jäi esimest korda alates 1983. aastast EM-ilt eemale.

Avo pole mees, kes jätaks arvamuse välja ütlemata. Keelt on ta teritanud nii vastaste, hoolealuste kui ka endise peaministri Andrus Ansipi peal. Seekord teeb ta erandi. Kaotajate pettumus on kirjeldamatu. Meeste näod kõnekad: andsime kõik, aga ei piisanud. Seda tuleb austada. Pole tänitamiseks õige aeg ega koht.

Nii neelabki koondise sinises dressis Keel pressikonverentsil alla suus ringelnud laused: „Näete, kuidas aastatega võivad jõuvahekorrad muutuda. Alles see oli, kui Holland ei tahtnud Eestiga mängida ja nõudis meiega samasse gruppi sattudes loosimise tulemuste muutmist. Pidasite meid liiga nõrgaks. Me ei kõlvanud teile!“

Ja ütleb hoopis midagi muud.

•

Detsember 2010, Tallinn

Helistab Ülle Kama, endine võrkpallur ja alaliidu kauaaegne sekretär-asjaajaja. Naine uurib, kas Avo tuleb „Spordiaasta tähtede“ galale abikaasa Kaiga või üksinda. Tema hääletoon reedab tahtmatult saladuse. Ei anna ainsatki vihjet, kuid Avo teab Nokia kontserdimajas istudes üsna kindlalt: võrkpallurid saavad kaks Kuldset Kristjanit. Aasta võistkond ja aasta treener.

Ülekaal rahva, alaliitude ja ajakirjanike hulgas tehtud küsitlusel on mäekõrgune. Avo teenib maksimaalsed üheksa punkti, edestades suusakorüfeed Anatoli Šmiguni ja tennisetreenerit Silver Karjust viie silmaga. Sama suur on võrkpallimeeskonna edu jalgpallikoondise ees.

Võrkpallureid on varem tunnustatud vaid kord, aastal 1977, kui Viljar Loori abil murdis Tallinna Kalev pika pausi järel Nõukogude Liidu kõrgliigasse tagasi. Punasärgis olümpiavõitjaks tulnud Loor seisab laval nüüdki. Autasustajana üritab ta põnevust kruttida: „Eesti parim võistkond on … Loomulikult Eesti võrkpallimeeskond.“ Ta venitab näole muheluse. Tumedates ülikondades koondislased valguvad rõõmsalt lavale, Loor pistab Argo Meresaarele pihku esiti käe ja siis Kuldse Kristjani. Sümboolne hetk, kahe ajastu käepigistus. Ühtlasi Suure Meistri hüvastijätt. Eluga kimpu sattunud Loor lahkub siitilmast kolm kuud hiljem enese käe läbi, kuid võrkpalli uue tõusu on ta ära näinud.

Võrkpalliliit usaldas Avo Keelele pika mängijakarjääri järel kohe koondise peatreeneri koha. See oli julge otsus. Meedias ristiti treenerikogemuseta Keel toona pooleterameheks. Kuldne Kristjan on käegakatsutav tõestus, et 2009. aasta EM-finaalturniirile jõudmine polnud ühekordne sähvatus. Oleme aastatepikkuse töö järel lõpuks kohal – suures mängus.

Mustas ülikonnas Avo tänab auhinda vastu võttes hoolealuseid, kes on ta välja kannatanud. „Ükski treener, kes on seisnud siin või on tööd teinud kusagil mujal, ja kindlasti väga hästi, ei saa läbi nende tüdrukute ja poisteta, kes on alguses nii pikad, pärast nii pikad ja lõpuks nii pikad,“ näitab Avo tänukõne ajal käega, kuidas lastest sirguvad suured sportlased, „ja kes suudavad meid, treenereid, ära kannatada. Mul on hea võimalus tänada kõikide treenerite poolt neid sportlasi, kes on meid välja kannatanud ja tänu kellele seisame siin. Või kusagil mujal.“

Aastal 2016 täiendab Avo laval spontaanselt sündinud kõnet nii: „Treeneri ja sportlase suhetes tuleb ette igasuguseid asju. Palju on teadmatusest või emotsioonidest tulevaid olukordi, kus treener käitub ebaõiglaselt. Kõigil tekib nõrkusehetki. Kui mõtlen oma esimestele treeneriaastatele … Oh issanda püss – mida kõike ma mölapidamatuses öelnud olen!“

•

Veebruar 2012, Tallinn

Avo on haiglas. Kai tervis otsustas natuke jupsima hakata, abikaasa on teda Paikuselt Tallinna vaatama tulnud. Enne haiglasse jõudmist helistas Õhtulehe spordireporter. Selgus, et president Toomas Hendrik Ilves tunnustab võrkpallitreenerit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Vägev värk! Aga hetkel on muud asjad tähtsamad.

Haiglas viibimise ajal tekib Avo telefoni mitu vastamata kõnet. Kes tahab õnnitleda, kes soovib intervjuud. Kui ta telefonile uuesti hääle peale sätib, on esimene helistaja Eesti Televisiooni saatejuht Marko Reikop, kes kutsub mõne tunni pärast eetrisse minevasse „Ringvaatesse“. Räägime ordenist ja üldsõnaliselt spordist, julgustab telemees, peletades kõhklusi.

Juba istubki Avo, seljas tumedamat sorti pullover ja näos puuder, „Ringvaate“ diivanil, jutustab, kuidas uudist kuulis ja mida see tema jaoks tähendab. Ühtäkki küsib Reikop ootamatult: „Kui palju see on pannud teid oma elukäigu üle järele mõtlema? Sest auhinnad pole ainus, mida olete saanud. Teie elus on pikantne seik, olete olnud mõned aastad vanglas. Ja nüüd tunnustatud riikliku kõrge autasuga.“

„Vaat, kui alatu! Mulle ütleb, et räägime üldist spordijuttu, ja siis naksti! See küsimus ei tulnud talle pähe seal kohapeal,“ usub Avo. Tõesti. Intervjuud kokku leppides rääkida ilusat ninnu-nännu-juttu ja siis vajutada salakavalalt otse-eetris inimese kõige õrnemasse kohta? Tema elu ühel kõrghetkel tuletada meelde kõige madalamat perioodi. Aastakümnetetagust eksimust, mille nüansirikaste detailide selgitamine mõne minuti jooksul kaamera ees pole võimalik. Igaks küsimuseks on õige aeg ja koht.

Ent kiire reaktsiooniga Avo leiab täbarast olukorrast pääsetee, keerates tõsises võtmes alanud vastuse talle omaselt lõpuks mustaks huumoriks: „Tegelikult peaksin ma olema vabadusvõitleja. Võõrriigi KGB-töötaja oli kannataja ja võõrriigi sõjaväekohus ehk tribunal mõistis mu süüdi.“

Reikop on hoobilt relvitu ja vahetab teemat.

Kaust, millel on sõnad „KGB“ ja „salajane“, on kahtlemata põnev. Mida seal Keel, Avo Ennovitšist kirjutatakse?