Читать книгу Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu - Märt Roosna - Страница 7

Võib öelda, et Avo Keel lõi koondiseukse hingedelt jalaga maha, algus oli muljet avaldav. Praeguse põlvkonna võrkpalluritest pole rahvusmeeskonna põhikoosseisu pääsenud nii libedalt mitte keegi. Isegi Robert Tähel ja Oliver Vennol kulus veidi rohkem aega.

Keel – või Keeleke, nagu pesamuna hüüdma hakati – debüteeris Tallinna Kalevis ehk tollases Eesti esindusvõistkonnas 1980. aasta detsembris kodusel Vana Tooma turniiril. Aastaid oli keskkooli viimases, 11. klassis õppinud võrkpalluril täis tiksunud 18, paar kuud peale. Ning oligi hoobilt liidu esiliigas osalenud Kalevi algkuuikus. Kapten Rein Lingi kõrval teine sidemängija, kasutati ju endiselt kaht tõstjat ja nelja ründajat nagu Kalev 68 aegadel.

Noore mehe süda tegi rõõmust tagurpidisalto. Priima! Teadlikult ta suuri sihte seadnud polnudki. Kõik tuli kuidagi iseenesest: esiti edu Võrus, siis treener Aksel Saali esimese põlvkonnaga Eestis, seejärel Raimund Pundi ja Tallinna spordiinternaatkooliga (TSIK) võidetud liidu juunioride pronks ja nüüd koondis. Veel mõni aasta tagasi oli poisi suurim eesmärk treeningul rünnates pall nii kõvasti maha suruda, et see Võru spordikoolis võimla rõdule põrkaks.

Ettevaatust, lööb! Noorukina Tallinna Kalevisse murdnud Avo Keel oli küll sidemängija, kuid ühtlasi oli ta üks resultatiivsemaid pallureid.

Kalevit juhtis sel ajal veel legendaarne Ivan Dratšov, 1968. aasta suurvõidu peaarhitekt. Eelkõige imponeeris talle 192-sentimeetrise Keelekese agressiivsus. Avo tõstis alati hüppe pealt. Kui oli eesliinis, siis tõmbus kaitses kätte saadud palli korral hoovõtuks tagasi ja nõudis söötu võrgu kohale, kust sai valida, kas ise kõmmutada või sööta kaaslasele edasi. Sulustajatele tekitas see tüli. Dratšov võis heldimusega meenutada Kalevi kuldaega, kui sidemängijate Peet Raigi ja Kalle Kuke trikitamised ning improvisatsioon tõid sensatsioonilise tiitli.

Keel ja Link olid tõesti teravad ka rünnakul ja kombineerisid omavahel osavalt. Lõid eesliinis olles nii nurgast kõrgemaid tõsteid kui ka keskelt tõusvaid palle. Näiteks aastal 1985 kuulusid ründavad sidemängijad kokkuvõttes Kalevi resultatiivseimate sekka: 1. Aare Salumaa 766 punkti; 2. Jaanus Lillepuu 763; 3. Keel 451; 4. Loor 448; 5. Link 432.

Kalevisse pääsemist lihtsustas tõsiasi, et Dratšovil lihtsalt polnud eriti kedagi võtta. Klassiga mängujuhid, täpsussöötja Avo Tasane ja elukunstnik Andres Karu, olid lõpetanud. Arvo Pani ja Jaan Lepp ei andnud päris põhimehe mõõtu välja, häda sunnil kutsus treener Kalevisse auku paikama ka Olavi Jõesaare. Võrkpalliföderatsiooni president Raimund Penu tänitas veel sapiselt, et mida see 96-kilone ülekaaluline siin teeb? Keeleke sai kohe algkoosseisu ja jäi sinna enam kui 20 aastaks. Kalev lõpetas hooaja esiliigas viienda kohaga. Kevadel pani Dratšov TSIK-i lõpetanud nooruki valiku ette: kas õpingud Tartus või Tallinna Kalev.

Keel: „Kavatsesin minna Tartu ülikooli kehakultuuri õppima. Dratšov ütles, et sel juhul sul suure tõenäosusega edaspidi Kalevisse asja pole. Arvatavasti hirmutas teadlikult. Jah, oleksin Tartus tudeerides igapäevastest treeningutest eemal olnud, aga kus nad ikka pääsenud oleksid. Olin konkurentsist läbi närimas. Ent jätsingi mõtte pooleli ja astusin Tallinna polütehnilise instituudi (TPI) majandusteaduskonda masinaehituse ökonoomikat ja organiseerimist õppima. Ei valinud õiget ala. See nõudis teatud eeldusi, alguses olid puhtalt reaalained. Pigem sobinuks TPI-s autod ja automajandid. Tegelikult ei ole ma üldse TPI inimene, mulle olid lähedasemad jutustavad ained.“

Kalevi tuumik – Link, Janno Rogenbaum, Tõnu Jago, Riho Roht, Urmas Saar – võttis uustulnuka kiiresti omaks. Üks varasem semu Võru ajast oli pundis nagunii, poolteist aastat vanem Salumaa. Palle pidi Keeleke vedama nagu teisedki, aga muid rebaseristimisi ei olnud. Mis sa põhimeest ikka kiusad. Pealegi hakkas Avo iseloomu näitama juba kollanokana. Tegi platsil häält, lasi emotsioone välja ega tõmmanud tagasi, kui vastastega ärplemiseks läks.

Keel: „Viimasel tuuril kaotasime Odintsovole tähtsa matši 2 : 3. Mina tegin igavese pasa partii. Tol ajal innustati üksteist platsil nagu praegugi, aga mõnikord, vajadusel, öeldi sekka väga mürgiselt. Ega see õige asi olnud. Praegune hoiak on mõistlikum, mängijate sõimlemine ei aita. Aga too ajastu oli selline. Üldjuhul rahuneti kohe maha, päriselt keegi tülli ei läinud. Kaotuse järel tekkis riietusruumi minnes äge sõnelus. Jago ja Rogenbaum vaidlesid, et miks sa seda ja toda palli ära ei löönud. Lõpuks olid meestel rusikad püsti, inetust intsidendist polnud palju puudu. Mina, noor nagamann, olin kõige lähemal. Võtsin julguse kokku, astusin vahele ja ütlesin: „Mehed, mina ju tõstsin sitasti!“ Ise värisesin, mis nüüd edasi saab. Aga olukord rahuneski maha.“

See juhtum näitas: Keele-poiss oskab sööta, julgelt rünnata ja isukalt kaitsta, aga temas peitub midagi veel. Julgus, otsustavus, õiglus ja meelekindlus. Ühtlasi tekkis võrkpallisõpradel komeedina kerkinud Salumaad ja Keelt ning koondise uksele koputanud Lillepuud, Parri Kruudat ja Tõnu Keldrit vaadates küsimus: kuidas kirevase päralt Võrus terve laar vihaseid võrkpallureid ühtäkki valminud on?