Читать книгу Poola poisid - Mudlum - Страница 3

Maja, milles Adam elas, oli juba mõned aastad tagasi lammutamisele määratud, aga seisis millegipärast ikka veel püsti, see oli tore puitehitis igasuguste tornikeste, ärklitubade ja veidrate koridoridega. Asustatud oli ainult osa maja alumisest korrusest, sest ülemistes tubades oli juba oht põrandast läbi vajuda. Vähesed rentnikud hoiustasid seal oma tarbetut kola ja juba varakevadel kolis pool elu lahtise taeva alla, sest läbi akna sai eeskoja katusele ronida. Tegelikult oli kogu kvartal paras kõdu ja ootas buldooserit. Ümberkaudsetes majades elutses valdavalt noorem rahvas, kes tungivalt soovisid iseseisvuda, neid ei heidutanud alailma ära kaduv elekter, niiskus, külm ja prussakad. Peaasi, et sai poisse või tüdrukuid koju tuua, veini juua ja toa siniseks suitsetada.

Adam kükitas põrandal ja kõigutas ennast kandadel. Tema ees oli kobakas must kirjutusmasin ja selle ümber maas vedeles lugematul hulgal kohvipaksuga tasse, muist olid omale karva peale kasvatanud, muist aga nii kivistunud, et raiu või kirvega, kõikjal ka alustaldrikuid, kruuse, klaaspurke konidega, aeg-ajalt ta sorteeris oma konivarandust ja keeras neist uusi plärusid. Samuti kirjas põrandat sõna otseses mõttes sadade sokkide, särkide, pintsakute, pükste, raamatute, paberilehtede, sulepeade, näritud pirukate, tühjade pudelite ja suitsutuha segane muster. Eks kogu see kraam oli ka natuke soojustuse eest.

Kuigi toas oli olemas voodi, eelistas Adam magada põrandal, võidunud vatimadratsil, mida kattis räpaste tekkide kuhil. Ühe neist tekkidest keeras ta endale toogana ümber, kui oli vaja mingil põhjusel püsti tõusta, näiteks kui tulid külalised, siis pidi ju neile ukse avama. Niimoodi kookonisse mässitult toimetas ta aeglaselt uimerdades ringi pooled päevad.

Just praegu seisis ta ühe käega tekki kaenla alt kinni hoides köögis ja solgutas aeglaselt ning metoodiliselt räpast kohvitassi kraani all, sest kui Adam juba mingi asja käsile võttis, siis tegi ta seda põhjalikult. Oma tassi küüris ta hea kümme minutit, lappi ei kasutanud ilmaski, omaenda pikkade kondiste sõrmedega nühkis ta kuivanud kohvikorpa raudkülma vee all. Kraanikausi ümbrus oli üleni ligane, seal kõrgusid pesemata nõude virnad, torusiil ja pesupulber olid kõrvu suhkru ja teepakkidega, hambaharjatopsis olid ka habemeajamistarbed, kõikuval läbimädanenud põrandal olid ripakil potid, pannid, kartulid ja muu träna. Kitsukesse kööki oli sokutatud ka üks jalgadeta sohva, kus öö peale jäänud rahvas puhata võis, enne uinumist loo-made elu uurides: väikesed vilkad hiired tuiskasid kraanikausi alt kapist välja ja sibasid rõõmsalt taldrikute ning jahupakkide vahel. Neil oli seal mõnus elu.

Adam Mackiewicz ei vajanud elamiseks komforti, ta ei vajanud mööblit, laudu, toole, kappe või kummuteid, tema pind oli põrand, seal ta elas ja toimetas. Üleüldse oli tal edukaks toimimiseks vaja ainult kohvi, sigarette ja teisi inimesi. Ta vajas inimesi niivõrd palju, et oli välja teeninud Inimarmastaja Adami tiitli. Hoolimata tema elupaiga määratust korratusest oli see alatihti täis igat masti rahvast, seltsimehi, kellega arutleti poliitilistel ja filosoofilistel teemadel, seal istusid kurva näoga suuresilmsed tüdrukud, kes ootasid nõu ja juhatust hingeküsimustes, tema uksele koputasid tähtsad riigimehed ja vähemtähtsad rahamehed, kes kõik samuti hindasid Adami aeglase, aga põhjaliku kolba teeneid.

Kui inimesed mingil põhjusel ei olnud mitu päeva Adami juurde tulnud, muutus ta morniks, kükitas oma konipoti ees, õngitses sealt ühe pläru teise järel, tegi iga poole tunni tagant uue suure toobi kohvi, mille sisse kallas ohtralt suhkrut ja küllap see suhkur hoidiski teda elus. Konisuitsu ei tõmmanud ta mitte sellepärast, et ei oleks olnud raha uut pakki osta, vaid lihtsalt tal ei olnud jaksu ennast oma teki seest välja keerata ja mingeid inimese riideid selga panna. Ei olnud midagi lihtsamat kui Adamit iseäralikku tardunud seisundisse viia. Ta tuli lihtsalt üksi jätta. Tema niigi aeglane elutegevus pidurdus peaaegu täielikult. Kui ei olnud ideid, inimesi, vajadust, kohustusi, palvet, siis ei teinud Adam mitte midagi. Iseenese pärast ei liigutanud ta kahte kõrt ka mitte, seevastu teiste inimeste murede lahendamiseks võis ta oma perse paigast ära joosta, söömata ja magamata mitu nädalat jutti. Ja polnud üldse vahet, kas kellegi teise mure oli väike ja väheoluline, või oli tegemist mingite mastaapsete, pöördeliste ja elutähtsate juhtumitega. Kui Adami ümber olid tema inimesed, siis muutus ta üleni elavaks ja teotahteliseks, lõi isegi näost kergelt hiilgama. Tema pühendumus teiste inimeste piinade leevendamisele oli ehe ja võitmatu.

Kuid mitte alati ei olnud pan Mackiewicz Poola Diogenesena teki sees elanud. Aastaid tagasi oli noor Adam linna peal tuntud kui stiili-ikoon, kelle sarnast teist riigis ei leidunud, ta jõi metsikult ja ohjeldamatult ja saatuslike tagajärgedega. Alailma magas ta kuskil pargis oma keebi all, kukkus pea ees alla kõrgetest kohtadest või siis peksis läbi oma parimad sõbrad. Oli harilik asi, et viimase peal üles löödud Adam, must sabakuub seljas, valge sall dändilikult kurgu all lehvi seotud, kimp sinililli nööpaugus, väike pruun sumadan näpus, kuskil rahvarohkel linnaväljakul sellesama sumadani avas, sealt palinka välja võttis, siis aga istus oma kohvri peale ja hakkas metoodiliselt kaanima. Vähem kui poole tunni pärast olid tema lahkest, arukast näost kadunud viimsed kui mõistuse sädemed. Sügaval pealuu sees hiilgasid kurjad rohelised kitsad silmatriibud nagu kiskjal loomal. Nägu oli kaetud joodikuhigiga ja selle teravad jooned muutusid ähmaseks ning vajusid igas suunas laiali. Artikuleeritud kõnet ei esinenud, seevastu kippus ta kõigiga rüselema.

Ja kuigi tema riidemoe ja joomise alased kõrghetked jäävad nüüdseks juba aastate taha, väärivad need meenutamist seetõttu, et just need tegid Adamist selle mehe, kes ta praegu on. Nimelt ei joo ta enam ammu tilkagi, ainult istub pidudel nukralt nurgas, vaatab igatsevalt tüdrukuid ja läheb varsti tüdinult minema. Peaaegu võimatu on elada sotsiaalset elu, kui sa ei ole selline nagu teised. Sest kaine peaga oli Adam liiga tark, purjus peaga aga liiga loll ja selle asja vastu ei olnudki õieti mingit rohtu.

Kõigepealt tuleks rääkida ühest imelikust oliivikarva tolmumantli moodi rõivaesemest, mis tegelikult oli üks üsna tavaline mantel. See oli enamvähem esimene loominguline röögatus, mis harilikust palitust ajapikku veidraks trofeeks moondus, Adam õmbles ja tikkis sellele lihtsalt igasuguseid asju peale. Midagi nagu indiaanlaste püssi laadset, äkki seal oli iga elutähtsa sündmuse jaoks mõni punane käsitsi siirdatud paik või triip. Mantli peale käis üüratu punane sõba – kunstvärk materjalist leekivpunane topiline lai keep ehk sall. Kokkuvõttes nägi ta välja nagu linna eksinud kauboi.

Hiljem omandas selle reliikviamantli Adami sõber Arkadiusz Rusnak alias Rękawica, kelle passis seisab veel sootuks kolmas nimi. Sallist pole teada, mis on saanud. Veel üsna hiljuti tuli armas vana ese jutuks: „Kus perses see vana roheline mantel õieti on?“ küsis Adam. Keegi ei teadnud, aga sõna saadeti laiali ja paar nädalat hiljem oli objekt leitud, see oli ühe sõbra kunstnikust ema ateljees tallel, kes tundis ära sümbolväärtusega eseme ning ei olnud visanud palitut kaltsukaupmehe kärusse. Küllap see on siiamaani tema kollektsioonis. Tulevad põlved saavad selle kunagi muuseumi pärandkultuuri vitriini vaatamiseks välja panna.

Veel tasub meenutamist Lilita õmmeldud täisratasklošš maani keepi peleriiniga, samuti sellisest sõjaväerohelisest riidest. Keep oli suurem kui sõjaväetelk, selle alla mahtus viis inimest magama.

Seda ei pestud iialgi, rääkimata triikimisest. Ükskõik kui osavalt seda ka ei püüdnud kokku lappida, moodustas ta oma mõõtudelt ikkagi väikese halli mäe, enamasti oli see kuskil toanurgas kägaras, haisedes tubaka, niiskuse ja veel millegi seletamatult võika järele.

Keebi lisanditeks võisid olla näiteks mitmesugused ruudulised sada korda käsitsi parandatud pintsakud ja lömmis kaabu. Pan Mackiewiczile nimelt meeldis töötada niidi ja nõelaga, sest see nõudis aega ja kannatlikkust. Ta võis veeta terveid päevi sellega, et paikas oma pükse, ehitades neile kunstipäraselt läbitikitud lappe põlvedele ja hargivahele. Ta nõelus oma sokke, kaenlaaluseid, mantlite kärisenud voodreid ning taskupõhju ja eluilmaski ei näinud keegi teda mõne paikamata rõivatükiga. Raske on ette kujutada, kust saadi juba eos lagunenud asju või kuidas nad nii kiiresti ära närutati, et ükski jupp teisega koos ei püsinud, on ju inimesi, kes kannavad sama palitut või ülikonda aastakümneid ja neil ei kuku selle aja sees ainuski nööp eest ära, võib-olla ainult käiseservad kuluvad kergelt läikima.

Velvetpintsakud, sametpintsakud, siidsallid, kravatid. Nahkpüksid kolm kuud järjest jalas. David Bowie blondeeritud ja tupeeritud pea. Mustad narakad lokid, Loki värvidega värvitud (neid saab jätkuvalt Centralna lähedalt). See Adam on tänapäeval vähe igavaks kätte ära läinud. Tal on nüüd luidrate kintsude ümber enamasti miskid eriti laiad püksid, väikse kirbukirjaga triikimata triiksärgid ja heal juhul pintsak, pidujuhul sabakuub. Sõjaväesaapad. Pirakate plokk-kontsadega kingad. Või siis kuuekümnendate terava nina ja paeltega kingad. Suvisel ja talvisel ajal vana hea maika. Neid on tal igat värvi: musti, siniseid, pruune, punaseid, rohelisi, valgeid. Isegi passipildi peal on ta pruunis pesus! Ja muidugi torso, ehk paljas ülakeha stiilselt välja kantuna, vt ka Clint Eastwood. Puhvaika külmemaks ilmaks. Sõjaväesinel talviseks pakaseks. Pööratud nahast pruun paljude taskute ja veel rohkemate tepingutega jakk, mis on üsna võidunuks kantud. Tikitud baretid. Ta kõnnib niimoodi, nagu tõmbaks oma ettepoole kookus ülakeha edasi pikkade kuiberdavate koibade abil. Kõhna kere otsas on võimas pea, mille laup on kühme ja mõhnu täis, meelekohtadel suurest mõtlemisest alati mõni tige punn, lõuapärad raevukalt kokku surutud. Aga kui ta suu lahti teeb, siis võib ta endale terve kassipea või kaks rusikat suhu toppida. Kassid meeldivad Adamile hirmsasti, ta vaatab neile tõsiselt otsa ja puksab neid peaga nagu üks loom teist looma.

Raske uskuda, aga see ekstravagantne santlaager oli pärit katoliku vaimulike perekonnast ja oleks pidanud seanaha vedamise asemel seminari minema. Mitte mingisse kõrgemasse õppeasutusse Adam minna ei tahtnud, juba algklassides purunes igaveseks tema usk riiklikesse süsteemidesse.

„Pole kindel, kas ma kunagi varem nii lolli inimest olen näinud,“ ütles ta seitsmeaastaselt oma esimese õpetaja kohta.

Oleks aeg olnud teine, küllap ta oleks oma karjasetööd mõne olemasoleva koguduse peal praktiseerinud, kommunistlik-katoliiklikus Poolas ei tunnistanud Adam ühtegi konfessiooni ja tema enda kuulutus oli inimlikum kui ükski teine senituntud usutunnistus.

Tema isa Jakub, pikk ja sünge musta habemega mees, töötas konsistooriumis referendina. Kirjutas kirju piiskoppidele ja kardinalidele üle terve ilma. Ema oli laia näo ja uniste silmadega vaikne naine, ilmaski ta ei kaevelnud, ka kõige suuremas hädas või hambavalus jäi ta ühtmoodi tuimalt sõnatuks, alalõpmata tegi käsitööd, tikkis vaipu või linikuid või uhkeid köögikäterätte, heegeldas ja pilutas, ka vardad klõbisesid muudkui aga. Kogu nende kodu oli täis ema töökate käte ja ilumeele vilju. Kõrgete lagedega suured toad olid hõredalt asustatud mustavate mööblitükkidega, kõik mõõtudelt tehtud justkui pisut suurema inimsoo jaoks, milline rahvas on ilmselt välja surnud, sest uued inimesed paistsid nende koletute esemete vahel väikesed ja eksinud. Päevapiltnik oli tillukese Adami sättinud istuma pool tonni kaaluvasse vaarao tugitooli, see oli tammepuust ja murenenud nahast kattega ja seda jaksasid paigast liigutada ainult väga tugevad mehed. Adamil oli pildi peal natuke nõutu nägu, jalas lühikesed traksidega püksid ning suurte tuttidega villased heegeldatud põlvikud, vaevu ulatus ta väike käsi tugitooli majesteetlikult rullis käetoele. Selja tagant paistsid raamaturiiulid, mis olid täis laotud musti kuldkirjas kaantega köiteid, isegi läbi pildi on tunda, kuidas toas lõhnab avamata raamatuid katva aastakümnete tolmu järele. Ema hoidis seda fotot kullatud raami sees magamistoa kummutil. Fotod on päris kindlasti saatanast, sest kuidas muidu saaks tüki elu liikumatult paigale suruda ja vangistada tolmuva klaasi taha.

Keset seda ranget ja korrapärast elu aga varitses neid issanda viha, sest vanema pan Mackiewiczi ihu pures seletamatu tõbi. Ta oli üle kere kaetud leemendavate villidega, mis aiva puhkesid uutes kohtades, sügelesid ja ajasid vett välja, nii et ta sai kodus ringi käia ainult avaras valges maani öösärgis. Igasuguste tohtrite peale sai raha raisatud, pani Ewa määris isakest üle kere kord-korralt ikka kallimate salvide ja võietega, kuid mingeid paranemise märke ei ilmnenud. Lõpuks raviti see jube nahahaigus välja boorhappe ja talgi seguga, mida keegi nurgaarstist juudi vanamees oli soovitanud katsetada. Adam mäletab selgesti, kuidas isa istus toolil, must habe õieli, ema aga tupsutas tema puretud ihu kõiksugu möksidega. Ja kuigi pani Mackiewiczi näolt ei paistnud iial ühtegi tunnet, oli ometi selge, et ta otse väriseb sisemisest jälestusest. Nii kõvasti, et õues kukkusid puude pealt sügislehed ühe hetkega maha, puhh, ja nad olid raagus, maapinda kattis pehme kollane vaip. Vähemalt Adam arvas küll, et lehed langesid sellepärast maha, et ema nii kõvasti värises.

Vaevalt sai üks haigus järele anda, kui oli platsis mõni teine, kord kimbutas vaga meest vesitõbi, siis jällegi sapikoolikud ja pani Mackiewicz aina jooksis kuumade käterätikute, rohupudelikeste ja kraadiklaasidega ringi. Ka maailma kõige kaunimad tikitud linikud ei oleks suutnud siin midagi päästa. Majas valitses halb õhk.